Argimälestused 80.-90. aastate vahetusest

august 25, 2009

Hanrahan küsis argimälestusi ja neid tuli mul kommentaari jaoks ebaviisakalt palju pähe, nii et saavad stiihilises järjekorras siia:
valged sokid mustade mokassiinkingadega paljudel meestel jalas.
Organiseerunud kurjategijaid kutsuti permikateks, väidetavalt pidi üks nende tunnus olema lahtised tossupaelad, mis pidi näitama, et neil pole vaja jala käia (vrd lootosejalakesed).
Kõigi riiete õlad olid patšokkidega.
Pooled mu klassi tüdrukud tegid endale vahvlilokke ja läksid üheksakümnendate tulles tasapisi pikkade keemiliste lokkide peale üle. Üheksakümnendate alguses oli üks tüüpiline tüdrukute koolimood läikivad retuusid, mille peal käis suur lotendav eredavärviline pluus. Ma ise olin siis juba küllalt kunstnik, et käia ebameinstriimilt väga lotendavate sinisekirjude Sangari pükste, isa vana ruudulise jaki, erakordselt kirju T-särgi, ema vana puuni kaabu ja vanaema vanade seitsmekümnendate tossudega. Selle ülbe boheemivälimuse varjus peitis ennast inimene, kes salaja kodus enda värvimisega katsetas, aga kunagi huulepulgaga suule pihta ei saanud. Siiamaani eriti hästi ei saa.

Tavalised inimesed hakkasid esimest korda välismaale saama. Välismaal oli enamasti vaene olla.

Balti jaama ümbruses müüdi kõikvõimalike täidistega vahvleid, üks levinumaid oli šokolaadiga ülevalatud maisipulgatäidis. Ja suhkruvatti oli kah mõnevõrra igapäevasemalt näha kui praegu.
McGuiveri seriaal oli tegija ja üks mu klassiõde võitis klassis populaarsust sellega, et oskas klaveril mäkaiveri tunnusmuusikat mängida.

Koolis esitas õppealajuhataja, kes alles paar aastat tagasi oli karjunud, kui keegi NSVL hümni peale püsti ei tõusnud, härdaid isamaalisi kõnesid.

Ma käisin talongiajal mingit peaaegu magusat kondiitrisaia leiva pähe ostmas, sest leivatalonge ei olnud nii palju, et isu oleks täis saanud, kuigi me vahetasime oma viina-, suhkru- ja suitsutalongid enamjaolt leivatalongideks.
Ja talongid anti tohutu laudlinana, kus igal talongil oli number ja see, mis numbri eest mida saab, muutus pidevalt.
Hakkas saabuma humanitaarabi ja siginesid esimesed tänapäevased kaltsukad. Ma mäletan seda õnne, et nüüd saab riideid osta.
Siginema hakkas eraettevõttest kohvikuid jm söögikohti, see oli kohutavalt põnev ja kõik saiad ja koogid tundusid kohutavalt head.

Ja üldse oli äkitselt hästi palju lubatud, mis enne oli keelatud, ja see kõik oli muidugi väga huvitav, nii et korraga said väga populaarseteks ja progressiivseteks teemadeks missivalimine, MRP, alternatiivravi, kirikuskäimine, porno, isamaalised laulud ja astroloogia.

________________________________________
Vaatasin, et samal teemal on juba mitu aastat tagasi kirjutanud ebalogaalne
ja siin on jälle suurepärased illustreerivad fotod ja
siin moeülevaade.

Advertisements

Üks vastus to “Argimälestused 80.-90. aastate vahetusest”

  1. Andres said

    Pisut vanemast ajast pilte on veel siin.

    Meie kool oli suure kiriku kõrval ja üks nüüdseks eesti kirjandusse sattunud õppealajuhataja, kes varem jõulu ajal ikka kiriku juures passis, kes õpilasist kiriku läheb, leidis 1989. aastal oma tõelise usulise palge ja viis lapsed ise kirikusse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: