Vahepeal

november 29, 2009

… olen

mingi gripikese läbi põdenud, saanud allergilise astma diagnoosi (ei, see ei ole PÄRIS polkovniku lese edevus, sellest peab kõva häälega kellama, siis kõik teavad, et minu köhimisest ei pea seagrippi kartma; hüpohondriku rõõmud on kauba peale) ja võtan õudusesegase austusega allergiarohtu (ma võtan igasugust rohtu õudusesegase austusega, nii et igasugused platseebo- ja notseeboefektid peaks laes olema. Platseebo- ja notseeboefektidest rääkides, huvitav, mis värvi peaks olema allergiatablett, kui hea erguti on punane, hea antidepressant kollane ja hea rahusti roheline või sinine, v.a itaallastel? minu tabletid on valged, nii et arvatavasti aitavad ka mao ülihappesuse vastu, aga kuna nad on veel huvitava pikerguse kujuga, siis küllap aitavad nad üldse kõige vastu);

saanud sõpradelt lätlastelt kirja ja kirja sees senise programmi kõrvale väheke protestantlikuma alternatiivi:

lets be healthy and lets have a lot of work and money;),

kuigi ma ei tea, kas see “töö” peab just tingimata seal nimekirjas olema;

ja mänginud mõttemänge, kuidas tõlgendada “Saage nagu lapsed” neoteeniateooria valguses. See on minu arust üks kole tore teooria, sobib hästi kokku ka järgmise õpetusega:

inimene sünnib
õrn ja nõrk
inimene sureb
karm ja kange
rohud puud sünnivad
õrnad paindlikud
rohud puud surevad
kuivad jäigad
sest
karm ja kange astub surma
õrn ja nõrk ent astub ellu

sellepärast
kange sõdur ei ta võida
kange puu saab löögi kirvelt

suur ja kange langevad
õrn ja nõrk ent tõusevad.

Aa, ja natuke olulist infot ka: Lutsu garderoobitädil oli armas kutsu töö juures kaasas, natuke Niru nägu, arvab, et kõik inimesed on head, ja saba käib taga nigu propeller.

Väsinud

november 25, 2009

Ma olen – ühes enamiku oma sõpradega, arvan ma – üks neid, kelle arust võiks elu olla niiviisi korraldatud, et üksteisele ei tohi liiga teha, mittekonsensuaalselt peksa anda ja muid selliseid ebameeldivaid asju teha. Kui see tingimus on täidetud, tehku kõik muidu, mis ise tahavad, mind ei huvita.

Ma saan muidugi aru, et isegi kui seda õnnestuks täiel määral rakendada, on siin omad miinused, näiteks kui tahaks kellelegi peksa anda, aga ei tohi. Frustreeriv. Aga olles mitut pidi järele mõelnud, eelistan ma ikkagi sellist varianti.

Olemas näikse olevat ka hulk inimesi, kes tahavad esimeses järjekorras, et oleks kord. Kõigil tuleks õigesti elada, isegi kui selleks tuleb aeg-ajalt kellelgi pea maha võtta või muud drastilist teha, mis minu silmis on mõistagi see esimene kuri, mida ma tahaks vältida.

Mul on nüüd selline hüpotees, et kõik korraarmastajad ei tunne end otsekoheselt väljendades päris vabalt – “lihtsalt peab kord olema” ei ole selles ühiskonnas, kus me elame, ikkagi kõige populaarsem seisukoht – , seega käib taibukam osa neist välja mõtte, et “ega ma niisama, aga kui korda ei ole, siis hakatakse ju kohe tapma, röövima, peksma ja vägistama”.

Vat ei usu.

Aga vaielda ei ole vist ka mõtet.

Reklaamiklubi

november 22, 2009

Kui taastuv tervis ei luba iga päev mööda linna ringi pralletada (nagu seltskondlik graafik tegelikult nõuaks), siis tuleb nõulaiferdada, telekat vaadata ja iriseda, mis seal valesti on.

Mulle tegi juba vanasti hirmsasti nalja see reklaam, kus igavusse sureva häälega mees luges tuhmilt tele-eetrisse: “Kas närv peab vastu. *haigutus*”. Ei no tõesti, pinge kruvimine misssugune *haigutus*. Mäletate? Oli minu arust hiilgav näide sellisest lähenemisest, et “reklaamifirmale ei raatsi maksta, kuule, Vello, loe õige see rida sisse”. Tuleb aga välja, et reklaamispetsid arvavad, et päris hea kampaania oli, olgugi et neile ka ei meeldi.

Nüüd on see firma jõudnud siis uuele tasemele. Cheerleader‘ite kunst jätab mind iseenesest külmaks, aga eks ma saa aru, et ilusad poolpaljad tibid võivad korralikule heteroisasele peale minna, ja kui teostus on veel professionaalne – painduvus! jõud! rütm! täpsus! sünkroonsus! – võib isegi teistel seal midagi vaadata olla.

Unustage nüüd eelmine lause ilusti ära ja asendage painduvad, täpsed, trimmis jne cheerleader-tibid koledate cheerleader-meestega, kes laulavad koleda häälega ja ei pea viisi.

Minu arust geniaalne – saavutatud on asi, mis peaks põmst vastu hakkama nii meestele kui naistele, orientatsioonist olenemata.

Ootan huviga järge ja veel suurema huviga, kuidas reklaamieksperdid näitavad, et see on tegelikult kohutavalt hea reklaam.

Wiredil on pikk ja põhjalik artikkel, hplusmagazine’is rohkem naljajutt, kuigi mine võta kinni, vaimustushüüded, kuidas uus liha tuleb tervislikum kui vana ja kõikvõimalike maitsetega (me tahame maitsta lumeleopardi liha, oma armukese/vaenlase/iseenda omast rääkimata) meenutab mulle ühte viiekümnendate nõukogude keemiajutukat, kus entusiastlikult kilgati, kuidas peatselt saab plastmassist teha sisustuse tarbeks ükskõik millist väärispuitu ja mineraali ja kuidas keegi siis enam midagi muud ei kasutagi. Mõni kommentaator tõmbas sama paralleeli, meenutades margariini saatust – paljud kasutavad küll, aga kui toidu sisse on vaja võid, on ikkagi vaja võid.

MIs mina arvan? Kui see peaks õnnestuma, siis Euroopas ma sellel väga suurt turgu ei näe, kui vähemgurmaanlikud põhjamaad kõrvale jätta. Rääkigu, mis nad räägivad, ma arvan, et esialgne õnnestumine tähendab seda, et neil õnnestub tekitada midagi, mis on mingisugune liha, aga mitte selle-ja-selle haruldast tõugu ja ainult alpiaasade rohust toitunud veise või vabalt ringi jooksnud ja kastaneid ja tõrusid puukinud sea see-ja-see tükk. Tähendab, gurmeerestorani lauale ei jõua, aga kiirtoiduketid tõenäoliselt vallutab tormijooksuga. Kiirtoiduklient tahabki midagi üldist ja paneb nagunii ketšupit peale, just nagu arvatavasti ei süvene ka keskmine eestlane eriti, mis asi seal rakvere viineri sees just täpselt on.

Keskkondlikult võib sellest siiski tolku olla – gurmeerestoranid eelistavad nagunii peenemat, järelikult vastutustundlikumalt kasvatatud liha. Kõige rutem läheks ilmselt hingusele suured tööstusfarmid kõige oma üüratu teraviljatarbe ja veereostusega ja kellel sellest kahju oleks. Haruldastel tõugudel tekiks võib-olla üle tüki aja koguni eelis – kui küsimus oli odavas tootlikkuses, ei suutnud nad kõige parema kasvuga tõugudega võistelda, kui tootlikkus läheb nagunii laborite kätte, siis on päris lihaloomi üldse mõtet kasvatada ainult erakordse maitse ja tekstuuri pärast ja vahest selleks, et ajaloolisi kooslusi, kus kariloomi tarvis läheb, alal hoida (ma usun, et ega meie puisniidud ole ainsad, kus loomad peavad peal olema, et kooslus püsiks). Vabapidamisega loomakasvatusele jääks alles ka see eelis, mida ma kunagi Punase Hanrahani kommentaariumis mainisin – loomi saab pidada ka seal, kus põldu harida ei saaks, lased sead metsa ja kalorid ja loomsed valgud muudkui tulevad.

Loomakaitsjad ja rohelised on selle projekti üle üldiselt mõlemad kaunis õnnelikud, sellest hoolimata kujutan ette, et katseklaasiliha turule ilmudes tekib seltskond, kes hakkab jaurama, et “keemia” ja “ebanormaalselt tehtud toit peab olema organismile kahjulik” ja nii edasi. Aga ma ei usu, et see mõjutaks eriti kiir- ja valmistoiduturgu, mida ma põhilise sihtturuna näen. Keegi ei usu nagunii, et hamburgerid ja viinerid teab mis tervislikud oleks – ja kui uskuda Hank Hyenat (naljaartikli autor), siis peaks katseklaasilihast hamburger ja viiner tulema isegi tervislikum kui varem.

Üks kommentaator viitas veel ühele huvitavale tõrkele: et paljudele meist meeldib teadmine, et söök on olnud elus loom. Ma kirjutasin küll hiljuti, kuidas tänapäeva inimesel oleks raske looma tappa (ja Jüri Pino illustreeris seda praktiliselt), nii et parema meelega delegeeritakse see kellelegi teisele, aga teisest küljest on vägivaldsus meis kõigis olemas ja ma kujutan täitsa ette, et paljudele, kes praegu söövad liha ja räägivad samal ajal, kuidas neid häirivad loomade kannatused, tunduks, et liha ei maitse enam endiselt, kui kedagi pole selle jaoks tapetud.

Siit hakkas mõte liikuma kaht võimalikku turustuskampaania rada pidi. Üks: rohelised aasad, sinine taevas ja nii edasi, mis nüüd tööstusfarmidest priiks on saanud – ühest küljest vihje puhtale keskkonnale, teisest küljest ollakse harjunud toidupakendi peal haljaste aasade pilte nägema. Teine: hästi verine, kondid, soolikad ja värk, keskel hullumeelne teadlane ja tekst: mõtle, et nüüd võid süüa ükskõik keda (maniakaalne naer).

Haiguste ravi vol. 2

november 15, 2009

Seekord püstitasin vist oma põdemise kiiruserekordi. Reede hommikul kukkusin 38 kraadiga ära ja veetsin kaks päeva 38-39 kraadiselt tukkudes ja nälgides – igasuguste toitvate toitude mõtegi hakkas vastu ja tunne oli selline, et võite oma asendamatud aminohapped sisse soolata. No ja täna ärkasingi juba inimese temperatuuriga, ainult et kes nüüd oskab öelda, mida tuleks ja tohiks süüa, et jõud ruttu tagasi tuleks ja paastunud kõht välja kannataks? Häda on selles, et ega miski ei maitse veel päris normaalselt.

Tõestamist leidis, et kui ma olen haige, meeldivad minu ajule eriti abstraktsed kombinatsioonid. Lapsena oli mul kaks õudset palavikuhallukat, üks algas päris elus nii, et vaatan, K. mängib sealsamas toas mingi kohvri otsas ja äkitselt ma teadsin, et seal on ruutjuured sees ja ta ei tohi seda kohvrit lahti teha. Teinekord teadsin, et teises toas on hästi suured arvud ja see oli väga õudne.

Seekord ei olnud päris hallukas, ikka unenägu, mitte ka eriti õudne, aga sama teemaga ikka: nägin unes, et oli üks selline töö, et maailma arvud ringi tõsta. Polnud tähtis, kui palju jääb vanasse kohta, ükski arv ei pidanud vanasse kohta jääma, aga säilima pidi TASAKAAL.

Aitan kirjastajaid

november 13, 2009

Sildre_Maailma-nabaRada7-s heidetakse ette, et kultuurisündmus kajastamata jäänud, pressiteateid saadetud küll, aga tulemus kesine. Koomiksipedena pean siis natuke reklaami tegema. Ega Eestis iga päev koomiksiraamatuid ilmu, saati siis veel originaale.

Lugu tundus poes sirvides päris kobe olevat. Joonas Sildre joonistamislaad mulle päris ei istu, aga küllap ma ta veel ära ostan, kui keegi ei kingi. Äkki hakkab tema joon veel meeldimagi, kunagi uurisin poes ka “Chunky Rice’i” pika hambaga, aga kui korralikult läbi lugesin, tundus, et üldse maailma parim koomiks. Sildrel on samuti selline nurgeline ja närviline joon.

(Taevas, pidin ma nüüd veel siia vaatama, nüüd tahan ma kõiki neid koomikseid ka, mida seal Chunky Rice’i fännidele soovitatakse.)

Peldik on seal tasuta.

Solaris: 1
Viru keskus: 0

Hull munk

november 12, 2009

Täna öösel käisin unes Nõmme korterist mingeid asju ära kolimas, mis veel kolimata olid, ja lilli kastmas, muuhulgas sattusin lobisema meie vana ülemteenriga. Tolle käest kuulsin, et vanemad ei müügi seda korterit maha, hoopis üürivad välja. Mul oli hea meel, aga imestasin, et seal üleval elab ju see hull munk, kuidas üürilised temaga küll hakkama saavad. Munk elas trepikojas, akent hoidis kogu aeg lahti, vist ei söönud ega pesnud ka. Aknast (ikka teise korruse omast) tuiskas lund sisse ja sealtkaudu käisid tal külas inglid, pühakud ja viimasel ajal olid hakanud käima ka igasugused elusad ja surnud kuulsused. Naabruskond oli väga erutatud, kui nad näiteks Robert de Niroga tänaval kokku jooksid. Ülemteener arvas, et eks need üürilised ise tea, millega riskivad. Lisas, et viimasel ajal elab seal ka üks nunn, kooselu on väga vaga, aga munk pidi veel viimasemal ajal plaanima luteri usku üle minna. Võib-olla tahab nunnaga abielluda, arvasin ma.

Sattusin Times’is sellise artikli (artiklile ei pääse enam ligi, aga samast Tom Daley juhtumist kirjutab üks blogija) ja tema kommentaaride peale. Paar asja tuli meelde, mille peaks siia maha poetama, äkki teinekord vaja vaadata.

*
Ega selle artikli kommentaarid ole haruldus. Samuti ei ole see teema britispetsiifiline, kui ühe Etoni tropi jutt välja arvata (seda juttu peeti kommentaariumis õnneks üldiselt ikka tropijutuks, mitte Etoni elitaarsuse väljenduseks). Kui Ilmar Raagi “Klass” välja tuli, olid ka siinsed kommentaariumid samasuguseid mälestusi täis (või vaadatagu, mida Raag ise siin ja siin meenutab või kommentaare, mis tema blogis selle teema alla tulid). Ja Jonas Gardell on võimsalt välja toonud, kuidas see kõik käis ka Rootsi heaoluühiskonnas. Ma ise tean ainult paari inimest, kes oma kooliajast midagi ilget ei mäleta. Ja mul on päris lai tutvusringkond, kuigi, jah, suurem osa kõrgharidusega või sinnapoole teel, nii et see võib üht-teist selgitada.

Ma ei suuda kõige sellega kokku panna reaktsiooni, mis tabab vanemaid, kes otsivad lapsele murelikult kooli ja tahavad leida võimalikult väikest ja hubast, tee või ise – teadagi, elitistid, ja mis seal suurtes koolides ikka nii väga häda on. Või kui keegi otsustab lapse hariduse koduõppe vormis korraldada, kusjuures lapsel on ka oma “huvikoolis” nii suur koormus, et tavalise kooli kõrvalt tal seal käia ei õnnestuks, ilmub ikka mõni murelik, kes küsib, kuidas laps küll ilma koolita sotsialiseerub.

Sotsialiseerutakse seal koolis jee. Kui 30-40 last pannakse teatud ajaks mingisse hoonesse kinni ja neile rohkem tähelepanu ei pöörata, kui õppimise koha pealt tarvis (ja isegi sellega on asjad keerulised, näiteks istuma jätta pidi tänapäeval praktiliselt võimatu olema, nii et isegi kui laps hakkama ei saa, lohistatakse ta kuidagi järgmisse klassi edasi, mugandades natuke hindamissüsteemi – kuigi A. leidis, et sellel on omad eelised, vähemalt ei teki sellist habetunud “volaskite” kihti kümneaastaste klassis nagu Marek Pieguse raamatus) ja jäetakse omapead, siis ei ole see kuidagi päris ühiskonna moodi. Päris elus ei ole inimesed kollektiivi kokku pandud üksnes sünniaasta (ja mõnel juhul ka elukoha) järgi. Päris elus saab seltskonda valida. Kui päris elus keegi teisel käeluu murrab, nagu seal Timesi artiklis juttu oli, siis on ohvril paremad õiguskaitsevõimalused (kui kommentaarid läbi loete, siis näete, et ei kooli ega politseiga suhtlemine andnud erilisi tulemusi, kusjuures mitte tingimata kooli ega politsei süül), mitte ei öelda, et ah, laste mängud, las müravad, õnnetusi ikka juhtub.

Siin suurepärases essees (sedapuhku USA; järg on ka) võrdleb autor kooliühiskonda tegevusetute õukondlaste või ladies who lunch loodud mõttetute hierarhiatega:

[…] they’re also too young to be left unsupervised. Someone has to watch over them, and the most efficient way to do this is to collect them together in one place. Then a few adults can watch all of them.

If you stop there, what you’re describing is literally a prison, albeit a part-time one. The problem is, many schools practically do stop there. The stated purpose of schools is to educate the kids. But there is no external pressure to do this well. And so most schools do such a bad job of teaching that the kids don’t really take it seriously– not even the smart kids. Much of the time we were all, students and teachers both, just going through the motions.
[…]

In almost any group of people you’ll find hierarchy. When groups of adults form in the real world, it’s generally for some common purpose, and the leaders end up being those who are best at it. The problem with most schools is, they have no purpose. But hierarchy there must be. And so the kids make one out of nothing.

We have a phrase to describe what happens when rankings have to be created without any meaningful criteria. We say that the situation degenerates into a popularity contest. And that’s exactly what happens in most American schools. Instead of depending on some real test, one’s rank depends mostly on one’s ability to increase one’s rank. It’s like the court of Louis XIV. There is no external opponent, so the kids become one another’s opponents.

When there is some real external test of skill, it isn’t painful to be at the bottom of the hierarchy. A rookie on a football team doesn’t resent the skill of the veteran; he hopes to be like him one day and is happy to have the chance to learn from him. The veteran may in turn feel a sense of noblesse oblige. And most importantly, their status depends on how well they do against opponents, not on whether they can push the other down.

Court hierarchies are another thing entirely. This type of society debases anyone who enters it. There is neither admiration at the bottom, nor noblesse oblige at the top. It’s kill or be killed.

This is the sort of society that gets created in American secondary schools. And it happens because these schools have no real purpose beyond keeping the kids all in one place for a certain number of hours each day. What I didn’t realize at the time, and in fact didn’t realize till very recently, is that the twin horrors of school life, the cruelty and the boredom, both have the same cause.

Ja enne kui ütlete, et ah, see on ju Ameerika, siis lugege uuesti Eesti ajakirjanduse koolivägivalla teemade alla siginevad kommentaarid läbi või rääkige oma sõpradega.

Ainus sotsiaalne asi, mis mul sellega seoses pähe tuleb, on järgmine, samast artiklist (et miks nohikud on koolis ebapopulaarsed) inspireeritud õelus: targad lapsed on hilisemas elus laias laastus edukamad. Järelikult on vaja, et neil kordki elus tõsiselt halb oleks. Ja vastupidi, lastel, kelle elu üldiselt tuleb nüri ja frustreeriv, võiks ju kordki elus hea olla, kas või teiste arvelt. Las nad siis mängivad natuke “Kärbeste jumalat”, sest see on ainus ühiskond, kus nad üldse hakkama saavad. Ja pärast on neil võimalik rääkida, kuidas neil elus oli üks õnnelik aeg, siis, kui nad neliteist olid.

Oh, ma ei ütle, et kõik koolid oleks halvad – ma ei väsi linkimast sellele artiklile, kus leiti lahendus, kuidas nohiklust populaarseks muuta, millest ei siginenud kasu mitte ainult sündinud nohikutele, vaid kõigile lastele. Isegi tüüpilises “paneme kõik lapsed kaheksaks tunniks ühte kohta kinni ja vaatame, mis juhtub” koolis võib mõni klassikollektiiv tõeliselt suhtlevaks ja toetavaks kujuneda. Ja muidu sama haridussüsteemi piires on väikestes klassides ikkagi palju parem, nagu mulle kinnitavad kõik, kellel on olnud õnn sellistes käia.

Aga paluks siiski mitte viidata meie tüüpilisele koolile kui suurepärasele sotsialiseerumiskohale. Need toredad väikeste klassidega koolid on erandlikud, mõnel juhul raha eest ja enamik suuri klasse sellist toimiva kollektiivi loteriivõitu ei saa.

*

Mul on üks väga intelligentne ja ilus tuttav, kes ometi aeg-ajalt tuleb välja jutuga, nagu oleks teda pidanudki koolis kiusama, sest evolutsiooniliselt on kiusaja ju temast edukam ja järelikult tulebki tal ennast evolutsioonilise ämbrina hukka mõista. Mina muidugi hakkan selle peale enamasti mõtlema, kuidas selle evolutsioonilise eduga on – kas edu mis tahes sfääris on kohe paugupealt evolutsiooniline edu. Nojah, kui ma mõtlen, et üks meie klassi suurem vägivallatseja on grupiviisilise vägistamise eest süüdi mõistetud… ei, aga meenutagem, et meie SOS-pillide ajastul ei paku vägistamine isegi suuremat paljunemisvõimalust mitte, nii et ma arvan, et tema geenitiigis hullamist ei tasu liiga tõsiselt võtta. Ühiskondliku edu verstapostina on seda niikuinii raske näha ja miskipärast on mul kahtlus, et inimese puhul annab ühiskondlik edu ka paremad evolutsioonilised šansid. Kui see inimene üldse oma geenide levitamise peal väljas on.

Järgmiseks (aga selleks ajaks oleme juba kumbki oma tänavasse keeranud ja ma ei saa enam edasi vaielda) läheb mu mõte sinna peale, et mis kuradi mõttes see evolutsiooniline edu üldse asjasse puutub? Evolutsiooniliselt edukas saab olla mingi geen või vahest ka liik, aga indiviid?

Ja võib-olla järgmisel päeval tuleb mulle pähe veel adekvaatsem mõte: mille poolest peaks mis tahes edu pakkuma moraalset ülimust? Biologistlik eduteoloogia, hrmff. Tuletada sellest, mis on (kui oletada, et ikka on), see, mida peab, on eetiline naiivsus, muud midagi.

Aga alles A. tõi mu evolutsioonilis-eetilise porno juurest tagasi maa peale ja pakkus lihtsama lahenduse – Stockholmi sündroom või koduvägivalla ohvri mõttemaailm. Ohvril on kergem mõelda, et ta on ise süüdi, sest maailm ei saa ju olla nii valesti tehtud, et heal inimesel võiks olla halb. On kergem võtta kiusaja positsioon, otsustada, et kõik ebameeldiv on teenitud ja kiusaja on karistaja jumal, ja seda on hirmus raske tegemata jätta, sest see annab kogu õudusele mingigi mõtte.

Aga mõnel teisel võib olla teistsugune kogemus ja ta ehitab endale teistsuguse jumala. Ühel A. tuttaval on laps, kes nägi pealt pommimist, läks sõbra ja jalgrattaga relvastatult vahele ja võit jäi neile. Arvatavasti ei teki tollel päästetul ideed, et pommija oleks jumal, pigem ikka see laps, kes talle appi tuli. Ma arvan, et seda tasub meeles pidada: oma mälestused võivad ju igasugust jama rääkida, aga igal võimalusel tasub üles korjata kogemusi, millega on endal midagi kasulikku pihta hakata, isegi kui need on teiste omad.

——————————————————————————————-
Tagantjärgi täiendus: Libaroti nukra ja sarkastilise märkuse peale, et vägivald on tõrjutusega võrreldes “erikuradi glamuurne” ja et

Tõrjutusega seevastu pole midagi peale hakata, pole mõtet õhku peksta, või kuidas. Tatised paberikuulid juustes, tõukamised ja mõnituslaulud, oh kamoon, selle peale ei pilguta keegi silmagi, see pole piisavalt… glamuurne.

ruttan mainima, et ma pidasin koolivägivalla all silmas kogu komplekti, nagu ma kommentaarideski mainisin – ega alati veri lenda.

Punase Hanrahani pool läks käima huvitav lihasöömisvaidlus ja ma jaurasin seal natuke, kuidas mind häirib new-age-rohelus. Mitte ei taha, et nii kui ma ütlen, et olen roheline, hakatakse mind feng shuis*, tšakrates** või lõhnaküünalde põletamises kahtlustama. Tuli muide meelde, kuidas Sophie Dahl hiljuti kurtis, kuidas tal oli vastumeelsus looduslähedaste parfüümide suhtes, kuni talle meenus, et need kõik ei olegi paksu patšuli lõhnaga.

Aga teisest küljest hakkab mul häirekell lööma ka siis, kui väidetakse, et kaastundel või eetikal põhinevad argumendid on lihasöömise puhul naeruväärsed ja mõttetud. Täpselt nagu see häirib mind surmanuhtluse vms karmide karistuste teema juures, aga selle juurde tuleme veel tagasi.

Ühest küljest võiks kaastundele apelleerijate jutt enamasti olla paremini faktidega illustreeritud. “See loom on nunnu ja teda ei tohi süüa” selliseks illustratsiooniks ei sobi, aga kui tuuakse välja eriti rämedad loomapidamistingimused või tapmisviisid, siis minu silmis need argumendid pädevad, sest nii palju liha/nahka inimene nüüd ka ei vaja, et nende kaupade hinda mis tahes tingimustega alla tuleks lüüa.

Aga siin ongi koht, kus mõni naiivloomaõiguslaste üles ärritatud ratsionalist võib mulle vastu pead anda.

Üks argument, mida ma olen sellisel puhul kohanud, on üldjoontes selline, et “inimene peaks käituma liigiomaselt ja vaatama, kuidas söönuks saab, mitte ennast loodusest kõrgemale asetama ja endale keerulisi eetilisi reegleid kehtestama”. Aga ma ei ole esiteks üldse kindel, et eetilistest reeglitest vaba n.ö looduslik käitumine pikas perspektiivis paremini ära toidab ja teiseks ei saa ma aru, mille poolest eetilistel reeglitel liigiomasusest vajaka jääb, ja kuidas saab üldse väita, et miski, mida inimesed teevad, neile liigiomane ei ole. Kes ütleb et ei ole? Millise autoriteediga saab ta öelda, mis on inimestele omane ja mis mitte? jättes kõrvale inimliiki kuulumisest tuleneva autoriteedi, sest sellega saab vehkida ka iga tema oponent, kui meil just mõne muu liigiga diskussiooni algatada ei õnnestu.

Teine vool heidab ette loomade liigset antropomorfiseerimist ja kirjeldab seda kui hea elu peal lolliks läinud moodsate inimeste moodi. Jajah, antropomorfiseeritakse ja liialdatakse sellega. Aga kui antropolooge, näiteks Stewart Guthriet uskuda, siis on antropomorfiseerimine kõige vanem metafoorse mõtlemise suund üleüldse, pealegi ellujäämise mõttes igavesti kasulik (kui parajasti ei ole päris selge, kas loom/asi või inimene, on ohutum teha oletus, et inimene – ja niiviisi oletavad ka loomad, keda saab inimest meenutavate hirmutistega ära petta). Kui keegi tahab metafoorsele mõtlemisele üldse vett peale tõmmata, siis laseb ta sellega kardetavasti alla ka suurema osa kunsti, teadust ja tehnikat (ei mäletagi täpselt, oli see nüüd seesama Guthrie või keegi teine, kes tõi välja, kuidas neoliitiline tehnoloogiaplahvatus langeb kokku suure hulga kujutava kunstiga, mis metafoorset mõtlemisest, eriti antropomorfismist ujub).

Tõsi, kui loomadele tuntakse kaasa, sest nad on ju nagu inimesed, on see teatud määral kognitiivne viga. Aga ma kardan, et kui see viga oli evolutsiooniliselt tõesti nii praktiline, nagu Guthrie räägib, siis on loomades inimese nägemine vältimatu viga, mida me paljalt “õige mõtlemisega” välja rookida ei saa. Mõtled küll õigesti, aga tunne on ikka, et hiirinimene ja karuinimene, sigainimene ja koerinimene.

Ja seetõttu ei usu ma, et vanema aja inimesed oleks sellepärast loomade tapmisega muretumad olnud, et nad loomi inimestest paremini eristada oskasid. Ei (ja siin keeran ma oma tavalise tsiviliseerumisprotsessi jutu ja Norbert Eliase kummardamise peale), minu teada oli piir inimese ja mitteinimese vahel veel varauusajal hägusam kui praegu, pigem on põhjus selles, et vägivald häiris neid üldse vähem. Sattusin hiljuti renessanssmenüü kirjeldusele, kuhu kuulusid “jänesed ja metskitsed, kes olid küll hautatud, kuid kellele kõigile oli nahk selga tagasi pandud, et nad paistaksid elusad” ja ma usun, et enamikule tänapäeva ratsionalistidele mõjuks selline asi laua peal kõhedalt. Aga samuti oleme palju tundlikumad selle suhtes, kuidas inimestega ringi käiakse. Avalikke hukkamisi Lääne riikides ei korraldata ja suuremas osas neist maadest on surmanuhtlus üldse kaotatud. Karistused on leebemad, aga pangem tähele: ka raskeid kuritegusid on vähem. Kusjuures ma ei arva, et siin oleks tegemist üht- või teistpidi põhjusliku seosega. Vaevalt lähevad kuriteod karistuste leevenemise peale leebemaks/vähemaks, aga mul on raske ette kujutada ka seda, kuidas seadusandja ajab näpuga järge kuritegevuse statistikas, vaatab: “Nii, tänavu on meil vähem mõrvu olnud… kaotaks õige surmanuhtluse? ” ja järgmisel aastal: “Ups, jälle on mõrvama hakatud, hakkaks õige jälle avalikke hukkamisi korraldama?”

Kujutluspilt on muidugi intrigeeriv, aga ma olen veendunud, et tegelikult leevenevad nii kuritööd kui karistused sedamööda, kuidas ühiskonnas üldse vägivallataluvus väheneb. Meie ajal on agressiivne, kuid ühiskonnakõlbulik spektaakel sport, filmid ja videomängud – mänguvägivald niisiis. 16. sajandi Pariisis oli üks pühademeelelahutus kasside avalik põletamine. Elias kirjeldab, kuidas kaks maalrit süüdistavad teineteist varguses; “siis läheb üks nendest koos oma sugulastega ja torkab tänaval teise surnuks. Ja hertsog de Berry, kellel seda mõrvarit vaja läheb, peab talle paluma amnestiat, armuandmiskirja”. Meil oleks selline juhtum marginaalne ja šokeeriv; tollal pigem selline äpardus, et “olin jah natuke endast väljas ja mul on väga kahju”, mis ei määri eriti inimese reputatsiooni. Selge ja käegakatsutav vägivald tekitab meie ühiskonnas ebamugavust, seega on parem, kui liha ei meenuta, et ta on kunagi looma küljes olnud ja – nüüd jõuan ma siis surmanuhtluseni – on moraalselt mugavam, kui me ühiskonna liikmetena kedagi ei hukka.

See kõik võib olla väga silmakirjalik ja – isegi kui inimene ennast ise selle silmakirjalikkuse pealt tabab, aga ei suuda seda vägivallakeeldu maha võtta, – parasjagu neurootiline, aga eks igal asjal ole omad head ja vead. Tänu sellele on meie argielu turvalisem kui nelisada aastat tagasi.

Sellepärast arvan ma ka seda, et surmanuhtluse üle vaidlemisel on tegelikult kõrvaline, kumb läheb kallimaks maksma, kas vangi või timuka ülalpidamine ja mil määral saab sellise tagasivõtmatu karistuse puhul välistada kohtuotsuse ekslikkust. Tegelik küsimus on selles, kas me tahame elada oma tsiviliseeritud, neurootilises, aga suhteliselt turvalises ühiskonnas, või muretumas, lõbusamas, aga vägivaldsemas ühiskonnas. Ja tõtt-öelda ei ole meil seda valikut teha antudki – me oleme juba sedaviisi üles kasvanud ja ei saaks neljateistkümnenda või kuueteistkümnenda sajandi elus lihtsalt hakkama, käsi ei sirutuks piisavalt kiiresti pistoda haarama.

Neurootilisus on muidugi omaette nuhtlus, aga ma ei usu, et sellega oleks mõistlik tegeleda puhta ratsionaliseerimise teel. Tõtt-öelda tajun ma ratsionaliseerijate jutus tihti närvilist tooni, justkui sõdiksid nad millegi muu kui oma oponendiga. Näiteks omaenda häiritusega omaenda pinnaletükkivast vägivaldsusest. Ja muidugi on see närvilisus olemas ka tundelisemat sorti inim- või loomaõiguslastes – tegelikult oleks ju neilgi tore võtta nuga ja natuke verd lasta. Ja siis suubub vaidlus sinna, et kumbki pool sõdib oma kummitustega, selle asemel et üksteisega rääkida.

Ega mul eriti konstruktiivset soovitust ei olegi. Ratsionaalsed lihasöömis- ja ökondusargumendid poetasin juba Hanrahani juurde maha, aga see ei paranda kuidagi seda asja, et ma loomade tapmisega jänni jään (ja mida suurem ja mida rohkem inimese nägu loom, seda enam) ja seetõttu igasugust liha ikkagi silmakirjalikult söön – lasen teistel oma musta töö ära teha. Ja kui ma surmanuhtluse pooldajatele aeg-ajalt poetan, et tegelikult tahavad nad lihtsalt verd näha, siis no mida – justkui ma ise ei tahaks. Või mis häda mul muidu on unes aeg-ajalt kedagi ära tappa.

Igatahes ei usu ma, et vägivallatõrget niisama kergesti saaks maha võtta, ega sedagi, et johhaidii, küll me saaks siis vast õnnelikuks, kui me oma vägivaldsuse rõõmsalt vabaks laseme. Jääb loota, et oma tõrkega saab kuidagi rahu sõlmida ja vahel ikkagi oma eluks vajalik vägivald ära teha, näiteks vorsti süüa.

————————————————————————-
* A. ütles ükskord puhtast südamest: “Miks ei võiks öelda, et tee tuba korda, siis on hea olla, miks seda peab feng shuiks nimetama?” ja hiljem selgitas selle valgustava mõtte tulemusel kellelegi, et “feng shui on see, et energia, tähendab mina saan vabalt liikuda”.
** Mäletate Frani repliiki “Raamatupoest”?