Sodi, segadus ja mõnus äraolemine!

Läksin Hajameelse juurde oma käomuna munema (et valida kedagi ei ole ja kärss on ka kärnas), aga sain hoopis suurepärase valimisloosungi, pärast seda, kui olin halanud, et hüüdlaused, mis sisaldavad korda ja puhast platsi (heh, freudi vääratusena kirjutasin kõigepealt “puhta platsi” asemel “puhas plast”) ja tööd, mis teeb vabaks, on palju õudsemad hüüdlaused kui “we need change” ja bla bla bla.

Eks see “sodi, segadus ja mõnus äraolemine” ole muidugi sama sisutühi nagu teisedki (milline on mu tegevuskava, et see kõik oma valijatele ka anda? ja mis poliitilist programmi see üldse tähendama peaks?), aga kui ma hakkaks lisama poliitilisi detaile, kukuks asi loosungina hulka kehvem välja. “Sodi, segadus, mõnus äraolemine, palju tasuta haridust, sotsiaaltagatised kõigile, suur sõnavabadus ja süütuse presumptsioon nagu raudpolt” – no ei tea, mida veel, äkki ka “ja üks kõvaks keedetud muna”?

Tegelikult ei saa minust muidugi kunagi poliitikut. Mul on väga vähe seisukohti või õigemini iga asja kohta liiga palju. Kui kunagi oli kuum teema vaidlus, kas lapsi kontserdile viia või mitte, ja keegi seletas ilusti ära, miks lapsi on kasulik kaasa vedada, tabasin ennast kaasa noogutamas. Jah, ma olen ise ka ühte sellist last näinud, kes pidas ennast hästi ülal ja arenes selle kõige taustal nii mis kolises. Kui siis tuli järgmine, kes räägis, et see on teiste pealtvaatajate narrimine ja lapsepiinamine, siis noogutan jälle kaasa. Ma olen ka ise selliseid piinatud lapsi näinud. Ja selline udu juba nii koduse probleemi peale. Lastekasvatamisega olen ma vähemalt isiklikult kokku puutunud, olgugi põgusalt. Mis siis veel energeetikast, põllumajandusest ja riigieelarvest rääkida.

Teate ju küll seda mulla Nasreddini lugu, kus ta kohtuvaidluses ühe poole ära kuulanuna ütles sellele “Sul on õigus”, teise poole ära kuulanud, ka teisele “Sul on õigus” ja kui naine pahandas, et kuda sa siis niiviisi kohut mõistad, jäi mõttesse ja ütles naisele “Sul on õigus”. Vot mina olengi see mulla Nasreddin.

Kuna meile kõigile meeldib oma tundeid teistele projitseerida, siis kaldun ka mina arvama, et ega need poliitikud kah enamasti tea, mida nad mõtlevad. Paar erandit tuleb küll pähe, keda ma vahetevahel või sagedaminigi kahtlustan poliitilistes vaadetes, aga paljukest siis neid on.

Otsapidi eelneva tõttu suhtun ma suure reservatsiooniga igasugustesse seadustesse või nende muudatustesse, mis mingile institutsioonile suure kontsentreeritud võimu kätte annavad. Suurima tõenäosusega saavad selle võimu juurde inimesed, kelle peamine vaade on see, et võimu tahaks. Või ka see, et vaenlased tuleks hävitada ja muidusööjad tööle panna. Mul on kõva kahtlus, et ma satuks sel puhul vaenlaste ja muidusööjate kilda, olenemata sellest, mis programm kõval käel väidetavalt on. Nii et parem juba sodi ja segadus – st ma võiksin peaaegu olla anarhist, kui liigne pessimism inimloomuse suhtes ei segaks.

Ja kuna ma seega anarhist olla ei saa, siis on mu arust parem, kui mingi võim on küll olemas, aga hästi laiali määritud. Võimude lahusus ja mitmeparteisüsteem ruulib.
Näis, keda ma tegelikult valima lähen… sellest seisukohast oleks loogiline, et võtan kõige väiksema, kellel on siiski mingit šanssi volikokku sisse saada.

Kuna tegelikult on mõnus äraolemine mu isiklikus edetabelis sodist ja segadusest ikkagi eespool, siis käib selline nuputamine mulle närvidele. Aga parem ikka see, kui kõva käsi ja kahjurite hävitamine, või selline kord, et “reeturi palk on surm”, nagu üks blogija üles kutsus.

——————————————————————-
PS – ega mul puhtuse vastu midagi otseselt ei olegi, aga poliitikute suust puhastamise juttu kuuldes ei tule mulle millegipärast silme ette mitte neitsilik rabamaastik, vaid Domestose ja DDTga relvastatud Ken-Marti Vaher.