Mis šovinistlik siga? Mh?

jaanuar 9, 2009

Mr Natural

Mr Natural


Kui olete kunagi huvi tundnud rahvusvahelise koomiksikunsti vastu ja sealjuures mitte supermännide ja mikihiirte mõttes, siis peaks selline tegelane nagu Robert Crumb teile tuttav ette tulema.

Ma ise olin tema asjadest üht koma teist sirvinud – Mr Natural jäi ikka siin-seal ette ja oli päris südamelähedane, korra vilksatas Apollost üks tema album läbi, aga see tegeles nii paljude spetsiifiliselt mehelike probleemidega, et ei pakkunud mulle tollal huvi.

Nüüd ostsin mingi impulsi ajel siiski ühe tema albumi, kus leidub igasugust, nii tema fantaasiaid suure tagumiku ja toekate jalgadega naistest kui ka üldinimlikumaid lugusid. Selge see, et viimastele on mul kergem kaasa elada kui esimestele, aga sellest hoolimata on mind on juba hulk aega pannud imestama, mis häda pärast peaks ta olema meesšovinistliku kunstniku musternäide number üks. Nagu näiteks kirjutatakse siin.

Jah, mul ei ole küll fantaasiaid suurte naiste otsa ronimisest või sellest, kuidas ma neid suures frustratsioonis tükkideks lammutan, aga niipaljukest kui ma Crumbi omadest näinud olen, jätavad need oma siiruses pigem liigutava ja halenaljaka mulje. Lõppude lõpuks kujutab ta nendes koomiksites ka ennast kui haledat friiki ja mõnes neist ei lähe ka tema alter ego‘l sugugi hästi. Mis pagana meesšovinism? mis pagana misogüünia? ükskõik, kuidas ta ka naisi seal kujutab, ei kujuta ta ennast sugugi kenamana; ja kui ta väljendab seal mingit naisteviha, esitab ta selle vähemalt minu arust nii rõhutatult subjektiivsest vaatepunktis, et ei jää kahtlustki, et see on välja käidud tema enda tunde või enda neuroosina. Pealegi ei ole ma tema koomiksites täheldanud ka vapustavalt ülevaid ja ülimuslikke meestegelasi. Kui ta seal kedagi vihkab, siis ikka ausalt kõiki inimesi, iseend sealhulgas.

Ja olgu tema fantaasiad, mis nad on, mul on raske pidada seksistlikuks kaabakaks meest, kes aktsepteeris oma naise Aline Kominsky-Crumbi loomingut niipea, kui ta sellega tutvus, olles ise juba alternatiivkoomiksi staar. Kes on kogu aeg joonistanud ka naisega kahasse, hoolimata hulga fännide viginast, et “ta võib ju voodis hea olla, aga on teda sellepärast veel tarvis oma koomiksitesse lasta?” Kelle kohta tema naine saab öelda : “Robert is the best dishwasher I’ve ever met and he’s fun to talk to at the breakfast table. He always laughs at my jokes and is my best fan. And that’s what it feels like to live with a genius to me”. Ning kes joonistab end ühele järjekordsele abielulisele ühispildile tekstiga: “I feel so safe in the arms of this powerful Jewish woman!”

heebwb

Paar pühademärkust

jaanuar 1, 2009

* Kui ma olin väike, olid jõulud selline laste püha, kus tädid-onud korraldasid lastele peo ja ise tegid õnneliku näo kõigi nende tööõpetuse tunnis tehtud või muidu imelike vidinate üle (jänesekujulised pliiatsitopsid, sentimeetripaksused pannilabidad ja krokodillikujulised pähklitangid), mille lapsukesed neile sisse pakkisid.
Suurest peast tundub see olevat pigem vanemate, onude ja tädide püha, kus me teeme õnneliku näo pakki pandud nuustiku ja seebi üle, samas mõeldes, ega see ei ole mingi vihje.

* Väikestele lastele on lahe kingitusi teha – kui pakke on palju, on nad täiesti pöördes, isegi kui ühe paki sees on küünal ja kaks piparkooki ja teise paki sees kommid ja nii edasi.

* Sellest kõigest võib järeldada, et peaks pühadeks sugulaste juurde mõned lapsed kaasa laenama, et ägedam oleks.

* Ma loodan, et keegi ei võta seda vihjena, et ma ootan omakorda vihjeid paljunemise ja bioloogilise kella kohta. Ei, ma ise ka ei tea, kas ma tahan lapsi.

* A propos, need raamatud, mis te mulle kinkisite, on lahedad.

… ja et ma seda tõsiasja ära ei unustaks, riputan endale siia meeldetuletuse.

Nimelt meenus meile ühel päeval tuttav, kellel on harjumus kõneleda, kuidas see, teine ja kolmas on talle kõvasti külge löönud ja kuidas ta neljandale ja viiendale üliväga meeldib. Ilma et keegi teine seda täheldada suudaks.

Reflekteeriva inimesena jõudsin sellest meenutusest kiiresti hirmsa järelduseni, et ega minu endaga teisiti pruugi olla. Iga kord, kui mulle naiselik vaist peale tuleb ja ütleb, et a, b või c on minust sisse võetud, võib see arusaamine olla täpselt sama vildakas.

Õnneks meenus kohe järgmiseks selline tore asi, et suurem osa ajast mõtlen ma hoopis sellest, et mulle meeldib a, b või c või koguni x, y ja z ja kas või kõik korraga – või kuidas ma neile külge löön. Ja ütlesin siira kergendustundega, et vähemalt seda on võimalik endal teada.

A., kes oli kogu arutluskäigu ära kuulanud, heitis seepeale mulle pika pilgu, aga tal jätkus küllalt taktitunnet, et mitte öelda “elementaarne, Watson”.

Naergu pealegi. Elementaarne või mitte, aga seni, kuni ma tegelen sellega, mis ja kes mulle meeldib, väga puusse siiski ei põruta.

Öelge veel, et egotsentrism ära ei tasu.

P.S.
Üldse meenuvad igasugused asjad. Näiteks praegu tuli meelde, et täna on esimene jaanuar ja oleks vist ennist pidanud head uut aastat soovima, aga näe, see läks jälle meelest ära. Nii et looduses valitseb tasakaal.