Nõiutud apelsin ehk hiinamaa õun ehk kuidas ma poes käin vol 5

märts 7, 2009

Kuna ma olen nii kohutav keskkonnapede, siis ma ei hakka iga puuviljakribala pärast kilekotti võtma, eks ole.

Niisiis võtan oma kaks apelsini, mis mahuvad vähemalt minu omakasupüüdlikus ja vildakas tõlgenduses ilusti Marco Polo põhimõtte alla ja veerevad lahtiselt korvis ringi, kuni ma neid kassalindile laduda tahan. Selle peale võttis üks ja veeres hoopis riiuli alla. Vaatan järgi – poleks nagu olnudki, jõudnud kuhugi seitsme maa ja mere taha, võimalik, et mingi omaenese vildaka ettekujutuse järgi Marco Polo põhimõttest.

Minu selja taga oli aga valvas turvamees, kes nägi puuvilja manöövrid läbi, jälitas teda teise kassani välja ja tõi ta mulle võidukalt korvi tagasi.

Nii, kassapreili lööb läbi leiva, teise leiva, mahla, apelsini, ühe piinlikuvõitu ajakirja ja paki sefiiri ja mina olen juba kaarti masinasse toppimas, kui tuleb meelde, et oleks nagu kaks apelsini olnud, ja siinsamas üritab üks apelsin ennast kuhugi nurka toppida ja teeb nägu, nagu oleks ta üldse järgmise ostja oma.

Seekord olin valvas tegelane mina, nägin tema manöövrid läbi ja toimetasin ta kokkuvõttes edukalt poest koju.

Võiks arvata, et ta oli otsustanud oma elu kallilt müüa.

Põnev on asja juures see, et ühe apelsini oleme juba ära söönud, aga ei tea, kumma. Ilmselt on olemas võimalus, et teise avamisel tuleb sealt välja tuvi, kes muutub tüdrukuks või kuidas see nüüd pidigi olema. Ja siis torkan mina teda juustunõelaga… ptüi.

Lähen parem magama.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: