Mina, kuri maailmavalitseja

jaanuar 20, 2009

Eneseavastamine jätkub.

Olin endale jõudnud tekitada illusiooni, nagu ärritaks mind siis, kui inimesed jätavad tundi tulemata ilma, et nad mind sellest ette hoiataks, see, et nad raiskavad minu aega ja muudavad mu ettevalmistatud materjali kasutuskõlbmatuks. Vale puha. Mõistuslik ja loogiline, aga minu vihastamisega puudub sellel igasugune seos. Täna hommikul tuli meelde.

Kaks mälestust.

Üks: olen põngerjas ja just otsustanud teha oma mänguloomadega tsirkuseetenduse. Plaan on selline, et ma riputan kahekordse voodi ülemiselt korruselt loomad nagu marionetid alla ümberpööratud ämbrist moodustatud areenile. Kaks sõpra on ära räägitud, et nad oleks tsirkuseorkester ja puhuksid sinna juurde võilillepille.
Kujutluses näeb asi välja nii, et ma viipan, orkester hakkab mängima ja loomad lähevad areenile.
Tegelikult näeb asi välja nii, et ma viipan, mitte midagi ei juhtu ja mina lähen maruvihaseks.
Hiljem üritavad vanemad mulle delikaatselt mõista anda, et äkki ei rahulda mängukaaslasi selline mäng, et mina ütlen, kuidas on, ja nemad täidavad käsku.

Kaks: ma olen juba suurem laps ja lavastan oma nooremate sugulastega näidendit. Üks osatäitja läheb lavale ja nii kui ta suu lahti teeb, satub ta sellistesse naerukrampidesse, et ei tule sealt enam ühtegi repliiki. Mina lähen maruvihaseks, vehin köögis nüri võinoaga ja ähvardan kõigepealt ennast ja siis nurjatuid osatäitjaid ära tappa.

Paistab, et midagi pole muutunud, ainult et oma auväärses eas valin ma peenemad väljendusvahendid.

Mõttetu ettevalmistustöö ja raisatud aeg – häh, kui kõik inimesed teeks kogu aeg nii, nagu mina ütlen, oleks ma nõus palju rohkem energiat ja aega raiskama. Need on lihtsalt head ratsionaalsed argumendid, mida kasutada, kui võinoaga vehkimise east ollekse väljas.

Mis muidugi ei tähenda, et ma need edaspidi kasutamata jätaks. Eneseteadlikkus on tore asi küll, aga ratsionaalne argument on ikka hea relv. Iga kell etem kui võinuga.

—————————————————
PS See kõik ei seleta üldsegi, miks ma ikkagi just neid tsirkuse- või muiduetendusi teha tahan. Ja kuidas veel. Nii väga tahan, et peaaegu ei saa arugi, miks ma üldse teistele midagi ütlema pean – kas nemad siis ei taha või? Mis mõttes ei taha?

Advertisements

12 kommentaari to “Mina, kuri maailmavalitseja”

  1. Arvestades, et Ainujumala olemasolul on just tema maailma suurim lavastaja, tahad sa ilmselt Jumalaks saada:)

  2. nodsu said

    vt ka siit.

    Ma peaks sellest veel kirjutama, et endale meelde tuletada, et superkangelastest võib sündida rohkem tüli kui tulu.

  3. e. said

    lgp nodsu. teid on loobitud meemiga.

    siiralt teie,
    uus tutvus

  4. nodsu said

    Eks ma mõtlen siis ja katsun midagi tekitada, aga natuke võib sellega aega minna.

  5. V.A. said

    Jah, sul näikse olevat autoritaarseid, ehk isegi latentselt sadistlikke kalduvusi 🙂

    Kui nüüd eeldada, et su teatritegu ja lavastamine on sadismi sublimeering, siis vaadakem, mida ütleb selle kohta väga õpetatud Sigmund Freud.

    Ta ütleb, et olgu sellega, kas sadism on kannibalismi atavistlik jäänuk või ei ole, kuidas on (vrd oma ähvardust tappa võinoaga, st söögiriistaga!). Ilmne olevat igatahes see, et sadism ja masohhism esinevat inimese juures reeglipäraselt koos (vrd oma ähvardust tappa kõigepealt teised ja siis ka ennast; muidugi efektiivsem oleks tappa vastupidises järjekorras), st see, kes on võimeline nautima teisele valu tekitamist, olevat võimeline ka ise valu nautima. Freud: “Sadist on alati samal ajal ka masohhist, ehkki selle perversiooni [ta vaatleb sadismi ja masohhismi ühe ja sama hälbelise nähtuse, st tema keeles perversiooni tahkudena] aktiivne või passiivne külg võib olla tema juures aredamalt välja kujunenud.” Vot nii.

    Hm, kui ma mõtlen nüüd enda mängudele, siis: ka mina tegin kirglikult teatrit. Ma eelistasin käpiknukke. Ja tingimata, maksku mis maksab, ma teisi lapsi mängu ei kaasanud, ehkki mul polnud ka selle vastu midagi. Aga ma võisin hädapärast ühe nuku ühte kätte ja teise teise kätte panna ja sel moel isegi dialoogi pidada 🙂

  6. V.A. said

    P.S. Vabandust, sa kirjutasid muidugi, et ähvardasid tappa ennast ja siis teisi.

  7. nodsu said

    Oijaa.
    Arvestades, et tööhunnik on viimasel nädalal kuidagi kokku kuivanud, oleks võib-olla mõistlik lateksülikonda ja piitsa investeerida. Äkki saab veel tuludeklaratsioonis ettevõtluskuludesse kanda või midagi.

  8. V.A. said

    Kas mõnes ajalooperioodis mingeid jõhkramaid sorti tantse ei ole, mida lavastada, eksperimendi korras? 🙂

  9. nodsu said

    Ooperites on igasugu nõidu ja kolle.
    Kui veel varasemaks minna, siis keskaja teatrist leiab kõvasti pühakute piinamist, iseasi, kas seda nüüd tantsuna vormistama peaks.
    Ja kui veel varasemaks minna, siis Rooma tsirkuses tehti ju igasugu vägivalda naturaalsel kujul.

  10. V.A. said

    Ah jaa. Tuleb kohe meelde Tubina “Kratt”.

  11. V.A. said

    Mõtlesin tegelikult tantsu, kus võib ka teisele veidi haiget teha. Sellega seoses meenus mulle üks videoõpetus, kuidas mehed võiksid kallistada — kaotamata seejuures oma usutavust meestena.

    http://www.videojug.com/film/how-to-give-a-great-man-to-man-hug

    Siin soovitatakse kallistamise hetkel veidi patsutada — natuke haiget teha, et keegi ei kahtleks, et oled ikka mees, mitte mingi pehmeke 🙂

  12. nodsu said

    Ma ei tea, kuidas selle haigettegemisega täpselt on, aga mingid vehklemis- ja löömisliigutused on mitmes 16. sajandi tantsus sees. Vahel küll käteplaksuks stiliseerituna.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: