Temperino vs chevalier d’Éon ehk meeste salapärane maailm

november 29, 2008

Olen end vist reetnud mõtles Rosalind, kui Orlandole raamatuga vahele jäi. Õige, Stirlitz.

Agent meestemaailmas: "Olen end vist reetnud," mõtles Rosalind, kui Orlandole raamatuga vahele jäi. Õige, Stirlitz.


Kas mäletate “Massaro Verità” raamatust esimese mõõga ja viimase luua juttu, kus tüdruk läks meheks riietatuna Prantsuse kuninga valitsuskeppi ja krooni näppama? Õige pea oleks ta äärepealt vahele jäänud ja vaat millega: Prantsuse kuningas pani tähele, et “ta mängib pilli ja laulab, loeb ja kirjutab. Temperino on naine ja see ajab mu hulluks!”
Millest võime järeldada, et meesterahvaga taolisi asju juba ei juhtu. Samuti saame sellest muinasjutust teada, et mehed tunne huvi söögi vastu, ei oska salatit korjata ja kardavad roosilt torgata saada. Ebamaised olevused niisiis, kes elavad õhust ja armastusest, aga purunevad kergesti (oh kui kergesti: itaalia versioonis ütles vaene kuningas koguni “Temperino è la donna che mi fa morire!”).

Saatuse tahtel on minu elu möödunud suuremalt jaolt naiste seltskonnas, kus mehed on olnud eksootilised külalised. Loomulikult tekib sellises olukorras huvi: millega tegelevad nad ajal, mil ma neid ei näe? Me ei räägi ju poliitikutest ega filminäitlejatest ega muidukuulsustest, me räägime ikka päris inimestest, eks ole. Peaaegu iga päev näen tänaval möödumas lausa mitut meest. Kuhu viib nende tee? Milliste eriliste toimingute juurde nad siirduvad? Ilme on läbitungimatu, reaktsioonid kontrollitud.

Raske, raske on seda ka endal välja mõelda – mina näiteks sisustan suure osa oma ajast just nimelt laulmise, lugemise ja kirjutamisega. Kui ma hakkasin tegelema tantsuga, sain teada, et samahästi oleks muinasjutuvestja võinud Temperino reetlike sootunnuste hulka lisada ka selle. Eriti hästi sai see selgeks, kui tekkis veider tahtmine minna esinema trupiga, kus mõnes paaris tantsiks meherollis tõepoolest mees.

Ootamatult selgus siis, et kui meesterahvas juba tantsib, tegeleb ta ka oh kui paljude muude asjadega. Näiteks, uskumatu, aga tõsi, mängib pilli, loeb või kirjutab, ja kui tal selle kõrvalt veel aega üle jääb, siis on tal ütleme kolm-neli last – see kokkusattumus hakkas mingil hetkel tunduma juba liiga sage, et olla pelgalt kokkusattumus ja ma hakkasin kahtlustama tõsist tantsimise ja paljunemise seost – isegi kui tegemist ei ole selgelt viljakusmaagiliste tantsudega.

Nii või teisiti, mõni neist õnnestus oma pereelu, kunsti, kirjanduse ja muusika kõrvalt aeg-ajalt tantsupõrandale meelitada ja mul tekkis juba ettekujutus, et tegelikult ei olegi mehed nii müstilised olevused, kui nad välja näitavad. Kui ma nendeg- heakene küll, ühega neist sellest juttu tegin, hajutas ta minu illusioonid aga kiiresti: tema on erand ja kuna temagi on üles kasvanud peaasjalikult naiste keskel, siis ei tea ka tema, millega mehed päriselt tegelevad.

Natuke aega elasin usus, et küllap nad veedavad aega, harjutades võitluskunste ja kanaliseerides oma taltsutamatut energiat tsiviliseeritud agressiivsuse õilsasse vormi, kuna tavaline tants olekski selline sobimatu tilulilu, mille tõeline protestantliku eetika peal üles kasvanud mees kerglaseks põlgab. Aga kui minu agent, see eelmainitud erand ise võitluskunsti trennides käima hakkas, tuli välja, et oma erandlikkusest ta ei pääse. Isegi sellisel karmil alal nagu kickboxingus olid tüdrukud enamuses.

Pidin kurvalt järeldama, et need üksikud isendid, kellega ma olen elu jooksul kokku puutunud, ei paku mulle kaugeltki ligipääsu salateadmisele imelisest meestemaailmast. Pigem võiks hinge hiilida näriv kahtlus: äkki on nemad hoopis meesteriigi agendid, ülesandega uurida välja kõik naiste saladused (kuigi mis saladusi seal ikka – üks lugemine, kirjutamine, tantsimine, laulmine, söömine, keetmine ja pereelu puha). Õnneks olen ma aga selleks liiga usaldava loomuga.

Lisaks olen ma ka optimist, nii et ma ei ole kaotanud lootust: kunagi saan teada, mida teevad mehed… ja mine tea, äkki tuleb kogu salapärasuse loori alt välja, et nad on ikkagi täiesti samasugused inimesed nagu naised.

Kas tõesti on tegemist salaagendiga?

Kas tõesti on tegemist salaagendiga?

,

Advertisements

64 kommentaari to “Temperino vs chevalier d’Éon ehk meeste salapärane maailm”

  1. ekstaole said

    Klassikalistele uurimustele tuginedes võib püstitada hüpoteesi, et mehi on vähemalt kolm erinevat alamliiki, kelle käitumine ja eksterjöör üksjagu erinevad.
    Esimene alamliik tegeleb peamiselt lõõgastumisega – nagu isalõvid, kes magavad praktiliselt kogu aja, mis jääb üle paaritumisest ja emaste hangitud toidu manustamisest. Teine ja arvukas alamliik on mõnevõrra keerukama käitumisega ja nende päevi sisustab näiteks putitamine või vahendamine. Tõsi, väga vähestel uurijatel on õnnestunud välitööde käigus mainitud tegevusi jälgida, ammugi siis nende sisu või funktsiooni kohta midagi vähegi pädevat oletada. Kolmas meeste alamliik sarneneb käitumiselt kõige enam naistele, selle kategooria esindajate seas on täheldatud ka kalduvusi laulmiseks, tantsimiseks, lugemiseks ja lobisemiseks.
    On ülimalt tõenäoline, et eksisteerib mingi veel subtiilsem süstemaatika, kuid kahtlemata on asja selgitamiseks vaja palju enam, pikaajalisemaid ja põhjalikumaid vaatlusi. Pühendunud uurija ei kohkuks tagasi ka sellest, et mõnda aega ise meeste hulgas elada.

  2. V.A. said

    EÜSi peakorteri keldris on ruum, kuhu naistel on rangelt keelatud siseneda. Ma arvan, et üsna tõenäoliselt võiks mehelikkuse müsteeriumile lahendust otsida just sealt.

    Nii et paar aastat tagasi kasutasin volbriööl juhust ja käisin seal uudishimulikult ära (kuulumata küll ühtegi korporatsiooni vms).

    Mis selgus? Seal EÜSi salaruumis on mingi laud. Hm. Rohkem ei mäleta. Ah jaa, kamin on ka. Selle laua ümber juuakse vist õlut.

  3. V.A. said

    Ah jaa, unustasin. Selles EÜS-i meesteruumis seisavad muidugi ka toolid ümber laua. Ja kui ma nüüd ei eksi, siis on lauda (see on vana ja toekas) siit-sealt pastaka ja võib-olla ka noaga täkitud: lauale ja laua sisse on midagi kirjutatud, mingeid nimesid, kuupäevi, sõnumeid. Võib-olla kätkevad just need tekstid endas saladuse võtit? Kahjuks ei olnud mul mahti neid lugeda.

  4. ekstaole said

    Laud? Võib-olla koguni ümmargune laud? Väga intrigeeriv. Kas pidemeni kivisse löödud mõõka ei olnud kuskil näha?

  5. V.A. said

    Ei, nelinurkne laud. Ristkülik. Mõõga kohta ei oska öelda. Võib-olla oli üleni laua sees.

  6. nodsu said

    Mõnda aega ise meeste seas elamisega tekiks mul sama probleem, mis füüsikutel mikroosakeste uurimisega: karakteristikute mõõtmise protsess ise muudab objekti käitumist.

    Võib-olla oleks see võimalik ainult tõelise salaagendina, meheks kehastunult nagu Norah Vincent, aga temalgi tuli osa meesteasju vahele jätta, et mitte vahele jääda.

  7. nodsu said

    Ei saa salata, V.A. kommentaarid panid mind mõtlema, et varem või hiljem peaks siia ilmuma ka mõni naine, kes lahkelt selgitaks, et tegelikult ei tea ma ka naiste maailmast midagi.
    Seda, kuidas ma noorena tõeliste noorte elust midagi ei teadnud, mäletan ma hästi.

  8. V.A. said

    Nojah, mind ennast huvitaks ka, mis selle meestemaailma all mõeldud on ja kus kohas see eksisteerib (kaubamajas on sellenimeline osakond, seda ma tean, aga see pole ju see, eks ole). Või mis nendesinaste meeste all üldse mõeldud on. Ma ei tea seda ka. Natuke ulmevaldkond, mis mind väga ei paelu.

    Muide, neid naisi on ju päris palju olnud, kes on n-ö meherollis elanud ja keda on ümbruse poolt ka meheks peetud. Hollandi sotsiaalajaloolased Rudolf Dekker ja Lotte van de Pol on kirjeldanud tervet hulka naisi 17. ja 18. sajandist, kes näiteks Hollandi arvukatel laevadel madrustena töötasid, meheks maskeerituna (see oli tollal üks võimalus kodumaalt minema pääseda — Hollandil olid kolooniad jne; selliseid naisi oli sadu ja sadu, kirjeldatud naised kõik n-ö “paljastati”, st küllap oli ka neid, kes elasid sel moel kümneid aastaid), või lihtsalt meheks riietatuna elasid (erinevatel põhjustel), pidades ameteid, mida tollal vaid mehed pidada tohtisid. Võiksin sealt raamatust mõne portree oma blogisse tõlkida, aga esialgu valutab mul pea liiga palju, et seda ette võtta.

    Ma tean 18. sajandist vähemalt ühte sarnast juhtumit Kuramaalt (praeguse Läti alalt), kus arstid avastasid pärast ühe mehe surma, et tegemist oli naisega.

  9. nodsu said

    Norah Vincenti kogemuse põhjal tundub, et tänapäeval (ja meie ühiskonnas) ei ole naistel meheks riietumisest enam praktilist kasu, erinevalt neist 17.-18. sajandi madrustest, kes muidu oleks ilmselt oma elu väga kitsastes koduraamides pidanud veetma.
    Minu postitus oli ajendatud vastupidisest – mitte et “kuskil seal väljas” oleks mingi imeline vaba meestemaailm, kuhu tahaks kangesti ise ka pääseda, vaid hoopis sellest, et mina liigungi väljas, tsirkuleerin (või olen tsirkuleerinud) auditooriumide vahel, käin avalikel üritustel, aga mehi näen harva. Justkui oleks nüüd nemad muutunud koduseinte vahele sulgunud “teiseks sugupooleks”.
    Kogu mu jutu vormistus kultuurilise “teise” kirjeldusena oli mõeldud sellele viitama.

  10. V.A. said

    Selle sooga, olgu nais- või meessooga, on asi üsna keeruline ju. Võib vähemalt seitset moodi soolist kuuluvust defineerida: kromosomaalne sugu, gonadaalne sugu, hormonaalne sugu, genitaalne sugu (sisemine ja välimine), sotsiaalne sugu ja psüühiline sugu. Need kõik ei tarvitse ühe inimese puhul kattuda teps. Psüühiline sugu pakub neist kõigist ainest kõige suuremateks spekulatsioonideks, ja mind see teema tõtt-öelda ka väsitab (igasugu nais- ja meesprintsiibid ja naiselikud resp. mehelikud vaistud jms). Tüütu. Ja sotsiaalne sugu tekitab muidugi suurimaid diskussioone ja kütab teatud rahvast Delfis jm üles (a la kas mehel ikka sobib lapsepuhkusele jääda etc).

  11. V.A. said

    “… aga mehi näen harva”. Minagi näen neid tõtt-öelda harva. Jumal teab, mis nad teevad. Eks see minu puhul tule ka sellest, et filoloogide hulgas leidub mehi õige vähe.

  12. nodsu said

    Aga kui ma vormistuse ja stiili kõrvale jätan, siis on kõige puhtam ja toorem tunne, mis mind seda kirjutama ajas, muidugi vana meeleheitlik arusaamatus: miks mehed ei tantsi? Ainus tantsuring, kus ma olen näinud mehi sama palju kui naisi, on tangotrenn ja sinna lihtsalt ilma partnerita ei võeta.
    Mu enda trupis on isegi hästi, umbes tosinast inimesest stabiilselt kolm-neli meest. Iiri tantsu trennis on suhe umbes viisteist ühele. Olgugi, et Eestis on mehi ka päriselt natuke vähem kui naisi, nii hull see asi nüüd ka ei ole, et viieteistkümne naise kohta üks mees. Isegi haritud ühiskonnakihis mitte.

  13. nodsu said

    Psüühiline sugu on ka mulle segane. Ma ise tantsin tegelikult hirmus hea meelega meherollis, sest ma olen küllalt edev, et tahta oma jalgu näidata, ja pealegi ma vist juhin paremini kui lasen ennast juhtida (kuigi tangotamine on juhitavust veidi parandanud), aga mehe proportsioonid on natuke teised, nii et publikut (kui väikesed lapsed välja arvata) ei suuda ikka ära petta.
    Millest on kahju, sest olukorras, kus tantsiv mees garanteerib juba oma harulduse tõttu publikumenu, oleks väga kasulik, kui saaks ise suhtarvu parandada.
    Nii et endalegi üllatuseks leidsin praegu, et jah, isegi tänapäeval võib mõnes imelikus kontekstis naisel olla mõtet mehena esineda. Kuigi nunnu väikelapse või kassipojana oleks vist sama menukas lavale minna.

  14. V.A. said

    Miks siinsed mehed ei tantsi? Jumal teab. Võib-olla arvavad, et see paneb nende niinimetatud mehelikkuse kuidagi kahtluse alla. Eks seal taga on mingid binaarsed opositsioonid laadis: naine pehme, mees kõva; naine nõrk, mees tugev; naine lühike, mees pikk; naine hele (kirju), mees tume (must); naine magus, mees mõru; naine painduv, mees kange; naine liikuv, mees stoiline; naine emotsionaalne, mees tuim jms; naine lobiseja, mees napisõnaline; naine loodus, mees tehnika; naine kaos, mees kord (sellised vastandpaare on konstruitud ju väga palju). Nõtkelt muusikarütmis liikuv mees mõjub niisiis kahtlaselt talle endale ja teistele vms, ta positsioon võib saada ränga hoobi ja ta ise sattuda psüühilisse kriisi, eks ole. Kuna see süsteem on ka hierarhiline, siis mees vast ei soovi, et ta hierarhias madalamale (naise positsioonile) langeks.

    Millalgi suvel sattusin Tartus Lõunakeskusse. Seal liuväljal, mida silmitsema jäin, märkasin järsku üht väga kaunilt uisutavat noormeest. Muidugi, Jevgeni Pljuštšenko, uisutas nagu noor jumal.

  15. V.A. said

    P.S. Kristlikes (eriti sektantlikes) ringkondades (kus ka soorollid on väga rangelt fikseeritud) on samuti tantsimine ülimalt kahtlane tegevus ja tekitab ikka ja jälle vaidlusi (kas Jumalat kiita sobib tantsides? või tuleks tantsimisest üldse loobuda kui millestki liiga kehalikust tegevusest, mis kipub ratio kontrolli alt välja libisema?).

  16. nodsu said

    Üks mu lemmiklugemisi on 1589. aasta tantsuõpik, kus autor selgitab oma fiktiivsele õpilasele, et “juba kuningas Taavet tantsis seaduselaeka ees” ja et kui Cicero tantsimist ka laitis, siis “tegi ta maha seda, millega ta ise hakkama ei saanud, sest tal olid konnasilmad”.

    Eestis on vist vennastekogudus kõige kurjem tantsuvastane olnud, kuigi tundelisust see ringkond samas jälle soosis.
    Aga see, kuidas praegusest ülimalt sekulaarsest Eestist aina mingeid fundamentaalprotestantismi hõnguga tõekspidamisi leiab, ajab mul jätkuvalt juhet kokku.

    Hierarhilisus… see võib oma rolli mängida ka teisiti kui hirmuna naise positsiooni langeda. Ma olen kohanud selliseid inimesi (enamasti meessoost), kes ei saa midagi uut õppima hakata, sest nad häbenevad kursusele minna, kui nad seda asja, mida seal õpetatakse, juba ei oska. Kui ei saa olla parim, siis ei tee üldse.

  17. nodsu said

    À propos binaarsed opositsioonid: ma ütleks, et kui keegi pooli enda omadusi eirab ja eitab, kõlab see paraja neuroosina, nii et ei teagi kohe, kas see psüühiline kriis oleks just suurem õnnetus…

  18. V.A. said

    Taaveti tants on vist, jah, enam-vähem ainus koht Piiblis, kus tantsimisest positiivses mõttes juttu on (teist laadi tantsu löödi näiteks kuldvasika ümber).

    Ma arvan, et hierarhias langemise hirm on üsna tähtis. Kui mees käitub viisil, mida kehtiv norm peab õigeks naise puhul, siis reaktsiooniks on sageli naer (nt naiseriietes mees) või põlgus. Ja see ongi selle bipolaarse süsteemi eriti vastik külg — need vastandid ei ole konstrueeritud võrdsetena (“mehelikult” käituv naine ei tekita enamasti naerureaktsiooni vms, ta võib ära teenida heal juhul väikese aplausi, et “vaat kui tubli”; muidugi külvab selline naine ka ebakindlust.)

    Ja siia lõppu võiks lisada silmapaistva rahvatarkuse, et “loomulikult on tegelikult parimad kokad ikka mehed”. Teiste sõnadega: kui mees juba midagi ette võtab, ükskõik mida, siis on tulemus super, mõeldavaist parim. Nii et kui mehed sinu juurde tantsima tuleksid ja vaid asja käsile võtaksid, siis tantsiksid nad peagi ahjud puruks. Ainult et nad ei viitsi …

  19. V.A. said

    N-ö mehelikkuse süngest täisnurksest normist hälbiv mees on ühiskondlikult mingil määral aktsepteeritud vaid erijuhtudel: selleks on nn kunstirahvas (loominguliselt tegevad inimesed) ja hullud. Mõlemal juhul on lubatud ka riietuda, liikuda jne teistmoodi (meeste riietumisnormid on ju üldiselt väga jäigad). Ülikonda kandev ärimees peab vast üsna normaalseks, isegi ootuspäraseks, et tema muidu kodanlikus ametis töötav naine õhtuti kusagil kunstiringis käib, või minu pärast tantsimas (et oma “naiselikkust” välja elada). Kuid ta ise peab olema väga positsioonikas, et söandada midagi sellist endale lubada. Keegi Eesti pankur paar aastat tagasi tuli n-ö “kapist välja” ja korraldas isegi väikese maalinäituse. Ja Rein Kilk lubab endale vahel pisut saksofoni puhuda või presidendivastuvõtule punases idamaises särgis ilmuda. (Kuid need erandid tippude hulgas kinnitavad vaid reeglit.)

  20. V.A. said

    “Kapist välja” ses mõttes, et ütles, et tegeleb maalimisega ja kinnitas, et see on ok ega kahanda ta tõsiseltvõetavust pankurina.

  21. nodsu said

    Jajah. Päris alfaisased võivad endale juba pehmust, kultuuri jne lubada, aga wannabe-alfaisased ei saa sellega riskida. Või siis läheb kogu aur alfaks püüdlemise peale lihtsalt ära.

    Kõige imelikum, et omal ajal pidurdas too norm naiste tegevust, nüüd paistab ta meeste elu tunduvalt rohkem segavat.
    Praegu tuli pähe selline Eliase-mõjuline paralleel: sedamööda, kuidas kõrgem seisus praktilisi privileege kaotas ja puhtsümboolseks kujunes, pidi kõrgklass oma käitumist üha rohkem kontrollima, et teda ikka kõrgklassiks saaks pidada. Mis paneb mõtlema, et meie ühiskonna kultuurimehed on omamoodi nagu need aadlikud, kes tahtsid saada talumeeste sarnaseks.

    Need mehed, kes on tantsu tulnud õppima, on olnud enamjaolt maru asjalikud ja terved… aga kui eelneva peale mõelda, siis teistsugused sellest barjäärist ilmselt üle ei hüppakski.

    Ja mida peaks nüüd arvama selle kohta, et ladinlastest machod võivad laulda, tantsida ja trummi lüüa, nii et silmgi ei pilgu?

  22. nodsu said

    Ja mis kuldvasikasse puutus, siis ei jätnud fiktiivne õpilane muidugi selle kohta küsimata. “Kuldvasika puhul oli pahasti hoopis see, et rahvas kummardas ebajumalat,” ütleb tantsuõpetaja targasti, “mitte tantsimine kui niisugune”.
    Peaks selle raamatu ikka ära tõlkima.

  23. V.A. said

    “Kuldvasika puhul oli pahasti hoopis see, et rahvas kummardas ebajumalat”…

    🙂 Tore raamat.

  24. ekstaole said

    Breiki, hiphoppi, jumpstyle’i, capoeirat jms noormehed vist ikka harrastavad – ju seal on piisavalt sportlikku väljakutset ja pole kihistavaid tüdrukuid pealt vaatamas. Keskaja tantsudest oleks ehk huvitatud LARPi harrastajad?

    Muide, V.A., miks sa ise ei võiks nodsu juurde tantsima minna? 😉

  25. V.A. said

    Haa. Köitev mõte iseenesest. Nojaa, ma ei ole seda iial tõsiselt kaalunud, tõtt-öelda. Ega ma ju õieti tea ka, mis tantsu seal Nodsu juures harrastatakse. Kui see annab ettevalmistuse presidendiballi jm ülikond-kleit-ballide taolistel üritustel osalemiseks, siis, oh jah, tõenäosus, et ma sellistele üritustele satun (või sattuda üldse kavatsen), ei ole lihtsalt kuigi suur. Hoopis huvitavamad tunduvad mulle seevastu igasugu almandid, deutscher Tanz’id, poloneesid, menuetid, burreed, kontratantsud jms õukondlik.

    Väga õrnas eas olen ma paar aastat ühe sadisti käe all peotantsu harrastanud, aga ma ei mäleta sellest ajast peale õpetaja sadismi kuigi palju, gümnaasiumis käisin samuti mingil kursusel (seal sadismi ei täheldanud). Kuid kunst pakkus mulle just lapsena rohkem, seal sain omaette nokitseda, ja nii palju kui tahtsin, pidamata seda kellegi pilli järgi tegema.

    (Diskodesse satun harva, viimati käisin spetsiaalselt tantsimise pärast X-baaris (veebruaris). Igatahes on tantsimise mõtte mulle tükk maad atraktiivsem kui idee squashi mängida, kuhu üks mu hea sõber mind juba kaua on mangunud.)

  26. ep said

    mulle tundub, et siin meie ühiskonnas on selle mehe-rolli väga jäigaks muutumise juures probleem, et naised sellest tegelikult vist suuremat ei pea. st naistele meeldivad naiselikud mehed päris hästi. ja siis on need “tõelised mehed”, no need vaikivad tammepuud, kelle jaoks tantsimine on ainult üks naiste sebimise viis, hädas sellega, naised neid tegelikult eriti ei taha. ja siis kurdavad, et ühiskond on hukas ja ei lase meestel olla “tõeline mees”.

    aga jah, sellest hierarhiate vajadusest ei saa ma ikka endiselt aru. loogilisem oleks ju paigutada vastandid ringile, no nagu yin ja yang näiteks. või ei ole?

  27. V.A. said

    Miks tegelikult üldse midagi vastandada? Ja mis on ringis või ringjoonel üldse vastandlik?

  28. nodsu said

    Ah et “almandid, deutscher Tanz’id, poloneesid, menuetid, burreed, kontratantsud”? Kontratantsusid teeme kõvasti (hea lihtne materjal), almande vahel ka (almandidega on minu probleem see, et õudselt vähe on ilusat almandimuusikat, enamus kõlab minu jaoks kuidagi süldiselt, aga mõni ilusam erand vahel ikka on). Polonees on minu jaoks natuke hiline periood, burree tuleks ajastu poolest mängu küll, aga enamuse, eriti algajate jaoks on barokk liiga keeruline (hakkas väikest viisi profitantsuks ära kiskuma) ja ma ise olen ka sellega veel natuke liiga vähe tegelenud, et ülbelt barokikursus välja kuulutada. Seega, tantse on 15. sajandi bassa danzadest ja ballodest kuni 17.-18. sajandi kontratantsudeni. Vahele ülalviidatud toreda raamatu materjali ka.

    Üle-üle-eelmises postituses oli selle kohta tegelikult õige mitu linki, aga ma panen siis siia uuesti.

    Päris hea nali oleks, kui ühel aastal selles stiilis presidendivastuvõtt oleks. Ei tea küll, mis passeistlik president see peaks siis olema.

    Mis larpijatesse puutub, siis ma ise ka imestan, et nad nii vähe jalgu alla on võtnud. Kusjuures seda infot on nende foorumites ikka levitatud.
    Aga see on kooskõlas meie n.ö stammtrupi üldise hariduskallakuga: humanitaare on suhteliselt vähe, neist kah pooled teoloogid ja üks neist veel poolenisti matemaatik. Ja kolmest filoloogist üks oli kõigepealt aednik.

  29. V.A. said

    Saltatriculi, väga huvitav. Tõesti. Ilusad kostüümid ja inimesed. Peaaegu uskumatu isegi, et selline asi olemas on.

    Millest mul aga veidi kahju on, on see, et teil pole kavas 18. sajandit — mis mulle eriti korda läheb. Üldse, mulle tundub, et valgustussajand ei paku Eestis eriti huvi. Ja siinses ametlikus kultuuriloos (kirjandusloost rääkimata) on see peaaegu nagu must auk (küll aga mitte baltisaksa kultuuriloos).

    Samas pole näiteks Tartus keskaega praktiliselt kusagil näha, aga 18. sajand on ikka päris hästi veel olemas, ja selle sajandi ideedest sünnib viimaks ülikool jne, talupoegade vabastaminegi.

    Jaani kirik taastati, aga näiteks Friedrich Konrad Gadebuschi elumaja, kus asus 18. sajandil Tartu suurim raamatukogu, laguneb (Munga tänaval)…

    Ja rokokookostüümid on ka ilusad ju, minu arust.

  30. nodsu said

    Osa Playfordi kontratantse on tegelikult 18. sajandist. Aga kuulsam osa selle aja tantsurepertuaarist on, nagu ma ütlesin, algajatele liiga raske (välja arvatud juhul, kui nad on algajad üksnes ajaloolise tantsu alal, aga see-eest on varem teinud flamencot või balletti). Tantsuterminoloogias liigituvad selle sajandi allikad miskipärast baroki alla, kuigi minu silmis on need tantsud klassitsistlikud (mul on selle liigitusega mitu kana kitkuda, esteetikalt on 16.-17. sajandi vahetuse tants minu arust palju baroksem, aga nimetatakse miskipärast renessansstantsuks) ja sellega tegelevad pigem professionaalid, kahjuks enamasti balletitantsijad – kahjuks, kuna balletiharjumused ei ole selles stiilis alati kõige kasulikumad.
    Kui Jane Gingell peamiselt Saltatriculi rahvale barokikursuse tegi, siis oli osa sellega hirmus rahul (mina sealhulgas, mulle meeldib tantsida asju, mis mu aju maksimaalselt käigus hoiavad), aga osa oli nutmapuhkemiseni õnnetu, et neil välja ei tule – kui ikka ei ole harjunud käsi ja jalgu korraga koordineerima, siis kolmepäevase meistriklassiga on seda harjumust raske kujundada. Ja ma ei kujuta ette, mida teeksid päris algajad, kui ma neid kohe millegi sellisega ründaksin. Las harjuvad kõigepealt sellega ära, kuidas muusikast rütmi välja kuulda ja oma jalgu sellega ühes taktis liigutada.

    Mis päris valgustusaega puutub, siis selleks ajaks olid käärid lihtsama ja keerulisema tantsustiili vahel nii suureks läinud, et keerulisem osa (pmst ballett) jäi proffide pärusmaaks ja n.ö. “päris inimesed” tantsisidki kontratantse. Ja nii läks see jupp aega edasi – ma näen ka poloneesis suurt hulka kontratantsuelemente.

    Kuna balletti ei kavatse ma tegema hakata (minu vanuses oleks ka juba hilja) ja ainult kontratantsumaterjal läheks andekamatele (ja publikule) igavaks kätte ära, tuleb ikka “renessanssi” teha, olgu Tartu linnapildiga, kuidas on.
    Menuett on muidugi selline tants, millest on olemas lihtsamaid variante kui õukonna- või teatriballett, mis on sellegipoolest natuke keerukamad kui kontratantsud, nii et selle poolest oleks mõttekas oma kostüümiparki 18. sajandi suunas laiendada, aga ma ei kujuta ette, millal selleks raha võiks tekkida. Üks korralik 18. sajandi kostüüm võiks juba puhtalt materjali poolest tuhande krooni kanti minna. Vähem korraliku saaks küll ilmselt odavamalt.

  31. nodsu said

    Üks asi jäi kripeldama: kui õnnelik see 18. sajand nüüd Tartu jaoks ikka oli? Põhjasõda tuleb esimese asjana meelde ja ülikooli tegevuse katkemine ja elanikkonna küüditamine…

  32. V.A. said

    Sõda oli päris sajandi alguses, aga linna hakati peagi jälle sisse seadma. Muidugi, sajandi jooksul oli palju tulekahjusid etc, viimane 1775, aga saadi hakkama. Ja väljapaistvaid õpetlasi leidus siis Tartus (juba sajandi keskpaigast peale), juba siis, ja ka mõni suurepärane kirjanik. Ja ülikooli taastamise peale mõelda ka, ja tehti selleks kavasid (see tundus muidugi üsna utoopiline kavade koostajatelegi). Aga linn polnud kaugeltki välja surnud, sajandi teine pool läks ikka selgelt ülesmäge. Ja mis oluline, Tartu ja Liivimaa olid siis väga selgelt veel osa eurooplaste teadvuses, siiakanti sattus palju rahvast eriti saksakeelsest ümbruskonnast, ka tuntud inimesi.

    Aga, nojah, mõtlesin ka ise, et 18. sajandi kostüümid ja parukad ja pandlad ja lehvid võiksid kokku kaunis kallist raha maksta…

  33. nodsu said

    Jah, naiste oma sellepärast, et ta on nii suur, meeste oma sellepärast, et koosneb nii paljudest osadest.
    Seda tasuks võib-olla teha paarile inimesele, kes suudaks keerulisema repertuaari omandada, aga puhtalt kontratantsude kava jaoks tundub kuidagi kallis. Eriti kui kas täpselt või peaaegu samasuguseid kontratantse saab täiesti õigustatult teha ka varasemate kostüümidega, mis on a) kas juba olemas või b) odavamad teha. Kahtlen, kas keegi tahaks endale nii väheste tantsude jaoks nii kallist isiklikku kostüümi ja trupi sissetulekust jääks selliste “trupikostüümide” tarvis väheks. Ega seda 18. sajandit nii sageli ei tellita ka (tüüpiline tellija on mingi linnus, kellel on lossifestival vms ja neile passib varasem stiil juba keskkonna poolest paremini) ja kui vahel harva keegi tellib, ei saa temalt ju kohe nõuda paarikümnetuhandest arvet puhtalt ilusate riietega kohaleilmumise eest pluss veel esinemise eest pealekauba.

  34. V.A. said

    Nojah, võib-olla on nii, et ei tellita seetõttu, et Eestis ollaksegi harjunud keskenduma lihtsalt keskajale ja ka veel pisut hilisemale ajale. See on ka enam-vähem ainus ajastu, mida osatakse siin maal turistidele müüa (ma ei tea, võib-olla Tallinna eeskujul; aga Tartul pole ju lootustki keskaja mõttes Tallinnaga võistelda). Mulle endale on keskaegsed kostüümid Tartu hansapäevadel ikka ka kuidagi anakronistlikud tundunud, kõigi nende enamasti 18.-19. sajandi kulisside taustal.

  35. nodsu said

    Tartu hansapäevade ainus keskaegne nurgakene on tegelikult Jaani kiriku ja Antoniuse gildi vaheline ala, nii et seal ei ole kulissidel häda midagi.
    Kogu muu programm varieerub juba (heal juhul) klassitsismist tavalise süldini.
    Ja kui järele mõelda, siis hansapäevade mõttes ei ole keskaegne kostüümistik iseenesest anakronistlik.

    Tegelikult võiks kulisside puudumisest hoolimata Tartus ka 16. sajandiga rohkem tegelda, sest tundub, et see oli siin päris õnnelik (hea Poola aeg;)), isegi ülikooliga on jesuiitide kolleegiumi näol suhe olemas.

  36. nodsu said

    PS Asi pole üldse ainult Eestis. Isegi ameeriklased teevad ei tea miks mingeid renessanssilaatasid ja keskaja päevi. Kuigi neil oleks palju rohkem põhjust klassitsismiga tegeleda.

  37. V.A. said

    Hm, Saksamaal olen ma täheldanud, et seal on 18. sajand hoopis tähtsam kui siin, ja tähtis on seal ka selle sajandi kommete taaselustamine, reprodutseerimine: sõnas, helis, pildis, tantsuski. Ka internetist võib leida sakslaste saite, mis on pühendatud rokokootantsude kursustele jms.

    Nojah, hansapäevad. Need on suur rahvusvaheline üritus ja liikumine ja see on kindlasti väga hea võimalus muu maailmaga suhelda jne. Väga tähtis, kindlasti. Aga ma mõtlen, et mis parata, praegune Tartu ei ole enam eriti seda nägu, mis ta oli hansaajal (erinevalt mõnest muust linnast). Ja ses mõttes sobiks Tartus meenutada muidki (hilisemaid) perioode. Häid aegu on olnud hiljem ju ka.

    Ka mul on kahju, et sellest päris vanast Tartust eriti midagi alles ei ole.

  38. ep said

    V.A. küsis: “Miks tegelikult üldse midagi vastandada? Ja mis on ringis või ringjoonel üldse vastandlik?”

    see minu redeli vs rõngasse keeramise jutt tuli selle peale: “Kuna see süsteem on ka hierarhiline, siis mees vast ei soovi, et ta hierarhias madalamale (naise positsioonile) langeks.”

    ses mõttes, et kui naise positsiooni tajutakse madalamana, siis viitaks see nagu hierarhiale. kui aga kujutada naiselikkust-mehelikkust ringis, näiteks yini-yangina, siis kumb on kõrgem ja kumb madalam? äkki langeks siis ära ka hirm naiselikkuse = madalamale positsioonile langemise ees…

    vastandite või tüüpjuhtude väljatoomine võib lihtsustatud mudelina teinekord mõistmisel abiks olla. kui mudelit ja elu segi ei aeta.

  39. ep said

    ehh, ei saa minust korralikku netikommentaatorit. kui mina oma mõtetega kohale jõuan, on jutud juba teistele teemadele kaldunud…

  40. nodsu said

    Rokokootantsudega (või barokktants, see tundub sageli olevat pigem kategoriseerimise küsimus kui sisuline vahe) tegeldakse siin samuti, minu teada palju rohkem kui renessansiga: balletikoolide ajalooline tants kipub alles barokist algama. Ilmselt sellepärast, et varasemad koreograafiad ei ole nii ühemõtteliselt noteeritud.
    Varasema tantsu peal eriti kedagi ei ole: Saltatores Revalienses on seda kõige rohkem teinud ja hakkas ka kõige varem tegema, aga nemadki teevad suur osa ajast ikkagi 18. sajandit.
    Viljandis küll õpetatakse, aga ma ei tea, et seal selle õpetamise pinnalt mingi trupp oleks siginenud.

    Nii et vähemalt tantsu puhul see “Eestis ollakse harjunud keskenduma keskajale” tegelikult ei kehti.
    Ja ega meie keskaega teegi. Päris keskaja tantsu ei saa puhta südamega keegi teha ja ausa näoga öelda, et vaat selliseid tantse keskajal tantsitigi. Renessansi puhul saab vähemalt poolausa näo pähe teha ja allikaga lehvitada.

  41. V.A. said

    Aitäh lahkete selgituste eest! Tõesti.

    Aga kui ma nüüd mõtlen veel õige tõsiselt, miks mind õieti mõnda tantsurühma väga ei tõmba (v.a. ajutiste kiusatuste ajal ehk), siis, hm, vast on asi lihtsalt selles, et mind ei tõmba üldse eriti rühmadesse (või igatahes peab mul olema võimalus sealt alati kedagi traumeerimata kaduda).

    Ja oole ma ka suur rollimängusõber. Ehkki, tantsurühmas vabatahtlikult mingit rolli mängida on sada ja tuhat korda parem kui sunniviisil terve elu mingit rolli mängida …

  42. nodsu said

    Muidu on kõik arusaadav, ainult seda ma ei mõista, kust rollimäng mängu tuli… kuigi, jah, ma mängin selle käigus sageli mehe rolli. Aga vastupidi ei ole veel ette tulnud.

  43. V.A. said

    Nojaa. Aga mul on, kellegagi tantsides (olgu neid üks või kaks või tosin) ju mingi roll, eks ole, oma reeglite ja piirangutega. Ma ei saa tantsida nii, et ma olen korraga ka partner või terve rühm … (Hüva, teatud kinnistes asutustes on ka sellised tantsud lubatud.) Või on ka renessanssdiskosid, kus niisama, heast peast, tantsida? 🙂

  44. nodsu said

    Reeglid on kindlasti, iseasi, kas sellest piisab, et rolli moodustada.
    Ma pean silmas seda, et igas tantsustiilis on kas oma põhisammud või oma tüüpi liikumisesteetika. Kui ma olen võimeline mitmeks eri tüüpi liikumiseks, siis saan ma iga konkreetse stiili raames avaldada ainult osa endast, tõsi. Aga igatahes võin ma seda võtta samahästi iseenda osa või aspektina kui mingi pealepandud rollina.

    Mis ma siin tantsust räägin. Tervel meie kultuuril on oma liikumisesteetika, teatud liigutused on aktseptaablid, teatud liigutused mitte. Kahtlemata on see palju piiravam kui mingi tantsustiil, sest stiilist saab loobuda palju kergemini kui tervet oma kultuuri veega alla lasta. Ja kuni ma kõike seda kultuuri veega alla ei lase, annab erinevate, selle raames lubatavate stiilide kasutamine mulle tegelikult vabadust juurde – justkui ma oleks mingis aias kinni, kus on nii palju läbiuurimata nurgataguseid, et mul kulub isegi selle aia tundmaõppimiseks terve elu.

    Renessanssdiskot… oleneb, mida selle all mõelda. Meeste soolotantsud olid täitsa olemas, improvisatsioonilised kusjuures.
    Teatud reeglitega, nagu iga improvisatsioon, aga ma ei ole ausalt öelda näinud ka ühtegi diskot, kus mingeid liikumisreegleid ei oleks.

  45. nodsu said

    Lühidalt: kui reeglite järgimine on roll, siis on ka suvalise keele kõnelemine roll.

  46. ekstaole said

    Väikest viisi tantsuharrastajana ma ütleks ka sõna sekka. On tõesti kergem käia trennis, kus sul pole mingit personaalset rolli, st sinu puudumise pärast ei pea partner kannatama, ei lähe joonised sassi, ei jää oluline soolo tegemata; oled lihtsalt osa rühmast ja vahet pole, kas said seekord tulla või mitte. Ei teki kohustuse tunnet. Kuigi tantsu puhul peab üsna suur järjekindlus nagunii olema. Ses mõttes on kõige rahvalikum aeroobika, kus iga kord on uus kava nullist peale ja vahet pole, kas oled enne käinud või mitu korda vahele jätnud. Hmm, mingi renessanss-aeroobika siis võib-olla? 🙂

  47. V.A. said

    Olgu, tants on elu ja vabadus. Nõus. Ja isegi parem elu ning suurem vabadus. Mine tea. Jah, võib-olla see on ka keel, milles ma suudaksin esimest korda midagi tõelist öelda. Ja õnneks ei ole ma ratastooli aheldatud ning võiksin seda ju vabalt (kes mind keelab?) üritada. Eks aeg annab arutust.

  48. V.A. said

    Olgu, tants on elu ja vabadus. Nõus. Ja isegi parem elu ning suurem vabadus. Mine tea. Jah, võib-olla see on ka keel, milles ma suudaksin esimest korda midagi tõelist öelda. Ja õnneks ei ole ma ratastooli aheldatud ning võiksin seda ju vabalt (kes mind keelab?) üritada. Eks aeg annab arutust.

  49. nodsu said

    Üks mu sõber on kõigi viimaste aastate vältel renessanssaeroobikas käinud, st ta käib trennis peamiselt soojendusharjutuste pärast, et nagu tootmisvõimlemine. Esinemast keeldub, sest et “äkiste läheb segamini”, olgugi, et tal on hea mälu ja üldsegi mitte kõige kehvem koordinatsioon, vahel harva on nõustunud informaalses keskkonnas õpetamisel abiks olema (enamasti “inimesena rahva hulgast”, kes julgeb avalikul üritusel tantsuringi ronida).
    Üks teine käis aasta otsa niisama trennis, kindla plaaniga mitte iialgi lavale ronida, aga siis hakkas kade meel, et nagu oskaks juba, aga näidata pole kellelegi, ja nüüd esineb nagu miška.

    Aga kindlasti ei taha ma kedagi sundida enda juurde tantsima tulema, sellest ei saa kunagi head nahka, kui keegi teeb midagi ainult sellepärast, et keegi teine nii hoolega nurus.

  50. nodsu said

    Ekstaole, kas aeroobikas on igas trennis uus kava? Ma ei ole ise kunagi käinud, sellepärast küsin.

  51. V.A. said

    Nodsu, sa ei vestelnud ju minuga ainult sellepärast, et mind tantsima meelitada? …

  52. nodsu said

    Ei, muidugi mitte, miks sa üldse küsid? Just selleks ma selle mittesundimise-jutu kommentaariumi viskasingi, et oleks nagu väike disclaimer või nii. Et keegi ei tunneks ennast millekski sunnituna.

  53. nodsu said

    Ja kui ma nüüd lähema paari tunni jooksul ise kommentaare ei tekita, siis ei tule see mitte tahtmatusest suhelda, vaid sellest, et ma peaks a) ennast praegu ise ühte teise tantsutrenni liigutama b) kirjutama vastandusest squashimäng vs. tantsimine inspireeritud postituse.

  54. V.A. said

    “Ei, muidugi mitte, miks sa üldse küsid?”

    Ah, ma ei tea. Las olla. Kõik on hästi.

  55. nodsu said

    Rahustuseks murelikele mainin, et suurem osa mu tutvusringkonnast ei käi minu juures tantsimas ja ma ei ole imelikul kombel nendega sellegipoolest suhtlemist katkestanud.

  56. V.A. said

    Juhtusin täna kuulama Vikerraadio arhiivist saadet “Inemise sisu” (17.06.2007) Sven Kuntuga (EKMA). Üks lõik saatest tegeleb otseselt sinu postituse küsimusega, nimelt sellega, miks eesti mehed ei tantsi. Väga huvitav. Kirjutasin selle välja ja tsiteerin:

    Urmas Vadi: “Aasta tagasi [2006. aastal] sa astusid Baltoscandali festivalil üles monoetendusega “Miks eesti mees ei tantsi?”. Ja selle sa nimetasid loengetenduseks. Äkki pead sa väikse lühiloengu, et miks eesti mehed ei tantsi? Et kas sa võiksid seda taas esitada?”

    Sven Kuntu: “Eks see ole selline enesealalhoiuinstinkt rohkem, miks ei tantsi. Seepärast et kui sa tantsid, sa oled haavatav, sa oled nähtav ja sind on kerge maha rabada. Ja kui arvestada seda ka, kui palju me … kui palju on Eestist sõdasid üle käinud, siis pigem pidid põõsas maadligi kükitama rohkem kui et said suurt lusti ja tantsu lüüa. Ma arvan, et eks see ole selline, noh, ajaloo taak, tead, miks nad ei tantsi, vaid pigem niimoodi luuravad tantsupõranda ääres, et vaenlane maha ei raksaks kusagilt. Või et oleks hea ruttu plehku panna … või siis võib veel natukene piielda ja luurata …”

    http://vikerraadio.err.ee/kuularhiiv?saade=27&kid=125

  57. nodsu said

    No ma nüüd ei tea. Rootsi mehed tantsivad sama vähe ja millal seal viimane sõda oli? Itaalias sõditi palju äsjemini kui seal, aga mehed tantsivad ikka rohkem. Ja plehkupanemise argument peaks ka naistele laienema, aga naised miskipärast näe tantsivad.

  58. V.A. said

    Nojah, ega ma ei väidagi, et nii on vms. Lihtsalt: inimene on sellega tegelnud, teinud terve näidendi, ja oletab seda. Las ta’s oletab. Ja mine tea, midagi seal võib-olla on.

  59. nodsu said

    Ma arvan, et ta leidis, et asja annab ilusti eesti rahva raske ajalooga põhjendada, ainult unustas sealjuures ära, et eesti rahva sees on ka naised olemas.

    Ei, ma kaldun pigem arvama, et tegemist on protestantismi eetika ja kapitalismi vaimuga ;).

  60. V.A. said

    Jah, pigem midagi sellist ja/või seal taga on mingi nõukogudeaegne kramp, seega mingi trauma. Aga viimasel juhul tekiks sama küsimus, mille sa küsisid, noh, et miks siis see kramp/trauma valdab pigem mehi kui naisi …

    Kuntu kaitseks ütleksin, et ta õieti ju tematiseeribki tantsu juures eksplitsiitselt soolise tahu: “Miks eesti mees ei tantsi?” on ta näidendi nimi, mitte “Miks eestlane ei tantsi?”. Aga, jah, kogu selle asja sõjaga sidumine ei ole vist päris veenev. Ja tõtt-öelda ega siin viimasel ajal neid sõdu väga palju olnud ju ei ole — pärast Põhjasõda vaid 20. sajandi esimene pool laias laastus.

    Kuidas Kuntu üldse tantsu ja sõda omavahel seob, ei saa ma hästi aru. Noh, ma pole ka tema näidendit näinud. Tundub aga, et ta peab sõda ja tantsu omavahel võrreldavaks ja ütleb selle võrdlusega midagi sellist, et kuna eesti mehed lahinguväljalt kippusid põgenema, siis põgenevad nad nüüd ka tantsupõrandalt.

    Nüüd võiks küsida, et kuidas siis on tegelikult. Et kas tantsu ja sõja vahel on mingeid seoseid, ja kui tants on sõda, kes siis selles sõjas omavahel sõdivad. Rohkem on ju vist tantsu, kus kohtuvad mehed ja naised kui sellist, kus kohtuvad mehed ja mehed või naised ja naised.

    Nojaa, sõda puudutab mehi ja naisi mõlemaid, sõdinud on seni enamasti aga mehed. Just neid ärgitatakse hakkama kahurilihaks, mitte naisi; just neid drillitakse, sageli riiklikul survel, ja kiidetakse džoti ette viskumist jms. Kui ma mõtlen oma vanaisade peale, siis üks deserteerus Sinimägedest ja teine hoidis 2. maailmasõjas nii Vene kui Saksa mobilisatsioonist kõrvale ja varjas end metsas — veel aastaid pärast sõda. Nende naised, s.o minu vanaemad, olid aga lihtsalt kodus ega teinud oma asukohast saladust.

    Ühesõnaga, ma ei tea. Mingi trauma eesti meestes just pärast 2. maailmasõda võib olemas olla, sellest on räägitud ennegi. Aga ma ei tea. Ma ei tea. Võib-olla see tantsu sõjaga võrdlemine on mingit sorti maskuliinne loogika (umbes selline, et esil ja nähtaval olemine saab tähendada ainult võistlust, kompetitiivsust) — ja seega, kui tahta, et eesti mehed rohkem tantsiksid, siis tuleks see loogika ümber lükata või seada sinna kõrvale mingi muu loogika.

  61. nodsu said

    Või (ma küll ei tea, kui terve lahendus see on) meenutada neile, et ka võit on võimalik…

    Ma ise ei ole lugenud, aga mulle on räägitud, et läti ajalookirjutus keskendub iseenesest väga sarnase ajaloo kirjeldamisel hoopis rohkem võitudele kui eesti oma, mis armastab rääkida, kuidas me ikka kõige rohkem kannatanud oleme. Ja isikliku kogemuse põhjal otsustades tantsiks läti mehed justkui rohkem.

    Ka mul endal juhtub, et ma tunnen tantsides võistlusmomenti, aga see on mõjunud hoopis stimuleerivalt. Või siis annab algne võistlustunne vajaliku tõuke, et vunk sisse saada, edasi tantsib tants ennast juba ise.

  62. V.A. said

    Jakobsoni vaimus Eesti ajalookirjutus on, jah, väga välistav — ja eestlased on selles konstruktsioonis need, kellele aina ülekohtuselt liiga tehakse, aga kes ikkagi ei paindu. Sellele eelneb traditsioon baltisaksa tekstides, mis kujutavad eestlasi ja lätlasi erinevatena: lätlased on nagu kergemad ja pehmemad, paindlikumad (võiks öelda siis ka ka, et iseloomutumad, põhimõttelagedamad), eestlased aga jäigad, jonnakad ja tõrksad.

    Oluline on, et eestlased ja lätlased funktsioneerivad selles baltisaksa konstruktsioonis koos — on teineteise paarikud, vastanduvad alternatiivid (noh, soovi korral saaks öelda ka, et lätlased kehastavad seal mingit feminiinset, eestlased jällegi maskuliinset printsiipi; appi on ka võetud mingid rahvuspsühholoogilised nõksud: lätlastes olevat nagu slaavilikku pehmust, eestlastes jälle turaani tuima verd). Ma arvan, eestlased on selle mingil määral enesekirjeldusse üle võetud ja usuvad sellesse nüüd visalt.

    Aga, jah, võib-olla tuleks eesti mehi kuidagi veenda, et tantsuplatsil neid surm ei ähvarda ja et ka nende ülesanne eo ole seal kellesti (nt naistest) “jagu saada” vms.

  63. V.A. said

    Viimases lauses kirja- ja lausestusvead, peab olema:

    Aga, jah, võib-olla tuleks eesti mehi kuidagi veenda, et tantsuplatsil neid surm ei ähvarda ja et nende ülesandeks ei olegi seal kellestki (nt naistest) “jagu saada” vms.

  64. […] vaatasin oma statistikat ja keegi kaval lugeja on leidnud üles paar vana postitust, millest üks jauras samuti soorollidest ja teisel tuli see teema üles kommentaarides, lingin siis ka ise viisakalt […]

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: