Avakäik

Üleeile julgesin tulla üles Mäe tänava trepist, kus see väike vastik rakats tavaliselt inimeste peale haugub, aga polnud teist ollagi. Sellest järeldasin, et julgus tasub ära ja ei möödunud nädalatki, kui olen juba südame rindu võtnud ja esimese blogikirjutise kallal ametis (andestagu mulle kõik keeleuuendajad, aga hästi kohanenud laensõnad meeldivad mulle rohkem kui keerulised omatuletised. Jah, ma kasutan ka sõna “meilima”! öelgu Rebane, mis tahab).
Blogimishirm on umbes samasugune nagu oma koomiksite näitamise hirm – kõik saavad teada, milline ma päriselt olen ja pöörduvad minust ära. Aga kuna koomiksite üle on kõik siiamaani hoopis naerma hakanud, siis jääb see lootus ka blogiga. Kui ma juba kord olen pigem koomiline kui hirmus, siis olgu peale. Ja kuna ma olen juba kägubloginud nii siin kui seal kui kolmandal pool, siis mis ma ikka ennast petan. Tegelikult olen ma ju pigem edev kui häbelik.
Ainult väga regulaarseid postitusi ei julge lubada.
Ah jaa, kui mul tuleb isu kedagi selles süüdistada, siis võtan kõigepealt käsile
Larko, kes mind ühel teataval sünnipäeval usinalt veenis, et peaks ikka blogima.

Nüüd võite tulla ja mind õpetada, mis trikke selle uue mänguasjaga veel teha saab.