Kuidas ma poes käin vol. 6

oktoober 23, 2009

Eks ma olen varemgi jauranud, kuidas ma raamatupoes kõik asjad läbi loen ja sealjuures raamatupoodniku unistus olen – kuigi vahel lähen ise alt kõigest poeslugemisest hoolimata. Nüüd tuli see teema Nirti kommentaariumis jälle üles ja mulle tuli veel üks episood meelde.

Reeglina, kui ma Viru Keskuse Rahva Raamatust läbi käin, tulen sealt vähemalt ühe paksu koomiksialbumiga välja, st vähemalt 250-300 krooni ühe raksuga. Aga viimati oli Viru Keskuse ärigeeniustel pähe tulnud, et WCd võiks tasuliseks teha. See ei vähendanud küll mu poodides vedelemise aega ja oma kolm või viis või teab mitu krooni said peldikuärimehed minu käest ka kätte, aga kui ma siis koomiksiriiuli vahel kõõlusin ja kaalusin, kas ma ikka tahan seda 300-kroonist raamatut nii väga või on mul raha millekski muuks rohkem vaja… a äkki oleks ikka ilus midagi ära osta, kui ma poes nii kaua tolgendanud olen? siis sadas järsku kaalupommina alla teadmine, et ah, ma juba maksin siin Viru Keskuses 3 krooni. Ohver Mercuriuse altarile antud, võin igasuguste süümepiinadeta kõik muud asjad ostmata jätta. Ja nii jäigi suurem raha raiskamata.

Jaa, ma tean, et on irratsionaalne raamatupood 300 kroonist sellepärast ilma jätta, et WC- ärikad on juba 3 krooni kätte saanud, aga midagi ei ole teha. Kui mul on kahel kaalukausil üsna võrdsed ettekäänded (“aga ma ju tahan seda” – “aga süüa on ka millegi eest vaja”), siis võib ka selline tühine kivike balansi paigast ära ajada. Kuigi ilmselt ei ole selles peldikulolluses süüdi raamatupood, vaid lühinägelikud majaomanikud.

Ja nii on see igasuguste poodidega. Kui mul on mingis äris (olgu see pood või söögikoht) käies pruukida ohtralt tasuta hüvesid nagu WC, mugavad diivanid ja lugemisvõimalus, siis tunduvad kõik seal tehtud kulutused väiksemad. Kui pisiliigutuste eest hakatakse raha küsima, siis millegi muu eest nagu enam ei tahakski seda välja anda. Nii et lõpptulemusena panen ma seal tasuta asjadega äris oluliselt rohkem raha hakkama ja ise olen veel rahul ka. Imelik on ikka see inimloomus – kuigi ma ise tean, kuidas minu ostukäitumist manipuleerida saab, ei tunne ma mugavas keskkonnas, et see mind solvaks või mu vabadust piiraks.

Veel imelikum on muidugi see, et mõned äritegijad seda ära ei taha kasutada. Pikemas perspektiivis peaks üksikute äride saamata jäänud raha tähendama, et neil ei tasu enam seal hoones poodi pidada, nii et majal tekib rentnike leidmisega raskusi. Aga no eksperimenteerigu terviseks, ega mul ju vahet ei ole, ma võin oma raha ka kuhugi teise poodi viia.

Ja sellest, kuidas raamatuid lugemata neid osta saab, ei saa ma endiselt aru. Mismoodi see käib, kas nii nagu jogurtiga, et kui leiad, et selle piimakombinaadi/kirjastuse toode sulle maitseb, siis ostad edaspidi selle firma kaupa regulaarselt? Veider. Samas, ega kõik jah minusugused lugejad ei ole. Ma loen ju poes toiduainete sildid ja riiete etiketid ka hoolega läbi ja suudan mõista, et kõik seda ei tee. Ainult et mida üks mittelugeja üldse raamatuga pihta hakkab? Kasutab sisekujunduses?

Advertisements

8 kommentaari to “Kuidas ma poes käin vol. 6”

  1. kaur said

    Ma tahtsin teha samasuguse sissekande Merimetsa selveri kohta.

    Seal ka kemps tasuline, 1 kroon. 1. Läksin sinna lastega pannkooki sööma. Neil tuleb nii enne kui pärast söömist tuleb käsi pesta, ja ehk ka “asja pärast” kempsus käia. 5-6 korda seega, kui sohki teha ja mõlema käed korraga ära pesta, siis 3-4. Ja see kroonitamine lihtsalt vihastab iga kord.

    Järgmine kord lähen mujale; pannkooki saab linnast mujal ka. Jälle – kaupmees võitis paar krooni, aga kaotas kliendi.

  2. Serial K said

    rahva raamatul on kogu aja, kui mina täheldand olen, palju halvem suhtumine olnud kui apollol
    kunagi ei leia sealt ühtki raamatut üles (ei saagi leida, alati selgub, need on keldris kasti sees, mille peale on kirjutatud “ettevaatust, leopard” – ma olen se vend kes alati TEAB mida ta otsima läheb eksole) ja vanamutid kogu aeg tšätivad omavahel (vanalinna rr-is) ja viru tn apollo on täielik oaas selle kõrval. solarise oma vajab sissetöötamist, aga viru omas mul jäi ükskord midagi sellepärast ostmata, et eesti luule riiuli ees istus kari venelasi ja pidas mingit kooli/ülikooli seminari

  3. Serial K said

    a ma arvan, et see peldiku teema on lihtsalt a) teismeliste b) süstlavendade pärast, kes sellistes kohtades tšillivad ja hängivad. ma käin nii palju baarides, et alati tean, kuhu peldikusse saab lihtsalt põigata (ja kasvõi süstida saaks, kui tahaks, sest se sinine valgus ka mingi reegel ei ole), aga need ju ei tea midagi, mis klappide varju jääb

  4. Serial K said

    “viru tn apollo on täielik oaas selle kõrval”

    *viru tn apollo oma valdavalt palju nooremate töötajatega on täielik oaas

  5. nodsu said

    Mulle meeldivad ka Tartu Kaubamaja Apollo töötajad. Üks väheseid kordi, mil mulle ei ole närvidele käinud, et mõni töötaja tunneb mu vahel ära ja oskab mu püsikliendi värgid küsimata sisse lüüa – ju ta teeb seda siis delikaatselt, sest mõnikord mind häirib, kui teenindaja mind peast teab.
    Aga Rahva Raamatus on siiski ka vaja vahel käia, seal on mõni võõrkeelne rmt, mida Apollos ei ole. Eestikeelne kirjandus on muidugi igal pool enam-vähem ühesugune ja ühesuguste hindadega.

  6. marta said

    mõte “äkki oleks kena midagi* ära ka osta, kui ma siin nii pikalt juba tillinud olen” on äärmiselt tuttav 🙂 …

    *ja raamatupoes on ju alati midagi, mida osta tahaks…

  7. […] Wrocław tundus olevat linn, kus on hea elada. Tähendab, ma ei mõtle ainult seda, et igal pool on arhitektuur ja ilusad vaated, see teeb turistile raudselt olemise mõnusaks, aga elamiseks ei pruugi sellest piisata. Ükskord mõtlesin, mis linnades mul siis rändamiste peal mõnus on olnud, ja taipasin, et loeb see, kui paljudesse kohtadesse tasuta ligi pääseb. Kas ma saan kuskil tasuta peldikusse. Kas ma saan kuskil maha istuda, ilma et selle jaoks peaks kohe endale sööki või jooki ostma. Kas ma saan kultuuri näha ilma piletit ostmata. No ja kui ma olen ennast niimoodi juba hästi tundma hakanud, siis võib juhtuda, et tegelikult ostan ma kokkuvõttes rohkem pileteid, sööki ja jooki kui mõnes ahnemas linnas. (Meenus, et tegelikult kehtib see isegi nii väikeste üksuste kohta nagu kaubamajad.) […]

  8. […] toimib muide ka vastupidi – vt kuidas mul kaob tuju kaubanduskeskusest üldse midagi osta, kui mult seal peldiku eest raha küsitakse. Siis on mul tunne, et ma olen juba oma ostlemise va peldikupiletiga ära ostelnud, aitab […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: