Miks keegi tantsib ehk väike välimääraja

mai 29, 2009

Paar päeva tagasi läks tuttavatega meilikastis andmiseks, miks tantsitakse (selle üle ka, et miks reisitakse, aga ärgem hakakem end kohe killustama). Praeguseks on mulle küll oma kogemustest, küll teistelt kuuldust vaimusilma ette ilmunud liiga palju eri põhjusel tantsivaid tüüpe, et neid meilboksi tolmuma jätta.

Liibuv isane: tantsib selleks, et saaks naisel käsi ümber hoida. Ainus mõttekas tantsustiil on liibukas, mida on võimeline tantsima, laskmata end muusikast häirida. Räägitakse, et esineb ka naisvormi, kes on küll samuti huvitatud naistest.

Eelmisega natuke sarnane, aga palju armsam naiseotsija: liigub keskkonnas, kus on vähe naisi, nii et kui mõnel peol on seltskond veidi feminiinsem, on naistega suhtlemise nimel valmis kohusetundlikult nendega tantsima. Kuna ta on vähem pealetükkiv ja džentelmenlikum, kui eelmine, siis ei ole kõik tantsud mitte liibukad, vaid meenutavad ähmaselt kaugvõttes valssi (oot-oot… kas see ongi kuulus soome tants humppa?). Üks selle variante läheb tantsukursustele, sest on kuulnud, et seal on alati naisi rohkem kui mehi.

Tibi: tantsu eesmärk on nähtavas kohas seksikate liigutuste tegemine ja ilusate riiete demonstreerimine. Esineb nii nais- kui meeskujul, loodetavaks publikuks reeglina mõlemal juhul mehed. Kui läheb mingit tantsu õppima, siis reeglina on see showtants või kõhutants.

Tibi heteroisane variant ehk “nagunii kõik naised tahavad mind”-macho. Põhjamaades suhteliselt vähelevinud. Tantsuliigutused ühemõtteliselt erootilised, puusad liikuvad, aksessuaariks sobib pooleldi lahtinööbitud särk.

Histriooniline või nartsissistlik alfa: tantsib selleks, et teised vaataksid, kui hästi ta tantsib, vahel saab enda imetlemisega ka ise hakkama. Tuleb ette nii meeste kui naiste hulgas, aga mehed ei julge enamasti selles rollis enne peale lennata, kui nad on tõesti väga virtuooslikud. Tuleb tunnistada, et kunagi videost – kahjuks ei ole seda näidata – üht sellist meest (hiilgavalt) tantsimas nähes ei olnud mu esimene mõte “ma tahan seda meest”, vaid “ma tahan see mees olla või isegi veel vingem”, millest võib järeldada midagi minu enda tantsumotiivide kohta.

Aga siin on seesama mees, nimelt Lieven Baert umbes kakskümmend aastat hilisemas klipis (kui tantsukoht tuleb, pange tähele meest, kes on alguses taga kollaste sukkadega ja ilma peata) ja seda vaadates oli jälle tunne, et poleks ka tema enda vastu midagi.

Kusjuures see brünett poiss on sealsamas klipis ju noorem ja ilusam, aga kumb on seksikam? No ma ütlen.
Siin on veel üks klipp, kus ta ilmutab hoopis tugevaid flirtijakalduvusi (vt allpool) ja pritsib vasakule ja paremale sarmi nagu Jack Nicholson. Hmm, võib-olla ei ole ta ikka nii ühemõtteline alfa midagi.

Muusikakuulaja: liigutab nagunii hajameelselt varvast vms kehaosa iga kuuldava muusika peale, tants juhtub siis, kui kogemata hoogu satub. Vahel ei pane tähele, et liigutatav vms kehaosa võib anda mitmeti mõistetavaid signaale (jah, on küll piinlik, kui lõpuks tähele panen).

Suhtleja: peab tantsupartneri(te)ga põnevat kehakeelset dialoogi, umbes nagu džässmuusik oma bändikaaslastega improviseerib, arvatavasti ka samadel põhjustel. Ideaalne tantsupartner, kui ette satub. Võib soodsates oludes välja lüüa muidu väga erinevate liikumis- ja suhtlemisharjumustega inimestes.

Kontaktiotsija erineb suhtlejast selle poolest, et ta ei pruugi kehakeeles suhtlemise peale väga andekas või vastavas tujus olla, aga vajab sellegipoolest mingit füüsilist suhtlust. Kuna sealjuures pole eriti oluline, kui erootiline see kontakt on, ei ole tegemist liibuja ega naise-/meheotsijaga. See-eest omab ühisosa vaimutervisesportlasega. Been there, done that.

Mitme eelmise ristand: flirtija. Suhtleb mänglevalt kehakeeles ja edastab selles sõnumeid, mida oleks sõnades välja öelda nii igavalt ühemõtteline. Eks seda saaks teha ka osava sõnakasutusega, aga kõik ei ole ju verbaalselt nii paindlikud. Väga mõnus tantsupartner… nämmm…nämmm.

Olgu siin illustratsiooniks veel üks näide – ehk alfatantsija, flirtija ja muidu suhtleja segu. Alfaks liigitan ma selle mehe seetõttu, et ta on õnnelikult ja varjamatult edev – kuigi natuke kõhklen, sest sealjuures ei ole ta üldse ülbe ja on väga lahke. Teisest küljest, miks ta ei peakski lahke olema, kui talle teeb rõõmu, et teda vaadatakse, ja ennäe, vaadataksegi ja mõnuga.

Tervisesportlane: kas hakkas keha istuva eluviisi tõttu ise tunda andma, et oleks nagu vaja liigutada, või arst ütles või… Enivei, n.ö päris trenni minna tundub igav (aeroobika? võeh), nii jääbki üle tervise ja elu hoidmiseks jalutada ja tantsida. Suurema aeroobse koormuse korral võib tekkida sõltuvus trennijärgsest endorfiinilaksust.

Vaimutervisesportlane: üritab sedakaudu hingehädadele ja suhtlusprobleemidele lahendust leida. Parimal juhul valib endale kursuse selle järgi, millise külje ta arvab olevat unarusse jätnud (hmm… see paneb mõtlema, et ma peaks ükskord ikka oma naiseliku poolega kontakti leidma ja kõhutantsu õppima), kergema vastupanu teed minnes võtab stiili, mis kõige kergemini kätte tuleb. Kõige kurvemal juhul pettub poole pealt, sest tantsukursus ei lahenda siiski kohe ja kiiresti kõiki muid probleeme. Mida rohkem ma ise tantsuga tegelen, seda sagedamini jääb mulle silma inimesi, kellel oleks sellisest teraapiavormist siiski tolku. Kas see nüüd kõik probleemid lahendaks, aga mõne kindlasti, näiteks selle, mida võõraste inimestega suheldes oma kätega pihta hakata.

Mediteerija: keerutab ennast dervišina transsi või laseb meeldiva muusika harjal malbelt lihtsa tantsuga keha liigutades katusel mujale sõita või vastupidi, võtab käsile midagi eriti rasket, nii et kõige koos hoidmiseks läheb vaja maksimaalset keskendumist (koordineeri jalgu ja käsi, ära unusta hoiakut, pea meeles järjekorda, jälgi muusikat, fraseeri mõttekalt, suhtle partneriga ja ka publikuga, kui on). Sellest tekib lauba piirkonda selline mõnus surin ja ajataju läheb nihkesse. Siis kui ma veel ei tantsinud, sain selle kätte pikki arvutusülesandeid peast lahendades. Ma oletan, et osa teeb sama kaifi saamiseks peast sudokusid.

Nohikust interpreet: süveneb koreograafiatesse ja esitab neid, just nagu mõni teine loeb luuletust ette või interpreteerib kellegi heliteost. Peamine motiiv on aru saada, mis värk neil (indialastel, mustlastel, egiptlastel, paarisaja aasta tagustel eurooplastel) selle asjaga nüüd oli või kuidas selle-ja-selle raamatu või näidendi tantsustseenis nüüd ikka tantsitigi. Tavaliselt on juba ammu enne tundnud huvi kirjanduse ja/või muusika vastu ja osanud sündimisest saadik lugeda.

Siia rubriiki peaks kuuluma minu lemmiktantsuõpetaja Jane Gingell, kes millegipärast ei kipu üldse oma klippe juutuubi riputama (pildil paremal): Ricky&Jane_1
Ja vasakul on tantsija, kes alustas just nimelt muusikuna ja hakkas tantsima, et aru saada, mis värk on, kuigi vaadates tema repertuuarieelistusi, kahtlustan teda ka alfasuses. Sellele viitab ka see, et oma klippe ta levitab ja muidu infot ka. Jälle sõbralik ja lahke.

Nohikinterpreediga lähedases suguluses on rollimängija, kes kasutab teatud tüüpi tantsimist selleks, et olla vahelduseks keegi teine. Mõistagi on selleks kasulikumad erirõivastust nõudvad stiilid. See külg võib avalduda ka alfadel, kelle jaoks kostüüm on sageli lisaboonus.

***
Enne, kui solvunud lugejad kivi haaravad, viskan siia diskleimeri: esiteks on tegemist kõigest kategooriatega, millest iga konkreetne inimene võib esindada mitut korraga. Ükski loetletutest pole mulle päris võõras, välja arvatud kaks esimest, kust ma soo- ja sättumusspetsiifilistel põhjustel välja kukun. Kui ma praegu mõtlen eri žanridele, millega ma kokku puutun, siis tundub, et mustlastantsu juures on suur osa rollimängul; ajaloolise tantsu juures nohiklusel ja rollimängul ja keerulisemate tantsude korral tuleb mängu meditatiivne külg; iiri tantsuga saab endorfiinilaksu; tango pakub võimalust flirtida, muidu suhelda ja vahelduse mõttes juhitava rolli mängida. Ja ükskõik mis stiili puhul on muidugi olemas kõva ports histrioonilisust, rääkimata sellest, et muusikaga nagunii jalad (vms kehaosad) liikuma hakkavad.

Täiendused ja märkused mõistagi oodatud.

Advertisements

17 kommentaari to “Miks keegi tantsib ehk väike välimääraja”

  1. V.A. said

    Huvitav. Kui mõtlen neile harvadele kordadele, kui olen ise tantsinud, siis, ei tea, mulle tundub, et sel ajal on mus aktiveerunud korraga väga mitmed ülaltoodud tüübid — kui mitte kõik (tühjas ruumis kõik muidugi aktiveeruda ei saa, ehkki alati võib mängu tuua Jumala/kuradi kohalolu) –, aeg-ajalt seejuures ühe või teise tüübi esile tõustes ja teiste tüüpide taandudes. Tõsi küll, nohikust interpreet jääb ära, sest see eeldaks juba sootuks kõrgemat taset.

    Kas tüpoloogia on täielik?

    P.S. Mõtlesin seda lugedes, et kus on tantsu ja mittetantsu piir. Noh, et suhtled kellegagi, n-ö normaalselt, liikudes või liikumatult, tavaolukorras, aga osutub võib-olla, et teine hoopis tantsib, mida ei osanud kahtlustadagi. Kas tants pole vahest kõikjal, kas temaga ei saaks kõike kirjeldada?

  2. nodsu said

    Nojah, need tüübid on rohkem nagu alged, mis võivad ka korraga välja lüüa, kuigi ilmselt saaks välja mõelda kombinatsioone, mis korraga naljalt ei esine. Tüpoloogia ei ole loomulikult täielik, miks ma siis muidu täiendusi tellisin.
    Kui hakata tantsuna aga kõike kirjeldama, tuleks ikkagi leiutada mingi kitsam termin selle kohta, mida praegu üldiselt tantsuks nimetatakse, nii et ma jääks praegu siiski selle juurde, et päris kõike ei kirjelda. Näiteks praegust kohvijoomist ja klaviatuuriklõbistamist ei taha ma üldse tantsuks nimetada, ma kutsuks neid parem siiski kohvijoomiseks ja klaviatuuriklõbistamiseks. Mis ei tähenda, et täpselt sama liigutustesarja ei saaks mingisse tantsu integreerida, aga sel juhul muutuks nad juba märgiks ja ei oleks enam ainult kohvijoomine jne.

  3. V.A. said

    Kuidas sa üldse tantsu defineerid? Hm, pakun välja, käigu pealt, ühe — muidugi võhikliku, ja kõrvalseisja — definitsiooni.

    Näiteks: tants on mis tahes silmatorkav liikumine.

    (Seda saaks täiendada loomulikult nii, nagu Nikaia usutunnistuses leidub märge “kõige nähtava ja nähtamatu” kohta, ühesõnaga: tants on mis tahes silmatorkav ja silmatorkamatu liikumine ja liikumatus.)

  4. nodsu said

    Ma tõmbaks määratluse kitsamaks – sihilikult märgiline liikumine. Silmatorkavus on sel juhul märgilisuse tasuta kaasaanne. Ma arvan, et silmatorkavusest üksi veel ei piisa, sest silmatorkav võib liikumine olla ka kogemata, nt liikumispuude, iseäraliku kehaehituse, mõne psüühilise probleemi puhul või teistsugusest kultuurikontekstist pärit inimese puhul (viimasel juhul on tema “silmatorkav liikumine” küll märgiline, aga tõenäoliselt mitte sihilikult).

  5. V.A. said

    Nii et intentsioonilisus tuleb lisaks. Tuleb n-ö lisada: tähelepanu, ma liigun nüüd tähendusrikkalt, tantsin! Intentsioonilisus võib muidugi mõista olla nii teadvustatud kui ka teadvustamata (mingi liikumine transis, milleks teadlikult sihipärane ja siiski teatava mõistuse kontrolli all olev tants võib ilmselt ühel hetkel üle minna).

  6. V.A. said

    P.S. Oi, eesti keeles on see ju vist pigem intentsionaalsus.

  7. ep said

    no näiteks minu jaoks on tants pigem muusika kuulamine kogu kehaga. st primaarne on muusika, mis liikuma paneks, mitte see, kas ja kes vaatab. jah, ma tantsin ka üksi kodus olles.

  8. nodsu said

    Ega märgilisuseks polegi vaja, et keegi vaataks. Ma oletan, et sa ise ikka tead, et sa tantsid, st tal on teistsugune tähendus kui lihtsalt punktist A punkti B kulgemisel. Ja ta on eriliselt struktureeritud, olgugi, et seda struktuuri pakub sellisel juhul kõige rohkem muusika.
    Märgilisus ei tähenda, et see peaks olema mingi korralikult sahtlitesse jagatud märgisüsteem – ega me ka kõneledes väga korralikult märke sahtlitesse ei jaga, aga märgisüsteemiga on tegemist ikkagi. See ei vaja isegi käegakatsutavat adressaati (just nagu kirjanik võib kirjutada lihtsalt niisama, enne, kui mingile adressaadile üldse mõtleb, või maalikunstnik maalida).

  9. ep said

    ses mõttes, et sinu tüpaažid on kõik kuidagi hästi suhtlemiskesksed. minu jaoks on see suhtlemine tantsus tegelikult suht teisejärguline. igasuguses tantsus, isegi paaristantsus. suhtlemine inimestega siis. muusikaga peab suhtlema, suhtestuma. see, kui inimene muusikasse ei tantsi häirib mind oluliselt rohkem kui see, et ta minuga ei suhtle. janoh, see märgilisus, ega see pole ka ju oluline. ma olen ise nagunii kogu aeg üks suur märk.

  10. V.A. said

    Mulle torkas selles tantsijate tüpoloogias silma tugev seksualiseeritus. Kirjeldatud neliteistkümnest tüübist on enamus, st liibuv isane, naiseotsija, tibi, macho, flirtija ühemõtteliselt erootilise/seksuaalse tagamõttega teoksil, nagu ka alfa (s.o mh ainus, kes tohib karjas järglasi sigitada), kes seostub ka võimudiskursusega (nagu ka macho). Seksuaalse alatoon on ka kontaktiotsija ja suhtleja tegevusel, seksuaalseid haakumisi on ka (juba keeleliselt, roleplay, swinging) rollimängijal (ja lõppude lõpuks saab ka teadlikult näiteks liibuva isase või tibi rolli mängida; alfa rolli pugeda võib vähemalt üritada).

    Ülejäänut viit (või kuut) pakutud tüüpi (tervisesportlane, vaimutervisesportlane, mediteerija, nohikust interpreet, muusikakuulaja, ka alfa) võib tõlgedada eneseküllasemas, autoerootilises võtmes (kirjeldustes esinevad ka sõnad “kaif”, “endorfiinilaks”, “transs”, “enda imetlemine” jms).

  11. V.A. said

    Aga loomulikult on sellised tüpoloogiad väga toredad 🙂

    Las ma mõtlen, miks mina olen tantsinud. Mäletan tantsimisi täpsemalt vast umbes viimase kolme aasta jooksul. Palju pole neid olnud, võib-olla ühe käe sõrmede jagu. Aga tantsimise põhjus on olnud ilmselt see, et ma olen siis tundnud rõõmu. Võiks öelda: olemisest, teistest ja endast. Palju asju on niisiis klappinud. Ja keskkond, kus olen tantsinud, on olnud väga soe, sõbralik, tuttav, turvaline, usalduslik. Keskkonna all mõtlen inimesi. See tähendab ka, et keegi ei kritiseeri, kuidas sa täpselt tantsid, mis samme astud jne. Sest igat moodi on õige.

    (Seda võiks nüüd tüpologiseerida, näiteks: eksistentsiaalne tüüp :))

  12. nodsu said

    @EP: “muusikakuulaja” ongi see sinu tüüp, kes suhtleb muusikaga, mitte teiste inimestega.
    Aga seksualiseeritust ei oska ma ise küll mujalt välja lugeda kui nendest eksplitsiitsetest flirtijatest, liibujatest, naiseotsijatest ja tibidest. Ega siis kontakti otsides tingimata seksi otsita. Ja mis puutub alfatantsijasse, siis isendina, kelles alfakalduvused aeg-ajalt välja löövad, võin öelda, et sellisel puhul on seksuaalsus kaunis teisejärguline.

    Kui nüüd päris tähte närima hakata, siis ega see liibuja nüüd päris tantsuga ei tegelegi, rohkem nagu liba.

  13. nodsu said

    Aa, ja nt mediteeriv tüüp ei ole samuti suhtlemise peal väljas (kui just suhtlemine ei ole osa ülesandest, mis aitab oma keerulisusega transsi minna) ja vaimutervisesportlane ei pruugi kah seda olla.

  14. nodsu said

    Ja kas ma peaks nüüd sellest, et postituses rollimängijast kirjutades ei tulnud mul sukahoidjad, korsetid ja sadomasoatribuutika pähegi, järeldama, et ma olen üldse aseksuaal?

  15. Laura said

    Tere!

    Kuna ma Teie blogist ühtegi teist viisi Teiega kontakteerumiseks ei leidnud, postitan oma jutu siia kommentaarina.

    Nimelt sooviks Blogileht.ee avaldada Teie blogis ilmunud postitust “Miks keegi tantsib ehk väike välimääraja”. Kui Teil selle vastu midagi ei ole ja Te soovite anda meile enda blogipostituste avaldamisõigused, siis klikkige järgmisele lingile http://www.blogileht.ee/manage/permissions/wtjdo5m5i2use71yw ning salvestage enda postituste õiguste andmed.

    Seda tehes ei kohustu Te mitte millekski ning Teil on igal hetkel võimalus enda blogi avaldamisõigused peatada. Blogileht ei avalda mitte midagi ilma loata.

    Kui Te aga kindlalt ei luba ühtegi enda postitust avaldada, siis palun andke sellest ka meile teada, et me saaksime sellega tulevikus arvestada.

    Lugupidamisega,
    Laura Adov
    Blogileht.ee toimetaja

  16. nodsu said

    No eks ma vaatan, mis selle Blogilehe peale juhtuma hakkab, esialgu oleks justkui mõttetu keelata, kui blogi on nagunii avalik.

  17. Kaja said

    Noh, iseenda järgi edendaks muusikakuulaja tüüpi tugitooli/diivanitantsuni. Ses suhtes, ega ma ju põrandal end liiga hästi ei tunne ja jalg liigub enamasti pea iga muusika taktis, isegi kui see pole liiga vastuvõetav. Aga päris hästi võib end tunda nt istudes toolil/diivanil ja siis natuke end liigutada muusika taktis ja kui siis jalg juhtub ka käima, pole hullu.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: