Saatus

jaanuar 29, 2009

Kas keegi viitsiks palun minu selle kuu horoskoobist järele vaadata, et kas seal ongi kirjas “Inimesed jooksevad sinu pärast edasi ja tagasi, eelkõige tagasi?”

Sest ei saanud mälestusväärsest bussi peale jõudmisest nädalatki mööduda, kui… jõuan mina apteeki minut enne sulgemist, kui prillimüüja on juba ära läinud.
Lahked apteegitöötajad ütlevad mulle kolm korda, et nad ei julge mulle ise mu prille anda, “sest no rahaga on ikka tegemist”, ja tõesõna, ma usun küll, et nad ei julge, ainult et lõpuks helistavad nad ikkagi prillimüüjale. Ja ennäe! too pöördub poolelt koduteelt tagasi, et mulle prillid kätte anda. Naeratades, kusjuures.

Ma ütlen. Kui teil minuga lähitulevikus mingeid asju ajada on, ärge kindluse mõttes kuhugi startige, nagunii peate tagasi tulema.

Advertisements

Jälle töörõõmud

jaanuar 29, 2009

Kas pole tore, kui avastad rutiinse töö käigus, et prantsuse vikipeedias on omaette artikkel Soome ebatavaliste spordialade kohta? Muukeelsetes ei paista huvitaval kombel olevat.
Sealt jälle lingiti kääbuseheitele (inglise keele mõistjate jaoks siin).

Ma parem ei vaata, kuhu sealt edasi lingitakse, mine tea, kuhu omadega veel jõuab.

——————————————————
PS: järjest paremaks läheb. Just kuulasin töötegemise tähe all mõned aariad läbi ja komistasin Bryn Terfeli otsa. No ma teadsin küll, et on seksikas mees, aga vahepeal olin peaaegu et ära unustanud. Ja kuidas ta veel ära rääkida oskab!

PS: aitäh, V.A, paistab, et tema Don Giovanni versioone miskipärast kleepida ei lubata, aga proovin neid vähemasti linkida.
Link videole, mida ma üritasin enne siia kleepida. Ja siin on sama stseen, ikka Bryn Terfeliga, aga Metropolitan Opera lavastuses.

1891_gads_zirgu_tramvajs3
Nii et nägin Riia linna.. jajah, üks terav elamus isegi oli, kuigi kokkuvõttes oli kõik väga tore.

Lugu algas sellega, et ma ei saanud öösel magada – mõelge ise, kes saab magada, kui 6.45 läheb ainus buss. Sellisel puhul loodan alati, et küll ma bussis magan, ja tegelikult ikkagi peaaegu kunagi ei maga. Nii et Riiga jõudsin magamata ja näljaselt nagu ikka, aga siis läks ka kohe paremaks. Esiteks nautisin jälle bussijaama einelaua mõnusid – Eestist tulnud minukesele on ikka täielik müstika, kuidas mingis nurgataguses ühekordsete nõudega püstijalapuhvetis on sama head saiad, koogid ja salatid, nagu me lapsepõlvest mäletame ning mida seal lapsepõlves arvatavasti tegelikult ei olnudki, aga näe, Riia bussijaamas on. Kohvi ja koogi abiga jälle inimpalge omandanud, astusin turuhalli poole, tramm sõitis mööda ja minul nägu laia naeru täis – mõtle, TRAMMID sõidavad, ja mõtle, ma lähen kohe trammi peale ja saan sellega sõita! Kohe järgmine rõõm oli see, et kui ma piletit ostsin, ei saanudki trammijuht aru, et ma lätlane ei ole. Võõral maal ikka tore infiltreerunud luurajat mängida.

Edasi oli kõik tore, aga juba tavapäraselt… balletikool, barokktants, Läti-Leedu tuttavad, kes kallistama ruttavad. Vürtsiks vahele see, et ootamatult sattusin Riia ooperimajja “Coppélia” etendust vaatama ja kuna ma olen balletikeelest võõrdunud, oli mul kohutavalt lõbus, sest kõik tuletas mulle tummfilmi meelde. Vahepeal oli oma topilise seeliku ja rohmakate saabaste pärast natuke piinlik ka, sest need kuumad lõunamaalased löövad ennast ju ooperisse minnes üles ja ma ise löön ennast sama meeleldi üles, aga nagu öeldud, juhtus see ballett minuga ootamatult. Asjatundlikumad kaaslased arutasid, et tore näha, kuidas vana balletti tehakse üsna ajaloolises stiilis, kui kangelannal lõpunumbrite ajal seljas olnud lapik tutu ja muud ülearu lühikesed seelikud välja arvata (oma pearätikute ja miniseelikutega nägid nad välja nagu kuuekümnendatest, ütles Jane – tema kannatas lühikeste seelikute all rohkem kui mina, sest istus parteris ja suur osa ajast oli põhiline kostüümikujundus, mis ta nägi, tantsijate trussikud) ja et küll Franz oli hea ja et see jaapanlanna oli kah hea.

Trammmmmmm!

Trammmmmmm!


Ja oma rõõmuks sain veel kaks korda trammiga sõita, kuigi viimane trammisõit oli süüdi mu teravates elamustes. Nimelt ei olnud just siis, kui mul oli vaja jälle bussi peale minna, vähemalt kümne minuti jooksul ainsatki trammi ja see, mis lõpuks tuli, seisis iga viimase kui valgusfoori taga minut otsa. Nii olingi ma lõpuks bussijaamas kümme minutit pärast bussi väljumist ja kappasin viimases lootuses infosse, et äkki, äkki on juhtunud ime ja ta ei ole veel välja sõitnud. Infotädi haaras mu kaasa ja toimetas euroliini kassasse, seal arutasid nad midagi ja lõpuks võtsid telefonikõne Aleksandrile. Et vat opazdalas ja mis nüüd saab – minul kõik aeg pisarad mööda põski alla voolamas ja nutuvõru suu ümber. Järgmiseks haaras infotädi mu kaasa ja toimetas õue, seletades, et ma nüüd oodaku, bussijuht tuleb tagasi, seisku ma seal, vaat seal šlagbaumi juures. – Ah et tuleb kohe tagasi ja puha? – Jah, võib-olla sellepärast, et täna on pühapäev. Seisingi siis vaguralt seal ja mõtlesin, et küllap see Aleksandr sõimab mu läbi ja igati õigustatult pealegi. Aga ei, kui buss uuesti nähtavale ilmus, ütles bussijuht üksnes etteheitvalt “nu kak že tak opazdalas?”, mina vastasin onu Sidi stiilis, et tramm ei tulnud, ja olingi bussi peal.

Mine võta kinni, kas asi oli tõesti selles, et oli pühapäev või mis, igatahes tegi see bussijuht sel õhtul veel heategusid. Valgas tuli peale üks mees, kellel oli kaheinimesepilet, aga ise oli üksi. Bussijuht kahjatses, et näe, kahe inimese eest maksnud, aga täie raha eest sõita ei saagi. Mees hõikas seepeale joviaalselt, et äh, osta selle raha eest oma perekonnale podarok või midagi muud mõnusat. Aga bussijuht läks asjatama, ilmus viie minuti pärast tagasi, raha näpu vahel, ja surus selle piletiraha mehele pihku. Vat selline bussijuht oli.

Ise saatsin bussi pealt kohe oma võõrustajale Gunale sõnumi, et olen ilusti bussi peal, jäin küll bussist maha, aga näh, bussijuht tuli tagasi mind peale võtma. Varsti tuli vastu sõnum, mis sisaldas ohtralt õnnelikke emotikone ja sisu, et ma olevat wonderful. Ma nüüd ei tea, kui keegi seal wonderful oli, siis ikka see bussijuht, aga võib-olla pidas Guna silmas, et ta saab nüüd natuke aega minust anekdoote rääkida.

Süütus muudkui kaob

jaanuar 26, 2009

Huvitav, kuidas ikka blogimaailmas saab mitu korda järjest süütust kaotada. Kõigepealt arvad, et esimese postituse teinuna on sellega asjad ühel pool, siis saad esimese kommentaari ja nüüd sain siis vaat siit ka esimese meemi. Ei tea, mis järgmiseks juhtub, saan äkki esimese trolli või midagi.

Seda meemi on küll juba nii kaua ringi loksutatud, et raske uskuda, et keegi seda veel näinud ei oleks, aga noh, mul ikka esimene kord, võin ju ilusti ära kopeerida:

1. Leia oma vanadest blogikirjutistest teemad, milles kajastuksid järgmised sõnad/ teemad ning lingita need. Sõnad oleksid: pere; sõprus; armastus; mina ise; mida iganes (vabavalikuline teema, mida tahaksid esile tuua).
2. Anna 5:le blogipidajale meemi “teatepulk” edasi. 2 neist peaksid olema Sinule uued blogitutvused. Anna meemisosalemise teade ka blogipidajatele, näiteks kommentaarilahtrisse.
3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingitab talle meemiulatanud blogi.

Esimene pere, mis mulle pähe tuleb, on Crumbi oma ja kui ma eriti laisk oleks, saaks ma sellega ilmselt kaetud ka sõpruse ja armastuse teema. Kui tahta minu enda peret, siis ega ma sellest mujal kirjutanud ole kui siin. Ja sõna ennast on mainitud ühe armsa firma reklaamis, kes on nõus firma pereüritusteks välja rentima pere

Sõprus…oeh, sellist sõna ma nagu ei pruugikski, aga temaatiliselt sobib ilmselt lugu sellest, kuidas sõbrad minu eest rasked tööd ära teevad.

Armastuse kohta uskusin, et seda on kõik kohad täis, aga sõna ennast eriti ei olnudki, ainult armumise kohta oli. Ja siin ka, kuigi ma olen seda alles hiljuti niikunii linkinud. Oih, tegelikult meenus ka see, et Stendhal on suur armastus.

Mina ise… höhöhöö, ei tea jah, millest terve see blogi on. Aga kui ühte postitust taga ajada, siis ükskord selguse, et mina ise olengi jõmm. Või mandunud aristokraat.

Mida iganes” alla otsustasin sedapuhku torgata tööalased rõõmud, kuigi sama hästi oleks võinud sinna panna kaks teist südamelähedast teemat: mehed ja tants.

Kellele siis pomm edasi saata? Terve hulk, keda oleks isu kiusata, on selle juba kelleltki saanud ja mõnda teist võiks see jälle pigem kurvastada, aga viis inimest sai ikka kokku.
Tuttavatest läkitan selle Punasele Hanrahanile, kes ei ole seda meemi vähemasti viimasel ajal teinud; Ulvile, siis äkki värskendab oma blogi; ja Kontorikoonlasele – ega vana folkloori kõrval kaasaegnegi mööda külgi maha jookse.

Ma ei saa küll hästi aru, mida “uued blogitutvused” tähendavad, aga kui tõlgendada seda blogijatena, keda ma päris elus kohanud ei ole või kes on vähemalt tutvustamata jäänud, siis läkitan selle Juan Manuelile, kes ei olegi vist ühtegi eestikeelset meemi veel saanud, ja V.A.-le puhtast uudishimust, mis ta sellega pihta hakkab ja samadel motiividel Lassiele – nii saab küll rohkem, kui ette nähtud, aga seda vapustavam on.

Palun soovitusi

jaanuar 21, 2009

Hei, kui siin vahepeal mõni itaalia, ungari või prantsuse keele lugeja käib, siis võiksite mulle lugemissoovitusi anda, eriti midagi sellist, mida eesti keeles veel ei ole.

Vihjed maitse kohta: Celati on üldse üks praegusi lemmikkirjanikke, Buzzati meeldis väga, kui viimati lugesin ja Calvino jätab suht külmaks, sest ta raamatud on ise kah kuidagi külmad. A võib-olla on “Sentiero dei nidi di ragno” kuidagi soojem, mine tea, äkki peaks proovima. Ja “Se una notte d’inverno un viaggiatore” kõlab vähemalt nii, nagu see võiks lõbus olla.

Ungarlastega on mul veel kehvem lugu, Krúdy meeldib mulle oma esteetilises dekadentsis väga ja mõned Tamási asjad panevad samuti üles-alla hüppama, aga hilisem kirjandus on kuidagi sihikult kõrvale jäänud, kui just lasteraamatuid mitte arvestada. Ah jaa, Kosztolányi võludest ei ole ma siiamaani suutnud aru saada, nii et küllap ei ole ta minu jaoks mõeldud. Ja ka Örkényi minutinovellid tunduvad kuidagi ülearu tehnilised.

Ja mis prantslastesse puutub, oijah… Stendhal on suur armastus, aga vaadake ise, kui vana ta juba on, värskemat verd oleks vaja. Ka Jules Renardi südamelähedane süngus jääb juba saja aasta taha. Kõige kaasaegsem autor, kes mulle viimasel ajal tõesti meeldinud on, on see krimikirjanik Fred Vargas, vahepealsetest istub Queneau päris kenasti ja Romain Gary “Elu alles ees” istub pjedestaalil koos teiste kõige lemmikumate lemmikutega.
Ka Droit‘ “Argifilosoofia harjutused” pakkusid mulle suurt rõõmu. Tuttav profifilosoof sai selle raamatu peale kuidagi kurjaks, a mis mul sest.

Nii et… paluks soovitusi Celati, Krúdy, Saki, Dovlatovi, Harmsi ja Stendhali austajale. Mine tea, hakkab väga meeldima, tõlgin veel äragi.

Mina, kuri maailmavalitseja

jaanuar 20, 2009

Eneseavastamine jätkub.

Olin endale jõudnud tekitada illusiooni, nagu ärritaks mind siis, kui inimesed jätavad tundi tulemata ilma, et nad mind sellest ette hoiataks, see, et nad raiskavad minu aega ja muudavad mu ettevalmistatud materjali kasutuskõlbmatuks. Vale puha. Mõistuslik ja loogiline, aga minu vihastamisega puudub sellel igasugune seos. Täna hommikul tuli meelde.

Kaks mälestust.

Üks: olen põngerjas ja just otsustanud teha oma mänguloomadega tsirkuseetenduse. Plaan on selline, et ma riputan kahekordse voodi ülemiselt korruselt loomad nagu marionetid alla ümberpööratud ämbrist moodustatud areenile. Kaks sõpra on ära räägitud, et nad oleks tsirkuseorkester ja puhuksid sinna juurde võilillepille.
Kujutluses näeb asi välja nii, et ma viipan, orkester hakkab mängima ja loomad lähevad areenile.
Tegelikult näeb asi välja nii, et ma viipan, mitte midagi ei juhtu ja mina lähen maruvihaseks.
Hiljem üritavad vanemad mulle delikaatselt mõista anda, et äkki ei rahulda mängukaaslasi selline mäng, et mina ütlen, kuidas on, ja nemad täidavad käsku.

Kaks: ma olen juba suurem laps ja lavastan oma nooremate sugulastega näidendit. Üks osatäitja läheb lavale ja nii kui ta suu lahti teeb, satub ta sellistesse naerukrampidesse, et ei tule sealt enam ühtegi repliiki. Mina lähen maruvihaseks, vehin köögis nüri võinoaga ja ähvardan kõigepealt ennast ja siis nurjatuid osatäitjaid ära tappa.

Paistab, et midagi pole muutunud, ainult et oma auväärses eas valin ma peenemad väljendusvahendid.

Mõttetu ettevalmistustöö ja raisatud aeg – häh, kui kõik inimesed teeks kogu aeg nii, nagu mina ütlen, oleks ma nõus palju rohkem energiat ja aega raiskama. Need on lihtsalt head ratsionaalsed argumendid, mida kasutada, kui võinoaga vehkimise east ollekse väljas.

Mis muidugi ei tähenda, et ma need edaspidi kasutamata jätaks. Eneseteadlikkus on tore asi küll, aga ratsionaalne argument on ikka hea relv. Iga kell etem kui võinuga.

—————————————————
PS See kõik ei seleta üldsegi, miks ma ikkagi just neid tsirkuse- või muiduetendusi teha tahan. Ja kuidas veel. Nii väga tahan, et peaaegu ei saa arugi, miks ma üldse teistele midagi ütlema pean – kas nemad siis ei taha või? Mis mõttes ei taha?

Lihtsalt üks mõte

jaanuar 16, 2009

Kui normaalsetel inimestel on nii parema kui vasaku jala kingi poole vähem kui kingi kokku, siis Hilberti hotelliketi blondil ja lollil pärijannal võiks küll nii vasaku jala kui ka parema jala kingi olla sama palju kui kõiki kingi kokku.

Aga see pole veel kõik. 19. sajandi keskpaigani oli sama lugu suurema osaga eurooplastest, kuigi hoopis teistel põhjustel (kui kingaajaloolasi uskuda).

Vaat kuhu interdistsiplinaarsusega välja võib jõuda.

Hakkasin vaatama, et kas ma guuglist oma trupi koduka otsingutega üles leian, ja mis ma näen: lüües otsingusse “keskaja tants” saan ainult kaks vastust eri inimeste cv-des ja lüües sinna “renessansstants” on vastuseid küll tervelt viis, aga need on veel asjassepuutumatumad. Kusjuures aru ma ei või, milles asi, sest lehekülje tegija vannub jumalakeeli, et ta pani need asjad märksõnadesse sisse, aga guugel ei näe neid ikka. Reageerib justkui ainult tekstis endas leiduvatele sõnadele, aga eks sa pane sellised sõnad nimetavas käändes jutu sisse, nii et kõik laused normaalsed oleksid.
Seega ei oska ma teha muud kui ühe tillukese guugelpommi: üldiselt on siin midagi, mille kohta saab öelda renessansstants. Keskaja tants on jälle selline asi, mida ükskõik kes saab pakkuda üksnes suurte mööndustega, sest otseselt tantsu enda kohta ei ole allikaid varasemast ajast kui viieteistkümnendamast sajandist. Tõsi küll, ülalpool Alpe võiks ka seda aega keskajaks nimetada, Itaalias aga, kust enamik varaseid allikaid (ja põnevam osa neist) pärineb, tuleks kõneleda pigem vararenessansi tantsust.
Kui just mitte Le Goffiga ühte paati hüpata ja väita, et kuni 19. sajandini kestis üks pikk keskaeg, mida iseloomustas suur hunnik renessansse.

Mul on endal üks oma paat, hästi tillukene, ja ma olen valmis kõigile soovijatele pikalt seletama, et 16.-17. sajandi vahetuse stiil oma asümmeetria ja sõjaesteetikaga on pigem maneristlik tants kui renessanslik või – kui manerismitermin liiga kitsas tundub – minu poolest isegi hulga baroksem kui niinimetatud barokktants, mis on mu arust puhas klassitsism, võta või jäta, aga või siis keegi kuulab.

Poliit

jaanuar 14, 2009

Vaatan hämmastusega, et ei näe blogosfääris ulgumist ja hammastekiristamist genialistide teemal, nii et nähtavasti peab ise natuke õli tulle valama. Kes midagi ei tea, neile infoks, et Risto Teinoneni (tuntud ka natsi-Risto hüüdnime all) õhutusel kaebasid Genialistide Klubi naabrid Tartu linna kohtusse, et see klubiga midagi ette võtaks ja praegu ongi linn tuleohutusnõuete tõttu ülemise korruse saali sulgenud ja enamik üritusi jääb ära. Genialistid tegelevad praegu usinalt tuleohutuse parandamise kallal ja üritavad oma heliisolatsiooni veel paksemaks muuta. Kui Teinonen välja arvata, on osa naabrite kommentaarid olnud tegelikult üsna mõistlikud ja arvata on, et nemad oleks olnud klubiga nõus suhtlema ka kohtusse kaebamata.

Viimane artikkel siin.

Ma ise tundsin endas selle peale kohe suurt agressiivsust kohumas, aga ei oska hoobilt mingit kurja aktsiooni välja mõelda, mille puhul genialistid kaotajaks pooleks ei jääks. Mida teha Teinosega?

Ajaloolisi fakte

jaanuar 11, 2009

Alles see oli, kui sain teada, et Vana-Roomas, vähemasti Marcus Didius Falco omas esines süüfilist, nüüd tuleb välja, et see-eest oli muistses Ateenas senat.

Kogu eelnev lause on mõistagi hiilgav näide sellest, kuidas rääkida raamatutest, mida ma pole lugenud.