Kuidas ma poes käin vol. 6

Eks ma olen varemgi jauranud, kuidas ma raamatupoes kõik asjad läbi loen ja sealjuures raamatupoodniku unistus olen – kuigi vahel lähen ise alt kõigest poeslugemisest hoolimata. Nüüd tuli see teema Nirti kommentaariumis jälle üles ja mulle tuli veel üks episood meelde.

Reeglina, kui ma Viru Keskuse Rahva Raamatust läbi käin, tulen sealt vähemalt ühe paksu koomiksialbumiga välja, st vähemalt 250-300 krooni ühe raksuga. Aga viimati oli Viru Keskuse ärigeeniustel pähe tulnud, et WCd võiks tasuliseks teha. See ei vähendanud küll mu poodides vedelemise aega ja oma kolm või viis või teab mitu krooni said peldikuärimehed minu käest ka kätte, aga kui ma siis koomiksiriiuli vahel kõõlusin ja kaalusin, kas ma ikka tahan seda 300-kroonist raamatut nii väga või on mul raha millekski muuks rohkem vaja… a äkki oleks ikka ilus midagi ära osta, kui ma poes nii kaua tolgendanud olen? siis sadas järsku kaalupommina alla teadmine, et ah, ma juba maksin siin Viru Keskuses 3 krooni. Ohver Mercuriuse altarile antud, võin igasuguste süümepiinadeta kõik muud asjad ostmata jätta. Ja nii jäigi suurem raha raiskamata.

Jaa, ma tean, et on irratsionaalne raamatupood 300 kroonist sellepärast ilma jätta, et WC- ärikad on juba 3 krooni kätte saanud, aga midagi ei ole teha. Kui mul on kahel kaalukausil üsna võrdsed ettekäänded (“aga ma ju tahan seda” – “aga süüa on ka millegi eest vaja”), siis võib ka selline tühine kivike balansi paigast ära ajada. Kuigi ilmselt ei ole selles peldikulolluses süüdi raamatupood, vaid lühinägelikud majaomanikud.

Ja nii on see igasuguste poodidega. Kui mul on mingis äris (olgu see pood või söögikoht) käies pruukida ohtralt tasuta hüvesid nagu WC, mugavad diivanid ja lugemisvõimalus, siis tunduvad kõik seal tehtud kulutused väiksemad. Kui pisiliigutuste eest hakatakse raha küsima, siis millegi muu eest nagu enam ei tahakski seda välja anda. Nii et lõpptulemusena panen ma seal tasuta asjadega äris oluliselt rohkem raha hakkama ja ise olen veel rahul ka. Imelik on ikka see inimloomus – kuigi ma ise tean, kuidas minu ostukäitumist manipuleerida saab, ei tunne ma mugavas keskkonnas, et see mind solvaks või mu vabadust piiraks.

Veel imelikum on muidugi see, et mõned äritegijad seda ära ei taha kasutada. Pikemas perspektiivis peaks üksikute äride saamata jäänud raha tähendama, et neil ei tasu enam seal hoones poodi pidada, nii et majal tekib rentnike leidmisega raskusi. Aga no eksperimenteerigu terviseks, ega mul ju vahet ei ole, ma võin oma raha ka kuhugi teise poodi viia.

Ja sellest, kuidas raamatuid lugemata neid osta saab, ei saa ma endiselt aru. Mismoodi see käib, kas nii nagu jogurtiga, et kui leiad, et selle piimakombinaadi/kirjastuse toode sulle maitseb, siis ostad edaspidi selle firma kaupa regulaarselt? Veider. Samas, ega kõik jah minusugused lugejad ei ole. Ma loen ju poes toiduainete sildid ja riiete etiketid ka hoolega läbi ja suudan mõista, et kõik seda ei tee. Ainult et mida üks mittelugeja üldse raamatuga pihta hakkab? Kasutab sisekujunduses?