Meie sekretär oskab nagunii eesti keelt

Olgu Memokraat tuhandest tänatud, et ta neljale triljonile hüäänile viitas.

Hakka või pidevalt Äripäeva lugema, muudab päeva rõõmsamaks.

Mulle meeldiks aga, kui rahvusvaheliseks arveldusühikuks võetaks pujään.

Linnast ja hobusega ehk uitmõtted tsiviliseeritusest

Kõigepealt üks nädalavanune lugu, mille kirjapanekuks ei olnud vahepeal aega.

Enne kui Luts nädalaks ajaks kinni pandi (mure, õudus, masendus), üritasin sealt endale koju vedada niipalju, kui vähegi jaksasin. Filmiosakonnas juhtus siis selline asi.

Seisan riiulivahes ja valin filmi, teisele poole riiulit aga ilmub perekond lastefilmi valima. Nad suutsid tekitada harukordset lärmi, kusjuures peaasjalikult ei teinud seda mitte laps, kes tuterdas ringi ja teatas vahel informatiivseid lauseid nagu “ei taha Miki multikat”, vaid vanemad, kes lärmasid lapsega, et kas ta seda ei taha ja kas ta toda tahab ja “ära jookse ringi, siin peab vaikselt olema” ja “ära lärma, see on raamatukogu”.

Enne kui jõudsin ennast teolt tabada, registreerisin vaikselt ära, et emal oli ärasuitsetatud hääl, isal küll mitte (või mitte nii silmatorkavalt), aga see-eest harimatu inimese diktsioon. Järgmiseks mõtlesin küll, et ilmselt ei ole nad sugugi halvad vanemad – arvestavad lapse arvamust ja tegelevad temaga, viivad raamatukokku ja puha, rääkimata sellest, et ringituterdav laps ei paistnud kuidagi ärahirmutatud moega olevat, – aga hilja juba, enne seda asjalikku ja inimsõbralikku mõtet oli mu suunurk jõudnud kõverduda (mõttes loomulikult) ja esimese reaktsioonina pähe tulla “Nii… tsiviliseerimata”. Niipaljukest oligi siis kasu oma seesmise jõmmi avastamisest.

***

Nüüd, kus ma hilinemisega Maarja Kangro liiklusmärgiluuletuse ümber käiva tantsu ja tralli peale sattusin, oli esimene tunne seesama. Inimesed, kes elavad nii primitiivses maailmas, et kirjutad või lausud neile korra “türa” ja see hakkab kohe silmipimestavalt helendama, nii et ülejäänud luuletust pole enam võimalik nähagi. Inimesed, mõtlesin ma üleolevalt, kes arvavad teadvat, mis on kirjandus ja milline keel sobib luulesse. Hah.

Ja siis hakkasin ma A.-ga arutama seda rida, et “totakas fallos ja siiras türa” ja kohe tekkis kujutluspilt, kuidas me arutame seda ka hoovi peal ja meid satub pealt kuulama naabripoiss, tegelikult üsna kena ja ohutu ehitaja. Ja kuidas tal jookseks juhe kokku, sest “türa” võib küll lakkamatult pruukida kirjavahemärgina ja suure vihaga niikuinii, aga sellest rahulikku ja teoreetilist juttu ajada on imelik, imelik, imelik.

Jätame kõrvale selle huvitava küsimuse, et kas üldse on tegemist minu naabripoisiga või kasutan ma teda lihtsalt ekraanina, kuhu projitseerida kõik oma ettekujutused proletaarlastest, jõmmidest, mis iganes (ehk siis omaenda varjupoole). Igatahes sähvatas mul vaat milline mõte:
äkki ei häirigi šokeeritud televaatajaid see, et luulesse tuuakse ropud sõnad ja luule sellega ära madaldatakse. Arvatavasti nad teab mis suured luulelugejad nagunii ei ole. Tegelik kole asi roppude sõnade luulesse (või minu kujutletud teoreetilisse arutellu) sattumise juures on see, et ropud sõnad taltsutatakse luules ära. Ja millega korralikud inimesed siis veel ropendada saavad?

Nii et kui ma ka usun, et kuulun mingisse dekadentlikku vähemusse, siis ei ole selle vähemuse põhisüü mitte ülearu suur sallivus kõrgkultuuri mahtuvate vormide suhtes, vaid see, et meil jätkub jultumust roppusi profaneerida.

Sita ring ja pornoseminarid saavad tekkida ainult sellises keskkonnas, kus isegi sitt ja porno pole selline sacrum, et neist rääkida ei võiks.

PS:
kuna ma olen ikkagi inimene, dekadentlik intelligendinärakas või mitte, siis loomulikult käib mu mõte vahel ka vastupidises suunas. Näiteks sellises.

PPS:
Ja tagatipuks, millega ma ise ropendama peaks, kui vajadus tekib? Inspireerun Mikita jutust ja hakkan tantsukeeli väljenduma?

PPPS: siit võite veel rohkem hobusega liiklusmärke vaadata

Nõiutud apelsin ehk hiinamaa õun ehk kuidas ma poes käin vol 5

Kuna ma olen nii kohutav keskkonnapede, siis ma ei hakka iga puuviljakribala pärast kilekotti võtma, eks ole.

Niisiis võtan oma kaks apelsini, mis mahuvad vähemalt minu omakasupüüdlikus ja vildakas tõlgenduses ilusti Marco Polo põhimõtte alla ja veerevad lahtiselt korvis ringi, kuni ma neid kassalindile laduda tahan. Selle peale võttis üks ja veeres hoopis riiuli alla. Vaatan järgi – poleks nagu olnudki, jõudnud kuhugi seitsme maa ja mere taha, võimalik, et mingi omaenese vildaka ettekujutuse järgi Marco Polo põhimõttest.

Minu selja taga oli aga valvas turvamees, kes nägi puuvilja manöövrid läbi, jälitas teda teise kassani välja ja tõi ta mulle võidukalt korvi tagasi.

Nii, kassapreili lööb läbi leiva, teise leiva, mahla, apelsini, ühe piinlikuvõitu ajakirja ja paki sefiiri ja mina olen juba kaarti masinasse toppimas, kui tuleb meelde, et oleks nagu kaks apelsini olnud, ja siinsamas üritab üks apelsin ennast kuhugi nurka toppida ja teeb nägu, nagu oleks ta üldse järgmise ostja oma.

Seekord olin valvas tegelane mina, nägin tema manöövrid läbi ja toimetasin ta kokkuvõttes edukalt poest koju.

Võiks arvata, et ta oli otsustanud oma elu kallilt müüa.

Põnev on asja juures see, et ühe apelsini oleme juba ära söönud, aga ei tea, kumma. Ilmselt on olemas võimalus, et teise avamisel tuleb sealt välja tuvi, kes muutub tüdrukuks või kuidas see nüüd pidigi olema. Ja siis torkan mina teda juustunõelaga… ptüi.

Lähen parem magama.

Väljavaade

Jäin algul ootama, et oleks valge – aga millal siis ikka valge on, kui ma oma blogi kallal käin. See-eest selgus, et isegi praegu on mul väljavaade.

Väljavaade on laternavalgel roosakaks tõmmanud lumine kõrvaltänav. Paksult, paksult, sentimentaalselt lumine ja ma tänan õnne, et ma kuskil Riia või Narva maanteel ei ela, kus põhiline pinnakate on löga.

Vastas on paar madalat maja, mille hoovidesse näen vahel omaenda kassi hiilimas, aga üldse näeb siin päris palju kasse ja kuna lähemad tänavad on suuremalt jaolt sillutamata, siis autod siin sõita ei armasta, mis mõjub lemmikloomade ja laste elumusele hästi.

Aga vaade, jah, vaade – kõige selle üle kõrguvad juudi surnuaia puud. Praegu roosade Luunja virmaliste taustal, päeval valge või roheka taeva taustal (no on selles suunas enamasti valge või rohekas, kui ma vaatan). Ja vahel harva, kui ma valgeni tööd teen või imelikul kombel koguni hommikul üles tõusen, paistab minu udukardinatest läbi pimestav päevavalgus.

Vahel päeva ajal kiikan hoopis enda kõrvale, mitte üle monitori – praegu on seal väga lumine jasmiinipõõsas, suvel jasmiinidžungel; vahel harva ka kassi siluett ja eriti harva – kui ta tahab nii hirmsasti sisse saada, et lepib isegi arvutitoaga, kust ta kohe jälle ära tahab – tagajalgadel vastu akent peksva kassikese kõht ja nördinud nägu, kihvad irevil.

Aga praegu, kui ma väga hoolega ei vaata, paistab aknast peamiselt lambi peegeldus.

Meem tuli V.A.-lt, ma natuke mõtlen, kellele teda edasi saata.

P.S.- kuna taksid on viimasel ajal jutuks tulnud, mainin ära, et tänavake allapoole elab kah üks taks ja eile hammustas üks (teine?) taks A.-d jalast.

Kirjaoskajad mehed ja targad tüdrukud

Koperdasin Timesis juhuslikult artiklile, kus arutati, et ei tea, kas publik trambib University Challenge’i staari maa sisse sellepärast, et ta on tüdruk – teadagi, kellelegi ei meeldi targad tüdrukud.

Olin igati valmis sõjakirvest haarama. Mitte ainsana – artikli kommentaarides käis andmine juba mõlemat pidi – küll “targad naised on hoolimatud ja kurjad”, küll “mehed on ebakindlad äpud, keda targad naised hirmutavad”, aeg-ajalt hüppas välja mõni mees, kellel oli nõrkus tarkade naiste vastu ja aeg-ajalt mõni teadusenaine, kes leidis, et kui mehed on liiga lollid, et tarku naisi tahta, so what, katseklaasid pakuvadki rohkem pinget kui lollid mehed. Ühesõnaga, ei jäänud küll muljet, et avalik arvamus oleks väga ühemõtteliselt vaese targa Gail Trimble’i vastu, aga arvasin, et küllap loevad autorid rohkem Briti delfit ja teavad paremini.

Oijah. Sõjakirves sügeleb loomulikult sellepärast, et mina ju olengi tark tüdruk, võin oma paksud prillid ja lotendava kampsuni panti panna, kui te muidu ei usu. Aga suurest tarkusest hoolimata juhtub ikka, et enne kui isegi aru saan, olen allunud ajupesule, mis ütleb, et seksikad on ikka lollid blondiinid, juuksevärvist olenemata. Tavaliselt olen käinud filosoofilise resignatsiooni teed, nautides selliseid põlatud hüvesid nagu raamatute lugemine (nämm… nämmm), huvitav töö, luksus aeg-ajalt tööandjat valida ja intelligentne flirt… ups, kas ma ütlesin flirt? ma tahtsin ikka öelda diskussioon intelligentsete meestega. Ja loomulikult käivad seda lammutamas kõik need ilusad meesterahvad, kes räägivad, et neile meeldivad nohikud, no meeldivadki, et nad häbeneks lollide tüdrukutega käia, et prillid on seksikad (“prillide äravõtmine on sama hea kui striptiis”) ja nõnda edasi.

Aga kõige raamatulugemise ja prillifetišistide kiuste lööb vahel blondiinikadedus välja ja nii kui vaid vihjatakse, et inimesed ei salli mingit tüdrukut, sest ta on tark, tahaks kohe haarata mõne nüri eseme, näiteks “Võõrsõnade leksikoni” ja neid inimesi sellega vastu pead peksta, kuni nad argumentatsioonile alistuvad ja kustuva häälega ütlevad “Jah… te meeldite meile küll… meeldite… ära ainult enam löö.”

Õnneks olen ma piisaval määral internetiajastu laps, et kannatada tähelepanupuudulikkuse sündroomi all, tüdida peagi üheainsa artikli kommentaaridest ja klikkida kiiresti igal lingil, mis ette jääb. Klikkida ka kõik kommentaarid lahti. Ja mis ma näen – kommentaarium kubiseb meesterahvastest, kes ütlevad, et “terrific girl”, “I think she’s gorgeousness itself” ja ” she would have been a dream-date”.

Nii et mida peaks üks minusugune optimist siit järeldama?
1) Esimese artikli kommentaariumi kaklus ei lähe arvesse, sest kui juba kakeldakse, siis kakeldakse, ja pealegi ei viitsi ma kõiki kommentaare läbi lugeda.
2) Teise artikli kommentaariumist võib teha järelduse, et meestele, kes oskavad lugeda ja kirjutada, meeldivad targad naised, ja pealegi ei viitsi ma ülejäänud kommentaare läbi lugeda.
3) Eelöeldut illustreerib ka see blogiartikkel, mille juurest ma pildi hiivasin.

M.O.T.T.