Olen jah värdjas

oktoober 30, 2008

Mingil kuradi põhjusel on mul tunne, et ma peaks ennast õigustama:
kui ma ostan ökotoitu,
kui ma võimalust mööda väldin autoga sõitmist,
kui ma üldse valin oma ostetavat firmade oletatava aususe ja kraami algse asukoha oletatava kauguse järgi.

Sest teatavasti on kõik ökotoit ju välismaa oma ja üldse puhas sohk ja miks ma ei toeta kodumaist põllumajandust (ma kohe tunnen, kuidas kõik Eesti kohvi- ja viinamarjakasvatajad minu pärast pankrotti lähevad. Jah, on küll häbi).
Ja teatavasti on autovältimine ja ühistranspordi ja kondiauru pooldamine silmakirjatsemine, sest mida peavad tegema need vaesed maainimesed, kes ilma autota kuhugi liikuma ei pääse? Täiesti ilmselt toetaks see, kui ma linnasüdames iga jumala päev takso võtaks, ühistranspordi arengut maal. Sellest, et ma majanduskasvult vaiba jalge alt tõmban, ma üldse ei räägigi.
Ja mingite ausate firmade eelistamine on üldse naerukoht, sest nad värdjad kõik ju valetavad kogu aeg. Selge ju, et firma, mis on juba korra orjapidamisega vahele jäänud, on vähemalt aus, erinevalt neist Fair Trade’i molkustest, kes nagunii kõik orje peavad, aga alatult ja salaja. Sest iga normaalne firma peab ju igal võimalusel orje.

Ja iga väiksemgi vihje näiteks sellises suunas, et karusloomakasvatus või üldse loomakasvatus on keskonnale koormav, tähendab ju loomulikult, et ma läheks ja laseks kõik need loomad sinnasamasse keskkonda lahti või et ma tahan kõiki lehmi maha lasta. Sest kõik loomakaitsjad on ju idioodid ja kahjustavad keskkonda rohkem kui kõige hullemad töösturid ühtekokku, aga rohelistele meeldib see-eest kariloomi massimõrvata.

Ah jaa, Slow Food on rõvedate rikkurite bande, kes ausa põllumehe üle naeravad. Kuradi snoobid, raisk.

Ma lähen nüüd ja teen endale põlevkiviga võileibu ja joon ausa põllumehe higi ja verd peale.

Kui mu moraalset palet lisaks kõigele sellele ei rüvetaks ka laiskus, kirjutaks ma oma kurjadest vasakpoolsetest plaanidest ka, aga seniks vesistage suud.

24 kommentaari Kellele: “Olen jah värdjas”

  1. kaamos said

    Ei tea,kas põhjusega, aga sain vist laksti pihta, sisult just vastupidiseid mõtteid plärtsusin oma lobalas.
    Tegelikult ei saa aru,miks peaks selline asi kui vastasseis loodusest hoolimisel üldse olemas olema? Lihtsalt jama on see religioonini lihvitud kunst olla kas millegi poolt või vastu, mina näiteks ei ole fanaatiline roheline, aga mingi urbaniseerunud pargimaasturiga ralliv jõmm ka mitte, sinagi pole äärmus. Ma elan oma võimalusi järgides ja proovides paremaks saada – mõnikord takistab aeg, mõnikord raha(puudumine), mõnikord teadmiste hõredus.
    No ja siis ma saan vihaseks, kui mulle sõidetakse vihinal peale väidetega, et ma peaksin tööl käima ainult (absoluutselt olematu) ühissõidukiga ja oma kaevu vett mitte kasutama aia kastmisel, sest kusagil on kõrb. Fanaatikud, kes muudkui kehtestavad reegleid ja sildistavad inimesi ajavad mul harja punaseks. Nagu sulgi… 🙂
    Ähh, võibolla ma kommenteerisin üldse täiesti mööda, seegi pole välistatud.

    Meeldib

  2. nodsu said

    Noh, oma seos mu sissekandel sinu omaga oli, aga ma ei kirjutanud oma juttu otseselt sinu pihta, muidu oleksin linkinud ka. See oli pigem reaktsioon paljudele pisikestele ja eri inimeste tehtud märkustele – see, et isegi oma sõbrad hakkavad küsima, kui nad näevad mind poes midagi ökoosakonnast võtmas, MIKS ma seda ometi teen, või kui ma vastan küsimuse peale “kust said” – “ökopoest” ja siis selle peale reageeritakse “a MIKS sa seal ometi käid”, justkui ma oleks millegi inetuga hakkama saanud.
    Ja sellele, et iga kord, kui keegi kirjutab nt Fair Trade’ist, mis idee järgi võimaldab isegi arengumaades normaalset äri ajada, hakkab keegi Delfis kilkama, et “kes meie põllumehi kaitseb” või “kes loomi kaitseb” või “kes lapsi kaitseb, alles oli üks pedofiil”, aga kui keegi kirjutab midagi loomadest, siis on kohe kisa lahti, et “kes inimesi kaitseb” (selle üks variant on muidugi see, kui naiste turvakodude jutule reageeritakse “aga kes mehi kaitseb”, aga see läheb teemast juba natuke liiga kaugele).

    Ja ausalt, ma ei väidagi, et maainimene peaks kasutama ühistransat, mida ei ole. Aga sellel, miks nt Tartu suuruses linnas nii palju autosid ringi vurab, ei ole mingit õigustust. Enamik ei ole ometi liikumispuudega või just sel päeval haiged ja enamikul ei ole auto paksult mingit träni või väikelapsi või vanureid täis topitud, mida/keda oleks vaja ringi vedada. Ma isegi kahtlustan, et maakohtade ühistransapuuduses võib süüdi olla (peamiselt, muide, linlastest) poliitikute hoiak, et “iga normaalne inimene sõidab ju autoga, mis neist kerjustest ikka poputada”.

    Seega olen alati nõus kaastundlikult kaasa noogutama, kui maainimene endale paremat ühistransporti nõuab, võib-olla tuleksin koguni selle nimel piketeerima, kuigi asi mind ennast ju päris otseselt ei puuduta.

    Aga päris irisemata jätta ikkagi ei saa: kas maal elamise point ei ole mitte maaelu, põlluharimine ja värk? kui maalt pidevalt linnas linnatööl käia, ei ole see ju tegelikult maaelu. Tiskre tüüpi massilist igapäevast pendelrännakut ei suuda ma siiski mõttekana näha. Okei, ma saan aru, kui ainuke eluase on pärandiks saadud linnalähedane maamaja, mille müügist linnaeluaset kuidagi ei saa, aga samas mingit maaharimist selle krundi peal tegelikult harrastada ei saa. Aga valdavalt kipuvad suburbiatesse elama siiski nooremas keskeas keskmisest rikkamad inimesed, kes võiksid teha ka teistsuguseid valikuid.

    Meeldib

  3. nodsu said

    Ah jaa, on muidugi olemas selline täiesti rentaabel maaelu variant, kus tehakse küll linnatööd, aga kaugelt. Põhimõtteliselt võiksin ma ise sellist elu elada, sest mu töö reeglina ei eelda kohal käimist.

    Meeldib

  4. Kaamos said

    Ok, igaks juhuks selgitan.
    Peenrad:olemas.
    Kartulimaa:olemas.
    Maad napilt, liiga napilt äraelamist võimaldavaks tootmiseks.
    Maale kolimise põhjus: mehe selline haigus, mis oleks ta linnas kindlalt aastakesega tapnud , praegu küll täielik invaliid kuid elus ja rahul sellega.
    Olen pidanud loomi ja harinud põldu nii, et vähe pole, aga kuna kuulume mõlemad sellesse ühiskonnaklassi kellel suurte reformide käigus mitte midagi mitte kusagilt “tagasi saada” ei olnud oli talupidamine ilma tehnikata ja omaenese maata väga vaesekstegev kogamus 🙂
    Ise töötan MAAASULAS toimivas masinaehitusettevõttes, milletaolised on arvestades seda, et põldudel ei ole enam vaja nobedaid kartulivõtjaid ja porknakorjajaid (masinad, onju) tegelikult pea ainus asi, mis meie maakohti tühjaks jooksmast takistab.
    Ideaal, et maal tegeletakse põllupidamise ja loomadega on ammu katki. See olukord, kus maal elaval inimesel oli ainus töösaamise võimalus laudas või kartlihoidlas ei olnud sugugi hea. See töö ei sobi kõigile ,praegu ei piisa seda tööd kõigile. Kui maal elaksid ainult need, kes teevad maatööd… tead kui hõre Eestis oleks?

    No nüüd kukkusin vabandama.

    Mina ei küsi ammu enam teiste inimeste ostuvalikuid nähes “miks”. Ah, tegelikult ju küsin küll ja kui saan sisulise vastuse, siis olen jälla targem ka oma valikutes. Mida ma öelda tahtsin oli see, et paljud argumendid, millega minusuguseid rünnatakse- see on just see, mida ma tunnen- on sellised väited, mille kohta lähema selgituse küsimine lõpeb vaikimisega. Aga ma ei küsi lihtsalt retoorika pärast, mind tõesti huvitab!
    Ja veel: kui mu argument mitteökotoidu ostmisele on raha, siis on see minu jaoks tõsine põhjendus, mitte sirm hoolimatusele. Tead kui palju ma olen end süüdistatavana tundnud just seepärast:”Pole raha? See nüüd küll vabandus pole!”
    Mulle meeldivad su valikud. Proovin ise ka paremaks saada, aga teerullitamisele põtkin ikka vastu 😀

    Meeldib

  5. Kaamos said

    Ahsoo: ei ela ise asulas, ikka nii karupepp on see koht, oipagan… Mets tuleb uksest sisse.

    Meeldib

  6. Kaamos said

    Ngu mingi sarikommenteerija juba: mind käivitas Sirje (isemõtleja) blogis olev pealkiri,mis küsis
    <a href=”oled sa mõrvar või eetiline tarbija. Kas see või teine- kogu lugu. Mina liigitun sel juhul mõrvariks.

    Meeldib

  7. nodsu said

    Noh, arvestades teie majapidamise enda põllupidamist (või on see täiega minevikku jäänud? – noh, naabri käest toodud munad ja porgandid teevad ökonduse mõttes ikkagi sama välja, nagu enda oma) on suur osa teie sööki nagunii nii eetiline, et koliseb.
    Ma ise olen täiesti masendav toidupede ja põlgan pool ökokraami samuti ära, kui see peaks liiga kaugelt pärinema – toidukilomeetrid jne – kusjuures ma olen väga osavaks läinud sellele mitteökoloogilisi vabandusi leidma, nt “briti teadlased väidavad, et lähedal kasvanud toidu jaoks oleme geneetiliselt paremini kohastunud”. Erandi teen sellele toidule, mida ma nagunii ostaks ja mis nagunii siin ei kasva, nagu kohv ja rosinad. Ja kokkuvõttes vaatan, et mu toidukorv ei tule oluliselt kallim kui teiste sabasseisjate omad, sest ma jätan reeglina ostmata ka suure hunniku võrdelmisi kallist tavatoitu – nt suurte plastkarpidega poekoogid, kartulikrõpsud ja viinerid (ükski neist ei tundu ka erilise ohverdusena, viimasel ajal on peaaegu kõik poekoogid kuidagi imelikud, kartulikrõpsud ei ole enivei päris söök ja viinerid kah ei maitse eriti).
    Täiesti hämmastav kogemus oli, kui ma panin korvi kõik, mida ma tahtsin, nii et oli justkui luksuskaup, aga raha ei läinudki rohkem kui kellelgi minu ees seisjal, kellel ei olnud korv rohkem täis, aga sisaldas ohtralt sellist tüüpilist teismelisetoitu.

    Meeldib

  8. nodsu said

    Aga mis maaelusse puutub… mõtlen möödunud aegade peale ja ega ju siis samuti ei seisnenud kogu maatöö ainult lauda- või põllutöös. Suurem osa pidas talu, aga olid ka muud tegelased, kes neid taluinimesi teenindasid (käsitöölised, apteekrid, arstid, koolmeistrid, kirikuõpetajad, notarid). Igatahes on varasemast kirjandusest mulje jäänud, et linnaskäik oli suursündmus ja kohaliku tähtsusega asjad olid kõik küllalt lähedal, et said jalgsi aetud.

    Pealegi, kui lisaks uskuda seda, mis wild aeg-ajalt räägib (ja mis seal ikka nii uskumatut on, kesse ikka arvab, et naftat lõpmatuseni jätkub), oleks tegelikult hädasti tarvis, et kohalikku põllumajandust oleks rohkem – praegu ei suuda Eesti ennast ise ära toita.
    Ja veel, kui suurem protsent meie põllundusest oleks öko, oleks sinna ka rohkem töökäsi tarvis. Õigust öelda kuluks juba praegu mahepõllundusse rohkem ettevõtjaid ära, sest need, kes praegu on, ei suuda nõudlust enam rahuldada. Välismaa nassvärki on ökopoes küllaga ja see muudkui seisab, aga kohalik kraam tõmmatakse tavaliselt ära kut tolmuimejaga.

    Meeldib

  9. Kaamos said

    Su viimane kommentaar toobki välja ühe konksu, mis meil seda ökopõllundust pidurdab: ok, las siis läheb sinna töökäsi, aga see nagu iga teine tööjõumahukas tootmine tähendab kallimat toitu. Pood, kool, apteek ja muu selline toetavasse infrastruktuuri kuuluv asutus ei too raha sisse (me ei saa kahjuks elada irdilmas kus raha ei vajata) vaid viib välja, selleks et me jaksaks osta ökotoitu- kõik ei tooda , ikka jääb mõni ka ainult tarbima – on vaja ka midagi mujale müüa. Alati jäävad ka inimesed kes põllumajandusega tegeleda ei taha aga linnas elada ka ei taha, sestap on tööstus maal täiesti hädavajalik. Vanad talusepikojad ON minevik, nende taastamine oleks sama absurdne kui kunagi talude taastamise ajal fanati ettepanek alustada sealt kust neljakümnendatel pooleli jäi, unustades, et maailm on vahepeal pool sajandit edasi kapanud. Kõik ei ole suutelised oma elatist vaid peaga teenima, head oskajad töömehed on samuti alati kuldaväärt, neil peab ka võimalus olema.
    Kui tööstus koonduks ainult linnadesse saaks teoks tegelikult Mõisa unistus Tallinnasse kolinud Eestist.
    Eesti põllumees ei taha ökopõllundusega tegeleda kuna vastutus on täiesti, kuni kõigi laboritulemuste eest tasumiseni (ja neid tuleb palju teha!) ja võimaluseni, et saak ikaldub tema kanda, aga näiteks kasvõi kõige loogilisemat võimalust – kindlustada oma oodatav saak – seda tal pole! Ka tema tahab elada ja nii võtab ta harida 300 hektarit põldu, künnab-külvab-koristab, ei jäta väetisi ja herbitsiide kasutamata ja kui saak sellest hoolimata tänu vihmale psse läheb kannatab ära delfi ilkumise : “mis tal viga, ise loll, et ei kindlustanud” (kuskohas, armas aeg?)ja “niikuinii elab eurotoetustest”. Mul on naaber selline põhimõtteline maakas, põllud on tipptopp korras, aga ökopõllunduse kohta ütleb, et ega ta maal seepärast ela, et siin püksata käia.

    Ega sa pahanda mu lohekommentaaride pärast?

    Lõpuks veel: ei ole neid mune siin naabritelt sugugi võtta, need kes pidasid kanu munade müügi jaoks said veterinaarilt ettekirjutuse, et kas loobuvad kanade pidamisest teiste loomadega (lehmadega) samas ruumis või ehitavad kanadele eraldi hoone. Point selles, et kanad vajavad siis talvel eraldi köetavat hoonet ja see teeb muna nii kalliks, et kohalik ei osta enam, aga kuna ka labor ja paberimajandus on kallis, siis ei osta ka ökopood.
    Seega läksid kanad supiks. Naabrid ei pea neid omalegi enam, sest nad tegelesid piimakarjaga. Sellest aastast lõpetavad ka selle kuna piimakombinaat pidas nende pakutavat piimakogust liiga väikeseks . Ausalt öelda ma ei tea, kui väike see kogus oli, alla paarisaja kilo küll mitte üks päev.
    Maamajandus on nagu iga teine majandus, kui ära sellest ei ela, siis pole mõtet ju kangelasena nälga surra.

    Meeldib

  10. Kaamos said

    Ei saa mitte vaiki ola: see väide geneetiliselt sobivast toidust: kolme põlvkonna sisse on näiteks minul mahtunud esivanemate hulka eestlasi, sakslane, soomlane ja hispaanlane. Mis geenidest me siin räägime, enamikul on need kogu maailmaga segi nagu puder ja kapsad!

    Meeldib

  11. nodsu said

    Seda geneetiliselt sobiva toidu juttu kasutan ma envei ainult selleks, et ennast välja vabandada.
    Aga mis suhteliselt kallimasse ökotoitu puutub… mul on ilmselt liiga vähe teadmisi, aga kuskilt oleks nagu lugenud (äkki looduskapitalismi raamatust?), et intensiivpõllundusega saadud toit on praeguse seisuga hoopis kunstlikult odav (selle ressursikulukus ei kajastu hinnas). Vaevalt küll õhk niipea tasuliseks läheb, aga nafta kallinemisel võiks küll tekkida olukord, kus mahepõllundus on ainuke, mis ära tasub või ainuke, mis üldse võimalik on.

    Naabrite käest munade ostmise all ei pidanudki ma ametlikku kanafarmi silmas, vaid rohkem just seda, et kellelgi on paar kana enda tarbeks ja jääb ka naabritele üle.
    Ma elan iseenesest linnas, kuigi suhteliselt äärelinnas, ja mu naaber peab aia taga kanu. Aga linnas ei ole teatavasti viisakas suhelda, kui tutvustatud ei ole, nii et ma ei ole läinud tema käest mune sebima. Nende kukk kireb küll idioodi järjekindlusega kell neli hommikul.

    Meeldib

  12. nodsu said

    PS… et maailmalõputeoreetikud ei pettuks, siis pean möönma, et tõenäoliselt eelneb ajale, kus kõik olude sunnil mahendusele üle lähevad, ulgumine ja hammaste kiristamine.

    Meeldib

  13. Kaamos said

    Ulgumist ja hammaste kiristamist ma siin pisitasa vist treenin juba 😉
    Mul on neid üks ühe ja teine teise asjaga hädas maainimesi siin ümber üksjagu ja nende hulgas on ikka väga tõsiseid töötegijaid, kes on lootuse kaotanud omale elatist teenida traditsioonilisel kombel kapsaid kasvatades. Kaua sa ikka pusid, talumehe laps tahab ka arvutit saada ja ämm sanatooriumisse oma nõukaaegsid laudanaise liigesid leotama minna. Annavadki oma maa sellele 300-hektari mehele harida, mõnikord on nõus ise maamaksugi ära tasuma, peaasi, et maa sööti ei jääks ja tulevad ise kraanamootoreid valmistama.

    Tead mis selle juures tegelikult hea on? Maa on alles, õhk on alles, põld on ka alles ja kui see aeg kätte jõuab mil keemia enam ei aita on ka inimesed tänu praegu leiba andvale tööstusele maal alles. Ilma selleta poleks teha olnud muud kui kolida kuhugi kus end muude asjade kui põllupidamisega toita saab. Migratsioon pole kunagi head toonud, alati on kasulik kui territooriumil säilib juurtega rahvast. (Vaata kes räägib, ma ise ka linnapõgenik)

    Aitäh, mulle meeldib sinuga arutada. Blogipõõsas pole alati kindel kas vastuse asemel hoopis “ise oled!” ei tule.

    Meeldib

  14. nodsu said

    Maa ja põld ja muuhulgas vesi jäävad alles ainult siis, kui 300-hektari mees vähegi mõistlik on, aga ega ma selle suhtes väga optimistlik ei ole. Kuskil Põltsamaa lähedal on selline kant, kus põhjavesi on nii pinna lähedal, et väetised ja mürgid satuvad väga kergesti vette; kui see avastati, keelati nende kasutamine seal ära. Ja mida tegid tublid kohalikud põllumehed? lajatasid kogu allesjäänud väetise jms sellel viimasel aastal, kui veel tohtis, korraga põllule, nii et seal olid valged hanged maas olnud (üks kohalik haritum inimene rääkis). Selline ilus loogika – keelasid ära, raisad, aga me neile nüüd näitame. Hoolimata sellest, et nad ju ise joovad seda vett ja joodavad oma lastele ja kariloomadele.
    Ma arvan, et sellele maale oleks olnud vähem kahjulik, kui ta oleks sööti jäetud. Ja mul ei ole erilist usku selliste inimeste põlisesse põllumehetarkusesse, mis suudaks muutustega kohaneda (kui näiteks traktorile enam kütust sisse osta ei jaksa).
    Hoopis optimistlikum olen nende suhtes, kes on vahepeal ennast harimas või koolitamas käinud ja siis leidnud, et kisub maale tagasi (isegi kui seal on seni ainult vanavanemate juures käidud). Lai silmaring muudab paindlikumaks.
    Vaata kas või siit.

    Ja ma arvan ka seda, et väikesed ettevõtted suudavad kokkuvõttes rohkematele inimestele tööd anda.

    Meeldib

  15. nodsu said

    Veel väike märkus:
    mitte et ma kõigele, mis Strandberg räägib, alla kirjutaks (jumal hoidku!), aga selles jutus oli tal minu arust iva sees, et Eesti intensiivpõllundus ei suuda nii või teisiti parema kliima ja sügavama mullaga maade intensiivpõllundusega konkureerida – saadakse samasugune intensiivpõllundustoode, aga väiksema saagikusega, järelikult kallim ja väikesema konkurentsivõimega kui nt Hollandi või Ukraina oma. Ühesõnaga, võiks orienteeruda pigem kvaliteedile kui kvantiteedile, sest seda viimast nagunii eriti ei tule.
    Ja kui maaharijal ennast mahesertifikaatidest läbi õnnestub närida, siis pärast saab ta oma toodangu eest ju paremat hinda. Ja polükultuursel maaharijal peaks ka ikaldusriskid väiksemad olema kui monokultuursel (millest tuli Iiri näljahäda, ah?)

    Meeldib

  16. Kaamos said

    Lollide eest pole kaitstud Maa ka täieliku mahepõllunduse korral, see vätisekuhjade näide on väga hea, ent paraku samas väga üldistav. Selle taga võis olla tõesti “aga me NEILE” näitame kätumisviis, vaata või enese lauseehitust: keemia kasutamine keelati ära. Ma ei tea, kas pakuti ka alternatiive: kompensatsiooni juba tehtud kulutuste eest, võimalust müüa oma juba soetatud väetis ametlikult kellelegi, kes seda kasutada võib ja ni edasi. Kahtlen pisut. Põllupidajad on selliste üleöökeeldude suhtes väga haavatavad, kuna maamajanduse rentaablus on väga väike, siis iga tühjaläinud kulutus(keemia on kallis) kisub bilanssi miinusesse. Muide: ma olin ise kaksteist aastat ametlikult talupidaja, raamatupidamise ja muu kompotiga. Soovitus müüa ülejäänud väetis teistele on hea, ent kuna iga talumees peab tõestama oma raamatupidamispaberites kõik tootmiskulud ja herbitsiide tohib müüa vaid teatud tingimusi täitev müüja, siis need oleksid ikkagi kätte jäänud.

    Su antud link on samuti huvitav, lugesin korduvalt ja mul on heameel, et leidub tegusaid inimesi kes jaksavad. Aga ma olen siin juba vaidlema asunud, seega tooksin esile ühe nõrga koha: selline majandusviis on orienteeritud tegelikult turismile. Kui maailmas tõesti juhtub ükskord see mida ennustatakse ehk lõpeb naftas suplemine, siis saab tegelikult otsa ka selline turism nagu me seda praegu tunneme. Majanduskriis(ikene) mis praegu näpistab on juba oma tagasilööke andnud, eriti meietaolistele jahedatele/vesistele sihtkohtadele.

    Sõnakene omakandi 300-hektari mehe kaitseks: mitme kultuuri kasvatamine, kõrdekülv, viljavaheldus, väetisekultuurid- see on tema praktika. Kõigest hoolimata on ta sellel aastal kõrini kahjumis. Selleks, et olla hea ei pea olema väike. Võib olla, ent ei pea olema.
    Mis puutub mahepõllunduse bürokraatiaseinast läbinärimisse, siis ei saa loota, et iga Juhan sellega toime tuleb. Kui jälgida neid, kes sellega toime on tulnud näeme, et mitte kõik ei suuda nõutavaid tingimusi täitma jääda. Kui mahepõllundus tõesti oleks tulutoov ja normaalset äraelamist pakkuv ala, oleks linnaäärsed põllupidajad – turg lähedal – selle kindlasti ammu avastanud. Kusagil on konks mis seda takistab, ma kahjuks ei tea mis see on. Ma ei usu, et maal elaksid ainult rumalad, ei ei näe tühja ärinišši.

    Üks asi, mis küll ei puutu sajaprotsendiliselt siinkõneldavasse: ma vaatan väga vähe telekat, täna vaatasin. Pisike setokeelne lõik heinateost.
    Päriselt vihastasin, kargasin telekat vaadates korraks püstigi ja susisesin nagu kass. Muidu oli ilus nostalgiat täis lugu sellest kuidas tänapäeval muru niidetakse ja vanast heina tehti, kõik oli õige. Aga lõpus oli pisike lauseke, kus mainiti kui ilus on ikka suvehommikul vikat õlale tõsta ja RITSIKATE SIRINA saatel niitma minna . Saad aru? Kui ei saa, siis oled kas päris linnainimene või liiga kaua linnas elanud. Asi nimelt nii, et ritsikad hakkavad siristama kõige varem kusagil augusti keskel, aga talumees kellel seleeks ajaks juba hein tehtud pole on kas loll või laisk.
    Maakas võib linnamehe nõuandeid huviga kuulata, aga üks eluvõõras tõdemus ja sellest piisab, et enda tõsiseltvõetavusele muld peale tõmmata.
    See ei olnud sinu kohta, see viimane lõik. Lasin auru välja.

    Meeldib

  17. nodsu said

    Ma ei tea täpselt, kui üleöö see väetis ära keelati, aga samas on ju selge, et see keelamine oli nende enda huvides, mitte puhtalt õelusest. Ma ei saa ikkagi aru sellisest loogikast, et “ah te ei luba mul tulevast aastast enam minu enda joogivett mürgitada? aga vat mürgitan tänavu ja veel rohkem!” Kellele nad sellega enda arust kätte maksid?

    “Kui mahepõllundus tõesti oleks tulutoov ja normaalset äraelamist pakkuv ala, oleks linnaäärsed põllupidajad – turg lähedal – selle kindlasti ammu avastanud. Kusagil on konks mis seda takistab” – noh, üks põhjus võibki olla see, et intensiivtootmine on kunstlikult odav (selles tähenduses, mis ma enne mainisin), mis tähendab, et tegemist on kõlvatu konkurentsiga. St poliitilise küsimusega, millega peaks tegelema riik vms kõrgem üksus, kellel on seda võimalik näiteks maksudega reguleerida. Kui ma kõnelen sellest, et kvantiteedi asemel peaks rõhuma kvaliteedile, siis peaks see olema just üldise põllumajanduspoliitika suund, mitte ühe taluniku otsus. Maksupoliitika kõrval oleks kasu ka korralikumast nõustamisest, nii et kui keegi vähegi tahaks mahetoitu kasvatada, kargaks talle kas või omavalitsusest keegi appi, et asi ei jääks selle taha, et ei tea, kust infot võtta. Ühesõnaga, seadusandjate asi oleks teha mahemajandus nii kasulikuks ja sellele üleminek nii lihtsaks kui võimalik. Praegu on ta tõesti rohkem aktivistide teema.

    Kõigist neist raskustest hoolimata on Eestis mahetootjaid siiski tasapisi juurde siginenud, nii et päris mõttetu see ikka olla ei saa.

    Kuulu järgi tegutseb osa mahetootjaid muide mitteametlikult, nii et statistikas nad ei kajastu ja mahepõllunduse pabereid täitma ei pea. See tähendab, et ametlikus mahepoes nad oma tavalise põlluharijastaatusega müüa ei saa, aga kuna nõudlus ületab niikuinii pakkumise, pidavat nad suutma ilma igasuguse poeta oma kauba maha müüa. Mõni Eesti peenem restoran ostab sellist kaupa, olen ma kuulnud. Mina ütlen, et andku aga minna. Kui ametlikult ei saa õiget asja ajada, miks mitte teha seda mitteametlikult.

    Mis mu linki puutub, siis kõik seal päris turismile orienteeritud ei olnud. Katust ei lase endale panna turistid ja isegi kui savitotsikud ekspordiks lähevad, ei ole see päris sama, mis puhtalt esinemise mõttes tehtav käsitöö. Urgitsen jälle, et naftajärgses maailmas võib sellise mastaabiga ettevõtlus tõhusam olla kui suur.

    Oskamatute linlaste koha pealt meenub mulle, kuidas käisin rootslaste antroposoofilises külas nimega Järna. Ideeline taust on selline… nojah, antroposoofiline, et kõik tubade nurgad olgu ümmargused ja seinad mitmevärviliseid ja nii edasi. Ja põldu harisid nad seal uhkelt biodünaamiliselt, niites muuhulgas käsitsi vikatiga heina. Kui me seda nägime, oli ühe meie kamba poisi kommentaar “nagu vaataks Harold Lloydi niitmas”, ilmselgelt ei olnud niitja seda oma elus varem väga palju teinud. Aga kõige selle oskamatu niitmise, ümmarguste nurkade ja kommivärviliste seinte juures see asi TOIMIS. Toimib siiamaani muudkui edasi.
    Andry Ervald kirjutas sellest kunagi siin
    Nii et need linlased võivad kobad ja kogenematud olla ja mis iganes, aga hea tahtmise ja laia silmaringi korral saab ka kesiste oskustega midagi ära teha.

    Meeldib

  18. nodsu said

    PS: ja mida tülikam Eestis mahepõllumajandajate elu on, seda rohkem tolku on ju sellest, kui ma nende kaupa ostan, eks ole? rahakotiga hääletamine: selmet osta välismaa riisi, ostan kohaliku tegija kaerahelbeid või nisutangu või hernejahu.
    Ma peaks hakkama vist kirjutama eraldi blogi sellest, mida ma söön ja mida ma süüa ostan, siis oleks kohe ilusti näha, et ei pea miljonär ega isegi müütilise keskmise palgaga inimene olema, et kohalikku ökokaupa osta.
    Aga kuna, nagu ma ütlesin, tõmmatakse see poest nagunii otsegu tolmuimejaga ära, on täiesti keskkonnateadlik valik ka lihtsalt kohalikku kaupa osta.

    Meeldib

  19. Kaamos said

    Oi, ega sa ometi arva, et ma siin sind “ümber pöörata” üritan? Kaugel sellest, mulle su loogika meeldib väga ja ka põhimõttelistesse inimestesse suhtumine , eriti veel kui omi põhimõtteid ka tõestad. Kõige tähtsam: ma usun su põhimõtete õigsusesse. Pole mingit vajadust mind veeta selles, et mahetoit on vajalik ja kasulik. Tulevik on tõenäoliselt just sinnapoole kaldu. Millele ma vastu põrgin on sund, sellised asjad ei toimu vägisi. (Nah, sina tegelikult ei sunni ju ka..)
    Ning seekord sõnastasid sa ka tõe, mida ma oma hajameelsuses siiani ei taibanud teha: kõlvatu konkurentsi vastu võitlemine ei ole talumehele üksi jaksumööda. Abi on vaja valitsuse poolt, ka omavalitsuse. Hetkel seda ei ole, mahepõllumees on üksi siplev ullike. Kahju.
    Antroposoofse kommuuni näide on natuke poolik. Kas tõesti Rootsi valitsus jättis puudega inimesed abirahadest ilma ja nad pidid end ise ülal pidama? Muul juhul oleks tegemist ju lihtsalt abimajandusega, mitte majandusega? Siin oli pigem inimestele eneseväärikust pakkuva ettevõtmisega. (Seda lugedes tekkis kuratlik kahjutunne, et Eesti puudelised peavad elama… nagu nad elavad.)
    Samuti oleksin mures maamehe pärast, kes oma mhetoitu kellelegi otse müüb, Praegu, kui Eesti seadusetegijad tahavad olla suuremad katoliiklased kui paavst ise (tege`lt eurooplased siis) on sellise müügi puhul paberimajandus oioi milline. Kui paberimajandust (sanitaartõendid, termoautod, tapamajade tõendid et cetera et cetera) pole, pole ka sotsiaalmaksu, pole ka pensioni. Must raha. Aga põllumees saab ka kord vanaks..

    Teen ühe abitu katse neid üleväetajaid veel välja vabandada: väetist müüa ei saa, seadusejärgne hävitamine on väga kallis, ainukese võimalusena tuli mõttesse lauskülv. Üleöö keelamine tähendas mu mõttes seda, et aastake hoiatati ette, aga väetisi on soodsam osta rohkem korraga, küllap neil olid paari aasta varud soetatud. OK, ei ole eriti terane tegu, aga enne nende ärakuulamist ma siiski kohut ei mõistaks. Samuti ei üldistaks seda lolli tegu kui kõigi põllumeeste mõtlemistaset.

    Millest see pikk arutelu alguse saigi..? ahah, sina oma blogis olid kuri nende peale kes sinu valikuid mõttetuteks ja tõdesid rumalateks peavad ja oma eelistusi sulle peale sunnivad, mina ma blogis urisesin samuti sunniviisilise mõtteviisi muutmise üle. Paranda mind, kui eksin. Aga maailmavaatelisi erinevusi meil ju pole ning elamiseks on ikka seesama üksainus maakera.

    Natuke enda õigustamist: Poes käies eelistan kohalikku kaupa (ehkki tänapäeval pean mõnikord hoolega uurima, et üldse aru saada kus see nn oma toode tegelikult tehtud on), aga ökokaupa maapoest reeglina ei saa ja linnas käin täpselt nii harva kui võimalik. Ning kuna mul on (icc – geneetiline?) nõrkus igasuguste lõunamaa viljade järele siis rändavad tagaistmele sidrunid, arbuusid, granaatõunad ja aprikoosid niikaua kuni kliimamuutus neid veel omal kasvatada ei luba. Naiivökoloogide üle just ei naera, aga aru neist ka ei saa. (Issand, sa sööd NOTSU ära, vaata kui ilusad silmad tal on, jäta notsu ellu!) See pole loodusest hoolimine, see on … eluvõõras inimene..? Vaat selline suhtumine teeb tuska, sest siis ma pean kogu aeg tõestama, et ma pole kaamel või kui olengi, siis üsna pisut.Sihuke dromedar pigem.

    Meeldib

  20. Kaamos said

    Aaaah, pika kirjutamise peale läks meelest, kelle blogi… NOTSU söömise jutt on juhuslik, ausõna!!!!

    Muide, idee söömablogi teha oleks jube hea. Paljud, mina sealhulgas, saaks tõesti palju targemks!

    Meeldib

  21. nodsu said

    Need naiivökoloogid ei pretendeeri enamasti mitte keskkonna-, vaid puhtalt loomakaitsele. Need on kaks eri rida, mis võivad juhuslikult kokku joosta, aga ka vastuollu minna – küllap oskaks mõned loomakaitsjad olla tigedad ka looduskaitsetöötaja peale, kes pealetungiva liigi esindajaid harvendab. ja võib arvata, et nende peale on omakorda vihased asjalikud loomakaitsjad, nt loomade varjupaiga töötajad.

    Ma ise kaalun aeg-ajalt hoopis seda, kas minust on aus süüa loomi, kelle tapmisega ma ise hakkama ei saaks. Äkki peaks hakkama kalal käima.

    Järna link oli lihtsalt ainuke, mida ma eesti keeles olin märganud, aga kliinik on seal kõigest üks asutus. Leidsin korralikumalt otsides ka midagi sellist
    ja
    sellist

    Talunike nõustamise kohta kaebas vist Kaja Kesküla (kes teeb Tartus lavkaga juurikaringi), et nõustajad õpetavad küll pabereid täitma ja hea seegi, aga keegi võiks sisulisi soovitusi ka anda.

    Meeldib

  22. nodsu said

    “Paljud, mina sealhulgas, saaks tõesti palju targemaks!”
    heh, ma ise ilmselt esimeses järjekorras.
    Arvestades, et ma pole korduvatest katsetest hoolimata isegi oma poetšekke üle loetud saanud, et ometi kord aru saada, kuhu kõik raha läheb, tundub natuke kahtlane. Kuigi toit on muidugi erutavam teema kui lihtsalt raha.

    Meeldib

  23. Kaamos said

    Inimlik vasuolu – kõigil peab olema alati keegi keda vaenlaseks pidada. Kui leiad teiste inimestega suheldes, et vaenlased on ühised, tekib kokkukuuluvustunne. Kui ühisosa ei teki järgneb heal juhul leebe ükskõiksus.

    Vabandust natuke teemastirduva mõttekäigu pärast.

    Ökoblogisid on teisigi, paljude puhul on teemakäsitlus viidud natuke liiga teadliku inimese tasemele. Sul oleks täesti konkreetne missioon maheda toitumise nippe tutvustades 🙂
    Ma sain selle vestlusega targemaks, samas oli mul vabadus seletada miks mõned asjad tavainimese tasemele ei liigu.
    Ei vaidle enam.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: