Punase Hanrahani pool läks käima huvitav lihasöömisvaidlus ja ma jaurasin seal natuke, kuidas mind häirib new-age-rohelus. Mitte ei taha, et nii kui ma ütlen, et olen roheline, hakatakse mind feng shuis*, tšakrates** või lõhnaküünalde põletamises kahtlustama. Tuli muide meelde, kuidas Sophie Dahl hiljuti kurtis, kuidas tal oli vastumeelsus looduslähedaste parfüümide suhtes, kuni talle meenus, et need kõik ei olegi paksu patšuli lõhnaga.

Aga teisest küljest hakkab mul häirekell lööma ka siis, kui väidetakse, et kaastundel või eetikal põhinevad argumendid on lihasöömise puhul naeruväärsed ja mõttetud. Täpselt nagu see häirib mind surmanuhtluse vms karmide karistuste teema juures, aga selle juurde tuleme veel tagasi.

Ühest küljest võiks kaastundele apelleerijate jutt enamasti olla paremini faktidega illustreeritud. “See loom on nunnu ja teda ei tohi süüa” selliseks illustratsiooniks ei sobi, aga kui tuuakse välja eriti rämedad loomapidamistingimused või tapmisviisid, siis minu silmis need argumendid pädevad, sest nii palju liha/nahka inimene nüüd ka ei vaja, et nende kaupade hinda mis tahes tingimustega alla tuleks lüüa.

Aga siin ongi koht, kus mõni naiivloomaõiguslaste üles ärritatud ratsionalist võib mulle vastu pead anda.

Üks argument, mida ma olen sellisel puhul kohanud, on üldjoontes selline, et “inimene peaks käituma liigiomaselt ja vaatama, kuidas söönuks saab, mitte ennast loodusest kõrgemale asetama ja endale keerulisi eetilisi reegleid kehtestama”. Aga ma ei ole esiteks üldse kindel, et eetilistest reeglitest vaba n.ö looduslik käitumine pikas perspektiivis paremini ära toidab ja teiseks ei saa ma aru, mille poolest eetilistel reeglitel liigiomasusest vajaka jääb, ja kuidas saab üldse väita, et miski, mida inimesed teevad, neile liigiomane ei ole. Kes ütleb et ei ole? Millise autoriteediga saab ta öelda, mis on inimestele omane ja mis mitte? jättes kõrvale inimliiki kuulumisest tuleneva autoriteedi, sest sellega saab vehkida ka iga tema oponent, kui meil just mõne muu liigiga diskussiooni algatada ei õnnestu.

Teine vool heidab ette loomade liigset antropomorfiseerimist ja kirjeldab seda kui hea elu peal lolliks läinud moodsate inimeste moodi. Jajah, antropomorfiseeritakse ja liialdatakse sellega. Aga kui antropolooge, näiteks Stewart Guthriet uskuda, siis on antropomorfiseerimine kõige vanem metafoorse mõtlemise suund üleüldse, pealegi ellujäämise mõttes igavesti kasulik (kui parajasti ei ole päris selge, kas loom/asi või inimene, on ohutum teha oletus, et inimene – ja niiviisi oletavad ka loomad, keda saab inimest meenutavate hirmutistega ära petta). Kui keegi tahab metafoorsele mõtlemisele üldse vett peale tõmmata, siis laseb ta sellega kardetavasti alla ka suurema osa kunsti, teadust ja tehnikat (ei mäletagi täpselt, oli see nüüd seesama Guthrie või keegi teine, kes tõi välja, kuidas neoliitiline tehnoloogiaplahvatus langeb kokku suure hulga kujutava kunstiga, mis metafoorset mõtlemisest, eriti antropomorfismist ujub).

Tõsi, kui loomadele tuntakse kaasa, sest nad on ju nagu inimesed, on see teatud määral kognitiivne viga. Aga ma kardan, et kui see viga oli evolutsiooniliselt tõesti nii praktiline, nagu Guthrie räägib, siis on loomades inimese nägemine vältimatu viga, mida me paljalt “õige mõtlemisega” välja rookida ei saa. Mõtled küll õigesti, aga tunne on ikka, et hiirinimene ja karuinimene, sigainimene ja koerinimene.

Ja seetõttu ei usu ma, et vanema aja inimesed oleks sellepärast loomade tapmisega muretumad olnud, et nad loomi inimestest paremini eristada oskasid. Ei (ja siin keeran ma oma tavalise tsiviliseerumisprotsessi jutu ja Norbert Eliase kummardamise peale), minu teada oli piir inimese ja mitteinimese vahel veel varauusajal hägusam kui praegu, pigem on põhjus selles, et vägivald häiris neid üldse vähem. Sattusin hiljuti renessanssmenüü kirjeldusele, kuhu kuulusid “jänesed ja metskitsed, kes olid küll hautatud, kuid kellele kõigile oli nahk selga tagasi pandud, et nad paistaksid elusad” ja ma usun, et enamikule tänapäeva ratsionalistidele mõjuks selline asi laua peal kõhedalt. Aga samuti oleme palju tundlikumad selle suhtes, kuidas inimestega ringi käiakse. Avalikke hukkamisi Lääne riikides ei korraldata ja suuremas osas neist maadest on surmanuhtlus üldse kaotatud. Karistused on leebemad, aga pangem tähele: ka raskeid kuritegusid on vähem. Kusjuures ma ei arva, et siin oleks tegemist üht- või teistpidi põhjusliku seosega. Vaevalt lähevad kuriteod karistuste leevenemise peale leebemaks/vähemaks, aga mul on raske ette kujutada ka seda, kuidas seadusandja ajab näpuga järge kuritegevuse statistikas, vaatab: “Nii, tänavu on meil vähem mõrvu olnud… kaotaks õige surmanuhtluse? ” ja järgmisel aastal: “Ups, jälle on mõrvama hakatud, hakkaks õige jälle avalikke hukkamisi korraldama?”

Kujutluspilt on muidugi intrigeeriv, aga ma olen veendunud, et tegelikult leevenevad nii kuritööd kui karistused sedamööda, kuidas ühiskonnas üldse vägivallataluvus väheneb. Meie ajal on agressiivne, kuid ühiskonnakõlbulik spektaakel sport, filmid ja videomängud – mänguvägivald niisiis. 16. sajandi Pariisis oli üks pühademeelelahutus kasside avalik põletamine. Elias kirjeldab, kuidas kaks maalrit süüdistavad teineteist varguses; “siis läheb üks nendest koos oma sugulastega ja torkab tänaval teise surnuks. Ja hertsog de Berry, kellel seda mõrvarit vaja läheb, peab talle paluma amnestiat, armuandmiskirja”. Meil oleks selline juhtum marginaalne ja šokeeriv; tollal pigem selline äpardus, et “olin jah natuke endast väljas ja mul on väga kahju”, mis ei määri eriti inimese reputatsiooni. Selge ja käegakatsutav vägivald tekitab meie ühiskonnas ebamugavust, seega on parem, kui liha ei meenuta, et ta on kunagi looma küljes olnud ja – nüüd jõuan ma siis surmanuhtluseni – on moraalselt mugavam, kui me ühiskonna liikmetena kedagi ei hukka.

See kõik võib olla väga silmakirjalik ja – isegi kui inimene ennast ise selle silmakirjalikkuse pealt tabab, aga ei suuda seda vägivallakeeldu maha võtta, – parasjagu neurootiline, aga eks igal asjal ole omad head ja vead. Tänu sellele on meie argielu turvalisem kui nelisada aastat tagasi.

Sellepärast arvan ma ka seda, et surmanuhtluse üle vaidlemisel on tegelikult kõrvaline, kumb läheb kallimaks maksma, kas vangi või timuka ülalpidamine ja mil määral saab sellise tagasivõtmatu karistuse puhul välistada kohtuotsuse ekslikkust. Tegelik küsimus on selles, kas me tahame elada oma tsiviliseeritud, neurootilises, aga suhteliselt turvalises ühiskonnas, või muretumas, lõbusamas, aga vägivaldsemas ühiskonnas. Ja tõtt-öelda ei ole meil seda valikut teha antudki – me oleme juba sedaviisi üles kasvanud ja ei saaks neljateistkümnenda või kuueteistkümnenda sajandi elus lihtsalt hakkama, käsi ei sirutuks piisavalt kiiresti pistoda haarama.

Neurootilisus on muidugi omaette nuhtlus, aga ma ei usu, et sellega oleks mõistlik tegeleda puhta ratsionaliseerimise teel. Tõtt-öelda tajun ma ratsionaliseerijate jutus tihti närvilist tooni, justkui sõdiksid nad millegi muu kui oma oponendiga. Näiteks omaenda häiritusega omaenda pinnaletükkivast vägivaldsusest. Ja muidugi on see närvilisus olemas ka tundelisemat sorti inim- või loomaõiguslastes – tegelikult oleks ju neilgi tore võtta nuga ja natuke verd lasta. Ja siis suubub vaidlus sinna, et kumbki pool sõdib oma kummitustega, selle asemel et üksteisega rääkida.

Ega mul eriti konstruktiivset soovitust ei olegi. Ratsionaalsed lihasöömis- ja ökondusargumendid poetasin juba Hanrahani juurde maha, aga see ei paranda kuidagi seda asja, et ma loomade tapmisega jänni jään (ja mida suurem ja mida rohkem inimese nägu loom, seda enam) ja seetõttu igasugust liha ikkagi silmakirjalikult söön – lasen teistel oma musta töö ära teha. Ja kui ma surmanuhtluse pooldajatele aeg-ajalt poetan, et tegelikult tahavad nad lihtsalt verd näha, siis no mida – justkui ma ise ei tahaks. Või mis häda mul muidu on unes aeg-ajalt kedagi ära tappa.

Igatahes ei usu ma, et vägivallatõrget niisama kergesti saaks maha võtta, ega sedagi, et johhaidii, küll me saaks siis vast õnnelikuks, kui me oma vägivaldsuse rõõmsalt vabaks laseme. Jääb loota, et oma tõrkega saab kuidagi rahu sõlmida ja vahel ikkagi oma eluks vajalik vägivald ära teha, näiteks vorsti süüa.

————————————————————————-
* A. ütles ükskord puhtast südamest: “Miks ei võiks öelda, et tee tuba korda, siis on hea olla, miks seda peab feng shuiks nimetama?” ja hiljem selgitas selle valgustava mõtte tulemusel kellelegi, et “feng shui on see, et energia, tähendab mina saan vabalt liikuda”.
** Mäletate Frani repliiki “Raamatupoest”?

E. kirjutas ja teised kommenteerisid müügimehetõrjest, aga mul on paar korda juhtunud, et telefonitorusse läheb sisse täiesti süütu ja/või süüdimatu reaktsioon, mille peale müüja heitub.

Vähemalt üks kord on käinud selline stsenaarium:

Telefonimüüja: Tere, ma helistan teile kirjastusest Trükk ja Press…
Mina (automaatselt, ületöötanult ja täiesti siiralt): Vaadake, ma ei saa praegu ühtegi tööd vastu võtta.

Mille peale teisest otsast küll öeldakse, et ei-ei, he-he-he, tööd nad küll ei paku, nad tahtsid mulle hoopis ajakirju müüa, aga hääles ei ole enam endist veenvust ja kõne lõppeb kiiresti.

Viimati küsiti mult telefonis, kas ma tahaks raha ja vett säästa, on leiutatud selline imeline… selle peale oli mul kohe võimalik südamelt ära rääkida, kuidas ma pean vaeva nägema, et vett kuluks küllalt palju, et torud umbe ei läheks. Ka see kõne väga kaua ei kestnud.

Helistaks mulle siis keegi, kes tahaks müüa midagi, mida ma tahan osta… seda koomiksit, toda juturaamatut, niisugust kitsejuustu ja naasugust leiba ja nii edasi… aga miskipärast kunagi ei helista.

Kuna Plasma-Jack annab juba mõista, et ma olen raevukaks muutunud, siis pakun vahelduse mõttes midagi konstruktiivset, nimelt mainekujunduslikke ideid brittidelt.

Terve lugu hakkab tegelikult siit.

A. läks paariks päevaks ära ja näetsa, nii kui meest ei ole majas, hakkavad metsloomad ründama.

Kõigepealt lasi naabritüdruk koos oma sõbra või sugulasega mu ukse taga kella, et mingi imelik loom on kinni jäänud, vaadaku ma, mis loom, ja kas mina saan lahti.

Loom oli osavalt koltunud murtudsüdamevõpsikusse varjunud, nii et mina küsisin kõigepealt, et mis loom, mina ei näe mingit looma. Ilma nägemata pakkusin, et tuhkur. Naabritüdruk pakkus, et rebane.

Aga oli jah miski või keegi naabritädi verandaseinast läbi pugedes tagumist otsa pidi kinni jäänud.

Sõber või sugulane kangutas plaate natuke lahtisemaks, minu panus piirdus kiibitsemise, looma vaatamise ja määramiskatsetega.

“Ei ole rebane”, arvasin mina, “rebane on suurem ja punasem”.
“Äkki on koer?”
Nuusutan. “Ei ole nagu koera moodi hais. Äkki on kährik?”
“Ei tea… Kuule, aga ta on selline karvane. Polaarrebane!”
“No kust see polaarrebane siia saab. Ma arvan, et on ikka kährik”
“Kas kährik on nii suur?”
“Ega see siin ka eriti suur ei ole. Kuule, aga äkki on ikkagi koer?”
“Äkki on jah kutsikas, kinni jäänud sinna.”
“Oota, ei ole ikka koera nägu. Või nagu on ka.”

Loom pääses lõpuks vabaks, aga teeskles edasi, et teda ei ole seal. Nüüd läks juba huvitavaks – mis me siis pihta hakkame, kui ta otsustabki sinna jääda. Aga niipea, kui ma toa poole asutasin, et keskkonnateenistuse telefoni otsida, võttis tema jalad alla.

Ei jooksnud nagu koer, oli ta nägu nüüd mis ta oli.

***

Õhtul peksis kass akna taga kuidagi vaiksemalt kui muidu ja tuli sisse, komps hambus. Hiir, väga elus veel pealegi. Kass oli väga rahul ja valmistus õhtu otsa hiirega mängima. Mulle see idee jälle ei meeldinud (oleks siis mingi puhas ja kiire tapatöö või toodaks mulle juba valmis surnud hiir) ja ma üritasin sekkuda, ise ka ei tea, mis ma saavutada lootsin. Hiir läks selle peale kingakarpide taha peitu, kass asus luurama ja telefoninõustaja A. soovitas mul mõlemad välja visata. Kassiga läks lihtsalt, edasi üritasin hiirt kastide tagant sussi sisse püüda, jõudsin järeldusele, et hiir on tuppa ära kadunud ja lasin kassi uuesti sisse, sest kuidagi tuleb see hiir ju välja saada. Kass hakkas väga aktiivselt sealtsamast otsima, kus mina sussiga olin jahmerdanud ja heitis paar pilku sellelesamale sussile, mispeale mina heitsin sinna kah ühe pilgu ja avastasin, et hiir ei ole mitte kaotsi läinud, vaid et mul on ta õnnestunud kogemata täpselt plaani järgi kinni püüda. Ega ma siis midagi loomingulisemat teha osanudki, kui et viskasin välja. Kass seda eriti tähele ei pannud. Üldse oli ta minu sekeldamise peale hämmastavalt vähe solvunud – mõelge, mida teeks mõni koer, kellel saak peaaegu suust ära võetakse – küllap mõtles, et ma olen niisama lollakas. Küllap on tal mõnes mõttes ka õigus.

Nii et meil on siis seadus, mille järgi

palju inimesi hõlmava korratuse organiseerimise või ettevalmistamise või sellises korratuses osalemisele üleskutsumise eest, kui sellega on kaasnenud rüüstamine, purustamine, süütamine või muu selline tegevus, –karistatakse kolme- kuni kaheksa-aastase vangistusega

“Palju inimesi” on defineerimata, aga Ken-Marti “Domestos” Vaher annab mõista, et “Saksa kohtu praktikas algab mass alates ca 15 kuni 20 inimesest.”

Ken-Martikene paistab üldse silma argumentidega stiilis “ma olen üsna kindel, et kõik lõpeb hästi”

Aleksei Lotman: Seega, oletame näiteks, et mina osalen meelevaldusel, mis on registreerimata või mingil põhjusel politsei annab seadusliku korralduse laiali minna. Kui ma istun maha, politseiametnik hakkab mind ära vedama, mina ütlen, et kuule, jäta järele, siis olen ma selle paragrahvi järgi samasugune süüdlane kui siis, kui ma reageerin politseiniku korraldusele sellega, et virutan talle kaikaga. Kas sellise kahe erineva, kahtlemata mõlemal juhul ebaseadusliku, kuid põhimõtteliselt erineva reaktsiooni puhul ei peaks olema erinev seaduslik regulatsioon?
Ken-Marti Vaher
Tänan! Need on erinevad alused, jah, aga ma olen üsna kindel, et neid tegusid, mida sa praegu nimetasid, ei karistata sama rangelt.

Tore ikka, kui neil, kes meid esindavad, on oraaklivõimed.

Aga Indrek Saar ruulib:

Kui me nüüd kuulame, mida on räägitud selle seaduse muudatuse kaitseks siin puldis ja vaatame, mida on räägitud meedias ja asendame mõned terminid sellest sissejuhatusest, siis ma arvan, et me saame üsna sarnase versiooni sellest, kuidas ühiskonna moraalitunde õõnestajatele tuleb rangelt vastu astuda. Kusjuures selle 1962. aastal kehtinud ENSV kriminaalkoodeksi puhul karistati neid, kes panid toime massilisi korratusi, leebemalt, kui selles versioonis, mida meile täna tahetakse peale suruda.
[...]
Ja jutt selle juures, et ega ju kohtunik tegelikult ei pane neid inimesi, kes on läinud massipsühhoosiga ühel või teisel moel kaasa, kes on selle massilise korratuse organiseerimisega seotud, millega kaasnes purustamine või rüüstamine, et kohtunik ju ei pane neid noori inimesi, uljaspäid kolmeks aastaks kinni, kui me samal ajal anname miinimumiks kolm aastat vanglakaristust, ei ole minu arust pädev.

Ja Silver Meikar samuti:

Kuid nagu ma olen ka varem öelnud, ei ole minu jaoks põhivaidlus selliste seaduse puhul – see ei ole esimene, vaid üks järjekordne niisugune seadus – ei ole põhivaidlus selles, kas on antud eelnõu põhiseaduspärane, vaid eelkõige selles, millises riigis me elada tahame. See, kui mingeid karistusi karmistatakse või leitakse uued kuriteokoosseisud, näitab ühte asja: et me ei usalda oma inimesi. See näitab seda, et me peame karmistama § 238-t, määrama sinna märksa laiema piirangu. Varem oli see, kes organiseeris, nüüd ka see, kes kutsub lihtsalt osalema. Me määrame väga karmi karistuse ja see näitab, et me ei usalda oma inimesi, ja mul on väga kurb, kui me sellise signaali välja saadame.

Metsaloom teeb kirjakohtadele väga teravmeelset eksegeesi ja näpuga järge ajades saaks ilmselt mitmesse kohta augu sisse ajada. Esimene mõte, mis mul endal tekkis, oli palju lihtsam, umbes selline: “Nii, ütleme, et korraldan sõpradega stiilipeo, meid on nii 20 tükki, läheme mööbliesemeteks riietunult linna peale hängima, meie välimus häirib jõmme, kes meid ründavad, konflikti käigus lõhutakse kolm prügikasti ja üks pargipink ja pannakse tugitooli kostüüm põlema. Kolmeks kuni kaheksaks aastaks kinni, nägemist.”

Kati tõlgendab asja samas võtmes, kuigi väheke suurema sotsiaalse närviga.

Ai raisk, mis riigis ma küll elan.

Ma ise olen küll piisavalt tige ja kangekaelne, et kui mul tekib tahtmine millegi poolt või vastu meelt avaldada ja tõesti mingi jama peaks tekkima, siis vat kaebangi inimõiguste kohtusse – varem või hiljem peaks tulemuseks olema priske kahjutasu, aga ma kardan, et suurem osa on pelglikum ja laseb endale koti pähe tõmmata.

Hakka või mõtlema emigreerumisele, vähemalt maksumaksmise mõttes. Enamikul mu tööandjatest pole vist vahet, mis riigi maksumaksjale nad honorare maksavad.

PS:
kes tahab eelnõusid endid lugeda, nii uut, vana kui ka seletuskirja, siis need leiab siit.

Eks ma olen varemgi jauranud, kuidas ma raamatupoes kõik asjad läbi loen ja sealjuures raamatupoodniku unistus olen – kuigi vahel lähen ise alt kõigest poeslugemisest hoolimata. Nüüd tuli see teema Nirti kommentaariumis jälle üles ja mulle tuli veel üks episood meelde.

Reeglina, kui ma Viru Keskuse Rahva Raamatust läbi käin, tulen sealt vähemalt ühe paksu koomiksialbumiga välja, st vähemalt 250-300 krooni ühe raksuga. Aga viimati oli Viru Keskuse ärigeeniustel pähe tulnud, et WCd võiks tasuliseks teha. See ei vähendanud küll mu poodides vedelemise aega ja oma kolm või viis või teab mitu krooni said peldikuärimehed minu käest ka kätte, aga kui ma siis koomiksiriiuli vahel kõõlusin ja kaalusin, kas ma ikka tahan seda 300-kroonist raamatut nii väga või on mul raha millekski muuks rohkem vaja… a äkki oleks ikka ilus midagi ära osta, kui ma poes nii kaua tolgendanud olen? siis sadas järsku kaalupommina alla teadmine, et ah, ma juba maksin siin Viru Keskuses 3 krooni. Ohver Mercuriuse altarile antud, võin igasuguste süümepiinadeta kõik muud asjad ostmata jätta. Ja nii jäigi suurem raha raiskamata.

Jaa, ma tean, et on irratsionaalne raamatupood 300 kroonist sellepärast ilma jätta, et WC- ärikad on juba 3 krooni kätte saanud, aga midagi ei ole teha. Kui mul on kahel kaalukausil üsna võrdsed ettekäänded (“aga ma ju tahan seda” – “aga süüa on ka millegi eest vaja”), siis võib ka selline tühine kivike balansi paigast ära ajada. Kuigi ilmselt ei ole selles peldikulolluses süüdi raamatupood, vaid lühinägelikud majaomanikud.

Ja nii on see igasuguste poodidega. Kui mul on mingis äris (olgu see pood või söögikoht) käies pruukida ohtralt tasuta hüvesid nagu WC, mugavad diivanid ja lugemisvõimalus, siis tunduvad kõik seal tehtud kulutused väiksemad. Kui pisiliigutuste eest hakatakse raha küsima, siis millegi muu eest nagu enam ei tahakski seda välja anda. Nii et lõpptulemusena panen ma seal tasuta asjadega äris oluliselt rohkem raha hakkama ja ise olen veel rahul ka. Imelik on ikka see inimloomus – kuigi ma ise tean, kuidas minu ostukäitumist manipuleerida saab, ei tunne ma mugavas keskkonnas, et see mind solvaks või mu vabadust piiraks.

Veel imelikum on muidugi see, et mõned äritegijad seda ära ei taha kasutada. Pikemas perspektiivis peaks üksikute äride saamata jäänud raha tähendama, et neil ei tasu enam seal hoones poodi pidada, nii et majal tekib rentnike leidmisega raskusi. Aga no eksperimenteerigu terviseks, ega mul ju vahet ei ole, ma võin oma raha ka kuhugi teise poodi viia.

Ja sellest, kuidas raamatuid lugemata neid osta saab, ei saa ma endiselt aru. Mismoodi see käib, kas nii nagu jogurtiga, et kui leiad, et selle piimakombinaadi/kirjastuse toode sulle maitseb, siis ostad edaspidi selle firma kaupa regulaarselt? Veider. Samas, ega kõik jah minusugused lugejad ei ole. Ma loen ju poes toiduainete sildid ja riiete etiketid ka hoolega läbi ja suudan mõista, et kõik seda ei tee. Ainult et mida üks mittelugeja üldse raamatuga pihta hakkab? Kasutab sisekujunduses?

Aga tegelikult ei taha ma mitte jõumeestest rääkida, vaid triksterpiraatidest.

Sattusin eile TCMi pealt vana piraadifilmi vaatama. Üllatus oli meeldiv, film sisaldas palju vähem moosi kui teised MGM muusikalid, mis mulle meelde tulevad. Nähtavasti ei kattu mu maitse tolleaegse publiku omaga, sest film ei toonud oma eelarvetki tagasi. Näitlejatel paistis see-eest lõbus olevat, kõik parodeerisid mõõga-ja mantlifilme à la Errol Flynn, Judy Garland parodeeris pealekauba oma tavalist linakuju no ja üldse oli kämp mis kämp.
Aga kõigele lisaks hämmastas mind esimene tantsunumber. Okei, selle klipi alguse laul on tüüpiline muusikalilaul, mitte midagi erilist, aga eks ole hullematki kuuldud, igatahes läks asi eriti huvitavaks, kui Gene Kelly (kes meenutas oma vuntside ja õlgkübaraga kahtlaselt Aare Laanemetsa Joosep Tootsi) hakkas umbes kolmanda minuti järel oma postitantsu tegema. Kas siis niimoodi võis meesterahvas puusi hööritada ja ennast mööda maad ja poste rullida ajal, mil mehed olid tõelised mehed, naised tõelised naised ja väikesed rohelised mehikesed Alfa Kentaurilt tõelised väikesed rohelised mehikesed Alfa Kentaurilt? Või oli neljakümnendate lõpus vähem macho-kultuur kui viiekümnendatel? Kahtlane. Äkki taandub asi sellele, et komejantidele on igasugused trikid lubatud, vähemalt siis, kui komejant mängib komejanti, nii et meil on juba komejant ruudus. Igatahes olid esimesed mõtted, mis mul tekkisid, puuritants, striptiis ja üldse… so gay. Seksobjekt igal juhul.

Teisest küljest oli see klipp vaieldamatult macho, tantsunumber kaasa arvatud… aga kui keset stseeni asuvad sündsate jalavarjude asemele ootamatult mikropüksid ja paljad käsivarred on maitsekalt kuldvõrudega ehitud, siis macho või mitte macho, aga seksobjekt igal juhul. IMDBs oli selle filmi all mitu foorumit, kus kilgati, et kas te ei arva, et see on Gene Kelly kõige seksikam film ever ja oh need käsivarred ja ah need jalad, eriti nende mikropükstega. Kellyle endale polevat selle tantsu koreograafia meeldinud, kui ma õigesti aru sain, aga tema kena korpuse demonstreerimiseks pakkus see igal juhul võimalust. Labidaga peale pandud mereröövliklišeed ei kurvasta mind ka sugugi.

So gay või mis iganes, aga kui hästi järele mõelda, siis olekski kunstimereröövlitel kuidagi triksterlik soolisus. Võtame kas või Jack Sparrow – on see siis nüüd mõni sajaprotsendiline mees? Ja kui Pikk John Silver on ühest küljest täitsa isane, siis teisest küljest suudab ta Jim Hawkinsi korduvalt ära võluda, kuigi nende suhted ei hakka muidugi iial nii väga armunud paari meenutama kui David Balfouri ja Alan Brecki oma. Aga Stevenson ja tema slashimine on juba teine teema.

… vähemalt minu unistuste linnaruumis. Mõte tuli Marta blogis käiva lukutaguse vaidluse peale.

Ma mäletan aega, kui ma olin eriti põlglik just lennuväljadel kiiruskatsete tegijate ja rallitajate suhtes – milline mõttetu autopedelik hobi, ja ah, kuidas see keskkonda raiskab. Praegu olen asunud sinna leeri, et olgu rallisõiduk ise ühe ühiku kohta pealegi keskkonnavaenulikum kui igapäevaselt pruugitav linnasõiduk – seni, kuni hobi on kõigest hobi, ei suuda ta tekitada sellist müra- ja saastefooni nagu pidev autoliiklus. Rääkimata sellest, et sellised rallividinad on kallid. Mida kallim, seda vähem inimesi asjaga tegeleb. Mida kallim, seda harvem.

“Looduskapitalismi” raamatu alguseotsas oli juttu sellest, et pmst oleks võimalik teha autosid, mis võtaks palju vähem kütust ja oleks sama turvalisuse palju kergemad, seega lõhuks vähem teid ja pidi vist ka vähem müra tekitama. Ja et kui need läheks masstootmisse, siis tuleks ka hind mõistlik. Aga kohe järgmises peatükis tuli jutuks ka see, et kuna sellisel säästlikul autol oleks suurem prestiiž (“ma olen keskkonnasõbralik ja sõidan säästuautoga”) ja nii väike kütusekulu, et sellega tasuks sõita rohkematel, siis tulemus oleks rohkem autosid tänavatel, olgugi et nad tossavad vähem. Ja paraku tähendab rohkem autosid ikkagi rohkem ummikuid, rohkem liiklusõnnetusi, laiemaid sõiduteid (USA näitel võib autostumine kaasa tuua lausa selle, et kõnniteid ei olegi, nii et ilma autota inimeste liikumisvabadus jääb kodukrundi piiresse, aga midagi läheb sõiduteede laienedes kaotsi igal juhul – haljastus või kõnniteede laius), lühidalt kehvemat linnaruumi ja madalamat elukvaliteeti. Kõigile, mitte ainult autosõitjatele.

Nii et selle nimel, et linn muutuks kohaks, kus sõidab ringi tohutu hästi korraldatud ühistransport ja enamik inimesi üldse jalgrattaga – või käib jala, sekka mõni invasõiduk, oleks ma nõus autoarmastajatele lausa soovitama: muretsege võimalikult kallis sõiduk, millega saab sõita ainult erilisel rajal. Muretsege uunikauto, millega saab kord paari kuu tagant linnas edevustiiru teha ja siis tuleb jälle mitu kuud remontida.

Saabuks õnnis elu, kus autoga sõidetaks ainult lõbu pärast (või tõesti pikki vahemaid), mitte sellepärast, et “bussi sinna ju ei käi, kas ma pean teie arust LENDAMA vä?” või “kuidas ma lapsega jala lähen, ta peab siis ju selle õhusaaste sisse hingama” või “jalgrattaga ei julge linnas sõita, ega ma enesetapja ei ole”.

PS: igaks juhuks tuleb ilmselt ära mainida, et ma tean küll, et selliseid asju ei saa üks inimene muuta, vaid selleks peaks linn või riik vastavat poliitikat tegema. Aga kui on küllalt inimesi, kes lärmi löövad, siis tuleb mõnele võib-olla pähe, et tahaks nende hääli või midagi.

Mind lihtsalt vaevab see sügav piinlikustunne, mis mind perioodilistelt Stockholmi-reisidelt saabudes tabab – nii palju autosid. Paha hais ja müra. Pagan võtaks, Stockholm on ju suurem kui mis tahes linn Eestis ja nemad, näe, said ometi hakkama. Eks mujal ole uhkeminigi tehtud, aga neid pole ma oma silmaga näinud.

Mõni nädal tagasi lekkis mulle roheliste parteist infot, et nad tahavad algatada eelnõu vanavanemate päeva sisseseadmiseks. Lekkepiirkonnas tekkis nii agar diskussioon, et mul tuli kange tahtmine vähemalt sedagi edasi lekitada, milleks roheline lekitaja mulle ka lahkelt loa andis, põhimõttel, et eni pablisiti is guud pablisiti. Eelnõu lekitamisega olen ma enivei hiljaks jäänud, aga ma mõtlen, et vähemalt saab noorem põlvkond teada, milline on noorema keskea meili- ja netilingo ja pealegi leiab siit tõesti häid riigipühi, kui kellelgi peaks puudu jääma.

e: nojah, lasteias on sellist päeva kahtlemata kohane tähistada, aga riiklikult… no vanavanemad on ju ka ometi kellegi emad ja isad? või ma olen millestki valesti aru saanud?

kui hirmus tahtmine on, siis võiks ju teha tähtpäeva mõne sellise ühiskonnagrupi jaoks, kellel seda praegu pole. no ma ei tea… näiteks vabaabielus elavad lastetud paarid (pidada olema kõikse paremad maksumaksjad). või kui ajalukku vaadata, siis võiks meil olla näiteks suurperede päev — selliste perede päev, kus elavad koos mitmest
põlvkonnast ja eri sugulusastmetes inimesed. no nagu vanas talumajapidamises. või siis vanaema poiss-sõbra päev

ota, kas meil lemmikloomade päeva pole tõesti riiklikult olemas?
lasteaedades ju on…

n: Rahvusvaheline armukesepäev? Ma arvan, et seda on enda päevaks põhjust pidada suuremal osal ühiskonnast kui iga armuke eraldi võttes arvatagi oskaks. Aga karta on, et ühe kalendripüha pärast kõik armukesed veel kapist välja tulema ei hakka.

Rohelistel oleks kohane hakata tähistama hoopis kaht uut riigipüha, jalakäija- ja jalgratturipäeva. Ja kui järele mõelda, siis ühistranspordipäeva ka. Ota mul tuleb neid rohelisi pühasid kohe hulgem – taaskasutuspäev, ostu-ja
autovaba päev – tõsi küll, need on juba olemas, aga mitte riigipühana -, päikeseenergiapäev (kohane oleks jaanipäev) ja kompostipäev (neid võiks olla mitu nagu maarjapäevasid – noh, et kulukompostipäev ja lehekompostipäev).

b: kule see pole nüüd vast piisav põhjus parteisse astuda, aga kahtlemata partei võidaks sellest kui sa neile ideid genereeriks.

[...]
se vanaema uue mehe endise naise poja eelmisest abielust, selle naise…jne, ühesõnaga tüüpiline eesti perekond peaks ika kah hea sõnaga olema mainitud, seaduses tähendab.

kurat, ennem tehku midagi asjaliku kui penskareid tahvad rohelisi valima meelitada, nt hüpaku swedpangale peale et tudisevad mutid saaks oma närused kroonid pangast tasuta kätte. — see on jo ajutine investeering, nad varsti surevad ära ja pealekasvavad penskarite põlvkonnad on juba harjund seina seest raha võtma. see muidugi ei õnnestu, sest pank on kangekaelne aga populistlikku algatust võib ika teha.

Ja siis läks jutt juba poliitikalt korralikele vanainimeste teemadele nagu öömaja otsivad hääletajad (muidugi mitte valimiste mõttes, eks ole) ja kaltsukast saadud riided ja kas peab kohe pead pesema või saab äkki tulevasse nädalasse lükata.

Tahaks näha, mismoodi meie hääli püütakse, kui me ükskord pinsile läheme.

Läksin Hajameelse juurde oma käomuna munema (et valida kedagi ei ole ja kärss on ka kärnas), aga sain hoopis suurepärase valimisloosungi, pärast seda, kui olin halanud, et hüüdlaused, mis sisaldavad korda ja puhast platsi (heh, freudi vääratusena kirjutasin kõigepealt “puhta platsi” asemel “puhas plast”) ja tööd, mis teeb vabaks, on palju õudsemad hüüdlaused kui “we need change” ja bla bla bla.

Eks see “sodi, segadus ja mõnus äraolemine” ole muidugi sama sisutühi nagu teisedki (milline on mu tegevuskava, et see kõik oma valijatele ka anda? ja mis poliitilist programmi see üldse tähendama peaks?), aga kui ma hakkaks lisama poliitilisi detaile, kukuks asi loosungina hulka kehvem välja. “Sodi, segadus, mõnus äraolemine, palju tasuta haridust, sotsiaaltagatised kõigile, suur sõnavabadus ja süütuse presumptsioon nagu raudpolt” – no ei tea, mida veel, äkki ka “ja üks kõvaks keedetud muna”?

Tegelikult ei saa minust muidugi kunagi poliitikut. Mul on väga vähe seisukohti või õigemini iga asja kohta liiga palju. Kui kunagi oli kuum teema vaidlus, kas lapsi kontserdile viia või mitte, ja keegi seletas ilusti ära, miks lapsi on kasulik kaasa vedada, tabasin ennast kaasa noogutamas. Jah, ma olen ise ka ühte sellist last näinud, kes pidas ennast hästi ülal ja arenes selle kõige taustal nii mis kolises. Kui siis tuli järgmine, kes räägis, et see on teiste pealtvaatajate narrimine ja lapsepiinamine, siis noogutan jälle kaasa. Ma olen ka ise selliseid piinatud lapsi näinud. Ja selline udu juba nii koduse probleemi peale. Lastekasvatamisega olen ma vähemalt isiklikult kokku puutunud, olgugi põgusalt. Mis siis veel energeetikast, põllumajandusest ja riigieelarvest rääkida.

Teate ju küll seda mulla Nasreddini lugu, kus ta kohtuvaidluses ühe poole ära kuulanuna ütles sellele “Sul on õigus”, teise poole ära kuulanud, ka teisele “Sul on õigus” ja kui naine pahandas, et kuda sa siis niiviisi kohut mõistad, jäi mõttesse ja ütles naisele “Sul on õigus”. Vot mina olengi see mulla Nasreddin.

Kuna meile kõigile meeldib oma tundeid teistele projitseerida, siis kaldun ka mina arvama, et ega need poliitikud kah enamasti tea, mida nad mõtlevad. Paar erandit tuleb küll pähe, keda ma vahetevahel või sagedaminigi kahtlustan poliitilistes vaadetes, aga paljukest siis neid on.

Otsapidi eelneva tõttu suhtun ma suure reservatsiooniga igasugustesse seadustesse või nende muudatustesse, mis mingile institutsioonile suure kontsentreeritud võimu kätte annavad. Suurima tõenäosusega saavad selle võimu juurde inimesed, kelle peamine vaade on see, et võimu tahaks. Või ka see, et vaenlased tuleks hävitada ja muidusööjad tööle panna. Mul on kõva kahtlus, et ma satuks sel puhul vaenlaste ja muidusööjate kilda, olenemata sellest, mis programm kõval käel väidetavalt on. Nii et parem juba sodi ja segadus – st ma võiksin peaaegu olla anarhist, kui liigne pessimism inimloomuse suhtes ei segaks.

Ja kuna ma seega anarhist olla ei saa, siis on mu arust parem, kui mingi võim on küll olemas, aga hästi laiali määritud. Võimude lahusus ja mitmeparteisüsteem ruulib.
Näis, keda ma tegelikult valima lähen… sellest seisukohast oleks loogiline, et võtan kõige väiksema, kellel on siiski mingit šanssi volikokku sisse saada.

Kuna tegelikult on mõnus äraolemine mu isiklikus edetabelis sodist ja segadusest ikkagi eespool, siis käib selline nuputamine mulle närvidele. Aga parem ikka see, kui kõva käsi ja kahjurite hävitamine, või selline kord, et “reeturi palk on surm”, nagu üks blogija üles kutsus.

——————————————————————-
PS – ega mul puhtuse vastu midagi otseselt ei olegi, aga poliitikute suust puhastamise juttu kuuldes ei tule mulle millegipärast silme ette mitte neitsilik rabamaastik, vaid Domestose ja DDTga relvastatud Ken-Marti Vaher.