Jälle test

oktoober 31, 2008

Your result for What Your Taste in Art Says About You Test…

Simple, Progressive, and Sensual

Ukiyo-e (浮世絵, Ukiyo-e), “pictures of the floating world”, is a genre of Japaneseand paintings produced between the 17th and the 20th centuries. it mostly featured landscapes, historic tales, theatre, and pleasure. Ukiyo is a rather impetuous urban culture that has bloomed in popularity. Although the Japanese were more strict and had many prohibitions it did not affect the rising merchant class and therefore became a floating art form that did not bind itself to the normal ideals of society.

People that chose Ukiyo-e art tend to be more simplistic yet elegant. They don’t care much about new style but are comfortable in creating their own. They like the idea of living for the moment and enjoy giving and receiving pleasure. They may be more agreeable than other people and do not like to argue. They do not mind following traditions but are not afraid to move forward to experience other ideas in life. They tend to enjoy nature and the outdoors. They do not mind being more adventurous in their sexual experiences. They enjoy being popular and like being noticed. They have their own unique style of dress and of presenting themselves. They may also tend to be more business oriented or at the very least interested in money making adventures. They might make good entrepreneurs. They are progressive and adaptable.

Take What Your Taste in Art Says About You Test at HelloQuizzy

Advertisements

See selgitab mõndagi

oktoober 30, 2008

Teinekord tunnete ära, kui ma tänaval vastu jalutan

Teinekord tunnete ära, kui ma tänaval vastu jalutan

You Scored as Carrot Ironfounderson

You are Captain Carrot Ironfounderson of the City Watch in the greatest city on the Disc – Ankh-Morpork! A truly good natured, honest guy, who knows everyone, and is liked by all. Technically a dwarf, but only by adoption. You’d rather not be reminded that you are the true heir to the throne, but that does explain why people naturally follow your orders

Carrot Ironfounderson – 75%
The Librarian – 63%
Commander Samuel Vimes – 56%
Death – 56%
Gytha (Nanny) Ogg – 56%
Esmerelda (Granny) Weatherwax – 44%
Greebo – 38%
Rincewind – 38%
Lord Havelock Vetinari – 31%
Cohen The Barbarian – 31%

Which Discworld Character are you like (with pics)

Olen jah värdjas

oktoober 30, 2008

Mingil kuradi põhjusel on mul tunne, et ma peaks ennast õigustama:
kui ma ostan ökotoitu,
kui ma võimalust mööda väldin autoga sõitmist,
kui ma üldse valin oma ostetavat firmade oletatava aususe ja kraami algse asukoha oletatava kauguse järgi.

Sest teatavasti on kõik ökotoit ju välismaa oma ja üldse puhas sohk ja miks ma ei toeta kodumaist põllumajandust (ma kohe tunnen, kuidas kõik Eesti kohvi- ja viinamarjakasvatajad minu pärast pankrotti lähevad. Jah, on küll häbi).
Ja teatavasti on autovältimine ja ühistranspordi ja kondiauru pooldamine silmakirjatsemine, sest mida peavad tegema need vaesed maainimesed, kes ilma autota kuhugi liikuma ei pääse? Täiesti ilmselt toetaks see, kui ma linnasüdames iga jumala päev takso võtaks, ühistranspordi arengut maal. Sellest, et ma majanduskasvult vaiba jalge alt tõmban, ma üldse ei räägigi.
Ja mingite ausate firmade eelistamine on üldse naerukoht, sest nad värdjad kõik ju valetavad kogu aeg. Selge ju, et firma, mis on juba korra orjapidamisega vahele jäänud, on vähemalt aus, erinevalt neist Fair Trade‘i molkustest, kes nagunii kõik orje peavad, aga alatult ja salaja. Sest iga normaalne firma peab ju igal võimalusel orje.

Ja iga väiksemgi vihje näiteks sellises suunas, et karusloomakasvatus või üldse loomakasvatus on keskonnale koormav, tähendab ju loomulikult, et ma läheks ja laseks kõik need loomad sinnasamasse keskkonda lahti või et ma tahan kõiki lehmi maha lasta. Sest kõik loomakaitsjad on ju idioodid ja kahjustavad keskkonda rohkem kui kõige hullemad töösturid ühtekokku, aga rohelistele meeldib see-eest kariloomi massimõrvata.

Ah jaa, Slow Food on rõvedate rikkurite bande, kes ausa põllumehe üle naeravad. Kuradi snoobid, raisk.

Ma lähen nüüd ja teen endale põlevkiviga võileibu ja joon ausa põllumehe higi ja verd peale.

Kui mu moraalset palet lisaks kõigele sellele ei rüvetaks ka laiskus, kirjutaks ma oma kurjadest vasakpoolsetest plaanidest ka, aga seniks vesistage suud.

Ma olen jutukas tertsiin

oktoober 28, 2008



I’m terza rima, and I talk and smile.
Where others lock their rhymes and thoughts away
I let mine out, and chatter all the while.

I’m rarely on my own – a wasted day
Is any day that’s spent without a friend,
With nothing much to do or hear or say.

I like to be with people, and depend
On company for being entertained;
Which seems a good solution, in the end.

What Poetry Form Are You?

Portselanist lüpsik

oktoober 27, 2008

Mõtlesin täna jälle, et kuna vaesest peast peab nagunii koonerdama, siis rikkast peast seda teha ei tasu, muidu peab kogu aeg virelema. Endale jäätist keelata, kui saaks seda endale lubada, on piinarikas, kui raha otsas – käkitegu. Mis elul nii viga: kui on, luhvtitan sajalisi ja joon poolsuletud laugudega šampanjat, kui ei ole, loen rõõmuga sente, tunnen perversset rahuldust allahinnatud toidu leti seiramisest ja uhkust, et täna tegin jälle ise suurepärase odava kodulõuna.
Kuni mulle meenus, et minu vaesus tähendab seda, et näe, ei saagi väljas söömas käia ja oih, peab vist arvelduskrediiti kasutama ja issake, äkki peab selle Aline Kominsky-Crumbi paksu raamatu ostmisega natuke kannatama ja ma peaks tõepoolest midagi nendest keldrijuurikatest süüa tegema. Mitte seda, et äkki homme saab päris süüa, täna teeme savikooke.

Eks teistelgi ole selliseid lihtsaid rõõme olnud:

Lihtsa elu Maria

Lihtsa elu Maria

Ega see olnudki ammu, kui ma avastasin ühe hea põhjuse, miks mulle meeldib klantsajakirjast haute couture‘i vahtida – kui mõni kulutab oma kingadele sama palju kui mina korteri ostmiseks, on endal natuke vähem piinlik.

Uneteadus

oktoober 26, 2008

Nägin täna unes suuri musti luiki.
Natuke hiljem olin Mustmäe nõlva moodi kohas, kus oli palju hästi kõrgeid päevakübara ja karikakra moodi lilli, kui nägin äkki leopardi. Leopard hüppas mulle peale, mina jälle eest ära, kuni üles ärkasin.
Siis nägin und edasi. Keegi rääkis mulle, et vene keeles oli ühel konnal väga ropp nimi olnud, aga praegune Vene režiim keelas selle ära ja pani konnale uue nime. Mõtlesin, et leiaks nüüd ühe venelase, kes ütleks, mis selle konna nimi oli ja on. Kakerdasin Mustamäe nõlva peal, ei saanud üles ega alla, kuni tuligi üks venelane, kes aitas mu sealt üles. Hoiatasin teda leopardi eest ja küsisin konna kohta. Siis tuli välja, et polegi venelane.

(See Mustamäe nõlv oli esimene kord natukene ka Kunda ürgoru kallaste moodi, teine kord meenutas rohkem Tartu mänguasjamuuseumi endise maja kõrval olevat nõlva.)

Clark Kent

oktoober 25, 2008

Ramloffi armastusejutu peale hakkas mul enda armumismuretuse pärast kuidagi piinlik. Einoh, ma tean küll, et minu moodi on mõnus elada. Aga kusagil istub ka see mina, kes kahtlustab end sellise jutu peale südametuses. Ja loeb mulle kõik mu eelised ette ja vaatab süüdistavalt otsa: kui su sunniku elu nii kerge on, miks sa siis suuri tegusid ei tee?

Mis siin armumisest, räägime ikka rasketest asjadest: ortograafia ei ole mulle kunagi raskusi valmistanud*, ma oskan oma kakskordkahte peast ja olen lapsest peale viisi pidanud. No kas sellest ei saa siis järeldada, et mul tuleks lõpetada maailmas sõjad, lahendada energia- ja toidukriis, luua möödaminnes paar geniaalset kunsti- ja kirjandusteost ja flambeerida jäätis nii vingelt, et Lahore maharadža isiklikult aplodeeriks (ehk, nagu minu lähemas tutvusringkonnas öeldakse, nii et Pärsia šahh puhkeks nutma)?

Nali naljaks, aga kui mul juhtub olema liiga palju aega enese üle järele mõelda, kõigun kahe mure vahel. Üks: võiks ju oma potentsiaali realiseerima asuda, aga mis siis, kui mul ei olegi supervõimeid? Ühesõnaga, peab ikka edasi laisklema, siis on mul vähemalt samapalju supervõimeid nagu Schrödingeri kassil. Kaks: võiks ju hakata püüdlema täiuslikku vaimset tervist, aga mis siis, kui ma selle saavutangi ja tuleb välja, et mul ongi supervõimed? Siis peakski ju hakkama maailma päästma. Selle koha peal tabab mind kõikemattev laiskusehoog, mis keelab jumalapärast midagi ette võtmast, mille tulemusel peaks hakkama suuri tegusid tegema.

Oleks nagu vastandlikud mured, aga iga kord, kui ma neist mõtlen, läheb natuke aega, enne kui ma aru saan, kumb on kumb. Kui nüüd aru saaks, mis seos on hirmul supervõimete omamise ja nende puudumise ees… eee, siis võiks äkki hakatagi seda vaimset tervist, supervõimeid ja muud sarnast taga ajama.

Küll mul oleks hea meel, kui keegi üles tunnistaks, et tal samad mured on – tuttavate hulgas on kõik, kes minu superkangelasejuttu kuulevad, siiamaani silmad punni ajanud, nii et hakka või arvama, et ma ise olen imelik. Kõige oma kakskordkahega.

*Kui ma kirjavigu teen, siis meelega ja patusest naudingust.

Musketäridest

oktoober 24, 2008

Juba pikemat aega kripeldab mul hingel see, et mõni peab musketäre tavalisteks jõmmideks. Et kaklemine ja mõttetu au.
Nüüd siis ometi minu olulised argumendid, miks musketärid siiski jõmmid ei ole.

1. Aramis hoolitseb regulaarselt oma välimuse eest, kreemitab käsi ja kui saaks, teeks kindlasti iluoperatsioone. Mis jõmm see nüüd on! Pigem ikka oma ajast ette jõudnud metroseksuaal.
2. Nad olid kahtlaselt haritud. Isegi tunnustatult kõige pikemate juhtmetega musketär Porthos oskas vähemalt hispaania keelt, vanast (üle 30!) ja targast Athosest rääkimata.
3. Ksenofoobia asemel harrastasid nad hoopis klassiuhkust, millega käis komplektis rahvusvaheline aadlirahva solidaarsus.

Aga tegelikult… tegelikult on mul neid põhjust armastada küll ja veel kas või sellepärast, et nad absolutistlikku suurvõimu nöögivad. Kui suur ja väike kaklevad, siis oleme ju ikka väiksema poolt, eks ole.* Ja osalt just sellepärast on “Kümme aastat hiljem” nii kurb raamat (osalt muidugi sellepärast, et ta on lihtsalt igavamini kirjutatud).
Ja ühest küljest on mulle eluaeg meeldinud väikest kasvu mehed nagu d’Artagnan, teisest küljest on mul aga mitu kujuteldavat sõpra, kes on suured ja heasüdamlikud nagu Porthos.

* Või kas teile siis ei meeldi “Uksekell helises”, “Kuulsa Robin Hoodi lustakad seiklused” ja “Asterix”, Nemecsekist rääkimata? Tomi ja Jerry unustame palun heaga ära, sest õudukad mulle ei meeldi.

Avakäik

oktoober 24, 2008

Üleeile julgesin tulla üles Mäe tänava trepist, kus see väike vastik rakats tavaliselt inimeste peale haugub, aga polnud teist ollagi. Sellest järeldasin, et julgus tasub ära ja ei möödunud nädalatki, kui olen juba südame rindu võtnud ja esimese blogikirjutise kallal ametis (andestagu mulle kõik keeleuuendajad, aga hästi kohanenud laensõnad meeldivad mulle rohkem kui keerulised omatuletised. Jah, ma kasutan ka sõna “meilima”! öelgu Rebane, mis tahab).
Blogimishirm on umbes samasugune nagu oma koomiksite näitamise hirm – kõik saavad teada, milline ma päriselt olen ja pöörduvad minust ära. Aga kuna koomiksite üle on kõik siiamaani hoopis naerma hakanud, siis jääb see lootus ka blogiga. Kui ma juba kord olen pigem koomiline kui hirmus, siis olgu peale. Ja kuna ma olen juba kägubloginud nii siin kui seal kui kolmandal pool, siis mis ma ikka ennast petan. Tegelikult olen ma ju pigem edev kui häbelik.
Ainult väga regulaarseid postitusi ei julge lubada.
Ah jaa, kui mul tuleb isu kedagi selles süüdistada, siis võtan kõigepealt käsile
Larko, kes mind ühel teataval sünnipäeval usinalt veenis, et peaks ikka blogima.

Nüüd võite tulla ja mind õpetada, mis trikke selle uue mänguasjaga veel teha saab.