Kohtumine tundmatuga

august 21, 2009

Alles see oli, kui ma seda Woody Alleni filmi A.le ümber jutustasin ja tema arvas imelikuks, et seal filmis laseb intellektuaalmees ennast häirida, kui tema noor, ilus, mugavat ja pingevaba koduelu pakkuv sporditibi seltskonnas rumalat juttu räägib.

Täna tuleb tema koju ja räägib: “Ma kohtusin täna jälle Päris Inimesega”
Möh?
Tegemist oli kellegi tuttava tuttavaga, kes oli veendunud, et “Da Vinci kood” paljastab ometi kord, kuidas kõik päriselt on, ja oli seda detailselt kirjeldanud. Ma sain aru, et tegemist oli üldiselt kena inimesega, nii oli A. siis pidanud koduni ootama, kuni ta rahus naerda sai. Ja mina kiskusin muidugi filmijutu jälle välja ja sain päriselu näite najal teda veenda, et professoril võib ikka sellise paarilisega raske olla küll. Eks sa katsu kogu aeg, jalad ristis, naeru alla suruda.

Mõtlesime siis, et tegemist on ju ikkagi kultuurihuvidega inimesega – lahutab meelt raamatute (või vähemalt raamatu) lugemisega ja üritab elu mustreid tabada, selle asemel et näiteks bemmiga mäkdoonaldsi ees rallida. Oleks ta rohkem lugenud ja rohkem haridust saanud, kukuks ka vähem naiivselt välja.

Ja siis mõtlesime, millest sellised ehmatavad klassivahed tekivad. Asi ei ole ainult päritolus – olen küllaga esimese põlve haritlasi näinud. Asi ei pruugi olla isegi hariduses – ma olen kunagi käinud keskhariduseta luuletajaga, kelle arutluskäikudes oli vahel näha treenimatusest tulenevaid lünki, aga ausalt öeldes on võimalik selliste lünkadega terve ülikool läbi käia, ilma et väga hullusti vahele jääks, nii et ta ei torganud tudengite ega kraadiõppurite seltskonnas sellega kuidagi silma. Ja kui mulle tundus, et ma olen sellise lünga peale sattunud, siis võisin temaga südamerahus vaielda, ilma et oleks olnud tunne, et ma löön last. Asi ei ole kaasasündinud võimetes, sest ma tean suhteliselt kõva peaga inimesi, kes on osanud endale päris paksu kultuurikihi peale kasvatada ja teisest küljest, jumal teab, kui palju andekaid lapsi meil õnnetute olude tõttu raisku läheb.

Ega me midagi tarka välja mõelnudki. Naljakas oli, jah, küll, aga kahju ka. Ja alles see oli, kui ma arvasin, et Eesti kihistumine on vanade kultuurmaadega võrreldes praktiliselt olematu (kuigi nendega võrreldes on ta vist köki-möki ikkagi).

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: