Kellele ma meeldin
august 17, 2009
Veider asi: oma lüheldase blogijakarjääri jooksul olen olnud kõigest tosina inimese blogirullis ja nendest on umbes poolte kajamid nüüd luku taga, päris ära hävitatud või varjusurmas.
Ma väga loodaks, et see ei jätku, sest nemad meeldivad mulle ka. Mine tea, miks ma just sellise seltskonnaga klapin, kellega on oht, et nad ühel hetkel ukse lukku panevad. Ja hea veel, kui kõigest lukku, vähemalt saab siis võtit küsida, aga kui tuba lihtsalt maha jäetakse või maha lammutatakse, mis siis teha?
Kogu see jutt hakkab muidugi häirivalt meenutama neid eriti diipe kohti “My Blueberry Nights” filmist. Just neid diipe uste igaveseks lukustamise ja võtmete alleshoidumise kohti, mis oleks filmi minu jaoks peaaegu suutnud ära rikkuda. Huvitav, kas kellelgi on veel samasugused tunded? A. arvas, et need kohad olidki piinlikuna mõeldud, sest tolle Jude Law kohvikupidajaga juhtuski igasuguseid piinlikke asju, nagu siis, kui ta valesse kõrtsi valele Elizabethile helistas. Aga mul oli kuri kahtlus, et diip võtmejutt ei olnud mõeldud piinliku kohana, vaid pidigi olema diip jutt, mis ütleb inimsuhete kohta midagi enneolematult tarka. Ja vat selline asi on tõepoolest piinlik, palju hulllem kui süütud arusaamatused.
Peaks siis oma tubadejutu tasakaalustamiseks välja minema ja kedagi kellegagi segi ajama, on vähemalt naljakas.
Läbikäigu K 
Mulle tundub, et vähemalt need osad lukustamistest on tulnud sellest, et pole enam seda õhkkonda, mis oli varem. Ma ise tundsin juba pikka aega enne oma blogi kustutamist, et olen oma blogiga kuidagi üksi jäänud. Kui veel paar aastat tagasi oli nii, et blogid andsid vastastikuselt teineteisele inspiratsiooni, siis viimasel ajal tundus, et kõik on kuidagi lahku triivinud või siis triivisin ma ise liiga kaugele. Ja korraga oli sihuke üksiolemise tunne – et mind loetakse, kommenteeritakse ja mulle toetutakse isegi, aga sellest jääb väheks. Pole enam seda õlatunnet, et on kogum liitlas-blogisid.
Ja kui selline sünergia puudub, muutub iga uue kandva teema väljamõtlemine otsekui endast väljapigistamiseks. Ühel hetkel on aga tunne, et ei jaksa enam. Ei jaksa olla huvitav, ega ka ennast vaos hoida.
MeeldibMeeldib
Ma tegelikult ei usu seda, et õhkkond on kuidagi objektiivselt muutunud vms. Mulle tundub, et see on väga isiklik. Mina olen jõudumööda oma blogi pidanud enam-vähem täpselt kaks aastat, st mitte kuigi kaua — ja kui ma seda aega peaksin põgusalt kirjeldama, siis seal on olnud algul teatavat hirmuärevust, et ma mingeid oma tekste üldse avaldan, siis ka õhinat avalikkuse avastamisest, aga seal on olnud ajuti ka selles pettumist jne. Hetkel on käes väga rahulik ja üsna distantseeritud periood, n-ö. Mis sellele järgneb, ma ei tea. Ja ehkki mu blogi igavikuliseks nähtuseks ei pürgi, ei kavatse ma teda esialgu kindlasti ka sulgeda. Eks ma olen muidugi mõelnud, milleks mul teda üldse vaja on. Ja kas ongi vaja. Igatahes pole ma vist seda tüüpi, et vajaksin väga kindlat mõttekaalsaste ringi — ja seetõttu ei suudaks ma blogida n-ö parooli all, vaid valitutele. Aga igaüks otsustab ise, mida selle ruumiga, mis blogi kaudu ta käsutuses on, peale hakata. Arvan, et igat moodi on õige.
MeeldibMeeldib
kui ma viitsiks oskama õppida, siis ma teeks endale ka blogrolli. a sina oled teine eraisikust referrija mu blogile, st klikkide arvu poolest. mingi 31 klikki näitab.
MeeldibMeeldib
mulle lingivad muide peaaegu ainult tüdrukud
MeeldibMeeldib
nujah, mindfick, mina olen paar korda sinu blogisse sattund, notsu linkimiste peale, ja peab mainima, et keskealisele naisterahvale pole seal tõesti suurt midagi 😀 pealegi paremad palad jutustab notsu nagunii ümber.
no ma pole ka muidu suurem asi blogides kolaja. ja mulle meeldivad vist ikka sellised pikemad ja sisukamad jutud. kunagi lugesin regulaarselt ramloffi ja wildi, aga mõlemad on kuidagi ära kadunud või vajunud. mujale satun aegajalt ja juhuslikult.
PS. ma jäin mõtlema, et ma ise oleks sama sisuga jutule pannud ilmselt pealkirjaks: kes mulle meeldib.
ja üldse: mitu inimest on sinu blogirullis?
MeeldibMeeldib
Ma arvan, et tehniliselt võttes ja elustiili kõrvale jättes olen minagi pigem keskealine naisterahvas kui tüdruk.
“Kes mulle meeldib” oleks olnud hoopis teise sisuga postitus ja märksa laialivalguvam. Neid blogisid, mida ma ise loen, on märksa rohkem, kui neid, kust mulle lugejaid tuleb, ja õnneks on minu loetavate hulgas märksa väiksem protsent neid, kes poe kinni panevad ja üldse on see märksa heterogeensem seltskond. Ei, korrelatsioon on ikka minu blogi lugemise ja oma blogi sulgemise vahel. Äkki ma peaks kuskile hoiatuse panema: “ära loe, kui tahad edasi kirjutada”.
Ma ei ole ise blogirulli teinud, sest kardetavasti ei mahuks kõik, mida ma loen, nagunii ära. Lisaks kipub tegelik rull aja jooksul sinna või tänna veerema, osa langeb välja, osa tuleb juurde, aga kui see kuhugi fikseeritud oleks, ei viitsiks ma seda küllalt sageli muuta ja kokkuvõttes ei oleks ta eriti representatiivne.
MeeldibMeeldib
aga võibolla pole sa paljudel lugejatel blogirullis samadel põhjustel, miks sul endal blogirulli pole? ja blogirullis oled neil, kes on staatilisemad ja loevad üldse vähem blogisid? st korrelatsioon pole mitte lugemise, vaid selle fikseerimisega.
MeeldibMeeldib
Sedan’d küll.
Aga nii või teisiti mul väga palju lugejaid ei ole, kui wordpressi statistikat uskuda.
MeeldibMeeldib
Muide, kui palju lugejaid on õieti palju või koguni väga palju? Kui mul üksvahe käis salapärastel põhjustel mitu nädalat järjest korrapäraselt ca 100 külastajat, siis tundus see mulle häbemata suur arv, nii et päris piinlik hakkas — et mida nad siit küll sellisel hulgal otsivad ja võib-olla isegi leiavad. Tavaliselt on mul klikke kordades vähem.
MeeldibMeeldib
Hm, mõtlesin, et võib-olla keegi teab mingit blogikülastatavuse statistikat — et palju on ühel tavablogil keskmiselt lugejaid. Oleks üsna huvitav. Tavaliselt sellest vist aga ei räägita. Ja ma pole viitsinud välja uurida.
Igatahes sellel perioodil, mil mind päevas ca sada inimest luges, oma kuulsuse tipul olles, tundusin endale vaat et ülitähtsa meediafiguuri ja arvamusliidrina (sada inimest — Issand Jumal …, hea küll, 91 vms, et mitte öelda 81). Tõde on küllap aga see, et nn staarblogid saavad päevas tuhatkond klikki. Jumal teab.
MeeldibMeeldib
“mulle lingivad muide peaaegu ainult tüdrukud” <- se käis muidugi notsu kohta ka
ep, se keskealise jutt ei kõla sinu vanuses eriti sustainable enesemääratlusena. btw mis sa siis teed, kui neljakümneviieselt sellest rollist ära tüdined? 😀
MeeldibMeeldib
no ega ma igapäevaelus end vist eriti keskealisena tunne jah. ja rolle ei viitsi eriti võtta. või kui, siis väga demonstratiivselt. no näiteks et panen kontsad alla, teen silmadega plõks-plõks ja teatan malbel häälel, et tegelikult olen ma mees. aga netis kolades ja blogisid lugedes tuleb kohati küll vanainimese tunne peale. just sellepärast, et mulle tõesti meeldivad pikemad ja põhjalikumalt läbi kirjutatud jutud. ja siis tuleb kusagilt mingeid kommentaare stiilis, et nii pikka juttu küll keegi läbi lugeda ei viitsi. no mina näiteks ei viitsi igatsugu nupukesi eriti lugeda. ja twitteri mõte ei jõua ikka kohe üldse kohale.
MeeldibMeeldib
Mul jäävad lugejarekordid vist kah sinna 100 kanti, täpsemalt ei viitsi vaadata. Eks see olene ka sellest, kui tihti ma midagi üles panen. Paarkümmend inimest käib siit küll läbi ka siis, kui juba nädal aega ei ole midagi uut olnud, nähtavasti siis püsilugejad, kes feedreaderit ei kasuta.
Mis vanusesse puutub, siis teinekord on nii lahe sellega laiata, et häh, mina olen keskealine. Selline vastaline tunne, et pidage oma noorusekultust, kui tahate, aga mina olen lahe ja alternatiivne. Mis on mõistagi paras teismelise käitumine.
MeeldibMeeldib
ega need keskealised nüüd nii süvenemisvõimelised ka ei ole. minu arust paljud neist vahivad telekat kogu aeg.
MeeldibMeeldib
Apropoo: märkasin, et ka Kaamos on blogi vahepeal parooli alla pannud. Esimene tahtmine oleks parooli küsida. Teisest küljest meeldis mulle seal kõige rohkem lugeda ühiskondliku teemaga jutte ja kui blogi lukkuminek tähendab seda, et seal hakkavad olema ainult isiklikud postitused, siis ma nii suur vuajerist ei ole, et sinna oma nina peaks toppima. Las nüüd Kaamos ise ütleb, kui ta siia satub, kas tema arust tasuks mul seal käia või mitte. Zeniga sama lugu.
MeeldibMeeldib
Näedsa, sattusingi siia.
Ma ei ole end parooli taha lukustanud, vaid müürisin hoopis kinni. Põhjuseks just seesama ühiskondlik teema, nii veidralt kui see ei kõla.
Reageerisin (plahvatasin on siiski õigem väljend) ühe järjest suurelisemaid poose võtva tendentsi peale nii raevukalt, et mõtlen nüüd tõsiselt, kuidas end väljendada nii, et inimesed, kes tegelikult asjasse ei puutu mu sõnadest viga ei saaks.
Seni kirjutan seina taga. Kui enesega kokkuleppele ei jõua, siis varsti ei kirjuta üldse. Pobisen võibolla kusagil avalikul turul või kuuri taga.
Tegelikult olen ma supermöku, sest ei julge asjadest, mis mind PÄRISELT ärritavad täiesti otse rääkida, kardan pidevalt ülekohtune olla.
Jama. Einoh, ausalt jama.
MeeldibMeeldib
“ega need keskealised nüüd nii süvenemisvõimelised ka ei ole. minu arust paljud neist vahivad telekat kogu aeg.”
eino, ma tean küll, et kõik inimesed ei vasta stereotüüpidele. aga see ei tähenda veel, et stereotüüpe olemas poleks. ja tegelikult see telekavahtimine on vist tänapäeval rohkem nagu vanemate inimeste teema. noorematel on juba teised sõltuvushaigused.
MeeldibMeeldib
Ma ütleks küll, et telekavahtimine kärab ka keskealise stereotüübina päris hästi. Samal tasemel nagu noorte stereotüüp: Viru keskuses/kaubamajas hängimine.
MeeldibMeeldib
@Kaamos: üks nõks, mida ma ise vahel kasutan, on kasutada varjamatult subjektiivset keelt, et kõigile oleks kohe selge, et see on minu mõte, minu elu, minu ärritus jne. Siis ei ole lihtsalt võimalik ülekohtune olla. Keegi ei saa ju võtta ülekohtusena, kui sind mingi asi ärritab (ja kui keegi võtab, siis on ise loll).
MeeldibMeeldib
Loogiline, ainuke viga, et asja, mis mind ärritab teevad ka need, keda muis asjus austan. Siin ongi see valus koht, ei saada ju aru, mis on valesti, miks ma plärtsun, ütleja meelest on kõik õigesti.
aah, ma tõesti ei tea, kuidas inimestele öelda, et nende käitumine on minu meelest ülijõhker. Ikka tajutakse seda nii, nagu käiks see nende isiksuse, mitte käitumise kohta.
Tegelikut on raske ette kujutada kui temoeramentselt ma mõnikord reageerin, isegi enesele on see uskumtu.
MeeldibMeeldib
@kaamos
no mina kujutan mitmesuguseid temperamentseid reaktsioone päris hästi ette. ja notsu ilmselt samuti. me mõlemad kipume aegajalt itaalia stiilis suhtlema. mind vist eriti ei häiri, kui minu peale viisakalt ja argumenteeritult karjutakse. võin ise samaga vastata. aga eestis seda vist üldiselt eriti viisakaks ei peeta, jah.
MeeldibMeeldib
Ee… täiesti võimalik on ka variant, et ärritus tulebki isiksuse, mitte käitumise peale, või ütleme siis, et isiksuse teatud tahu peale. Kust see käitumine mujalt tuleb kui isiksusest.
Ainuke muu variant, mis ma suudaks ette kujutada, on see, et keegi käitub mingil viisil, sest keegi autoriteet on selle tema jaoks sobivana kehtestanud, aga tema enda sees on see tegelikult läbi seedimata, n.ö organismile võõras. Ja selline asi ärritab mind juba olemuslikult, ka enda juures, olenemata sellest, milline see käitumine ise on.
Aga probleem on vist selles, et ühest küljest käib keegi millegagi närvidele (ja ma ei välista, et see keegi olen mina), aga teisest küljest ei tahaks temaga sellest hoolimata kõiki suhteid igaveseks katkestada… mind on sellises olukorras aidanud suhtlemise hõredamaks muutmine, et see inimene ei oleks enam minu jaoks nii tähtis, et ta peaks täiuslik olema.
MeeldibMeeldib