Tulevikuperspektiiv

november 15, 2008

Lihtsalt hämmastav, kuidas minu eest ollakse valmis rasked füüsilised tööd (nt puudeladumine) ära tegema, kui ma ainult süüa teeks. Just nagu eile.

Üritasin seda fenomeni kuidagi uurida, A. ütles, et mis seal imestada, inimestele meeldivad lihtsad ja ühemõttelised ülesanded.

Puudeladumine mulle ise päris vastik ei ole, kui ma saan a) kasutada teda seltskondliku suhtlemise vormina; b) mängida, et tegelikult ma hoopis varastan neid puid; c) mängida, et ma olen vaene ori puuhalgude istanduses; d) mängida, et ma ehitan tegelikult endale maja; e) mängida igasugu muid asju, mis mulle praegu meelde ei tule. Ja liigutamisest saab endorfiinilaksu kah, jumala tõsi. Ainult et vahel juhtub, et kuskil poole maa peal kukub veresuhkur vastikult madalale ja ma muutun apaatseks või pahuraks. Töölist minust ikka ei saa.

Aga milleks peakski, kui, nagu öeldud, piisab ainult vihjest, et äkki ma lähen süüa tegema, ja kõik hüüavad rõõmsalt “jaa, jaa”.

Kui ma tulevikus uut ametit pean otsima, hakkan teiste kodudes külaliskokaks. Hildur Sokk ja Lucy Eyelesbarrow, hoidke alt. Või tegelege koristamisega, seda mulle teha ei meeldi.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: