Suvepidu ja klassiviha

juuli 28, 2009

Kõigepealt Tartu Hansapäevad.

Sindrima kaksipidiseid tundeid tekitab see üritus. Ühest küljest on see võimalus kasutada esinemiseks midagi põrandasarnast, ilma et ise peaks saali üürima. Tähendab üks väheseid võimalusi aasta jooksul vähegi nõudlikumat repertuaari tantsida. Teisest küljest käib ikka mõni maika ja õllekotiga tegelane üle lava, ole sa seal ise nii nõudlik kui tahad. Ja veel kolmandast küljest on mul tunne, et sellistel tingimustel esinedes, nagu seal pakutakse, tegelen ma õigust öelda dumpinguga ja solgin oma hea tahte ja rahva harimisega teiste truppide turu ära.

Ja jälle neljandast küljest… jäin ma eriti pühapäevaste kontsertidega, just nende nõudlikumatega üpris rahule (laupäeva omad olid nagunii Pärnus järele proovitud ja üldse lihtsamad, nii et pabistamiseks polnud põhjust) ja kolm päeva kuueteistkümnele inimesele tasuta süüa saada pole ka just paha. Ei teagi kohe, mida bilansist arvata.

Kahjuks jäin ilma ühest eredamast hetkest, nimelt sellest, kui osa tantsijaid ennast Kaubamajas külmlettide vahel jahutamas käis ja seal kusagil kuuldavasti ka proovi tegid*.

Ly lahkel loal: kasutamata reklaammaterjal: "Meie külmletid konserveerivad kõike!"

Ly lahkel loal: kasutamata reklaammaterjal Meie külmletid konserveerivad kõike!

Aga ühest teisest eredast hetkest ma ilma ei jäänud. Nimelt helistati mulle laupäeva õhtul paaniliselt sööklasse, et kes kohe oma riideid vahetama ei lähe, see neid enam kunagi vahetada ei saa. Mina imestasin, et mis mõttes ei saa, ürituse lõpuni on veel aega ja üldse, ega esinejad ei pea enne viimast esinemist riideid ära vahetama, ikka hiljem. Ja sõin rahulikult edasi. Kõndisin riideid vahetama, vaatasin karmilt otsa turvamehele, kes mulle põrmugi takistusi ei teinud. Vaatasin Antoniuse õue peale kogunenud inimesi, kes ise vaatasid mustkunstnikku. Mingid hansalised, järeldasin, küllap on paanika alusetu. Aga majas sees paanika jätkus. Hansapäevade korraldajad ise ei julgenud enam nina Antoniuse õue peale pista, kuulu järgi ei lubatud oma õue peal käia ka gildi enda käsitöölistel ja õuepoolne uks keeratud üldse lukku. Mis seal ikka, eks majast saab välja ka tänava poolt ja oma trupi telgi juurde tagasi ka Munga tänavalt. Aga kogu see aeg, kui ma seal vaatasin, et kõik, kes tahavad, oma erariided kätte saaks, mõtlesin, et kesse jobu kaks üritust samasse kohta ja samale ajale planeeris ja mis imeinimesed need seal õue peal siis on, et nendega lihtsurelikke kokku ei või lasta. Pärast vaatasin lehest, et sellised ja et nad püüavad “panustada ühiskonda erinevate ürituste korraldamise läbi”. Ei, ma tegelikult ei arva, et nemad selles tingimata süüdi olid, kenad puhtad noored inimesed ja võib isegi uskuda, et see ühiskond, millesse nad panustada tahavad, ei ole selline… segregatsioonipõhine. Usutavam on, et mõni linnavalitsuse või muu sellise koha snoob pingutas üle. Mõtle, ikkagi ettevõtjad ja teisalt mingid mõttetud artistid ja käsitöölised.

Kui ma siis telgi juurde tagasi jõudsin, avanes mulle selline pilt:

Oli üks rikas inimene ja tal oli kombeks rõivastuda purpurisse ja
peenlinasesse, pidutsedes päevast päeva rõõmsasti.
Aga üks vaene, Laatsarus nimi, oli maas tema värava ees, täis paiseid,
ja püüdis oma kõhtu täita leivaraasukestega, mis rikka laualt
kukkusid. Kuid koeradki tulid ja lakkusid tema paiseid.

Ehk siis äraseletatult: telgi ees kügelevad ujedalt Saltatriculi&sõbrad ja otse nende pea kohalt puust galeriilt kõlab söömise ja joomise hääli ja muidu läminat. Ma hakkasin igatahes naerma, kui seda nägin.

Kohe järgmiseks meenus mulle ka Eesti klassik:

Juba eesruumis tehakse selget vahet, kuhu keegi kuulub. Kõik prostad, mühkad, kalavinskid, sussjalad, maavillased, plärud ja plotskid saadetakse pahemat kätt joodikute Nirvaanasse, kus nende jaoks on alati õlut ja viina, paberosse, mahorkat, kraakuskit, piparmündipräänikuid, klaaskompvekke ja esmaspäeviti poolkuivanud kollast rosinasaia. Ostku. Söögu. Egas keegi keela.

Paremal pool pauguvad šampanjapudelid, kelnerid seegavad edasi-tagasi, kuuldub mahedat muusikat ja nagu siidnarmastega naeru. Palmide Saali lähevad ainult paremad inimesed – vanad uhked vurhvid ja trikolossid, raskelt rahased klotserid, palgalised ševrood ja ševiotid, samuti ka päris noored nosplid, siksakid ja kikilipsud. Kedagi alla keskmist sinna ei lasta.

Mina siis mõtlesin, et kui turvamees mind ikkagi läbi lasi ega keelata julenud, küllap ma olen siis Matilde, kes läheb oma koletute kottadega igale poole ja istub kollasel sametsohval nagu porikärbes pannkoogil, teeb oma tooreid märkusi ja häirib haritud olemist. Aga päriselt tuli välja, et mulle oli lihtsalt tee sisse aetud – kui turvamees oli püüdnud tüdrukuid keelata, olid need haledalt öelnud “aga meie asjad on ju seal” ja tee oli hoobilt
vabanenud. Üldse paistis, et turvamehel vaesekesel on olukorra pärast natuke piinlik.

Aga minus oli seal gildimajas kõõludes ja kuuldes, et korraldaval toimkonnal on veel raskem elu kui meil esinejatel, et neile nimelt ei maksta üldse midagi, ärganud hirmus klassiviha. Et no mida. Üritus toob linnale turistide ja nende raha näol kindlasti midagi sisse. Kui on tore üritus, siis kahtlemata võib vahel vabatahtlikku või meie kombel kvaasivabatahtlikku tööd teha. Aga kui tahetakse, et inimesed teeksid ilma palgata tööd, siis võiks vähemalt feimi ja respekti pakkuda, selle asemel et neil töö tegemist segada.

Aga paistab, et vähe sellest, et valitseb ettekujutus, et “kunstiinimestele ju meeldib nende töö… tähendab, neil on niigi tore elu ja neile polegi vaja maksta” (lõppude lõpuks jagab seda arvamust ka osa kunstiinimesi endid), mõni leiab pealekauba, et “kui me neile ei maksa, ei ole nad järelikult ka midagi väärt, nii et anname jalaga”.

Ühesõnaga – vihastage mind veel natuke ja enne kui te arugi saate, on teil kultuurainimeste streik majas ja tehke siis oma hansapäevi ilma esinejateta, veel parem, ilma korraldajateta. Seda ei pea isegi streigina vormistama – aga eks sa tee üritust, kui kõik esinejad ja potentsiaalsed vabatahtlikud orgunnitegelased ütlevad “ei tea… meil ikka vist ei ole aega, väga kahju jah”.

***
Järgmiseks tänavune Viljandi folk ja selle dresskood.

Ei tea, kas asi on põlvkondade vahetuses või milles, aga vanast ajast mäletan, et kui ma tahtsin sama palju silma paista kui tavaliselt Tartus, siis pidin Viljandi folgiks ennast vähemalt kaks korda kirevamalt riide panema. Tartu-ülikonnaga oleks seal olnud täiesti nähtamatu. Aga nüüd ma eriti riietega ei tegelenud, panin selga, mis ette sattus, ja neljapäeval Viljandis tundsin, et uih, mind vaadatakse, vaata et rohkemgi kui kodus. Reedel oli minusuguseid vaatamisväärsusi juba rohkem, aga ikka vähe ja ikka oli väikest viisi modelli tunne ringi käia. Ja kui ma laupäeval koju hääletasin, küsis autojuht, et kas ma olen esineja. Vat ei teagi nüüd. Ühest küljest oli seal tõesti palju noori ja nad nägid tõesti märksa tagasihoidlikumad välja. Teisest küljest võib olla, et ma olen oma histrioonilise isiksusega praeguseks eaks endalegi märkamatult nii markantselt riides hakanud käima, et ei jää nähtamatuks enam kusagil. Ei noh, tore ju. Reedel keegi veel filmis mind mingi väga suure toruga ja tuttavad kodus rääkisid, et olid mind Aktuaalses Kaameras näinud, nii et veel natuke ja ma olengi kuulus, ikkagi päevauudiste nimelises riäliti šõus esinenud juba.

Aga folgiga jäin ma mitme koha pealt rahule. Esiteks tegin ma õige otsuse osta reedene päevapilet – reedel andsin siis täiega pihta ja kauem sellise intensiivsusega ei olekski jaksanud. Pealegi olin ma just reedel päev otsa kohal ja päevapilet andis priipääsme viisakasse peldikusse. Nii neljapäeval kui laupäeval sain palju kultuurat niisamagi (udmurdi tantsutuba, soolotantsu õpituba, üks spontaanselt tekkinud bänd, mis sisaldas näiteks Fernando Sterni ja kõik üle plangu kuuldud hääled).

Teine huvitav asi oli see, et ma läksin vist esimest korda folgile, ilma et ma oleks olnud kellegi ärasebimise või muidu armumise peal väljas. Ükskõik, kui edukad või edutud need sebimiseplaanid oleks olnud, nüüd tuli mulle igatahes üllatusena, kui palju rohkem ma muusikat tähele panen, kui kellelegi külge ei pea lööma. Väga tore kogemus. Ei peagi järelikult kogu aeg armunud olema, et hea oleks olla.

Kolmas tähelepanek: tegelikult saaks päris mõnusa folgi kätte ka traditsioonilise kerjusfolkarina. Viimase paari tööaastaga on lihtsalt sellised rikka inimese harjumused tekkinud, et tahaks ikka piletit osta või nii. Tänavu käis ka see päevapilet mul tegelikult üle jõu, aga äkki läheb tuleval aastal paremini. Või siis lähen juba teadliku arvestusega, et raha ei ole ega tule.

———————————————————-
* Kaubamaja oleks muidugi võinud neile tasuta jäätist anda, et nad seal nii ilusad olid. Mis meenutab omakorda seda, et kui ma jõin suhteliselt avalikult, kostüüm seljas, Aleksandrit, tuli idee, et me võiks sellest pildi teha, alekokile anda ja vastutasuks küsida tervele trupile aasta otsa tasuta õlut. Paljuvõitu? No aga ega kõik nii ilusad ei ole ka.

Advertisements

2 kommentaari to “Suvepidu ja klassiviha”

  1. Tänapäeval pole enam Hansapäevad, on Swedbäevad. Ajaga peab kaasas käima:)

  2. […] meie tantsimise ajal platsile üks ullike. Tema ei olnud kindlasti selline suvaline õllekotiga jalutaja, keda ma varem kirunud olen: ta oli silmnähtavalt huvitatud ja tantsis kaasa (nähtamatu […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: