Jälle rõõm tööst ja puhkeajast ehk Tuuli Botik ja seksikad Vene mehed

Kui ma täna tööd tehes foorumisse sattusin, kus arutati itaalia futuro anteriore või üldse futuro kasutamisvõimalusi modaalsuse näitamiseks (no ausalt öeldes oleks ma pidanud seda veel õppimise ajast mäletama, aga võib ka olla, et mi sará sfuggito) ja sellest lapsikusse vaimustusse sattusin, sain aru, et ma olen ikka nohik mis nohik.

Ega see ei ole veel kõik. Kui ma Elva Eksootiliste Tantsude Festivali klippe üle vaatasin, siis oli mul täpipealt see tunne, et “nii palju huvitavaid õppeaineid!” Ma tahan kõike… jazztantsu, house’i, kõhutantsu, flamencot ja nii edasi ja nii edasi. Rääkimata sellest, et ma tahan niii palju huvitavaid raamatuid läbi lugeda, korralikult joonistama õppida, laulma õppida ja nii edasi ja nii edasi. Nii palju huvitavaid õppeaineid.

Ma ei tea, mitu elu mul peaks olema, et lugeda läbi kõik raamatud, mis tahaks, õppida ära kõik asjad, mis tahaks, tantsida kõik tantsud, laulda kõik laulud, joonistada kõik koomiksid, armuda kõigisse seksikatesse meestesse, teha valmis kõik söögid ja need ära süüa?

Ja kui jutt juba seksikate meeste juurde läks, siis tuleb ära mainida, et ma olen teenindussfäärist leidnud kaks silmarõõmu, mõlemad juhtumisi venelased.
Üks tegi mulle kunagi mingit raviprotseduuri, mis seisnes peaasjalikult selles, et ta hoidis mul iga päev pool tundi kätt (ja see maksis kõigest 30 krooni!).
Teine parandab mu kingi. Meeletutes unelmates saavutan ma kunagi selle, et ta parandab mu kingad tasuta, tingimusel, et võib lootusetult katkised endale võtta, nagu see “Punase postitõlla” kingsepp. Ainult et ma ei tea, kas mu jalad ikka Budapesti kõige ilusamate jalgadega võrdluse välja kannatavad, et seda ära teenida.

Veel natuke klassivihast ja *** protestantismi eetikast

Hakkasin võrgust Elva Eksootiliste Tantsude Festivali pilte ja muud head-paremat otsima ja komistasin sellisele artiklile. Ja lugesin ka kommentaare. Kahju hakkas.

Ma olen ju ise esimene, kes hakkab rikkurite kallal vinguma, kui põhjust on – kui nad näiteks makse ei taha maksta või käituvad ülbelt või muidu halvasti. Aga sõimata tüdrukut selle eest, kui ta midagi teeb? Ma ei mäleta, et keegi oleks Elva festivali persetantsu ja tänavatüdrukute festivaliks või totraks ja ajuvabaks ürituseks kutsunud, mis näitaks nagu, et neile on pinnuks silmas korraldaja, õigemini see, et tal on juhtumisi rikas isa. Pühadevahe… rikkaks saanud inimesel oleks võimalik ka lihtsalt raha maha juua või midagi muud rumalat teha. Võiks ju siis natuke tunnustust jagada, kui ta selle asemel midagi kasulikku korda saadab.

Sedasorti mõtteavaldusi on muidugi selles mõttes tore lugeda, et endal hakkab nii tark ja edukas tunne. Paistab, nagu oleks kurikommentaatoritel kuidagi kade olla, et keegi näe on rikas ja saab, raisk, teha, mis tahab. Millest võib järeldada, et mul on hästi läinud – ma ei ole ise küll rikas, aga suurem osa ajast teen ka mina, mis ma tahan, nii et suurt vahet ei ole. Vahel jääb raha puudu, aga teisest küljest võiks ma korraldada festivali ja minu kallal ei hakataks niimoodi ilkuma, nii et igal asjal on omad head ja vead.

Aga võib ka olla, et protestantlise taustaga Eestis ei ole tantsimine ikka mingi viisakas tegevus. Sellesama Elva festivali jälgi ajades sattusin iseenesest sümpaatsele artiklile, mille kommentaariumis keegi vigises, et millal tantsuõpetaja “normaalset tööd” hakkab “tegama, mõtlen sellist mis ka ühiskonnale kasulik on”. Õnneks oli seal apologeete rohkem kui vingujaid, tõsi küll, paistis, et ise tantsu õppinute seast, mis võib tähendada lihtsalt seda, et nende hulgas on mürk juba levinud ja nad ei saagi aru, et tantsimine üks ühiskonnale parimal juhul tarbetu, halvemal juhul kahjulik tegevus on.

Suvepidu ja klassiviha

Kõigepealt Tartu Hansapäevad.

Sindrima kaksipidiseid tundeid tekitab see üritus. Ühest küljest on see võimalus kasutada esinemiseks midagi põrandasarnast, ilma et ise peaks saali üürima. Tähendab üks väheseid võimalusi aasta jooksul vähegi nõudlikumat repertuaari tantsida. Teisest küljest käib ikka mõni maika ja õllekotiga tegelane üle lava, ole sa seal ise nii nõudlik kui tahad. Ja veel kolmandast küljest on mul tunne, et sellistel tingimustel esinedes, nagu seal pakutakse, tegelen ma õigust öelda dumpinguga ja solgin oma hea tahte ja rahva harimisega teiste truppide turu ära.

Ja jälle neljandast küljest… jäin ma eriti pühapäevaste kontsertidega, just nende nõudlikumatega üpris rahule (laupäeva omad olid nagunii Pärnus järele proovitud ja üldse lihtsamad, nii et pabistamiseks polnud põhjust) ja kolm päeva kuueteistkümnele inimesele tasuta süüa saada pole ka just paha. Ei teagi kohe, mida bilansist arvata.

Kahjuks jäin ilma ühest eredamast hetkest, nimelt sellest, kui osa tantsijaid ennast Kaubamajas külmlettide vahel jahutamas käis ja seal kusagil kuuldavasti ka proovi tegid*.

Ly lahkel loal: kasutamata reklaammaterjal Meie külmletid konserveerivad kõike!

Aga ühest teisest eredast hetkest ma ilma ei jäänud. Nimelt helistati mulle laupäeva õhtul paaniliselt sööklasse, et kes kohe oma riideid vahetama ei lähe, see neid enam kunagi vahetada ei saa. Mina imestasin, et mis mõttes ei saa, ürituse lõpuni on veel aega ja üldse, ega esinejad ei pea enne viimast esinemist riideid ära vahetama, ikka hiljem. Ja sõin rahulikult edasi. Kõndisin riideid vahetama, vaatasin karmilt otsa turvamehele, kes mulle põrmugi takistusi ei teinud. Vaatasin Antoniuse õue peale kogunenud inimesi, kes ise vaatasid mustkunstnikku. Mingid hansalised, järeldasin, küllap on paanika alusetu. Aga majas sees paanika jätkus. Hansapäevade korraldajad ise ei julgenud enam nina Antoniuse õue peale pista, kuulu järgi ei lubatud oma õue peal käia ka gildi enda käsitöölistel ja õuepoolne uks keeratud üldse lukku. Mis seal ikka, eks majast saab välja ka tänava poolt ja oma trupi telgi juurde tagasi ka Munga tänavalt. Aga kogu see aeg, kui ma seal vaatasin, et kõik, kes tahavad, oma erariided kätte saaks, mõtlesin, et kesse jobu kaks üritust samasse kohta ja samale ajale planeeris ja mis imeinimesed need seal õue peal siis on, et nendega lihtsurelikke kokku ei või lasta. Pärast vaatasin lehest, et sellised ja et nad püüavad “panustada ühiskonda erinevate ürituste korraldamise läbi”. Ei, ma tegelikult ei arva, et nemad selles tingimata süüdi olid, kenad puhtad noored inimesed ja võib isegi uskuda, et see ühiskond, millesse nad panustada tahavad, ei ole selline… segregatsioonipõhine. Usutavam on, et mõni linnavalitsuse või muu sellise koha snoob pingutas üle. Mõtle, ikkagi ettevõtjad ja teisalt mingid mõttetud artistid ja käsitöölised.

Kui ma siis telgi juurde tagasi jõudsin, avanes mulle selline pilt:

Oli üks rikas inimene ja tal oli kombeks rõivastuda purpurisse ja
peenlinasesse, pidutsedes päevast päeva rõõmsasti.
Aga üks vaene, Laatsarus nimi, oli maas tema värava ees, täis paiseid,
ja püüdis oma kõhtu täita leivaraasukestega, mis rikka laualt
kukkusid. Kuid koeradki tulid ja lakkusid tema paiseid.

Ehk siis äraseletatult: telgi ees kügelevad ujedalt Saltatriculi&sõbrad ja otse nende pea kohalt puust galeriilt kõlab söömise ja joomise hääli ja muidu läminat. Ma hakkasin igatahes naerma, kui seda nägin.

Kohe järgmiseks meenus mulle ka Eesti klassik:

Juba eesruumis tehakse selget vahet, kuhu keegi kuulub. Kõik prostad, mühkad, kalavinskid, sussjalad, maavillased, plärud ja plotskid saadetakse pahemat kätt joodikute Nirvaanasse, kus nende jaoks on alati õlut ja viina, paberosse, mahorkat, kraakuskit, piparmündipräänikuid, klaaskompvekke ja esmaspäeviti poolkuivanud kollast rosinasaia. Ostku. Söögu. Egas keegi keela.

Paremal pool pauguvad šampanjapudelid, kelnerid seegavad edasi-tagasi, kuuldub mahedat muusikat ja nagu siidnarmastega naeru. Palmide Saali lähevad ainult paremad inimesed – vanad uhked vurhvid ja trikolossid, raskelt rahased klotserid, palgalised ševrood ja ševiotid, samuti ka päris noored nosplid, siksakid ja kikilipsud. Kedagi alla keskmist sinna ei lasta.

Mina siis mõtlesin, et kui turvamees mind ikkagi läbi lasi ega keelata julenud, küllap ma olen siis Matilde, kes läheb oma koletute kottadega igale poole ja istub kollasel sametsohval nagu porikärbes pannkoogil, teeb oma tooreid märkusi ja häirib haritud olemist. Aga päriselt tuli välja, et mulle oli lihtsalt tee sisse aetud – kui turvamees oli püüdnud tüdrukuid keelata, olid need haledalt öelnud “aga meie asjad on ju seal” ja tee oli hoobilt
vabanenud. Üldse paistis, et turvamehel vaesekesel on olukorra pärast natuke piinlik.

Aga minus oli seal gildimajas kõõludes ja kuuldes, et korraldaval toimkonnal on veel raskem elu kui meil esinejatel, et neile nimelt ei maksta üldse midagi, ärganud hirmus klassiviha. Et no mida. Üritus toob linnale turistide ja nende raha näol kindlasti midagi sisse. Kui on tore üritus, siis kahtlemata võib vahel vabatahtlikku või meie kombel kvaasivabatahtlikku tööd teha. Aga kui tahetakse, et inimesed teeksid ilma palgata tööd, siis võiks vähemalt feimi ja respekti pakkuda, selle asemel et neil töö tegemist segada.

Aga paistab, et vähe sellest, et valitseb ettekujutus, et “kunstiinimestele ju meeldib nende töö… tähendab, neil on niigi tore elu ja neile polegi vaja maksta” (lõppude lõpuks jagab seda arvamust ka osa kunstiinimesi endid), mõni leiab pealekauba, et “kui me neile ei maksa, ei ole nad järelikult ka midagi väärt, nii et anname jalaga”.

Ühesõnaga – vihastage mind veel natuke ja enne kui te arugi saate, on teil kultuurainimeste streik majas ja tehke siis oma hansapäevi ilma esinejateta, veel parem, ilma korraldajateta. Seda ei pea isegi streigina vormistama – aga eks sa tee üritust, kui kõik esinejad ja potentsiaalsed vabatahtlikud orgunnitegelased ütlevad “ei tea… meil ikka vist ei ole aega, väga kahju jah”.

***
Järgmiseks tänavune Viljandi folk ja selle dresskood.

Ei tea, kas asi on põlvkondade vahetuses või milles, aga vanast ajast mäletan, et kui ma tahtsin sama palju silma paista kui tavaliselt Tartus, siis pidin Viljandi folgiks ennast vähemalt kaks korda kirevamalt riide panema. Tartu-ülikonnaga oleks seal olnud täiesti nähtamatu. Aga nüüd ma eriti riietega ei tegelenud, panin selga, mis ette sattus, ja neljapäeval Viljandis tundsin, et uih, mind vaadatakse, vaata et rohkemgi kui kodus. Reedel oli minusuguseid vaatamisväärsusi juba rohkem, aga ikka vähe ja ikka oli väikest viisi modelli tunne ringi käia. Ja kui ma laupäeval koju hääletasin, küsis autojuht, et kas ma olen esineja. Vat ei teagi nüüd. Ühest küljest oli seal tõesti palju noori ja nad nägid tõesti märksa tagasihoidlikumad välja. Teisest küljest võib olla, et ma olen oma histrioonilise isiksusega praeguseks eaks endalegi märkamatult nii markantselt riides hakanud käima, et ei jää nähtamatuks enam kusagil. Ei noh, tore ju. Reedel keegi veel filmis mind mingi väga suure toruga ja tuttavad kodus rääkisid, et olid mind Aktuaalses Kaameras näinud, nii et veel natuke ja ma olengi kuulus, ikkagi päevauudiste nimelises riäliti šõus esinenud juba.

Aga folgiga jäin ma mitme koha pealt rahule. Esiteks tegin ma õige otsuse osta reedene päevapilet – reedel andsin siis täiega pihta ja kauem sellise intensiivsusega ei olekski jaksanud. Pealegi olin ma just reedel päev otsa kohal ja päevapilet andis priipääsme viisakasse peldikusse. Nii neljapäeval kui laupäeval sain palju kultuurat niisamagi (udmurdi tantsutuba, soolotantsu õpituba, üks spontaanselt tekkinud bänd, mis sisaldas näiteks Fernando Sterni ja kõik üle plangu kuuldud hääled).

Teine huvitav asi oli see, et ma läksin vist esimest korda folgile, ilma et ma oleks olnud kellegi ärasebimise või muidu armumise peal väljas. Ükskõik, kui edukad või edutud need sebimiseplaanid oleks olnud, nüüd tuli mulle igatahes üllatusena, kui palju rohkem ma muusikat tähele panen, kui kellelegi külge ei pea lööma. Väga tore kogemus. Ei peagi järelikult kogu aeg armunud olema, et hea oleks olla.

Kolmas tähelepanek: tegelikult saaks päris mõnusa folgi kätte ka traditsioonilise kerjusfolkarina. Viimase paari tööaastaga on lihtsalt sellised rikka inimese harjumused tekkinud, et tahaks ikka piletit osta või nii. Tänavu käis ka see päevapilet mul tegelikult üle jõu, aga äkki läheb tuleval aastal paremini. Või siis lähen juba teadliku arvestusega, et raha ei ole ega tule.

———————————————————-
* Kaubamaja oleks muidugi võinud neile tasuta jäätist anda, et nad seal nii ilusad olid. Mis meenutab omakorda seda, et kui ma jõin suhteliselt avalikult, kostüüm seljas, Aleksandrit, tuli idee, et me võiks sellest pildi teha, alekokile anda ja vastutasuks küsida tervele trupile aasta otsa tasuta õlut. Paljuvõitu? No aga ega kõik nii ilusad ei ole ka.

Õpitubade ajakava hirmuäratava postskriptumiga

Asjalik postitus neile, kes jõudsid juba küsida, millal me Tartu Hansapäevadel tantsu õpetame:
vaadates Antoniuse Õue ajakava, tundub kõige mõistlikum alustada õpituba laupäeval kell 11.30 – siis ei tohiks vahetus läheduses ühtegi pasunakoori* mängida, mis segadusse ajaks. Kell 12 hakkab jälle pasunakoor mängima, siis sõltub tantsu jätkamine sellest, mida nad mängivad, äkki on mõni tantsitav või isegi õpetatav lugu sees.
Kuna laupäevane ajakava paistab olevat õhuvahedega, siis olen ma valmis ka kohe kontsertide järel inimesi õpetama, just nagu Pärnu Hansapäevadel. Meie esimene kontsert on 16.00 Antoniuse Õues, teine 18.30 Jaani kiriku taga. Mõlemad 15. sajandi kavaga koos väikeste 16. sajandi lisandustega.

Pühapäeval on meil esinemiste vahel pikem paus umbes 13.45 ja 15.45 vahel, siis võime samuti tantsu õpetada, aga täpsema kellaaja paneme homme paika.
Kohe kontserdi otsa ei saa pühapäeval tantsuõpetamist teha, sest eri esinejad tulevad suhteliselt üksteise kukil ja siis, kui meie laval oma programmi lõpetame, tammub järgmine juba arvatavasti jalalt jalale, et ega me üle aja ei lähe. Kontserdid ise on 13.00 Antoniuses ja 16.00 kiriku taga, sedapuhku 16.-17. sajandi programm.

———————————————————
* Ei koduvanade priitahtlikku ega muud.

———————————————————
PS: mul kummitab väga tõsiselt “Piae cantionesest” Schola morum floruit dum timorem habuit, laa-la-la-la-la-la-la-la-laa. Loodetavasti ei jäta see parandamatut pitserit mu õpetamismetoodikale.

PPS: kujutlusvõime pani juba lippama. Näen vaimusilmas, kuidas ma lõugan: “Rühm VALL-VELL!”. Ja siis: “Ah te arvate, et te tunnete mind? Aga mina ütlen, et te veel saate mind tundma!” Ja järgmiseks: “Are you talking to me? Huh? Huh? Are you talking to me?” – nii et kui ma mohikaanlasesoenguga ringi hakkan laskma, teate ettevaatlikuks muutuda.

Elu pisiasjad

Avastasin täna toreda asja: Linnaraamatukogu kemmergus on vähemalt ühes kabiinis vetsupott nurgas ja kuskil kauguses kõmiseb ventilaator, täpselt nagu Rootsi laevas. Ma saan seal nüüd käia laevaga sõitmist mängimas.

***

Paar nädalat tagasi nägin eemalt üht ema kahe lapsega veeloigu ääres seletamas. Ma vaatasin, et küllap ta siis õiendab lastega, et ei tohi loiku minna. Aga ei, lähemale jõudes kuulsin, kuidas ta seletab: “Nii, sina käisid sees ära. Nüüd astu sina. Astu-astu.”

Tähendusrikas

Nägin täna öösel säherdust und, et mingis vanaaegses kõrgete lagedega korteris osutas ühes kõrvaltoas parajasti kolm naisterahvast dominatrixi teenust, kui tuli ühe mu tantsutrenni juhendaja, vaatas mind hindavalt, ulatas mulle latekspüksid ja leidis, et ma võiksin neile appi minna. Mina aga meenutasin, et mul on oma garderoobis must siidseelik ja leidsin, et ma oleks palju stiilsem dominatrix 19. sajandi lõpu kostüümis, nagu kuri õpetajapreili muistegi. Juhendaja ohkas ja hakkas mulle soengut tegema, ma ise kostümeerusin, vaatasin ennast peeglist ja arutasin, et kas oleks ikka parem, kui juuksed oleks kübara alt väljas või mitte, siis tulid aga kolm tüdrukut juba teisest toast välja, jalutuskepid käes. Näh, nii kaua riietusin, et seanss jõudis vahepeal juba läbi saada ja magasin oma dominatrixikarjääri maha. Aga eks mul endal oli ka suht ükskõik, lihtsalt kui treener ütleb, et sa esined, siis ju ikka esined.

Väikesi nipikesi

Vaadates, kuidas Daki otseelust.com lehel teismeliste ilunipid üles märkis, tuli meelde tark õpetus, koguni raamatus kirja pandud:

Ilusa välimuse saamiseks tuleb kalkunit sageli praeleemega kasta.

Aga targa raamatu nime ma kahjuks ei mäleta.