Paks ja rahulolev

Te ikka ei kujuta ette, kui tore töö mul on… või no võib-olla juba kujutate ka, kuna ma olen sel teemal juba varemgi kelkinud.

Täna näiteks kammisin ülimalt asjalikel ja töistel eesmärkidel tund aega meeste aluspesu teemalisi saite.
Üks nunnumaid on siin.

PS: kange tahtmine oli panna pealkirjaks “jagan teiega aluspükse”, aga no kuidas ma saan, ega ma siis mõni kuri inimene ole, et nii eksitavat reklaami teha.

Ball

Ah jah.
Laupäeva õhtul on Tiigi seltsimajas ball (ei, hetkel ei tea ka mina, miks sealt plakatilingi alt midagi lahti ei tule, aga väikese infokillukese ikka leiab). Kell 18 hakkab sisse saama, ilmselt läheb siis natuke aega kohmitsemiseks, enda sättimiseks, pillide häälestamiseks ja saab pihtagi hakata, ja see ongi päevauudis.

Kadunud maailm

Vaikse Nurgakese kohvik Lutsu raamatukogus on nagu… nagu… nagu ütleme Austraalia – kus evolutsioonipuu mujal väljasurnud harud veel täies liigirikkuses õilmitsevad. Eks ma pea silmas vananevaid ja vanu joodik- ja muiduboheemlasi, kelletaolistel ma ei tea Tartus teist sellist pesitsemiskohta olevat, ning hirmu ja õuduse juttudest hoolimata on sellel saarel imekombel õnnestunud ka säilida.

Armsalt mitmekesiste inimestega hetk kirjanduskohvikust, pärit Linnaraamatukogu fotoalbumist.

Aeg-ajalt triivin sinna ka ise vargselt sisse – ma olen seal saanud kõige paremat kartulisalatit, kuigi täna ütles baaridaam, kes kõiki külastajaid paistab tundvat, usalduslikult, et täna ei ole kartulisalat hea, ärgu ma seda võtku – ja kõikidest suvalistest kannukohvidest, mida Tartu pealt saada, on seal siiski kõige odavam. Kirjanduskohvikutesse pole paraku veel jõudnudki.

Alati ei ole ma julgenud sinna väga pikalt maha istuda, sest üksikut nooremat naisterahvast võib seal vahel tabada sama suur tähelepanu nagu Claudia Cardinalet mõnes Metsiku Lääne kõrtsis ja see võib tülikaks muutuda. Aga selle peale ei saa ju lõpmatuseni pahandada. Minul on kümneid kohti, kus käia, nendel mitte. Ja enamasti on ju ikkagi nii, et ma saan rahus oma odavat kohvi juua ja atmosfääri endasse imeda.

Vahel juhtub seal väga ilusaid asju. Kord mediteerisin seal mahlaklaasiga, kui minu lauda maandus mitte just vana ja mitte just joodik-boheem KR. “Äkki tahad ka midagi”, küsis ta murelikult minu üksikut mahlaklaasi vaadates, kui oli oma pirukad ära tellinud. “Ah, ei, ma ei tahtnudki midagi rohkem, ära muretse, ja pealegi, sa ei ole ju rikkam kui mina”, ajasin tagasi. “Nojah, aga igasuguseid asju võib elus ette tulla, ” arvas tema.

Mina Vaikses Nurgakeses... ptüi, see tähendab Claudia Cardinale saloonis... äh, vahet pole.

Pühadetüng

Teagi, kustpoolt asjale vaadata.

Ühest küljest meeldib vana liturgia mulle rohkem kui uus, muuhulgas väga olulisel põhjusel “ma tean seda juba peast”. A.-l on uus juba peas ja tema väidab, et uus on ikka ilusam, välja arvatud mõned kohad.

Teisest küljest on ikka jube petekas, kui ma lähen Vaikse Laupäeva öösel kirikusse ja seal ei olegi vigiilia, vaid hoopis tavaline Vaikse Laupäeva jumalateenistus. A. ütles, et “vat see on see liturgiline konservatiivsus, see onnnnn see liturgiline konservatiivsus”, ja tõsi ta on, tavapärases luterlikus liturgias ei saa jumalateenistust ühest otsast surnud jumalaga alustada ja teisest otsast ülestõusnuga lõpetada, aga no leiaks ju võimalusi. Peaks näiteks tolle leinateenistuse ära, kasvõi ootaks vahepeal pool tunnikest või tunnikese ja siis laseks kohe ülestõusmisteenistuse takkapihta.

Selle aja peale, kui me kirikust välja tulime, oli juba kuhugi mujale minekuks hilja, Maarjas oli selle aja peale arvatavasti juba läbi (ja üles tõusnud ja puha) ja selle põhjal, mis ma Tartu katoliiklastest kuulnud olen, on nende Kristus vähemalt mõnel aastal juba laupäeva õhtul kella kuuesel missal üles tõusnud (kuigi siis tõusnud ta sellele järgnenud neokatehumeenide teenistusel uuesti).

Kui ma ühel aastal võõrustasingi peale südaööd nördinud katoliiklasi, kes tundsid end kuidagi petetuna selle liiga varase ülestõusmise pärast ja tulid selle kompenseerimiseks minu poole öösel Te Deumi laulma, siis tänavu tuli meil sedasama omaenda frustratsiooni lahendamiseks teha. Võtsime ühe De Profundise ette, siis Victimae Paschali Laudese järgmiseks ja Te Deumi takkapihta.

Päris pentsik ikka, kuidas just sel ööl oleks Tartu (või tegelikult kogu Eesti) otsegu ei tea mitme ajavööndi vahele ära jagatud. Hea tahtmise korral saaks ilmselt õhtust hommikuni kolm ülestõusmisteenistust kätte. Samas kui oleks nii lihtne kokku leppida, et kunagi südaöö paiku ta ikka üles tõuseb. Pealegi oleks ka see väga liturgiliselt konservatiivne ja lisaboonusena aitaks vältida frustreeritud pühadesoove stiilis “Hristos voskres! – Opjat voskres!”

Kui ma saaks kuidagi võtta harjunud liturgia, intelligentsed jutlused ja korraliku ülestõusmisvigiilia… Aga praegu on need head asjad mööda eri kirikuid laiali. Nagu A. seda tuliselt väljendas, “kuidas võivad targad inimesed nii lollid olla”.

Selline eestlane

kurat, ikka wiiralt on tõeline kunst 🙂
ootan juba folki!
vanaema sünnipäeval söön rosoljet!
hängin ringi kunstnikega
sõbrad, ma mahun teile taskusse!

Aga ise panin tagantjärgi tähele, et suurema osa valitud piltide värvid sobivad omavahel, kuidagi samast ooperist on, mis paneb mõtlema, et värvidel võis valikus oma roll olla.

Ajakohane

Tänane Tartu ilm näikse olevat otsustanud tsiteerida seda kohta, et “Vahemerelt tulnud pimedus kattis linna, mida prokuraator vihkas” – kuigi küllap Vahemere pimedus oleks soojem.

Easy Rider

Imelik, et ma seda varem ei olnud näinud. Oleks nagu klassika; see periood meeldib mulle nagunii ja road-movie on žanr, mis istub kah päris hästi, aga jah, alles nüüd sattus ette.

Ja mulje on üllatavalt kõva. Millegipärast ootasin, et film on üks paras märg unenägu – sõidame suurte tsiklitega, trendikalt riides, ja oleme lahedad, ja algus justkui viitaski sellele, ainult et mida edasi, seda rohkem hakkas mind hämmastama filmi realism ehk see, mis selliste märgade unenägudega siis juhtub, kui neid päriselt ellu hakata viima.

Ehk siis kõik ei ole sellest üldse erilises vaimustuses ja sa ise ei olegi üliinimene, isegi kui sa oled juhtumisi rikkaks saanud ja esindad justkui uut American Dreami vana ja kulunu asemel. Rääkimata sellest, et sa ei olegi surematu, ja rääkimata sellest, et äkki ei päästaks seegi, kui oleks.

Ühesõnaga, omast arust hakkasin vaatama kultusfilmi, aga tegelikult sain näha hoopis samasuguseid inimesi nagu ma isegi. Minusuguse humanistilontruse jaoks tähendab see, et ma olen filmist juba nädal aega seestunud, kuigi tuleb möönda, et oma osa võib olla ka Peter Fonda üleüldisel seksikusel.

A. ütles filmi järel sarkastiliselt: “Film on rassistlik, õhutab vaenu redneckide vastu” ja tõsi ta on, esimene ja kõige pealiskaudsem tunne on suur viha lollide lõunaosariikide jõmmide vastu, kes on valmis teisi vale soengu pärast pesapallikurikate ja matšeetedega sodiks tampima. IMDB foorumis läks koguni parajaks andmiseks teemal, kas Easy Rideris on lõunaosariike alusetult demoniseeritud või mitte. Aga ma usun, et vähemalt minu jaoks jääks kogu lugu lamedaks, kui tegemist olekski üksnes õilsate karvaste ja kurjade redneckide vastasseisuga. Filmi ja minu õnneks ei ole ka “karvane” pool kaugeltki mitte täiuslik. Billy on paras tülinorija ja tema naljad paistavad silma masendava nüriduse poolest, nii et mine võta kinni, kui suur olemuslik erinevus tal redneck’idest üldse ongi, hipid on küll idealistlikud ja armsad, aga lolluseni naiivsed, Jack Nicholsoni kehastatav kõige nunnum lõunaosariiklane on lootusetu joodik ja ilus mees Wyatt paljastab LSD-tripi ajal Peter Fondalt laenatud neuroose.

Viiekümnendate ameerika unelm on selles filmis juba nii enesestmõistetavalt maha käinud, et sellega ei ole mõtet tegeldagi. Mis mind hämmastas, oli lootusetus ja blaseerumus uuemate alternatiivide suhtes – juba aastal ’69, ammu enne, kui hipindus ametlikult põhja jõudis kõrbeda. Mõnes mõttes on terve film good trip gone bad – mees, kes kokaiiniraha laiaks löömisest tõelist rõõmu tunneb, tuleb sellega toime ainult tänu sellele, et ta ei ole oma soovides oluliselt subtiilsem kui teda ja tema paarimeest rünnanud konservatiivne Ameerika, ja tegelane, kes saaks love, peace and understanding‘u ideaalide kehastamisega paremini hakkama, jõuab pettuda juba enne, kui ta ühes filmiga otsa saab.

Nukker film… umbes samamoodi nagu Kerouaci “Teel” on nukker. Nagu mul endal oleks suurem osa ajast nukker, kui mul oleks teistsuguse ehitusega organism.

Ja kõigest nukrusest ja bad-trip-realismist hoolimata on film väga esteetiline. Minu jaoks pakkus tõsist lisaväärtust, et läbitav maastik tõi kogu aeg meelde Coconino County ja Desierto Pintado.

Herriman oli keenjus...

_______________________________
Filmipildi sain siit, Peter Fonda siit.

Molière’i senitundmata ridu, Jack Nicholsoni senitundmata rolle

Eile öösel nägin jälle seda korduvat unenägu, et etendame ilma igasuguste proovideta uuesti “Naeruväärseid eputisi” ja ma mängisin muidugi jälle Mascarille’d. Avastasin alles laval olles, et mul ei ole kingi jalas, aga need kingad olid kuskil laval olemas ja kuna Mascarille ongi koomiline tegelaskuju, siis käisin südamerahuga neljakäpakil mööda lava ringi ja otsisin kingi taga, publik naeris pisarateni. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Vaid sellest, et kuigi tekst oli meeles väga katkendlikult, teadsin ma, et üks mis kindel, üht repliiki ma täna ära ei unusta.

Mascarille: “Aeg-ajalt kannan ma kaasas keedetud kalliskive. Mulle meeldib neid sõrmitseda.”
(Võtab taskust suure tüki kivisoola)
“Vaadake – kas pole suurepärane kristall.”

——————————–

Edasi oli seal üks film, kus Jack Nicholsoni tegelane nimega Jack oli kunagi abiellunud oma elu armastusega (Julia Roberts), aga viimasel ajal kibestunud. Ühe perekonnatüli käigus viskas ta kõik mänguasjad viienda korruse aknast välja. Kui ma olin sellepärast juba nutma puhkenud, hüppasid nad järgmiseks kogu perega aknast välja, aga jäid täiesti terveks. Kuna nad olid ennist aknast välja visanud ka magamiskotid, pugesid nad sinna sisse ja läksid magama.

Natuke folkloori punase peakattega elurikesest

Sain liiga hea spämmi, et seda ainult endale hoida, samas saan seda siit levitada ilma teiste inimeste postkasti risustamata. Oleks ma selle peale ainult varem tulnud, enne kui mõnda juba risustasin.

Aga lugu ise on siin.

Punase peakattega elurike

Punase (lambda = 700 nm) peakattega elurike kulges päristaimede kooslusse loomale. Tema fülogeneetiline eellane saatis elurikese oma fülogeneetilisele eellasele autotroofidest punutud korvis päristaim Pinuse mükoriissest sümbiondist valmistatud loomapirukat viima.

Toimus Punase peakattega elurikese lokomotsioon läbi valgusvaese
päristaimede koosluse oma eellase eellase poole.

“Mine loomale!”, kommunikeeris Punapea-elurikese eellase eellane
adrenaliininõristuse tagajärjel, kui Punase peakattega elurike talle
loomapirukat pakkus. “Kus on pärisloomapirukas!?”

“Kuule, eellase-eellane, miks su kaniinide ja molaaride parameetrid mu morfomeetrilises valimis olulisuse nivool p=0.05 ülejäänud
valmist olulist erinevust demonstreerivad?”

“Et Sind paremini konsumeerida, elurike! Millele muule peaks heterotroof kohastuma?”

“Lupus in fabula?” arutles Punase peakattega elurike ning avas
ukse Canis familiaristele.

“Lupus lupi homo est,” mõtles Punase Peakattega elurikese
liba-eellase-eellane ning oma familiaarse sugulase haugatusi kuuldes sooritas lokomotsiooni mühisevasse päristaimede kooslussesse.

Punase peakattega elurikesele tuli külla visuaalselt atraktiivne vuntside ja tulirelvaga elur ja sai neurotransmitterite kaudu positiivse signaali, et erinevalt tavastsenaariumist ei peagi ta seekord kellegi peal avatud gastroskoopiat rakendama.

Koos konsumeerisid nad päristaim Pinuse mükoriissest sümbiondist
valmistatud loomapiruka ning observeerisid visuaalselt
kõrgtemperatuurselt armastatud multifilmi “Okastega pärisloom kastepunkti saabumisel”. “Kae heterotroofi!” kilkasid elurid rõõmsalt.

Hetkeks elevus tardus. Uksel seisis Canis lupus, bipedaalselt nagu
muinasjuttudes ikka. “Venita end kastepunkti, tetrapood!” ähvardas
tulirelvaga elur. Canis lupus põgenes, kannul kolm Canis familiarist ning pillas maha Punase peakattega elurikese eellase eellase.

Eellase eellane kohendas ninal asuvaid binokulaare ning kommunikeeris rõõmsalt: “Siin on olfaktoorselt atraktiivne signaal!” “Proovi loomapirukat, eellase eellane!”, sõnas punase mütsiga elur. “See pole küll pärisloomapirukas, kuid eellane ise valmistas Pinuse mükoriissest sümbiondist!”

“Gustatoorselt atraktiivne!” rõõmustas eellase eellane. “Hea kollektiiv!
Kulgeks õige pärast loomapiruka konsumeerimist loomi koguma, n.ö. läheks loomale? Mens sana in corpore sano!”

ÕL ehk õnnelik lõpp.

(Lugu pärines teorbio listist ja ma ei oska öelda, kas I. Puura on autor või kõigest lahke levitaja, kui keegi teab, valgustagu mind)

PS: tuli välja, et Ivar Puura on autor jah. Kogu au ja kiitus palun talle anda ja ma loodan, et ta oma teose levitamise pärast ei pahanda.