Poliit

jaanuar 14, 2009

Vaatan hämmastusega, et ei näe blogosfääris ulgumist ja hammastekiristamist genialistide teemal, nii et nähtavasti peab ise natuke õli tulle valama. Kes midagi ei tea, neile infoks, et Risto Teinoneni (tuntud ka natsi-Risto hüüdnime all) õhutusel kaebasid Genialistide Klubi naabrid Tartu linna kohtusse, et see klubiga midagi ette võtaks ja praegu ongi linn tuleohutusnõuete tõttu ülemise korruse saali sulgenud ja enamik üritusi jääb ära. Genialistid tegelevad praegu usinalt tuleohutuse parandamise kallal ja üritavad oma heliisolatsiooni veel paksemaks muuta. Kui Teinonen välja arvata, on osa naabrite kommentaarid olnud tegelikult üsna mõistlikud ja arvata on, et nemad oleks olnud klubiga nõus suhtlema ka kohtusse kaebamata.

Viimane artikkel siin.

Ma ise tundsin endas selle peale kohe suurt agressiivsust kohumas, aga ei oska hoobilt mingit kurja aktsiooni välja mõelda, mille puhul genialistid kaotajaks pooleks ei jääks. Mida teha Teinosega?

Advertisements

3 kommentaari to “Poliit”

  1. V.A. said

    Mulle on juba mõnda aega muret teinud Tartu teatav hubastumine. Või, hüva, hubasuse vastu pole mul midagi, parem sõna oleks ontlikustumine. Mõtlen seda, et siia on tekkinud viimastel aastatel nt palju kohvikuid etc, kus palju käiakse. Seda on mul küll väga hea meel vaadata: inimesed käivad rohkem väljas kui veel paar aastat tagasi (ilmselt on ka raha rohkem, mis on ka tore), kuid lisandunud kohvikud on natuke liiga sageli, noh, kuidagi ontlikud. Nii et mul on vahel tunne, nagu oleks siin Weimar vms — iseenesest vapustavalt ilus ajalooline kuliss, kus aga eriti midagi siiski ei toimu. Jena, mis asub Weimari vahetus läheduses (ca 20 km), on hoopis elavam linn, Jena on ülikoolilinn, Weimar on peamiselt muuseumlinn. Weimar on koht, kus ma olen väga teravalt tajunud mingit provintsivaimu, see on seal tänaval ja teatris ja inimeste kodudes: paari kuuga muutub see talumatuks, kogu selle kauni ja idüllilise kulissi kiuste, siis tahaks sealt minema.

    Miks ma Weimarist räägin? Noh, Weimar oli üks neid Saksamaa paiku, kus ka kahe sõja vahel oli natslus väga popp, Weimar oli veidral moel ka üks esimesi Saksa linnu, kus natsid said linnavalitsuse enda kätte jne. Weimari konservatiivsele museaalsele vaimule sobis see teatav korralikkus, mida natsid propageerisid.

    Nojaa, Teinonen üritab, tundukse, näidata end tubli linnakodanikuna. Ja pole välistatud, et tal on sellega edu. Kunagise kingapoe Ugandi peal elavad inimesed protestisid minu teada hiljuti samuti plaani vastu tühjaks jäänud kingapoodi kohvik teha: olevat liiga lärmakas. Veider, et kesklinn peab selle kujutluse järgi haudvaikne olema … Zavoodi vastu on protestinud korporandid, st seltskond, kes ju omal ajal vahvate buršidena just nimelt n-ö kodanlasi epateeris ja suurejoonelisi pidusid pidas, voorimeestega mööda Rüütli tänavat kihutas, nii et klaasid majadel klirisesid.

    Ühesõnaga: imelik lugu. Ja ma ei tea, kuidas seda kõike lahendada.

  2. nodsu said

    Mnjah.
    Enamik Tartu Postimehe kommentaatoreid, rõõm näha, läks siiski genialistide kaitseks saba peale püsti, mitte vastupidi.
    Kuigi seal oli ka parajaid kurioosumeid: nt teise artikli all olev kommentaar:
    kultuuri ma selles kohas küll ei näe. Mingid pooletoobised taskufilosoofid, kes on kah ‘ülikooli’ saanud käivad seal joomas ja oma nn ‘kultuuri’ ‘nautimas’. Kultuur, kulla ‘ei ole urgas’ on ikka midagi VBÄGA MUUD. Ooperis oled kunagi käinud? Ilmselt mitte, muidu ei saaks sa sellist kemmergut nagu genialistide klubi kultuurimekaks pidada
    meenutab nõukaaegseid protsesse mandunud kunsti tegevate kultuurinimeste üle.

    Eriti friik oli üks turvalisusapologeet, kellelt küsiti järgmist:
    -Aga jah, mis linn see selline on, kus kõik kohad kell 23.00 kinni pannakse… Miski kopitav kolgas heal juhul.-
    ja kes selle peale parimas Kiviräha stiilis vastas:
    Mis mõttes nagu kopitanud kolgas? See on koht, kus inimesed tublisti tööd teevad, elavad oma perele ja mitte ei käi ringi naisi/mehi jahtimas. Igati korralik Skandinaavia väikelinn. […]
    Mis siin siis valesti on, ah? Korralik, perekeskne inimene, ei muud. Mitte nagu need kaltsakad, kes ‘kultuurist’ karjudes öösiti akna all räuskavad. Selliste pärast tekibki tahtmine kabuuri järele haarata, kui kuulen sõna ‘kultuur’.
    Mis on valesti tublis töötegemises ja oma perele elamises? Mis on valesti, kui ma ei joo ja ei laaberda öösiti? Kui seda peetakse ebanormaalseks, siis pole meil tõesti millestki rääkida
    .
    Ja kui keegi selle peale leidis, et
    selliste väidete järel on võimatu mingisugustki dialoogi arendada […]
    Kui perele elamise kõrvalt ei tolereerita inimesi, kes teatrit teevad, pere kõrvalt noortele kinoõhtuid korraldavad, omavad mõnd toredat huvi või huvituvad millestki muust peale oma ninaotsa ja raha teenimise, siis see teeb lihtsalt kurvaks. […]
    Perele elamine on väga tore, aga see ei tähenda, et õhtuti kodus teleri vaatamine ja uudiste lugemine on ainus võimalik eluvorm ning just see “õige”, “tõene”.
    Kui tartust saaks linn, kus inimesed ainult tööd teevad, väljas ei käi, hobisid ei oma, omaealistega väljaspool kodu ei suhtle…. siis kaovad siit peagi kõik nooremad inimesed ja linn jääb tühjaks. Kurb ju
    ,

    vastas Tõeline Töö- ja Pereinimene:
    A ega ma ei tahagi mingit dialoogi. Ma tahan rahu ja vaikust OMAS KODUS, kodus, mille ma olen oma töö ja vaevaga ostnud. Selle hulka ka teiesuguseid tühikargajaid toetades. Mina ei usu, et Tartu sellest kaotab, kui teie ja teiesugused siit minema lähevad.
    Kordan veelkord, et Tartu võiks olla Skandinaavia-tüüpi igav vaikne väikelinn, kus on hea ja turvaline elada, vaikne, rahulik.
    Igasuguste tüüpidega, kes mind ja minusuguseid välisvõla tekitamises süüdistavad, ei ole mõtet isegi vaielda.
    Kultuur, kallid märsilohistajad, püsibi minusuguste vaiksete ja töökate inimeste peal. Millegipärast on ette nähtud, et osa minu maksurahast peab selliste tolguste ülalpidamisele minema.
    Olen leebes tujus, arvan, et see läheb teil, genitalististide- ja zavoodi-austajatel üle. Saate vanemaks, tekib pere ja laenud, saate aru, mida ma mõtlen.

    Kõige adekvaatsemalt vastasid sellele üks kommentaator Oi jah:
    Seni kuni Tartus asub ülikool, ei kao Tartust ka tudengid. Niisiis ei saa loota sellele, et Tartust kunagi üks igav väikelinn saab. Tudeng teatavasti on inimolend, kes on noor ja tahab aeg-ajalt ennast välja elada ja pidutseda. […] Ja loota, et küll need tudengid sellest välja kasvavad, on suhteliselt mõttetu, sest igal aastal võtab ülikool vastu uued noored tudengid. Niisiis seni kuni [Tartus] on tudengid, et lõppe müra kesklinnas, sest paratamatult just sellest piirkonnast need tudengid endale tegevust otsivad.

    ja Margus Kiis, kes ütles, et Tartu on…
    alates 17. sajandist olnud üliõpilaslinn, seega on rahu ja vaikus kesklinnas olnud sellest ajast peale erandlikud nähtused. Kui ei usu, uuri ajalugu. Kui sa neid asjaolusid ei teadnud, siis on see su enese rumalus, mille eest teised ei saa vastutada. Sa oled teinud rumala ja halva valiku oma elukohalinna valikul ja seda saad ise parandada. Koli näiteks Elvasse. Või Jõgevale. Seal on enamasti rahulik. Sinu kapriisid on umbes sama, kui kolidki Jõgevale ja hakkad seal nõudma suurlinna müra ja kära.

    Kui töö ja pereelu inimese ikka nii kurjaks teeb, peab neil midagi viga olema, ütleks ma.

  3. V.A. said

    Tolle tubli töötegija ja perele elava inimese jutt on muidugi omamoodi liigutav. See on inimene, kes on palju vaeva näinud, et ühiskonnas oma koht leida. Tal on tulus töökoht ja tal on pere, kuhu tuleb muudkui lisa. Ja tal on laenud, mis paisuvad järjest suuremaks. Tal on ilus korter ja auto, jah, isegi kaks autot, aga ka sada muret. Vahel hilisel öötunnil sünnib, et ta ei leia asu. Ta tõuseb oma abikaasa kõrvalt, kellega tal polnud päeval tööhoos mahti vesteldagi, astub akna juurde ja avab selle. Tuul lööb ta pidžaamahõlmad lehvima, kui ta pilgu üle linnakatuste hulkuma saadab. Ta suitsetaks meelsasti, kui ta poleks selle harjumuse abikaasa pealekäimisel kaks aastat tagasi maha jätnud. Siis jõuab talle kõrvu, kusagilt eemalt või siitsamast lähedalt (ta ei saa päris hästi aru, kust) mingi tasane la-la-laa, mis lainetab, kord paisudes, kord jälle taandudes, ja poeb talle siis pähe. Seal muutub see kõrvulukustavaks. Ta tahaks selle oma peast välja saada. Teda haarab imelik rahutus, samasugune nagu aadlikke Eduard von Keyserlingi lossijuttudes 19. ja 20. sajandi vahetusel, kes üksi öötunnil mõisatrepil istudes külakiigelt ühtäkki kilkeid kuulevad.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: