Keelegeeniused

august 20, 2009

Ma olin jõudnud “Scotland Street 44” tõlkega juba suht rahule jääda – noh, et ise valiks siin-seal mõne teise sünonüümi, aga lause jookseb päris kenasti, kui mulle lätsatas näkku “kleitsärk”. Ja natuke hiljem “jahutussuhkur”.
Kuskil lõpuotsas oli ka juttu ruumide suurejoonelisusest, mis moodsaid arhitekte “väldib”. Ma oletan, et seal oli “evades”.

Kas standardiks ei olegi tõlkija, kes tundmatud väljendid järele vaatab ja kui sõnastikust ei leia, guugeldab, kuni saab vähemalt aru, millest juttu on? Loll küsimus nähtavasti.

Hea, et ma selle eest täishinda ei maksnud. Peab endale edaspidiseks kõrva taha panema, et kui ma otsustan mingi raamatu kohe, enne allahindlust ära osta, siis tuleb ta poes ikka põhjalikult läbi kammida.

11 kommentaari to “Keelegeeniused”

  1. Oop said

    Mkmm, yldiselt on selline käitumine ikka pagana haruldane.

    Meeldib

  2. nodsu said

    Huvitav. Äkki peaks hakkama selle eest lisatasu küsima.
    CV-le kirja: “Kasutan sõnaraamatut ja Google’it”.

    Meeldib

  3. Oop said

    No aga proovi.
    Mina olen aastaid seetõttu populaarne olnud, et oskan asju otsida – raamatuist, raamatukogudest, kataloogidest, Google’ist. Enamik inimesi ei tea yhtki Google’i operaatorit. Nad kysivad pigem minu käest ja mina siis guugeldan.
    Ajakulu on muidugi kohutav.

    Meeldib

  4. nodsu said

    Aa, see meenutas mulle, et hiljuti küsiti mult, et kas sardoonilisel on ikkagi midagi sardiinilisega pistmist või ei ole, nii et ma nüüd siis guugeldasin ja võin sama hästi siia kirja panna, et 66,6% ulatuses on, sest kolmest populaarsemast etümoloogiast kaks seob seda Sardiiniaga. Nii et hajameelne magister polnud nii loll ühtigi.

    Meeldib

  5. Oop said

    Yle kreeka “sardoniose”, kinnitab ka minu parim etymoloogiasõnar, 1987. aasta Oxford.

    Meeldib

  6. Serial K said

    minu jaoks on kummastav, et saksa keelest tõlkijad, sh mati sirkel ei tee vahet delikaatsel ja maitsval (saksa keeles delikat vist sama asja tähendab). siis hakkasin mõtlema, et kas mõni delikaatne toit on kirjanduslikus mõttes ikkagi olemas. tuli meelde douglas adamsi päevaprae-nimeline tegelane, aga tema käitus vist pigem frivoolselt. enamasti peavad isiksusteomadustega toidud end üsna jultunult üleval. võib-olla mõni “cipollino” tegelane.
    nüüd mõtlen välja, kuidas seda võimalikult elegantselt ühes lauses väljendada. “nii nagu meie kultuuris ei peeta inimesi delikatessiks, ei saa ka kõige tagasihoidlikuma maitsega rooga kuidagi delikaatseks nimetada” oleks ilus, aga liiga segane, keegi ei hammusta lahti

    Meeldib

  7. Serial K said

    Enamik inimesi ei tea yhtki Google’i operaatorit. Nad kysivad pigem minu käest ja mina siis guugeldan.

    vahepeal oli mul sama keiss, ehkki ajakulu oli ilmselt väiksemgi. nüüd juhtub vähem, aga vahepeal pidi veel vastama imetlevatele küsimustele “kuidas sa nii ruttu leidsid” – “toksisin kaks märksõna guuglisse ja klikkisin esimesele sobivale vastele”

    Meeldib

  8. Oop said

    Ilmselt eeldab õigete märksõnade valik kah teatud kogemust või kõhutunnet. Eri kirjakujud ja keelemängud veel lisaks.

    Ennevanasti suutsin ma TY raamatukogu muistsest sedelkataloogist kah kõiksugu asju välja kaevata. Sealt leitud lipik koopamaalingu kohta oleks mind toona ysna vähe yllatanud. Rahvasuu rääkis, et yks ajaloolane ning nyydne noorkirjanik olla tellinud kord lugemissaali teaviku, mis osutus ruljaks tabalukuga moodustiseks. Võtmest ei teadnud keegi midagi, nii läks see sama targalt fondi tagasi, mõnd raamatuhuvilist murdvarast ootama.

    Meeldib

  9. yks said

    delikaatne toit – kirsikook, kus kirssidel on veel kivid sees? Yksk6ik milline n2pu vahelt s88dav toit (wrapid, pizza, kanakoivad ja tiivad ja nii edasi)… Yldiselt inimesed l2henevad sellistele ikka noh, igap2evaselt. Toit on toit, eks. Aga kui midagi sellist n2iteks uhkel banketil pakutaks? On jah delikaatne mis sa nende pagana kirsikividega teed – alla neelata ei taha, suust otse n2pu vahele v6tta on vast ebaviisakas, lusika peale tagasi sylitada, h2sti viisakalt, vist k6ige parem variant, aga kuhu sa selle kivi siis paned, mis juba suust l2bi k2inud? Sama taldriku peale tagasi? ei taha nagu, aga tavaliselt pole erilist valikut, sest salvr2tikust oma tatiste kirsikivide kuhja alust teha on ka nagu natuke imelik.

    Meeldib

  10. nodsu said

    Mulle tundub, et kui “delikaatse” all mõeldakse igasuguses kontekstis ebamugavat, siis on see jälle eurožargooni karvane mõju. Ma saan veel aru, et “delikaatne probleem” on ebamugav, sest probleem on seda juba olemuselt, aga “delikaatne toit” viib küll mõtted pigem vapra kefiiri ja õnnetu riisipudingi maile. Kirsikivid tekitavad banketil delikaatse probleemi ja kuna delikaatse probleemi tekitamine iseenesest on ebadelikaatne ehk taktitundetu, siis ütleks ma, et kirsid banketil on ebadelikaatne toit. Või kui nad seda tegelikult ei ole, siis valavad nad kogu aeg kibedaid pisaraid, et nad on nii piinliku olukorra põhjustanud.

    “Kord ennemuiste, kui kõik kirsid olid veel valged, elas üks hirmus delikaatne kirsikompott. Ta oli kogu elu unistanud sellest, et ta võetakse peenele banketile kaasa. Võib-olla, mõtles kirsikompott, õnnestub mul peenetundeliselt lahendada suur diplomaatiline probleem ja hoida ära sõda. Kui ta aga ometi kord banketile pääses, märkas ta (ikka oma delikaatsuse tõttu), et inimesed, kes ettevaatamatult kirsikese suhu pistsid, ei teadnud enam, mida kiviga pihta hakata. Mõni poetas selle vargsi vestitaskusse, mis läks selle peale inetult punni, mõni taldrikule, põhjustades sellega õrnema tervisega inimestes iiveldust, mõni püüdis alla neelata; kaks diplomaati ajasid selle hingekurku ja kui nende elu päästmiseks Heimlichi võtet rakendati, sülitasid nad selle laias kaares üle saali teise diplomaadi pihta. Enesestmõistetavalt puhkes sõda. Kirsikompotil oli seda nähes nii häbi, et ta tõmbus selle peale üleni punaseks. Kui see lugu laiali läks, otsustasid punase värvi omandada ka teised kirsid, et see piinlikkust sümboliseeriv värv oleks õpihimulistele õpetuseks ja kergemeelsetele hoiatuseks. Aga inimesed, kes delikaatsuses kirssidest kaugele maha jäävad, ei ole siiani õppust võtnud ja üritavad ikka bankettidel kirsse serveerida. Ja kui nad surnud ei ole, sõdivad nad veel praegugi.”

    Meeldib

  11. Oop said

    Oi, see oli ilus!

    Aga kivid tuleb syndsalt ja delikaatselt laua alla poetada. Nii nagu kondid koertele. Rootsi laua puhul siis rootsi laua alla. Kardinatagused on kah abiks,

    Meeldib

Lisa kommentaar