Sinimustvalge vastlapäevareportaaž meripärdikutega

veebruar 24, 2009

staflikaspagetkaaviimage3
Igatahes sinna (vt üles) me omadega õhtuks välja jõudsime, sest keegi ei viitsinud marmortahvlit vaadata. Must koer on olemas, valge koer on olemas, sinisega* võime isegi lehvitada, leidis üldsus. Lehvitada polnud tegelikult vaja, sest vares oli niigi sinine, kuigi kollase noka poolest võis ta ka Rootsit ehk siis rahvaste sõprust sümboliseerida. Rääkimata sellest, et seal oli veel sinimustvalgemaid kaadreid kui ülaltoodu, maitsekalt vikerkaarevärvilistega tembituna.

Tõsi küll, sellele kõigele eelnes pikk meediaarvustusistung. Juba varakult jäi mulle silma, et vabariiki esindavad aastapäevakontserdil peaasjalikult meesterahvad. Kuidas nii, nõudsin aru. Eestis on naisi rohkem kui mehi, millest selline ebaproportsionaalne esindatus. Kuni leiti mind lepitav järeldus, et see kontsert kujutab endast kõhutantsu antipoodi – selle asemel, et naised teeksid meesvaatajatele emaseid liigutusi, ronivad mehed lavale, teevad isaseid hääli ja meie, Eesti enamus, vaatame hindavalt pealt.

Järgmiseks meenutas keegi, et nad olid töö juures välja töötanud hea strateegia presidendi vastuvõtule pääsemiseks – nimelt saadakse sinna uppuja päästmise eest, nii et kui kaks sõpra kokku lepivad, siis üks läheb ja upub natuke ning teine päästab. “Ja järgmine aasta vahetavad?” uurisin mina. Ei ole vajagi, uppuja saab minna kohe samal aastal päästja saatjana. “Uppuja päästja koos uppujaga”, hõikab päästja, ptüi, teadustaja. Järgnes elav arutelu, kas paremini kõlaks “koos uppuja” või “uppunuga”.

Kahjuks jäi tänavu ära ülekande kõrghetk ehk intervjuu kokaga. Ma tahaks teada, mismoodi ma niiviisi oma vastuvõtul kokka pean mängima, kui mulle eeskujusid ei näidata, mh? Igatahes ei lasknud seletus ennast kaua oodata: piisas mul avada Postimehes presidendi kõne, kui kohe vilkus kõrvalveerus pealkiri “Kuulus telekokk kõrvetas stripates oma…”. Ja milline protokolliülem siis lubaks kõrbenud kolme punktiga koka televiisorisse.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida, vaid hoopis sellest, et hoolimata minu hiljutisest puneõnnest oli vastlapäeval poes pärm otsas. Miskipärast ostetakse jah vastlapäeval rohkem pärmi kui muidu, kas pole üllatav. Nii et mul tuli esimest korda elus kuivpärmiga koju minna. Veega kokku puutudes tuli pulbrist kummaline lõhn, nii et korraks hakkas hirm, et äkki on mulle hoopis meripärdikuid® müüdud, aga tegelikult kergitas küll.

Kokkuvõttes võib päevaga rahule jääda, eriti kui arvestada, et nagu selgus, on meripärdikud® tõesti olemas.
Ja mina arvasin siiamaani, et Bud Grace mõtles nad ise välja.

(Koerapildi näppasin siit.)
———————————————————————
* “Viie veaga noormeest” mäletate? Kuigi meil tegelikult ei ole seda ajast koerte tegemise masinat.

8 kommentaari to “Sinimustvalge vastlapäevareportaaž meripärdikutega”

  1. V.A. said

    Meripärdik? Mulle meenutab see arhailist eesti sõna “määrkass”. Tuglasel näiteks on määrkassist üks kena novell. Määrkass on mugandus saksa sõnast “Meerkatze”, milles “Meer” tähendab muidugi merd. Nii et merekass, õigupoolest. Ja kui Andres Ehinil on õigus, et kassi nimetati eesti keeles kunagi “saksa oravaks”, siis läheb meie loomaaed juba väga toredalt kirjuks.

    Moodsas eesti keeles öeldakse määrkassi asemel lihtsalt pärdik (Cercopithecus).

  2. Kanni said

    Intervjuud kokaga vaata siit:
    http://www.delfi.ee/news/paevauudised/ev91/article.php?id=21402219
    Võibolla on ETVle ette heidetud, et vabariigi aastapäev pole mingi kokandussaade. Televaatajad on ju nii pirtsakad tänapäeval.

  3. nodsu said

    Ja et asi veel segasem oleks, ei ole need meripärdikud isegi selgroogsed mitte. Nende müüjad pretendeerivad sellele, et tegemist on uue liigiga, tegelikult peaks olema kõigest soolavähikeste tõug või parimal juhul hübriid mingi teise vähiga.

  4. Nirti said

    Mulle meenub see lastele mõeldud arvutimäng “Sea Monkeys”

  5. nodsu said

    Arvutimängudest ei tea ma midagi, aga ma tõesti uskusin tükk aega, et Bud Grace mõtles nad välja. No et nii jaburat asja ei saa olemas olla. Vt “Ernie” ehk Kodaniku Taskuraamat nr 6, lk 42-53.
    Seal oli muuhulgas järgmine dialoog:

    “Nad olid väikeses fooliumümbrikus.”
    “M-km.” “Pole näinud.”

    “Sa segad selle sisu veega ja nad muutuvad meripärdikuteks®…”
    “Ei tea.” “Kahju küll.”

    “See leib, mis sa küpsetasid, on halvasti kerkinud!”
    “Pärm oli vana!”
    “Ja maitseb nagu mädanenud kala!”
    /otsevaates Arnoldi õudust väljendav ilme/

  6. nodsu said

    Ai raisk, lugesin intervjuud. Kust ma selle metskitse pean võtma, ma tahaks teada? A mine tea, mulle laekub aeg-ajalt külmkappi imelikke ulukeid, et “mul on üks põder/jänes/latikas siin, äkki teed sellest midagi”.

  7. valper said

    oijah
    b.grace’il jäi õige vähe endal välja mõelda

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: