Puder ja tähtkujud

detsember 11, 2008

Täna öösel unes tõlkisin ühe lühikese fantasy-jutu ära, ise mõtlesin, et peavad nad ka kogu aeg pseudokeskaja lavakujunduse peale panema -kõik kandsid halli kotiriiet peagu nagu Monty Pythoni “Pühas Graalis”. Samal ajal ise sõin taldrikult mingit riisitoitu. Jutus õpetas pisike haldjas peategelasest poissi, kuidas seda toitu õigesti süüa. Ma muudkui noogutasin ja sõin. Siis tuli külla keegi tuttav, kes naeris, et ma nii hilja alles hommikust söön, mispeale mina ütlesin nördinult, et ma olen juba terve jutu ära tõlkinud. Jutu haldjas hakkas sedasama juttu kahele teisele lapsele, Rayle ja Amyle jutustama, aga need esitasid lakkamatult asjassepuutumatuid küsimusi à la “miks see taldrik selline on”. Haldjas üritas neile seda kohatust näitlikult selgitada, tuues näiteks: “Kujutage ette, et kellelegi jutustab juttu ilmakuulus Araabia muinasjutuvestja ja alustab: “Armulise ja halastaja Allahi nimel! Kord läks kaliif…” ja nemad küsivad seepeale: “ä kule, miks sul kaamelid on?”. Tema alustab uuesti: “No läks kaliif…”, aga nemad küsivad “ä kule, mis kell on?”. Aga Ray ja Amy ei saanud ikkagi aru ja haldjas vihastas ja pani nad taevasse tähtkujudeks. Ma käisin neid vahel siiski vaatamas.

Mul oli seal unes väga ilus Iittala tass, punane ja linnuga.

Meenutades klassikuid

detsember 9, 2008

Läksin veebi peale vaatama, mis sorti tantsukingi Tartus müüakse, aga leidsin hoopis Galkini, Malkini, Palkini, Tšalkini ja Zaalkindi… äh, segamini läks, ikka Sandy, Sindy, Sally, Steffy+Stelle, Shannoni, Sunny, Sharleti, Shiney, Sweedy, Smarty ja Showgrupi.

(Muide, kunagi üheksakümnendatel pettis üks mees mingilt Kodu-Anttilalt või Hobby Hallilt kõvasti kaupa välja, tal oli veel pikem nimeseeria, aga sama toredasti irdriimuv. Kui keegi mäletab, kus ajalehes sellest kirjutati, öelgu mulle ka.)

Heietus domineerimise teemal

detsember 9, 2008

Et vestlus ei takerduks enam terminoloogilisse arusaamatusse, nagu siin paistab minu ja EP/Ramloffi vahel juhtunuvat, tuleb mul natuke enda kasutatavaid mõisteid defineerida.

Sealset kommentaariumi üle lugedes tundub mulle, et postituse “domineerivat inimest” (näiteks olid toodud Jeesus ja Buddha) kirjeldan mina pigem sõltumatu ja vastutustundlikuna. Midagi pole teha, keeleharidus ei lase rahulikult olla ja ma näen domineerimises paratamatult valitsemist, seega on domineerimisvajadusega inimene minu jaoks inimene, kellel on vajadus kellegi üle valitseda ning kes on seega sõltuvuses oma valitsetavatest, sest ilma nendeta ei saaks ta oma vajadust kuidagi rahuldada. Domineerimine-alluvus kui vastastikune sõltuvussuhe.

Kui küsida, miks ma selle tähendusega niiviisi jonnin, siis isegi kui ma etümoloogia kõrvale jätaks, tungib uksest ja aknast sisse üldine keelekasutus. Mul on mitu koduste lapsepõlvetraumadega tuttavat, kes on kõnelenud oma domineerivast emast või isast. Käsi püsti, kellele ei tule sellise sõnapaari peale koletis silme ette. Endal mul sellised kogemused õnneks puuduvad, aga kui ma ütlen “domineeriv tüüp”, kangastub ka mulle mingisugune tropp, kes üritab kõike maniakaalselt kontrollida. Ning “alluva tüübiga” keegi, kes üritab kõik oma otsused kellegi teise kaela lükata.

Kui mulle ei meeldi alluvad ega domineerivad tüübid, keda ma siis üldse sallin? Äh, praktikas sallin ma eri tüüpe mõõdukas koguses enivei palju paremini kui teoorias, aga kui ma peaks kirjeldama ideaaltüüpi, oma isiklikku üliinimest, siis jõuan otsaga alguses nimetatud sõltumatu ja vastutustundliku inimese juurde välja. Sõltumatu just selles mõttes, et ta ei vaja ei alluvaid ega ülemaid, aga suudab siis, kui olukord nõuab, ise täita ükskõik kumba rolli; vastutustundliku selles mõttes, et ta vastutab ise oma tegude eest, määrimata neid kaela kellelegi, kes juhtub kogemata kombel parasjagu mingis hierarhias tema ülem olema, kuid üritamata pihta panna teiste inimeste vastutust nende eneste tegude eest. Veel ideaalsemal kujul oleks ta ka hooliv, pakkudes teistele inimestele, kes ei suuda algul ise enda peale vastutust võtta, selles asjas tuge – aga seda teiste toetamist ise vajamata.

Lühidalt – inimühiskonnas tuleb meil paratamatult vahel sattuda alluva, vahel ülema positsiooni, aga Täiuslikul Inimesel (jah, mul juba on piinlik) ei ole vajadust mitte kummagi järele.

Siin lööb muidugi välja üks minu isikliku eetika aluseid, nimelt see, et õnn ei tohi sõltuda teistest inimestest, vaid peab olema enda seisund. Ja järelikult ajab sedavõrd ühiskondlike vajaduste (nagu domineerimis- ja allumisvajadus paratamatult on) teema mind paratamatult saba peale püsti.

PS: Võib-olla on minu liigitust “sõltumatu vs. domineeriv/alluv” kergem mõista enesekehtestamisjutu valguses, mis peaks kõigile tuttav olema (kehtestav käitumine vastandub nii agressiivsele kui alistuvale käitumisele).

PPS Ja ausalt, ma ei usu, et see seisukoht oleks reinkarnatsiooni uskudes võimatu. Ükskõik, kas meil on kasutada üks või mitu elu, eesmärk peaks nii või teisiti olema vajadustest vabanemine, kas pole?

PPS …ja tõtt-öelda hakkab kogu see teema minusuguse individualisti jaoks liiga ühiskondlikuks kiskuma.

Kirjastajad, pange tähele!

detsember 8, 2008

Sofie maailma kommentaariumis küsiti, mis kasu oleks kirjastajal, kui vigu oleks vähem.

No ma siis ütlen.

Vaadake, kirjastajad, üldiselt olen ma teie unelmate klient. Peaaegu kõik oma raha, mis üürist ja toidust üle jääb, viin ma raamatupoodi. See valmistab teile kindlasti palju rõõmu.

Kui te näeksite mind raamatupoes, siis pealiskaudsel vaatlusel võiksite küll hoopis kurvastada: seisab tegelane poes riiulite vahel ja loeb raamatuid. Ei saa salata, mõne raamatu olen sealsamas riiulite vahel diagonaalis ka läbi lugenud. Aga see kurvastus põhineks pealiskaudsel vaatlusel, nagu öeldud. Varem või hiljem tuleb mulle hoog peale ja ma lahkun poest järgmise kümne raamatuga.

Sellest võite järeldada: kui ma raamatute lõhnast päris deliiriumis ei ole, siis ostan ma hoolika riiulivahelise kontrolli tulemusel pigem sellise raamatu, milles ei ole poolitusvigu ja millel on loetavam küljendus. Väike ees- ja/või järelsõna ja/või annotatsioon ei tee samuti paha.

Nii et pange tähele: kui korrektuur või õigemini selle puudumine mind väga pahuraks ajab, siis on need kümme raamatut, mis ma ostan, hoopis teie teadlikuma konkurendi kirjastatud.
Vat nii.

Pärispatt

detsember 8, 2008

Kui me ekskursioonilt tagasi sõitsime, istusin juhi kõrval ja ühest eriti rammusast loigust sahmaki läbi sõites tabas mind valgustus: ma sain aru, kuidas autos istudes on lahe jalakäijaid märjaks pritsida. Kui selline hea sahmakas tuleb, oleks kahju raisku lasta ja kangesti tahaks kellelegi pihta saada. Jahiinstinkt või midagi. Nii et need juhid, kes on mind poriga üle tõmmanud, ei olegi haiged värdjad… eee, või vähemalt mitte haigemad värdjad kui ma ise. Mina olengi jõmm.

Hea, et ma üldse autot ei oska juhtida.

Ja mõni ime siis, et ma usun, et võim rikub inimest.

Ühest küljest on rahvusvaheline imperialism.
Teisest küljest on neli aastaaega.

Ekskursioon

detsember 7, 2008

Üleeile oli mul kõigepealt illusioon, et ma lähen stiilipeole inimestele esinema.

Esimesed kahtlused hakkasid tekkima, kui kuulasin kõnesid edust, klientidest ja raadiointervjuudest. Kiideti tublisid töötajaid ja tehti joviaalseid nalju. Peale meid tuli vähimagi üleminekuta tümakas.

Järgmiseks läksime koos paari teise minusuguse omast-arust-esinejaga sööma kiirsöögikohta. Burks ja kebab ja kõva techno.
Selleks ajaks olin juba nii elevil, et hüplesin üles-alla ja ketrasin lakkamatult, kuidas tegelikult on hoopis meil stiiliüritus, kus meile näidatakse, kuidas elavad inimesed. Esimene atraktsioon: tüüpiline inimeste pidu. Teine atraktsioon: tüüpiline inimeste söögikoht. Oleks mõni rullnokk ette jäänud, oleks tal võib-olla nööbist kinni võtnud ja vaimustusega kiljunud “kas ma teiega pilti võin teha?”

Üks muusikutest üritas minu indu natuke jahutada, meenutades, kuidas ka loomaaias loomad ennast inimeste vaatamisega lõbustavad. Vaidlesime natuke aega, kummad on meie näite puhul loomad ja kummad inimesed. Jõudsin juba enne vaidluse lõppu ise järeldusele, et küllap me siis olime jah need loomad.

Igatahes oli huvitav. Täiesti teine maailm… täiesti teine maailm… inimesed, kes pealtnäha mitte kunagi ennast ei reflekteeri – ja kohati oli mul ometi tunne, et tegelikult oleks vahest võimalik mingi kommunikatsioon. Eriti, kui üks pidulistest oli vahepeal seda nägu, et tal on meie ees kole piinlik, kui keegi tema seltskonnast lolli nalja teeb (kusjuures minul ei olnud üldse piinlik, häh, nagu ma ise lolle nalju ei teeks).
Nii et ka inimesed on inimesed. Umbes sama sügavamõtteline avastus, et banaanikoor on suurem kui banaan. Ja umbes sama vägev tunne, et einoh ma olen küll kogu aeg teadnud, aga nüüd ma saan sellest aru.

Aga sellest kõigi inimeste solidaarsuse tundest hoolimata ei lähe mul veel tükk aega meelest, et siinsamas on olemas paralleelmaailm ja maakera sees on teine maakera, mis on välimisest palju suurem.

(P.S. Publikuna olid need pidulised tegelikult peaaegu et ideaalsed.)

Enne, kui ma pöördumatult diibiks kätte ära lähen, peab kähku mõne rumala postituse üles laskma.

Labor on siin.

Katse tulemus:


Meenutad ilmeksimatult Notsut. Ehmud ja muretsed ka pisemagi pärast, kuid vajadusel oled kõigist vapram. Sa oled tõeline sõber, parim, keda kujutleda võib.
Kahju ainult, et liiga vähesed seda teavad.
Sinu seltsis tahetakse olla, sest sinuga on tõesti lõbus.
Olgugi, et sa ise sellest teadlik pole.

Nüüd jääb veel küsimus, mida teha nendega, kes ei ole samuti sellest teadlikud, et minuga lõbus on ja et ma olen üldse väike, armas ja kahjutu, kuigi ma näen oma 170 cm kasvust suuremgi välja ja kogu aeg lärman.

Kujutan elavalt ette, kuidas ma Wildile õhupalle augustan.

Veel meeste seksikusest

detsember 1, 2008

Jõudsin vastava teemaga ekstaole kommentaariumi juba küllalt risustada ja meesteteemalise postituse kommentaarium on vahepeal teisale triivinud, nii et parem jätkan ühe looga stereotüüpide ebapraktilisusest naiste sebimisel hoopis siin.

Nimelt tahtis üks meesterahvas kunagi, et ma talle samba algmeid õpetaksin.
Mitte et ma ise sellel alal mingi asjatundja oleksin, aga põhisammu sain talle ette näidatud. Tegi järele.
Mina: “Nii, nüüd võiksid liikumist natuke puusa ka lasta.”
Tema: “Mis mõttes?”
Mina näitan.
Tema (proovib, vihastab): “Nii ma ei taha teha. Niimoodi teevad ainult homod.”
Mina: ???
Tema: “Jah, ja ükskord üks alžeerlane tantsis niiviisi ja ta võttis minu tüdruku tantsima ja tead! ja tead! minu tüdruk tantsis temaga nii, nagu ta minuga pole kunagi tantsinud! Aga ma lõin sellel alžeerlasel ninaluu katki.”
Mina: ???

Ja jäigi mulle mõistatuseks, mispoolest peaks olema homolik käitumine, mis alžeerlase esituses osutus ometi väga edukaks heteroisase võrgutustaktikaks.

Jungiaanlik allakäigutrepp

detsember 1, 2008

Täna öösel unes jooksis keegi naisterahvas tohutul kiirusel mööda ülisügavat keerdtreppi alla, alla, alla ja mida allapoole ta jõudis, seda enam võetud nimesid (igasugused Tuhkatriinud ja…) temalt ära langes. Kui ta oli üsna alla jõudnud, tuli talle meelde, et tema nimi on Latrina, sest ta oli peldikupuhastaja, mille ta oli vahepeal unustanud. Ja ta jooksis edasi, alla, alla, alla ja taipas õudusega, et mitte Latrina, vaid Latrona, sest ta oli oma käskijannalt varastanud ja oligi sellepärast sinna keldrisse igavesti vangi mõistetud, kust ta põgenenud oli – ja mille ta oli vahepeal unustanud.
Keldri põrand koosnes kahhelplaatidest ribadest, mis eri kiirusega ja vahel ka eri suunades liikusid; nende peal pidi kogu aeg kõndima, et paigal seista. Tema pidi seisma oma sinise riba peale ega tohtinud kellegi teise sinise riba peale seista; ma küsisin, et kus mina võin seista, ja ta ütles, et ükskõik millise riba peal, välja arvatud siniste peal, ja ühe jalaga ei tohi korraga kahe riba peale astuda. “Kogu see kelder meenutab “Metropolise” filmi”, mõtlesin õudusega.

Siis tuli ülemisel korrusel välja, et just nagu tema oli oma käskijanna (jumalanna?) poolt keldrisse mõistetud, tahtis meeste isand (meestejumal?), kelle nimi oli Durundir, üht meest samamoodi igaveseks keldrisse mõista ja see oli jumalate vandenõu, et kehtestada mingit väga ranget korda. Seal ülemisel korrusel oli selle ümber suur ärevus ja käis kõva kõmu, et varsti saabub üks tähtis kangelane, aga keegi ei teadnud, kumba leeri ta astub. Ta jõudis kohale ja andis vist ka mõista, et on meiega, aga jäi natuke segaseks, kas kõik teda usuvad ja kas üldse tasub uskuda.
(Kurjade jumaluste nimed, mõtlesin unes, meenutasid väga Tolkieni-mütoloogia heade tegelaste nimesid, aga Tolkien oli kõigest valesti aru saanud ja tegelikult olid nad kurjad.)

Poole ärkamise pealt jõudis selguda, et kõiges on süüdi üks ahv Z…, kes esindas ahve samamoodi, nagu need õnnetud keldrisse mõistetud esindasid kõiki mehi ja naisi; ja mina jõudsin keldris selgusele, et mul oleks võimalus need orjad keldrist päästa, kui ma paneksin iseennast mingi kihlveo või ülesande peale mängu – kui võidan, oleme kõik vabad, aga kui kaotan, jään ise ka sinna kahhelriba peale kõndima.