Sodi, segadus ja mõnus äraolemine!

oktoober 11, 2009

Läksin Hajameelse juurde oma käomuna munema (et valida kedagi ei ole ja kärss on ka kärnas), aga sain hoopis suurepärase valimisloosungi, pärast seda, kui olin halanud, et hüüdlaused, mis sisaldavad korda ja puhast platsi (heh, freudi vääratusena kirjutasin kõigepealt “puhta platsi” asemel “puhas plast”) ja tööd, mis teeb vabaks, on palju õudsemad hüüdlaused kui “we need change” ja bla bla bla.

Eks see “sodi, segadus ja mõnus äraolemine” ole muidugi sama sisutühi nagu teisedki (milline on mu tegevuskava, et see kõik oma valijatele ka anda? ja mis poliitilist programmi see üldse tähendama peaks?), aga kui ma hakkaks lisama poliitilisi detaile, kukuks asi loosungina hulka kehvem välja. “Sodi, segadus, mõnus äraolemine, palju tasuta haridust, sotsiaaltagatised kõigile, suur sõnavabadus ja süütuse presumptsioon nagu raudpolt” – no ei tea, mida veel, äkki ka “ja üks kõvaks keedetud muna”?

Tegelikult ei saa minust muidugi kunagi poliitikut. Mul on väga vähe seisukohti või õigemini iga asja kohta liiga palju. Kui kunagi oli kuum teema vaidlus, kas lapsi kontserdile viia või mitte, ja keegi seletas ilusti ära, miks lapsi on kasulik kaasa vedada, tabasin ennast kaasa noogutamas. Jah, ma olen ise ka ühte sellist last näinud, kes pidas ennast hästi ülal ja arenes selle kõige taustal nii mis kolises. Kui siis tuli järgmine, kes räägis, et see on teiste pealtvaatajate narrimine ja lapsepiinamine, siis noogutan jälle kaasa. Ma olen ka ise selliseid piinatud lapsi näinud. Ja selline udu juba nii koduse probleemi peale. Lastekasvatamisega olen ma vähemalt isiklikult kokku puutunud, olgugi põgusalt. Mis siis veel energeetikast, põllumajandusest ja riigieelarvest rääkida.

Teate ju küll seda mulla Nasreddini lugu, kus ta kohtuvaidluses ühe poole ära kuulanuna ütles sellele “Sul on õigus”, teise poole ära kuulanud, ka teisele “Sul on õigus” ja kui naine pahandas, et kuda sa siis niiviisi kohut mõistad, jäi mõttesse ja ütles naisele “Sul on õigus”. Vot mina olengi see mulla Nasreddin.

Kuna meile kõigile meeldib oma tundeid teistele projitseerida, siis kaldun ka mina arvama, et ega need poliitikud kah enamasti tea, mida nad mõtlevad. Paar erandit tuleb küll pähe, keda ma vahetevahel või sagedaminigi kahtlustan poliitilistes vaadetes, aga paljukest siis neid on.

Otsapidi eelneva tõttu suhtun ma suure reservatsiooniga igasugustesse seadustesse või nende muudatustesse, mis mingile institutsioonile suure kontsentreeritud võimu kätte annavad. Suurima tõenäosusega saavad selle võimu juurde inimesed, kelle peamine vaade on see, et võimu tahaks. Või ka see, et vaenlased tuleks hävitada ja muidusööjad tööle panna. Mul on kõva kahtlus, et ma satuks sel puhul vaenlaste ja muidusööjate kilda, olenemata sellest, mis programm kõval käel väidetavalt on. Nii et parem juba sodi ja segadus – st ma võiksin peaaegu olla anarhist, kui liigne pessimism inimloomuse suhtes ei segaks.

Ja kuna ma seega anarhist olla ei saa, siis on mu arust parem, kui mingi võim on küll olemas, aga hästi laiali määritud. Võimude lahusus ja mitmeparteisüsteem ruulib.
Näis, keda ma tegelikult valima lähen… sellest seisukohast oleks loogiline, et võtan kõige väiksema, kellel on siiski mingit šanssi volikokku sisse saada.

Kuna tegelikult on mõnus äraolemine mu isiklikus edetabelis sodist ja segadusest ikkagi eespool, siis käib selline nuputamine mulle närvidele. Aga parem ikka see, kui kõva käsi ja kahjurite hävitamine, või selline kord, et “reeturi palk on surm”, nagu üks blogija üles kutsus.

——————————————————————-
PS – ega mul puhtuse vastu midagi otseselt ei olegi, aga poliitikute suust puhastamise juttu kuuldes ei tule mulle millegipärast silme ette mitte neitsilik rabamaastik, vaid Domestose ja DDTga relvastatud Ken-Marti Vaher.

Advertisements

35 kommentaari to “Sodi, segadus ja mõnus äraolemine!”

  1. zen said

    Saad vabalt olla anarhist. Anarhism on nimelt lõputu võitlus võimuorganite vastu. Ja kuna mingid võimuorganid on alati, siis on võimalik nende tööd ka lõputult õõnestada.

    See on Tee. Tao.

    😀

  2. Serial K said

    jah.
    [i]st ma võiksin peaaegu olla anarhist, kui liigne pessimism inimloomuse suhtes ei segaks.[/i]

    Ma võiks sama eeltingimuse puudumisel vabalt demokraat olla.

  3. Serial K said

    selles mõttes oli kosutav lugeda laupäevasest EPList Kaido Kama ohtrate vandesõnadega pikitud intervjuud, kus ta pmst tunnistas, et ülemaailmne diktatuur (illuminaadid, anyone?) oleks parem variant kui praegune bordell. ja märkis siis, et nojah, muidugi kui monarh on tark ja valgustatud, ei ole ikkagi tagatist, et tema poeg ei ole sadistlik debiilik.
    neofeodalism tundub siiski kuidagi ratsionaalsem, sa vähemalt tead, kus sa asud ja mille eest mida saad.

  4. nodsu said

    Ma arvasin, et anarhism maailmavaatena tähendab usku, et ilma võimuorganiteta oleks parem elu. Ja vaat selles ma kahtlengi. Kohe tulevad mingi nõdra keskvõimuga Aafrika riigid meelde, kus kohe siginevad väiksema kaliibriga sõjapealikud, kes siis lakkamatult sõdivad. Nii et laias laastus on riik parem kui riigi puudumine.
    Teisest küljest, kui riigis on võim tugevalt kontsentreerunud – või isegi kui ta on institutsioonide vahel jaotunud, aga ühel või mitmel neist on õigus eraisikute peal kõva vägivalda rakendada, siis on see isegi ohtlikum, kui suhteliselt nõrk riik, kus madistavad mingid väiksemat mõõtu pealikud.
    Nii et ma ei näe muud varianti, kui hästi laialimääritud võimuga riigistruktuur. Ammuks see oli, kui siin sellest kasu oli, et jupikene võimu oli presidendile eraldatud.

  5. Serial K said

    feodalism ongi üsna detsentraliseeritud kord

  6. nodsu said

    Ühe feodaali voliala piires väga kontsentreeritud siiski.
    Keerulisema ehitusega ühiskonnas ongi see tore asi, et keegi ei saa tunda, et ta oleks kellestki teisest hierarhias igas mõttes ülalpool – miskitpidi sõltud ikka ka nendest, kes ühes või teises hierarhias su alluvuses on. Selle hind on küll teatav bürokraatia ja ega suuremale osale inimestele see ei meeldi ka – võim on kuidagi segane ja tabamatu, paljud eelistaks vist konkreetset feodaali, isegi kui see aeg-ajalt kellegi maha lööb või maja ära võtab. Rääkimata sellest, et on inimesi, kes tahaks verd näha. Või milleks neid reality show’sid vaadatakse.

  7. ep said

    mulle tundub, et mõne inimese jaoks ongi just väga oluline olla hierarhias kellestki kõrgemal. no et selline amorfne mass inimesi, kus pole aru saada, kes täpselt on ülem ja kes alam, on see kõige vastuvõetamatum variant. siis vist tulevadki loosungid stiilis “vali kord” ja katsed see mass kuidagi ära sorteerida ja korralikult hierarhiasse paigutada.

  8. nodsu said

    Hierahiatest – Tõnu Õnnepalu arutas ühes Vikerkaares, et Eesti ühiskond on suht haruldane ühiskond, kus kõrgklass tõepoolest võimult eemaldati ja ühiskonnastruktuur moodustati ühe klassi liikmetest ja sellest tuleb eestlaste pidev viha kellegi peale, kes oleks ameti poolest nagu kõrgemal – mis õigusega ta kõrgemal on, ta on ju samasugune nagu mina. Sellist probleemi vanades riikides ei teki, seal jõuavad isegi demokraatia tingimustes võimule suuremalt jaolt kas vana aristokraatia või kõrgkodanluse liikmed. See meie iseärasus põhustab palju kibestumist, aga teisest küljest võiks ju anda teatava tagatise, et ainuvõimu ihkaja ette kohe kõhuli maha ei visata. Ainult et ma ei tea, kas see positiivsem pool ikka töötab.

    Mulle igatahes sobib ka “praegune bordell” paremini kui diktatuur. Valgustatud diktatuur võiks ju lühikest aega tore olla, aga kui seal taga ei ole valgustatud masse, läheb asi varem või hiljem käest ära. Ja kui meil oleks juba valgustatud massid, siis oleks ka valgustatud demokraatia (konstitutsiooniline monarhia läheb enesestmõistetavalt samasse patta), millel ei oleks häda midagi.

  9. Serial K said

    mulle sobiks siuke diktatuur kindlasti paremini, kus mulle sõbralikud jõud niite tõmbaksid, like, doh

  10. nodsu said

    Selle peale hakkas mul miskipärast peas kõlama “Maecenas atavis edite regibus, o et praesidium et dulce decus meum”, kuigi too oli pigem lahke oligarh kui diktaator.

  11. nodsu said

    Aga kõige kindlam tee selle juurde, et õiged niidid tõmmatud oleks, on muidugi ise tõmbajaks hakata ja ennegu arugi saad, oled maailmavalitseja valmis. Ka mul on vahel selliseid himusid.
    Viimasel ajal on mul otse ja kaude olnud kokkupuuteid vandenõuteoreetikutega ja iga kord hakkan ma mõtlema, et ei, kui ma ise peaks ära keerama, ka siis ei hakka ma uskuma, et kuskil on vägevad vandenõulased, kes tõmbavad niite. Kas siis maailm näeb välja, nagu keegi seda korraldaks? Mkmm. Pigem võiks mul tulla peale see hoog, et hakata ise korraldama. Kui see peaks võtma sirgjoonelisema kuju, siis saab minust Travis Bickle ja kui keerulisema, siis doctor No või midagi sarnast.

  12. nodsu said

    … aga mõnusa äraolemise parteisse kuulujana ma muidugi ei viitsi.

  13. V.A. said

    Too Õnnepalu artikkel oli päris huvitav. Ta võiks muidugi natuke veel süveneda kas või siinse kunagise saksakeelse ühiskonna osa struktuuri ja nende osalusse poliitilises elus … Aadlikke oli siiski vaid mõni protsent (ma mõtlen baltisakslastest üldse, ja rüütelkondade liikmeid oli veel vähem). 19. sajandi lõpuks oli (seoses ümberkorraldustega Vene riigis ja nende korralduste osalise pealesurumisega siinsele ühiskonnale + seoses siinse ühiskonna sisemise liberaliseerumisega, eestikeelse ühiskonnaosa aktiivsemaks muutumise ja ühiskondliku kerkimisega jne) rüütelkondade võim Baltimaade üle muidugi de facto päris väike. Erinev oli see ka maal ja linnas (millegipärast armastavad eestlased tollest ajast rääkides mudeldada kõike jonnakalt ikka mõisnik-talupoeg-skeemis, mis puudutab ju vaid ühte osa siinsest ühiskonnast).

    Nii et Eesti Vabariigi tulles oli muutus minu meelest tegelikult pigem sujuv, mitte järsk. Pealegi ka vanast baltisaksa eliidist tegutses mõnigi edasi Eesti Vabariigis, pigem küll mitte otseselt võimuaparaadis (aga ka seal oli neid), vaid mujal: äris, kultuuris jne. Palju oli arste, juriste jpt. Ja ega ka eesti tõugu härra/proia (kellest paljudki polnud selleks eile hakanud) ei vennastunud teps spontaanselt eesti maamehega/maanaisega.

    Minu meelest võrreldamatult suurem murrang oli Nõukogude aja tulles: siis aeti ära siit kõigepealt vana baltisaksa eliit — in corpore, keskmiselt väga haritud inimesed, ja siis ka enam-vähem põhiosa või valdav osa Eesti Vabariigi kogu (eesti- ja muukeelsest) eliidist (aeti ära, tapeti, küüditati etc). Midagi selle murranguga võrreldavat ma ei tea Eesti lähemas ajaloos.

    Ega ma ju ei tea, aga ma kujutan ette, et vähemalt mõnel tänu ENSV loomisele võimule saanud inimesel ja tema järglastel (kes võivad vabalt olla toredad ja targad inimesed, ja ongi sageli) südametunnistus vahel võib-olla natuke valutab ka. Jumal teab. Sellest ei räägita ka eriti. Või igatahes ei räägita rahulikult, analüüsivalt. 1940. aastal võim ju sisuliselt usurpeeriti (räägitagu tagantjärele mida tahes). Ja teiselt poolt tekitab see kindlasti ka võimukandjate suhtes umbusku. Ja Laulva revolutsiooni ajal korraldati kõik veel kord ringi.

    Eesti on väike ja võib öelda minupärast üsna tähtsusetu maa. Aga kumamalisel kombel on selle maa üle valitsemine (mis iseenesest ju mingi eriline suur ihalusobjekt ei tohiks olla) eriti nii umbes viimase saja aasta jooksul väga palju kannatusi põhjustanud. Ja segadust.

  14. Serial K said

    1940. aastal võim ju sisuliselt usurpeeriti

    noh, 1934. aastal samuti.

  15. Serial K said

    tartus ei oleks tegelt mul probleem ka sotside poolt valida. ehkki rohelistel on seal tunduvalt paremad šansid kui tallinnas. samas tallinnas on palju paadunud keskerakonna vihkajaid, kellele teised vanad parteid ka hästi ei meeldi, nii et mine tea, ehk saavad isegi sisse. üks lisafraktsioon kuluks ära küll.

  16. V.A. said

    Pätsi-Laidoneri riigipööre oli muidugi tõsine asi, siiski polnud see ju võrreldav 1940. aastal toimunuga. Ja 1934. aasta ei muutnud vist märkimisväärselt ka eliidi koosseisu, ei löönud ühiskonna struktuuri põhjalikult segi või pea peale. Ma pole ka kuulnud, et kedagi oleks hukatud riigipöörde käigus või kusagile küüditatud, või et oleks järgnenud põgeniketulv. Kuidas see kõik psühholoogiliselt n-ö rahvale mõjus, ma ei tea. Paljude jaoks küllap oli aga too “kõva käsi” just olukorra normaliseerumine (nagunii oldi elanud sajandeid mingites monarhiates).

    P.S. Igaks juhuks lisan, et ma pole riigipöörete ega revolutsioonide sõber (ehkki vabalt võivad nad ju mingis olukorras ka isegi mõttekad olla, tont teab), ja pole ka Päts mu lemmikuid vms. Kuid Pätsi demoniseerimisest ja kõige hilisema (1940 jne) häda ning viletsuse tema kraesse kirjutamisest ma ka ei saa aru.

    P.P.S. Ja poliitilistel teemadel ma tegelikult arutleda väga ka ei tahaks. Poliitika on ikka hirmus tüütu asi. Vot.

  17. nodsu said

    Ma arvan, et Pätsi demoniseerimine on otsene reaktsioon Pätsi jumaldamisele. Asjalik kriitika on muidugi teine asi.

  18. Serial K said

    mis demoniseerimine. kutt tegi riigipöörde. riigireetmine on ja oli siis kriminaalkuritegu.

  19. V.A. said

    Jah, see Pätsi demoniseerimise ja jumalikustamise seos on kindlasti olemas.

    Mis mind on aga hämmastanud, on see, kuidas on püütud konstruida mingit kausaalset ketti Pätsi riigipöörde ja 1939 (1940. jne) aasta sündmuste vahele — sellest võib minu meelest arvata nii ja naa, küll ma ei taipa aga äärmuslikku loogikat, mis seejuures viib kõik viimaks tagasi n-ö rahvale, kes Pätsi võimule lasi. See on selline loogika, mille järgi siis öeldakse, et vaat, ise te, Eesti rahvas, olite süüdi: poleks Päts võimule saanud, siis poleks olnud ka juunipööret ja okupatsioone ja küüditamisi, st ise olete (oleme) süüdi. Selline mõttekäik ei vii minu meelest kuhugi, ja on ka masohhistlik. Otsekui oleks 1934. aastal kõike olnud võimalik ette teada. Ja otsekui oleks Eesti vältimatuks arenguloogikaks olnudki lõpuks 1939. ja 1940. aasta. Otsekui võibki ühiskonda, mis pole laitmatu demokraatia, puhta südametunnistusega segi peksta.

    Mu privaatteooriaks on, et enam-vähem samamoodi, nagu 1939. ja 1940. aastal, s.o 2. maailmasõjas ja hiljem siin meil läks, oleks väga tõenäoliselt läinud nii või teisiti, Pätsiga või Pätsita. See, mis juhtus, polnud minu meelest mingi Eesti sisemise arengu loogiline tagajärg (seda on väitnud küll juunikommunistid, rääkides revolutsioonilisest situatsioonist etc), vaid siiski ennekõike väljast imporditud üsnagi jõle asi, mis muu hulgas tähendas väga radikaalset võimuvahetust, mille käigus tapeti tuhandeid inimesi ja mis põhjustas traumasid, mis pole täiel määral kadunud tänini. Üheks traumaks on ka selle teadvustamine, et väljaspool Eestit pole vist palju neid, keda selle maa saatus (isegi see, kas seda maad on või ei ole) väga palju huvitaks.

    Aga aitab minu poolest Pätsist jms-st süngest, postituse teema on vist midagi muud.

    P.S. Mulle meeldiks isiklikult valgustatud monarh, kes oleks laitmatult hea, tark ja hoolitsev, omakasupüüdmatu ja ka väga nägus. et teda oleks mõnus vaadata, ning raudse tervisega, ja heade geenidega, nii et ta lapsedki oleksid samasugused. Kuna sellist kahjuks ei leidu, siis pooldan demokraatiat, ehkki mulle meeldiks mõelda ausalt öeldes pigem muudele asjadele kui riigijuhtimine. Aga soovitan siiski valima minna (käisin eile eelhääletamas).

  20. nodsu said

    Mine tea, kuidas oleks läinud. Soomlastel läks ju teisiti.

  21. nodsu said

    St soomlastel oli vabam ühiskond ja ma arvan, et võib öelda küll, et seetõttu oli ka nende Venemaa-poliitika teistsugune. See, et meid vallutati, on nagunii selge. Aga Soome suutis näidata, et samasugune väike kolgas suudab asja ka nii korraldada, et ei vallutataks.

  22. V.A. said

    Jah, mine isahane tea. See ongi selline tänuväärt teema, et võib spekuleerida nii, kuidas soovi on.

    Soome, jah, aga lisaks võib ka Poola näite tuua. Ma ei tea, kui eeskujulikult demokraatlik ja tolerantne Poola pärast Józef Piłsudski riigipööret 1926. aastat nüüd ikka oli … 1939. aastal Poola igatahes jagati ja likvideeriti täielikult. Pärast 2. maailmasõda aga taastati (vähemalt mingil kujul). Balti riike ei taastatud. Sõjas likvideeriti ja pärast sõda taastati veel terve hulk riike, nii demokraatlikke kui ka mittedemokraatlikke. Noh, ma ei tea, aga kaldun arvama, et ilmselt siis Balti riigid kedagi tollal väga ei huvitanud, nii et see küsimus näis rahvusvaheliselt täiesti kolmandajärguline.

  23. V.A. said

    Hm, nüüd mõtlesin, et see enda laussüüdistamine on sarnane sellega, kuidas mõni naine arutleb, et põhjuseks, miks mu mees mind muudkui peksab, on vist ikka peamiselt see, et ma pole piisavalt hea vms. No ma ei tea.

  24. nodsu said

    Pätsi kritiseerimist ei pea ju võtma enda laussüüdistamisena. Ja kindlasti ei pea seda võtma kui NSVLi süüst puhtakspesemist. Aga kui vaadata, et kõigist neist/meist maakaardi peal üksteise all asuvates riikidest oli Soome kõige demokraatlikum ja kokkuvõttes läks tal kõige paremini, siis hakkad ikka mõtlema, et äkki oli seal mingi seos. Ega sellel Poolal ju ka teab mis hästi ei läinud. Sõja ajal võib-olla hulleminigi kui Eestil.
    Ajaloos torkida tasub juba sellepärast, et meenutada, et tookordne lahendus ei töötanud, järelikult ei tasu korrata.

  25. nodsu said

    St see, et NL oli väga halb ja palju halvem kui ükskõik milline siin 1918-1940 vahel olnud süsteem, ei tähenda, et Pätsu-aeg oleks hea olnud.

  26. nodsu said

    …ja selle kallal on minu arust vaja torkida just selle seltskonna pärast, kes õhkab, et “vaat Pätsu ajal oli kord majas” ja et tahaks kodus olla, “kui Päts on president”.

  27. V.A. said

    Nojah. Muidugi oleks tõesti huvitav teada, et mis oleks saanud siis, kui Balti riigid oleks tõesti 1939/40 sõjaga vallutatud (ja mitte selle segase susserdamise tulemusel — nn revolutsioonid jne). Et kas see oleks pärast 2. maailmasõda muutnud siinse piirkonna olukorra rahvusvaheliselt aktuaalsemaks, kas see oleks üldsuse tähelepanu ja sümpaatiat siinse kandi vastu suurendanud, ja kas siis oleks siin need NSV-d ära jäänud või loodud vähemalt mingid DV-d või RDV-d (juunikommunistidel olevatki pigem mingi “Mongoolia variant” 1940. aastal meeles mõlkunud, on nad rääkinud). Ei tea. Samas — enam-vähem kõik kohad, kuhu NSVL sõjaga sisse läks, NSVL-i kätte ka jäid. Ka Soome kaotas lahmaka maad. Nii et ei tea.

    Aga millest ma rääkida tahtsin õieti, on see religioosne mudel, mida kasutatakse tolle aja mõtestamisel. Mõtestamine ja refleksioon ongi head asjad, ja ses mõttes pole tähtiski, mida Venemaal arvatakse — st kas nemad selle perioodiga üldse tegelevad või ei. Tähtis on see asi enda jaoks selgeks teha, sealt midagi õppida ehk.

    Aga see üsna levinud religioosne mudel (süü/patt – karistus) on siiski nagu lihtsavõitu. See on ikka seesama Jeruusalemma hävitamise mudel. Või Käsu Hansu nutulaulu mudel: tegime rasket pattu, läksime kõrgiks, polnud perfektsed — ja nüüd. palun väga, omad vitsad peksavad. Ilus “armo-aig” on läbi ja nüüd oleme ärateenitult üks vilets “kiwwi unnik” — pange tähele ja katsuge tulevikus end parandada.

    Kohalt körgiss lätsi ma,
    Wimate siin elladen
    Elli ilma peljota,
    Torrest, surest wallaten.
    Ess mötle minna joht se pääl,
    Et piddi sündma mulle tääl
    Ütsik hedda, waiw ning piin.
    Oh! ma waene Tarto-liin!

    [—]

    Armas Reval, Pernau, Rig’,
    Wötke minnust oppust ka;
    Arge wötke mes om liig’,
    Jätke mahha körgistust,
    Armastage allandust,
    Ei sa teije hukka siin,
    Kui ma waene Tarto-liin.

  28. V.A. said

    Tähendab, ongi hea ja õige, kui endaga tööd teha ja püüda paremaks saada muudkui, end kultiveerida, harjutada ja harjutada.

    Aga arvan, et NSVL-iga ringikäimine tollal oli ka lihtsalt üksjagu keeruline asi. See oli ikkagi üsna veider riik, mida alles pikkamööda hakati rahvusvaheliselt tunnustama. Ta ei pidanud lugu rahvusvahelisest õigusest. Vahel pidas, vahel mitte, st käitus nii, nagu heaks arvas. Ja oli suur ja ka tugev seejuures. Nii et mis see optimaalne käitumine temaga olla sai, ma ei tea. Mulle tundub, et ta oli umbes nagu keegi, kes leides, et mõni isik talle ei meeldi, kvalifitseerib tolle ebameeldiva isiku mis tahes teo, näiteks mõne kogemata köhatuse, täie printsipiaalsusega sedamaid ennekuulmatuks nurjatuseks. Mida sihukesega peale hakata?!

  29. V.A. said

    Tuntud lõputuks õllelaua vaidluseks on, mida oleks pidanud tegema 1939. aastal. Et kas Päts tegi õigesti või ei teinud. Mõtlesin sellele, kui lugesin Postimehest isevärki artiklit, kus üks füüsik arutleb, kuidas oleks läinud, kui Solarises oleks kipslagi kukkunud alla kinoseansi ajal. Selle peale ei tea, kas nutta või naerda.

    http://www.tallinnapostimees.ee/?id=175320

    Füüsik toob analüüsi igasugu tegurid: õhutakistus, kõrged seljatoed jne, ja leiab siis, et ehk oleks parimal juhul vaid sinikaid saadud … või koguni, mine tea, oleksid inimesed “tõenäoliselt jõudnud ka ennast kössi tõmmata” (!!!). Äkki olekski. Aga kui lagi tulnuks alla serv ees, jätkab füüsik, siis “need inimesed, kes jäävad serva alla, oleks ilmselt rohkem viga saanud”.

    Jah, kui NSVL oleks Eestile tollal ikkagi kaela kukkunud, siis annaks taevas, et meil oleks siin võimalikult kõrged seljatoed olnud … Ennustamine on igatahes lõbus tegevus.

  30. ep said

    mulle meenutab see omaaegne NSV Liit (ja kohati ka praegune Venemaa) istuma jäänud poissi, sellist klassikaaslastest pea jagu pikemat kohmakat volaskit, kes suhelda hästi ei oska ja katsub end siis jõuga maksma panna. aga see selleks.

    tegelikult jäin ma mõtlema hoopis selle valgustatud monarhia juurde. et monarhiaga on see häda, et iial ei või kindel olla, kas poeg on ikka niisama terane nagu isa. ja et võibolla töötaks pikemas perspektiivis hoopis paremini tiibeti mudel. et valitakse varakult (2-3 aastaselt) välja heade eeldustega laps, kes saab siis parima võimaliku hariduse ja kasvatuse, et olla valgustatud riigipea. ja veel parem, kui neid oleks korraga kaks, üks vana ja teine noor.

  31. V.A. said

    Kui umbisikuliselt öelda, siis on see ilus: valitakse välja, saab hariduse, kasvatuse ja siis valgustatult valitseb. Ja on ilus elu. Aga praktikas: kes ta Eesti Vabariigis valiks (ja kelle hulgast), kes ta koolitaks ja kasvataks, ja kuidas üldse? …

  32. ep said

    no tiibets käib see kloostrite kaudu. aga kas peab ilmtingimata teokraatia olema, seda ei oska ma öelda. eks alustuseks läheks vist vaja ühte tarka ja säravat isiksust, kes süsteemi üles ehitaks. ja mõne aja pärast toimiks asi juba ehk põhimõttel “nii on alati olnud, järelikult on nii õige ja hea”. no nagu kõik teisedki valitsemisviisid.

    üks võimalik utopistlik maailmamudel 😀

  33. V.A. said

    Kahtlustan, et Eesti oludes lahendataks see mingite võimekustestide ja “katsetega”. Mida siis iga viie aasta tagant muudetaks …

  34. […] sõpradelt lätlastelt kirja ja kirja sees senise programmi kõrvale väheke protestantlikuma alternatiivi: lets be healthy and lets have a lot of work and […]

  35. […] Olles Mulla Nasreddin, mõtlen praeguseks juba, et kuna uus informatsioon tekib teadupärast tõlkimatu materjali vigase […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: