Linnast ja hobusega ehk uitmõtted tsiviliseeritusest

märts 23, 2009

slow-down-horses

Kõigepealt üks nädalavanune lugu, mille kirjapanekuks ei olnud vahepeal aega.

Enne kui Luts nädalaks ajaks kinni pandi (mure, õudus, masendus), üritasin sealt endale koju vedada niipalju, kui vähegi jaksasin. Filmiosakonnas juhtus siis selline asi.

Seisan riiulivahes ja valin filmi, teisele poole riiulit aga ilmub perekond lastefilmi valima. Nad suutsid tekitada harukordset lärmi, kusjuures peaasjalikult ei teinud seda mitte laps, kes tuterdas ringi ja teatas vahel informatiivseid lauseid nagu “ei taha Miki multikat”, vaid vanemad, kes lärmasid lapsega, et kas ta seda ei taha ja kas ta toda tahab ja “ära jookse ringi, siin peab vaikselt olema” ja “ära lärma, see on raamatukogu”.

Enne kui jõudsin ennast teolt tabada, registreerisin vaikselt ära, et emal oli ärasuitsetatud hääl, isal küll mitte (või mitte nii silmatorkavalt), aga see-eest harimatu inimese diktsioon. Järgmiseks mõtlesin küll, et ilmselt ei ole nad sugugi halvad vanemad – arvestavad lapse arvamust ja tegelevad temaga, viivad raamatukokku ja puha, rääkimata sellest, et ringituterdav laps ei paistnud kuidagi ärahirmutatud moega olevat, – aga hilja juba, enne seda asjalikku ja inimsõbralikku mõtet oli mu suunurk jõudnud kõverduda (mõttes loomulikult) ja esimese reaktsioonina pähe tulla “Nii… tsiviliseerimata”. Niipaljukest oligi siis kasu oma seesmise jõmmi avastamisest.

***

Nüüd, kus ma hilinemisega Maarja Kangro liiklusmärgiluuletuse ümber käiva tantsu ja tralli peale sattusin, oli esimene tunne seesama. Inimesed, kes elavad nii primitiivses maailmas, et kirjutad või lausud neile korra “türa” ja see hakkab kohe silmipimestavalt helendama, nii et ülejäänud luuletust pole enam võimalik nähagi. Inimesed, mõtlesin ma üleolevalt, kes arvavad teadvat, mis on kirjandus ja milline keel sobib luulesse. Hah.

Ja siis hakkasin ma A.-ga arutama seda rida, et “totakas fallos ja siiras türa” ja kohe tekkis kujutluspilt, kuidas me arutame seda ka hoovi peal ja meid satub pealt kuulama naabripoiss, tegelikult üsna kena ja ohutu ehitaja. Ja kuidas tal jookseks juhe kokku, sest “türa” võib küll lakkamatult pruukida kirjavahemärgina ja suure vihaga niikuinii, aga sellest rahulikku ja teoreetilist juttu ajada on imelik, imelik, imelik.

Jätame kõrvale selle huvitava küsimuse, et kas üldse on tegemist minu naabripoisiga või kasutan ma teda lihtsalt ekraanina, kuhu projitseerida kõik oma ettekujutused proletaarlastest, jõmmidest, mis iganes (ehk siis omaenda varjupoole). Igatahes sähvatas mul vaat milline mõte:
äkki ei häirigi šokeeritud televaatajaid see, et luulesse tuuakse ropud sõnad ja luule sellega ära madaldatakse. Arvatavasti nad teab mis suured luulelugejad nagunii ei ole. Tegelik kole asi roppude sõnade luulesse (või minu kujutletud teoreetilisse arutellu) sattumise juures on see, et ropud sõnad taltsutatakse luules ära. Ja millega korralikud inimesed siis veel ropendada saavad?

Nii et kui ma ka usun, et kuulun mingisse dekadentlikku vähemusse, siis ei ole selle vähemuse põhisüü mitte ülearu suur sallivus kõrgkultuuri mahtuvate vormide suhtes, vaid see, et meil jätkub jultumust roppusi profaneerida.

Sita ring ja pornoseminarid saavad tekkida ainult sellises keskkonnas, kus isegi sitt ja porno pole selline sacrum, et neist rääkida ei võiks.

PS:
kuna ma olen ikkagi inimene, dekadentlik intelligendinärakas või mitte, siis loomulikult käib mu mõte vahel ka vastupidises suunas. Näiteks sellises.

PPS:
Ja tagatipuks, millega ma ise ropendama peaks, kui vajadus tekib? Inspireerun Mikita jutust ja hakkan tantsukeeli väljenduma?

PPPS: siit võite veel rohkem hobusega liiklusmärke vaadata

34 kommentaari to “Linnast ja hobusega ehk uitmõtted tsiviliseeritusest”

  1. Vari said

    no lase käia, kui sul midagi muud oma ego upitamiseks ei ole võtta, kui sitta laotada ja suguelundite nimetusi täiesti kontekstiväliselt kasutada.ega maailmas ole jah midagi tähtsamat, kui sinu tsiviliseerit ülbus.

  2. nodsu said

    @Vari: konspektiivse ülevaate objektkeelest ja metakeelest saab siit.
    Äkki sobib kontekstiks.

  3. nodsu said

    Oh mind lolli, esimese hooga ei tulnud meelde mainidagi, et luuletus ise, selle retseptsioon ja Jan Kausi artikkel pealekauba annab konteksti nii mis mühiseb.

  4. V.A. said

    Kuidagi meenus see, kuidas Nikita Hruštšov käis 1962. aastal Moskvas modernistide kunstinäitusel. Talle ei meeldinud seal üldse, ta tundis moraalset nördimust: “Что это за лица? Вы что, рисовать не умеете? Мой внук и то лучше нарисует! … Что это такое? Вы что – мужики или педерасты проклятые, как вы можете так писать? Есть у вас совесть?”

  5. Franz said

    “aga see-eest harimatu inimese diktsioon”
    Huvitav teema. Kui täpselt saab tegelikult diktsiooni järgi inimese haridustaset määrata? Kas keskharidusega ja kõrgharidusega inimese diktsioon on äratuntavalt erinev?

  6. mindfck said

    ä-sid on rohkem sees. ja ö-sid. eraldi sõnadena.

  7. kanni said

    Ma juhtusin sellest probleemist esimest korda kuulma teisest vaatenurgast (luuletusesaadet ei sattunud vaatama). Nimelt rääkis sellest minu tädi, kes mingite paberlike näitajate poolest ilmselt kuulub tõesti sellesse n-ö teise sotsiaalsesse gruppi, kuigi ma ei kujuta ette olukorda, kus see võiks probleemi tekitada. Aga ta oli solvunud jah, et talle televiisoriekraanilt näkku “türa” öeldakse. Kusjuures oma solvumises oli tal õnnestunud selle luuletuse pildikeelt täitsa omamoodi tõlgendada, nagu ma nüüd näen. Tal oli meelde jäänud rida “ja türa on risti üle” – seda olevat luuletuses mitu korda korratud – ja ta arutas, et sellega mõeldi vist seda punast kriipsu, mis keelumärkides pildi peal käib.
    Kas mõni semiootik ei vajaks huvitavat analüüsimaterjali?

  8. nodsu said

    Kusjuures sellist rida seal luuletuses ei olnud, eks ole.
    Illustreerib väikest viisi seda asja, et vägisõna on pimestav, kustutab mälu, kaotab teksti ja nii edasi.

    @Franz ja mindfck: mitte isegi tingimata ä-d ja ö-d eraldi sõnadena, vaid üldine vähene artikuleeritus. Kõik vokaalid valguvad ühesuguseks. Vahel ütlen ma selle kohta “lõdva huulega rääkimine”.
    Paarist jäi muidu selline üldmulje, et nad tunnevad ennast seal kohmetult ja kanaliseerivad oma kohmetuse lapsega õiendamisse. Et see laps, sunnik, näe, käib ja lärmab, aga meie teame küll, kuidas peab olema, ega me lapsed ei ole.
    Ühesõnaga, ei tundunud olevat ebameeldivad inimesed, lihtsalt tundsid ennast raamatukogu kontekstis kuidagi ebamugavalt ja sellepärast lärmasid.

  9. zen said

    Ausalt öeldes mind ka ropendamine luuletustes häirib. Niisama muide mitte nii väga 😀 Kord kirjutasin luuletuse, kus oli sees tegusõna kusema: kusi. Millegipärast kukkusid just meesterahvad seda luuletust kiitma. (Ja mul hakkas piinlik.) Üldse olen märganud, et viimasel ajal läheb selline karmim keelekasutus inimestele peale, mitte ehk isegi väikekodanlastele vaid just vaimuinimestele, nn. intelligentidele. Samas, ropendamine tõmbab paratamatult lugeja tähelepanu ja, noh, luuletaja peaks seda ju teadma. Seega jääb alati kahtlus, et luuletaja pole just selle peale välja läinudki, et tegu pole lihtsalt ühe labase võttega.

  10. nodsu said

    Mul oleneb väga sellest, kui hea on luuletus. Ja hea luuletus tähendab minu jaoks, et iga asi on seal omal kohal, nii et tolle n.ö ropu sõna asemel seal lihtsalt ei saaks midagi muud olla. See laieneb tegelikult ka proosale, näiteks katsuge ette kujutada Sauterit ilma Sauteri sõnavarata.

    Kehva luuletuse puhul häirib see ka mind, siis jääb puhtalt odava tähelepanupüüdmise mulje.

    Ja siis on veel omaette ropplaulude või roppluuletuste kategooria, mis vahel ajavad naerma, vahel häirivad, mis arvatavasti ongi nende eesmärk. “Unelmate sinivaal” kuulub sellesse kategooriasse (ei hakka parem tsiteerima, et mitte rohkem kellegi tundeid haavata, aga sapienti sat). Need tunduvad mulle olevat karnevalikultuuri ilmingud, kus grotseksne keha möllab täies aus, ja mingis koguses grotsekset keha vajab auru väljalaskmiseks iga ühiskond.

    Aga kirjavahemärkide tasemel ropendamine (miks seda tehakse? ei panda ise tähele? ei julgeta grupikuuluvuse kaotamise hirmus tegemata jätta?) käib kõige rohkem närvidele ja äratab minus jälle selle snoobi (vuih, jõmmid), kes mulle tegelikult ei meeldi.

  11. nodsu said

    PS vihaga ropendamine on muidugi teine asi kui see kirjavahemärgi teema.

  12. kanni said

    Lugesin selle Kausi artikli kommentaaridest (kah lahe lugemisvara), et Maarja Kangrol on kole halb diktsioon. Äkki oli asi selles – tädi kõrvakuulmine võibolla pole ka enam see – et kõik sõnad peale “türa” kõlasidki enamvähem ühtemoodi.

    Aga ma sain aru, et temal polnud pretensioone niivõrd luule, kui just televiisori suhtes. Inimene on harjunud, et ETV suhtub temasse kui televaatajasse lugupidavalt, mille juurde kuulub ka teatud keeleregister. Minule meenus selle koha peal teine hiljutine filmielamus: “Oi, aga kas te seda Mary Whitehouse’i filmi vaatasite?” Nad ei olnud vaadanud, aga tutvustamise peale olid temaga ühel meelel.

    Üks vanema põlve keeleteadlane ka hiljuti kurjustas, et eri registreid ei osata lahus hoida: mingil ülipidulikul koosviibimisel oli keegi akadeemik(!) kõnepuldist roppe anekdoote rääkinud, ja Pullerits kasutab Postimehes ministrit intervjueerides semulikku sõnavara, ei tea kas tahab ennast sellega upitada või mis.

  13. Ly said

    Ma ka nägin seda luuletust telekast ja mind pani küll õhku ahmima et mingi võõras tädi telekast vaatab minu poole ja ütleb roppe sõnu, kusjuures täiesti emotsioonitult. Huvitav, et ingliskeelsete filmide vaatamise puhul mind ropud sõnad ei häiri. Aga emakeeli häiris. Eesti keelsed ropud sõnad ongi väga koledad tavaliste sõnadega võrreldes. Neid on raske ilusasti hääldada.

  14. nodsu said

    Ei mäleta nagu, et “Tulnuka” näitamisest oleks sama palju probleeme tekkinud, nii et ma arvan, et tegu on kas sellega, et “ikkagi luule” või siis seesama “võõras tädi” – oleks tema asemel võõras rullnokk, ei pilgutaks ilmselt silmagi.

    Keeleregistrite koha pealt ütleks ma, et akadeemik kõnepuldis ja Pullerits ministrit intervjueerides on ametlik situatsioon, kuhu peaks kuuluma ka ametlik register (muidu tekibki kahtlus semutsemises jne). Aga luule või laiemalt üldse ilukirjandus on juba antiikajast peale olnud see koht, kus eri keeleregistritega mängida saab – kõige muu hulgas, millega seal mängitakse (ja tänu sellele saab nt just antiikluulest teada tolle aja kõnekeelt, mida kõnedest ei leia, grammatikaraamatutest rääkimata). Kuulaja või lugeja ootuste petmine kuulub kunsti arsenali hulka.

  15. nodsu said

    … st Pulleritsu intervjuu puhul ei ole hea asi, kui õhku võtab ahmima miski, mis ei ole osav ajakirjanduslik paljastus, vale register juhib üksnes tähelepanu sisu pealt ära. Aga luules on register ise osa sisust, vähemalt heas luules, ja kui harjumatu keeleregister püüab tähelepanu, püüab ta tähelepanu just luuletusele endale.

  16. V.A. said

    “Tulnukas” tekitas minu mäletamist mööda osades vaatajates lausa väga suurt nördimust. Seda näidati esmakordselt üldse avalikult väikestes maakohtades kinobussi tuuril. Ja seal oli segadust palju:

    “”Hoiatasin pool tundi enne keskööd Prangli rahvast, et nüüd on lastel aeg magama minna. Ja kui nad jäävad koos vanematega vabaõhukinno, siis on see nende vastutusel,” räägib [Mikk] Rand. Paraku ehmatasid juba esimesed kinolinalt kuuldud vägisõnad pranglilasi niivõrd, et hüüti: “Tõmmake generaatorid välja!” Osa pealtvaatajaid tõusis püsti ning lahkus saare rahvamaja kõrvale ülesseatud vabaõhukinost. Filmi lõppedes puhkes saare- ja kinorahva vahel vaidlus. Vallaettevõtte Viimsi Saared juht Vambola Kahro ütles, et nad propageerivad ropendamist. Rand ütles, et film taunib kultuuritust ja ülbitsemist.””

    http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=204839&q=tulnukas

  17. V.A. said

    Ah jaa, siis on üks kena arvustus “Tulnukale”, kus on juttu ka pranglilaste retseptsioonist. Semiootik Keiu Virro “”Tulnukas” teeb jõmmist kunstiteose”:

    http://www.epl.ee/artikkel/373670

  18. V.A. said

    Arvan ise seda, et konkreetne juhtum (luulejuhtum) võis ärritada kahel põhjusel — muude põhjuste kõrval, mis on välja toodud (arusaamad poeesiast ja poeetikast jne).

    Esiteks muidugi kontekst: luuletus loeti ette televisioonis, seejuures ETV-s, pärast Aktuaalset Kaamerat jms ametlikku ja pidulikku (vrd Prangli inimestega, kes mõtlesid, et tulevad teevad endale pärast rasket tööpäeva kena õhtu, panevad piduriided selga, ja vaat millega neid pealinnast kostitati!). Inimesed on aja jooksul muidugi harjunud, et kunstigaleriist võib leida pissuaare (ja mõned kahtlustavad vast, et neid seal peamiselt leida ongi), aga õhtul pereringis neid elutuppa mõned ei taha. Jne.

    Ja teiseks, Maarja Kangro sugu. Eestis ollakse nimelt harjunud, et poetess, see on midagi ülevat — Koidula, Haava, Uner, Alver, Luik, Kareva jne. Oodatakse, et iga naissoost luuletaja seda arvamust kinnitaks ja põlistaks.

  19. nodsu said

    Minu vabandused liiga lühiajalise mälu pärast… jah, oli tõesti “Tulnuka” ümbergi omajagu tsirkust.

    Aga teisest küljest on reaktsioonide sarnasus minu silmis seda kummalisemgi – ainus asi, mis “Tulnukat” ja liiklusmärgiluuletust ühendab, on ropp sõna, aga selle kasutamine on ju vääga erinev. Kui “Tulnukas” läheb läbi naturalismi ja tuleb teisest otsast jälle välja, siis Maarja Kangro luuletuses on üks tegelane ju Elioti luuletus, mille taustal see “türa”-sõnakene läheb rohkem looduskirjelduse valda, mis seletab ka sedasama, mida Ly ette heitis – emotsioonitust.

    Iseasi on muidugi see, et ega kuigi paljud luuletajad oma luuletusi hästi ette lugeda tõesti ei mõista. Meenub Nero Wolfe’i reaktsioon, kui Archie talle ütles, et
    “The lunch will be all right, but then a man is going to read poetry.”
    “Whose poetry?”
    “His.”
    “Pfui.”

    Ah jaa, üks asi, mis mind ikka hämmastab. Mõnda roppu sõna kuskil filmis või luuletuses ei pea minu arust kaugeltki mitte võrdlema pissuaariga kunstisaalis (viimasega sarnaneks pigem see, kui ma lõikaks ajalehest suvalisi kuulutuseribasid välja ja esitaks luuletusena, ready-made luule, eks ole). Pigem on tegemist sama asjaga, mida kujutavas kunstis on juba mitusada aastat harrastatud – ka inetutest asjadest-inimestest saab ilusa pildi maalida. Kui tegemist on tahvelmaaliga, aktsepteeritakse seda kenasti, aga verbaalsel kujul miskipärast mitte.

    Maagiline keel? nimetamine on esilekutsumine?

  20. V.A. said

    Pissuaariga ma mõtlen lihtsalt seda, et mõlemal juhul paigutatakse miski n-ö madalast, võib-öelda ka profaansest sfäärist, kõrgesse, sakraalsesse. Ja see nähtavasti ärritab. Eestis kindlasti. Luuletajas otsitakse Eestis ju sageli mingeid prohvetlikke jooni. Ja siin võib küsida ka, et mis funktsioon üldse kirjandusel ja kunstil inimeste meelest on. Mõne jaoks peab see andma elujuhiseid, tundub.

    Aga, jah, ega sõna süüdi ei ole. Sõna ei ole iseenesest ropp ega inetu (noh, “türa” ei erine ju foneetiliselt kuigivõrd “lüürast”, näiteks). Ropuna ikka tajutakse midagi, mida sõna tähistab. Ja miks midagi ropuna tajutakse, see on juba omaette huvitav.

  21. zen said

    OT: Notsu, mis ajast pealkirja järgi punkt käib?

  22. V.A. said

    Aga maagia, muidugi. Vägisõnade puhul kindlasti, juba per definitionem. Milleks mõni neid “türasid”, “vitte” ja “matte” ikka muidu nii hoolega oma juttu pikib, kui see tal tuju ei tõsta ja südant ei kinnita.

  23. nodsu said

    odot, seal on punkt või?
    Kohe koristan ära.
    Ma käin oma postitused enne eetrisselaskmist ikka paar korda üle, aga midagi jääb alati kahe silma vahele. Ise leian kah omaenda arhiivist ülearuseid või puuduvaid komasid.

  24. nodsu said

    …ja luules ei tohi sellist asja kasutada, sest luule on korralik religioon, mitte mingi maagia, mida igaüks isegi kodus põlve otsas teeb?

  25. V.A. said

    Oot, ma ei saa küsimusest aru? On see retooriline? Kui see on mulle esitatud, siis vastus: ma pole harjunud kirjandusele midagi ette kirjutama.

    P.S. Varasematel aegadel kirjutatigi pealkirja järele punkt. Veel 19. sajandil. Ka nt “Kalevipoja” esimesel rahvaväljaandel (1862) on pealkirja järel punkt, nagu kord ja kohus.

  26. V.A. said

    St minu jaoks pole see Kangro luuletus probleem. Veider seda siinkohal niimoodi deklareeridagi.

  27. nodsu said

    Ei olnud see küsimus kellelegi konkreetselt. Pigem tähendas küsimärk, et huvitav, kas sellise maagia vs religioon vastandusega annaks seletada solvumist.

  28. V.A. said

    Ma ei teagi, kuidas seda maagia ja religiooni vahekorda selles seoses vaadelda. Aga, jah, vägisõnad, tabusõnad, need on keele see osa, mis nagu puudutaks otseselt, lausa füüsiliselt asjade substantsi (kui undusklikult väljenduda), siin oleks tähistaja ja tähistatav nagu üks ja jagamatu. Seda keele osa tajutakse nähtavasti millegi ürgse ja pühana. Ja võib-olla on inimeste solvumine kõnealuse luuletuse puhul seletatav sellega, et, jah, sellest maagilisest kihist ammutamist luulekeelde, millelt oodatakse suuremat tinglikkust, ei peeta sündsaks. Säärane tabusõna (“türa” näiteks) mõjub siis luuletuses nagu umbes koer teatrilaval näitlejate keskel — koer on seal ehtsalt, ta ongi koer, aga teised teevad ainult näo, mängivad, et on. Koer rikub illusiooni.

  29. nodsu said

    Tegelikult kaotab see solvumisküsimus vanemate põlvkondade puhul suure osa oma huvitavusest – kui mõelda, et 20. sajandi alguse naisterahvad olid uhked, kui nende oma meeski polnud neid paljalt näinud, ja seejärel meil Nõukogude Liidus seksi ei olnud, kõlbavad ka täiesti lihtlabased freudistlikud seletused.
    Mulle tuli meelde see kohutav kisa, mida tõsteti, kui vastselt uuesti Eesti Naise nime saanud ajakirjas ilmusid keskmistel lehekülgedel seksipooside pildid. Järgmise kuu lugejakirjade sisu oli: “Häbi-häbi, Paalandi!” “Võtsin ajakirja tuletangide vahele ja viisin prügikasti,” “Kas te selle suuga sööte ka või?” ning “Nüüd pööran vähemalt nädal aega oma mehele voodis selja” – viimane oli mõeldud negatiivselt.

  30. mindfck said

    “tulnuka” puhul prangli rahvast olevat häirinud see, et tegu tundus olevat pedede filmiga. kuna avastseenis öeldi, et osade tegelaste näol on tegu pededega. st saareelanike näol polnud tegu lihtsalt nüride, vaid eriti nüride pliiatsitega

  31. mindfck said

    väga palju tegu olemisi pääseb mu tekstidesse viimasel ajal

  32. […] ka sisemise jõmmi otsingutest ja nende ajutisest äpardumisest- või sisima jõhkardi otsingutest ja nende ajutisest […]

  33. […] ennast teolt tabada ja oma pahet teadvustada, et ähk olen selle võrra järgmine kord targem. (Vt kohtumist raamatukogus; või põlguseatakki tänaval järelekarjujate peale.) Aga, aga… nüüd pean oma indigoaalase […]

  34. e. said

    milline on harimata inimese diktsioon?
    *hakkas oma diktsiooni pärast põdema praegu 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: