Easy Rider

aprill 8, 2009

easy_rider_3
Imelik, et ma seda varem ei olnud näinud. Oleks nagu klassika; see periood meeldib mulle nagunii ja road-movie on žanr, mis istub kah päris hästi, aga jah, alles nüüd sattus ette.

Ja mulje on üllatavalt kõva. Millegipärast ootasin, et film on üks paras märg unenägu – sõidame suurte tsiklitega, trendikalt riides, ja oleme lahedad, ja algus justkui viitaski sellele, ainult et mida edasi, seda rohkem hakkas mind hämmastama filmi realism ehk see, mis selliste märgade unenägudega siis juhtub, kui neid päriselt ellu hakata viima.

Ehk siis kõik ei ole sellest üldse erilises vaimustuses ja sa ise ei olegi üliinimene, isegi kui sa oled juhtumisi rikkaks saanud ja esindad justkui uut American Dreami vana ja kulunu asemel. Rääkimata sellest, et sa ei olegi surematu, ja rääkimata sellest, et äkki ei päästaks seegi, kui oleks.

Ühesõnaga, omast arust hakkasin vaatama kultusfilmi, aga tegelikult sain näha hoopis samasuguseid inimesi nagu ma isegi. Minusuguse humanistilontruse jaoks tähendab see, et ma olen filmist juba nädal aega seestunud, kuigi tuleb möönda, et oma osa võib olla ka Peter Fonda üleüldisel seksikusel.

A. ütles filmi järel sarkastiliselt: “Film on rassistlik, õhutab vaenu redneckide vastu” ja tõsi ta on, esimene ja kõige pealiskaudsem tunne on suur viha lollide lõunaosariikide jõmmide vastu, kes on valmis teisi vale soengu pärast pesapallikurikate ja matšeetedega sodiks tampima. IMDB foorumis läks koguni parajaks andmiseks teemal, kas Easy Rideris on lõunaosariike alusetult demoniseeritud või mitte. Aga ma usun, et vähemalt minu jaoks jääks kogu lugu lamedaks, kui tegemist olekski üksnes õilsate karvaste ja kurjade redneckide vastasseisuga. Filmi ja minu õnneks ei ole ka “karvane” pool kaugeltki mitte täiuslik. Billy on paras tülinorija ja tema naljad paistavad silma masendava nüriduse poolest, nii et mine võta kinni, kui suur olemuslik erinevus tal redneck‘idest üldse ongi, hipid on küll idealistlikud ja armsad, aga lolluseni naiivsed, Jack Nicholsoni kehastatav kõige nunnum lõunaosariiklane on lootusetu joodik ja ilus mees Wyatt paljastab LSD-tripi ajal Peter Fondalt laenatud neuroose.

Viiekümnendate ameerika unelm on selles filmis juba nii enesestmõistetavalt maha käinud, et sellega ei ole mõtet tegeldagi. Mis mind hämmastas, oli lootusetus ja blaseerumus uuemate alternatiivide suhtes – juba aastal ’69, ammu enne, kui hipindus ametlikult põhja jõudis kõrbeda. Mõnes mõttes on terve film good trip gone bad – mees, kes kokaiiniraha laiaks löömisest tõelist rõõmu tunneb, tuleb sellega toime ainult tänu sellele, et ta ei ole oma soovides oluliselt subtiilsem kui teda ja tema paarimeest rünnanud konservatiivne Ameerika, ja tegelane, kes saaks love, peace and understanding‘u ideaalide kehastamisega paremini hakkama, jõuab pettuda juba enne, kui ta ühes filmiga otsa saab.

Nukker film… umbes samamoodi nagu Kerouaci “Teel” on nukker. Nagu mul endal oleks suurem osa ajast nukker, kui mul oleks teistsuguse ehitusega organism.

Ja kõigest nukrusest ja bad-trip-realismist hoolimata on film väga esteetiline. Minu jaoks pakkus tõsist lisaväärtust, et läbitav maastik tõi kogu aeg meelde Coconino County ja Desierto Pintado.

Herriman oli keenjus...

Herriman oli keenjus...

_______________________________
Filmipildi sain siit, Peter Fonda siit.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: