Luksus, mitte liiklusvahend

oktoober 17, 2009

… vähemalt minu unistuste linnaruumis. Mõte tuli Marta blogis käiva lukutaguse vaidluse peale.

Ma mäletan aega, kui ma olin eriti põlglik just lennuväljadel kiiruskatsete tegijate ja rallitajate suhtes – milline mõttetu autopedelik hobi, ja ah, kuidas see keskkonda raiskab. Praegu olen asunud sinna leeri, et olgu rallisõiduk ise ühe ühiku kohta pealegi keskkonnavaenulikum kui igapäevaselt pruugitav linnasõiduk – seni, kuni hobi on kõigest hobi, ei suuda ta tekitada sellist müra- ja saastefooni nagu pidev autoliiklus. Rääkimata sellest, et sellised rallividinad on kallid. Mida kallim, seda vähem inimesi asjaga tegeleb. Mida kallim, seda harvem.

Looduskapitalismi” raamatu alguseotsas oli juttu sellest, et pmst oleks võimalik teha autosid, mis võtaks palju vähem kütust ja oleks sama turvalisuse palju kergemad, seega lõhuks vähem teid ja pidi vist ka vähem müra tekitama. Ja et kui need läheks masstootmisse, siis tuleks ka hind mõistlik. Aga kohe järgmises peatükis tuli jutuks ka see, et kuna sellisel säästlikul autol oleks suurem prestiiž (“ma olen keskkonnasõbralik ja sõidan säästuautoga”) ja nii väike kütusekulu, et sellega tasuks sõita rohkematel, siis tulemus oleks rohkem autosid tänavatel, olgugi et nad tossavad vähem. Ja paraku tähendab rohkem autosid ikkagi rohkem ummikuid, rohkem liiklusõnnetusi, laiemaid sõiduteid (USA näitel võib autostumine kaasa tuua lausa selle, et kõnniteid ei olegi, nii et ilma autota inimeste liikumisvabadus jääb kodukrundi piiresse, aga midagi läheb sõiduteede laienedes kaotsi igal juhul – haljastus või kõnniteede laius), lühidalt kehvemat linnaruumi ja madalamat elukvaliteeti. Kõigile, mitte ainult autosõitjatele.

Nii et selle nimel, et linn muutuks kohaks, kus sõidab ringi tohutu hästi korraldatud ühistransport ja enamik inimesi üldse jalgrattaga – või käib jala, sekka mõni invasõiduk, oleks ma nõus autoarmastajatele lausa soovitama: muretsege võimalikult kallis sõiduk, millega saab sõita ainult erilisel rajal. Muretsege uunikauto, millega saab kord paari kuu tagant linnas edevustiiru teha ja siis tuleb jälle mitu kuud remontida.

Saabuks õnnis elu, kus autoga sõidetaks ainult lõbu pärast (või tõesti pikki vahemaid), mitte sellepärast, et “bussi sinna ju ei käi, kas ma pean teie arust LENDAMA vä?” või “kuidas ma lapsega jala lähen, ta peab siis ju selle õhusaaste sisse hingama” või “jalgrattaga ei julge linnas sõita, ega ma enesetapja ei ole”.

PS: igaks juhuks tuleb ilmselt ära mainida, et ma tean küll, et selliseid asju ei saa üks inimene muuta, vaid selleks peaks linn või riik vastavat poliitikat tegema. Aga kui on küllalt inimesi, kes lärmi löövad, siis tuleb mõnele võib-olla pähe, et tahaks nende hääli või midagi.

Mind lihtsalt vaevab see sügav piinlikustunne, mis mind perioodilistelt Stockholmi-reisidelt saabudes tabab – nii palju autosid. Paha hais ja müra. Pagan võtaks, Stockholm on ju suurem kui mis tahes linn Eestis ja nemad, näe, said ometi hakkama. Eks mujal ole uhkeminigi tehtud, aga neid pole ma oma silmaga näinud.

Advertisements

8 kommentaari to “Luksus, mitte liiklusvahend”

  1. Siimisker said

    Aga millega seal Stockholmis siis hakkama saadi (ise pole käinud)? Ehk on mõningaid allikaid ja viiteid?

  2. nodsu said

    Kas sa pead silmas, et kuidas nad oma autokogust vähendasid? Ummikumaksu kehtestasid.

  3. AV said

    Lõpust 3. lõigu küsimus tuletab meelde filmimees Anton Muti portreefilmi kellestki ajaloolasest või arhiivitöötajast, kus (Mutt ei filminud kunagi midagi kõrgemalt kui pool meetrit, öeldakse) oli võte, et kaamera on pandud käru peale ja liigub piki riiulit, teisel pool riiulit liigub portreteeritav. Filmitegijad mõistatasid hulk aega, kuidas inimest liikuma panna (näiteks paneks ka tema käru peale), kuni keegi äkki taipas: ta on inimene, tal on endal jalad all, ta võib käia!

  4. nodsu said

    Noh, päris igaüks hästi ei saa, nii et head ühistransporti on ikka vaja. Mina olen küllalt heade jalgadega, et Tartus maksuametisse ja haigekassasse jala ära minna (mis kuradi komme see on ametiasutusi äärelinna toppida?), aga ma saan aru küll, et see, mis minu jaoks on poole tunni tee, on hädisemale või väga vanale või väga noorele kahe tunni oma.

  5. nodsu said

    Ja ennetamaks küsimusi, mis häda mul maksuametisse ja haigekassasse üldse minna on ja miks ma arvutiga asju ei aja – interneti teel võtab maksuamet vastu ainult tuludeklaratsioone, kõiki muid asju tahab ta paberil saada. Ja haigekassa tahab samamoodi paberi peal haiguslehte.

  6. kaarnake said

    Terve suhtumine, pooldan. Väidan, et inimesed on paljuski, eriti yhistranspordi osas, ise oma passiivusega nö turu ära solkinud, vähemalt Tartu järgi otsustades. Kuna ise olen kyll elanud 12a Tartus, siis aga kolinud maale, väidan veel, et: Autondus on, eriti maakohtades, nii prestiizne ju veel, sest inimesed on nõukaaegsetes normides kinni & nõnda on ka uusi, meistki nooremaid põlvkondi kasvatatud – et auto on erilise võimekuse näitaja, tagab sulle prestiizi IGAL JUHUL, ka su oma inimlikust harimatusest ja totrusest hoolimata. Oma plogis olen korduvalt kirjeldanud juhtumit, kus minu koju vandaalitsema tulnud pätijõugu liikmed, noh, viisakalt öeldes heitsid mulle muuhulgas tungivalt ette seda, et mul on palju suurem, uuem, kallim & vingem auto kui nende paarikymne aasta vanused äratrööbatud jõmmipannid (aga ostet sai see mitte vinguse, vaid vajaduse järgi, kuna me elame maal, ehitusmaterjale jm vajavas majas – ja odavaim võimalus on oma transport, mitte pidevalt midagi rentida) ning samasugust, just autotunnusel põhinevat prestiizitaotlust kohtan inimeste juures ikka veel väga palju. Me oleme ju inimesed, emotsionaalsed, tunnustust vajavad ning kerjavad…

  7. Nele said

    Ma just lugesin Petrone kirjeldust sellest, kuidas Ameerikas üldse kuhugi jala minna ei saa, sest tihtipeale ei ole selleks lihtsalt pinda, kuhu jalakäija saaks astuda ja see on ikka küll täitsa jõle. Tänagem õnne, et meil veel niigi hästi on läinud!
    Mina jällegi tahaks kitli peale anda kõigile neile kõrvalteelt tulevaile autojuhtidele, kes peateel sõitvale ratturile, kes on korraliku esilaterna tõttu väga hästi nähtav, ei taha teed anda ja jäävad viimasel minutil seisma väga tüdinud näoga, justkui rattur oleks kärbes või midagi sellist.

  8. nodsu said

    Täna üks jobu tuututas minu peale ülekäigurajal. Et misasja ma käin seal, kui tema tahab sõita.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: