Temperino vs chevalier d’Éon ehk meeste salapärane maailm

Agent meestemaailmas: "Olen end vist reetnud," mõtles Rosalind, kui Orlandole raamatuga vahele jäi. Õige, Stirlitz.

Kas mäletate “Massaro Verità” raamatust esimese mõõga ja viimase luua juttu, kus tüdruk läks meheks riietatuna Prantsuse kuninga valitsuskeppi ja krooni näppama? Õige pea oleks ta äärepealt vahele jäänud ja vaat millega: Prantsuse kuningas pani tähele, et “ta mängib pilli ja laulab, loeb ja kirjutab. Temperino on naine ja see ajab mu hulluks!”
Millest võime järeldada, et meesterahvaga taolisi asju juba ei juhtu. Samuti saame sellest muinasjutust teada, et mehed tunne huvi söögi vastu, ei oska salatit korjata ja kardavad roosilt torgata saada. Ebamaised olevused niisiis, kes elavad õhust ja armastusest, aga purunevad kergesti (oh kui kergesti: itaalia versioonis ütles vaene kuningas koguni “Temperino è la donna che mi fa morire!”).

Saatuse tahtel on minu elu möödunud suuremalt jaolt naiste seltskonnas, kus mehed on olnud eksootilised külalised. Loomulikult tekib sellises olukorras huvi: millega tegelevad nad ajal, mil ma neid ei näe? Me ei räägi ju poliitikutest ega filminäitlejatest ega muidukuulsustest, me räägime ikka päris inimestest, eks ole. Peaaegu iga päev näen tänaval möödumas lausa mitut meest. Kuhu viib nende tee? Milliste eriliste toimingute juurde nad siirduvad? Ilme on läbitungimatu, reaktsioonid kontrollitud.

Raske, raske on seda ka endal välja mõelda – mina näiteks sisustan suure osa oma ajast just nimelt laulmise, lugemise ja kirjutamisega. Kui ma hakkasin tegelema tantsuga, sain teada, et samahästi oleks muinasjutuvestja võinud Temperino reetlike sootunnuste hulka lisada ka selle. Eriti hästi sai see selgeks, kui tekkis veider tahtmine minna esinema trupiga, kus mõnes paaris tantsiks meherollis tõepoolest mees.

Ootamatult selgus siis, et kui meesterahvas juba tantsib, tegeleb ta ka oh kui paljude muude asjadega. Näiteks, uskumatu, aga tõsi, mängib pilli, loeb või kirjutab, ja kui tal selle kõrvalt veel aega üle jääb, siis on tal ütleme kolm-neli last – see kokkusattumus hakkas mingil hetkel tunduma juba liiga sage, et olla pelgalt kokkusattumus ja ma hakkasin kahtlustama tõsist tantsimise ja paljunemise seost – isegi kui tegemist ei ole selgelt viljakusmaagiliste tantsudega.

Nii või teisiti, mõni neist õnnestus oma pereelu, kunsti, kirjanduse ja muusika kõrvalt aeg-ajalt tantsupõrandale meelitada ja mul tekkis juba ettekujutus, et tegelikult ei olegi mehed nii müstilised olevused, kui nad välja näitavad. Kui ma nendeg- heakene küll, ühega neist sellest juttu tegin, hajutas ta minu illusioonid aga kiiresti: tema on erand ja kuna temagi on üles kasvanud peaasjalikult naiste keskel, siis ei tea ka tema, millega mehed päriselt tegelevad.

Natuke aega elasin usus, et küllap nad veedavad aega, harjutades võitluskunste ja kanaliseerides oma taltsutamatut energiat tsiviliseeritud agressiivsuse õilsasse vormi, kuna tavaline tants olekski selline sobimatu tilulilu, mille tõeline protestantliku eetika peal üles kasvanud mees kerglaseks põlgab. Aga kui minu agent, see eelmainitud erand ise võitluskunsti trennides käima hakkas, tuli välja, et oma erandlikkusest ta ei pääse. Isegi sellisel karmil alal nagu kickboxingus olid tüdrukud enamuses.

Pidin kurvalt järeldama, et need üksikud isendid, kellega ma olen elu jooksul kokku puutunud, ei paku mulle kaugeltki ligipääsu salateadmisele imelisest meestemaailmast. Pigem võiks hinge hiilida näriv kahtlus: äkki on nemad hoopis meesteriigi agendid, ülesandega uurida välja kõik naiste saladused (kuigi mis saladusi seal ikka – üks lugemine, kirjutamine, tantsimine, laulmine, söömine, keetmine ja pereelu puha). Õnneks olen ma aga selleks liiga usaldava loomuga.

Lisaks olen ma ka optimist, nii et ma ei ole kaotanud lootust: kunagi saan teada, mida teevad mehed… ja mine tea, äkki tuleb kogu salapärasuse loori alt välja, et nad on ikkagi täiesti samasugused inimesed nagu naised.

Kas tõesti on tegemist salaagendiga?

,