Vägivald, vägivallatus ja liha

november 8, 2009

Punase Hanrahani pool läks käima huvitav lihasöömisvaidlus ja ma jaurasin seal natuke, kuidas mind häirib new-age-rohelus. Mitte ei taha, et nii kui ma ütlen, et olen roheline, hakatakse mind feng shuis*, tšakrates** või lõhnaküünalde põletamises kahtlustama. Tuli muide meelde, kuidas Sophie Dahl hiljuti kurtis, kuidas tal oli vastumeelsus looduslähedaste parfüümide suhtes, kuni talle meenus, et need kõik ei olegi paksu patšuli lõhnaga.

Aga teisest küljest hakkab mul häirekell lööma ka siis, kui väidetakse, et kaastundel või eetikal põhinevad argumendid on lihasöömise puhul naeruväärsed ja mõttetud. Täpselt nagu see häirib mind surmanuhtluse vms karmide karistuste teema juures, aga selle juurde tuleme veel tagasi.

Ühest küljest võiks kaastundele apelleerijate jutt enamasti olla paremini faktidega illustreeritud. “See loom on nunnu ja teda ei tohi süüa” selliseks illustratsiooniks ei sobi, aga kui tuuakse välja eriti rämedad loomapidamistingimused või tapmisviisid, siis minu silmis need argumendid pädevad, sest nii palju liha/nahka inimene nüüd ka ei vaja, et nende kaupade hinda mis tahes tingimustega alla tuleks lüüa.

Aga siin ongi koht, kus mõni naiivloomaõiguslaste üles ärritatud ratsionalist võib mulle vastu pead anda.

Üks argument, mida ma olen sellisel puhul kohanud, on üldjoontes selline, et “inimene peaks käituma liigiomaselt ja vaatama, kuidas söönuks saab, mitte ennast loodusest kõrgemale asetama ja endale keerulisi eetilisi reegleid kehtestama”. Aga ma ei ole esiteks üldse kindel, et eetilistest reeglitest vaba n.ö looduslik käitumine pikas perspektiivis paremini ära toidab ja teiseks ei saa ma aru, mille poolest eetilistel reeglitel liigiomasusest vajaka jääb, ja kuidas saab üldse väita, et miski, mida inimesed teevad, neile liigiomane ei ole. Kes ütleb et ei ole? Millise autoriteediga saab ta öelda, mis on inimestele omane ja mis mitte? jättes kõrvale inimliiki kuulumisest tuleneva autoriteedi, sest sellega saab vehkida ka iga tema oponent, kui meil just mõne muu liigiga diskussiooni algatada ei õnnestu.

Teine vool heidab ette loomade liigset antropomorfiseerimist ja kirjeldab seda kui hea elu peal lolliks läinud moodsate inimeste moodi. Jajah, antropomorfiseeritakse ja liialdatakse sellega. Aga kui antropolooge, näiteks Stewart Guthriet uskuda, siis on antropomorfiseerimine kõige vanem metafoorse mõtlemise suund üleüldse, pealegi ellujäämise mõttes igavesti kasulik (kui parajasti ei ole päris selge, kas loom/asi või inimene, on ohutum teha oletus, et inimene – ja niiviisi oletavad ka loomad, keda saab inimest meenutavate hirmutistega ära petta). Kui keegi tahab metafoorsele mõtlemisele üldse vett peale tõmmata, siis laseb ta sellega kardetavasti alla ka suurema osa kunsti, teadust ja tehnikat (ei mäletagi täpselt, oli see nüüd seesama Guthrie või keegi teine, kes tõi välja, kuidas neoliitiline tehnoloogiaplahvatus langeb kokku suure hulga kujutava kunstiga, mis metafoorset mõtlemisest, eriti antropomorfismist ujub).

Tõsi, kui loomadele tuntakse kaasa, sest nad on ju nagu inimesed, on see teatud määral kognitiivne viga. Aga ma kardan, et kui see viga oli evolutsiooniliselt tõesti nii praktiline, nagu Guthrie räägib, siis on loomades inimese nägemine vältimatu viga, mida me paljalt “õige mõtlemisega” välja rookida ei saa. Mõtled küll õigesti, aga tunne on ikka, et hiirinimene ja karuinimene, sigainimene ja koerinimene.

Ja seetõttu ei usu ma, et vanema aja inimesed oleks sellepärast loomade tapmisega muretumad olnud, et nad loomi inimestest paremini eristada oskasid. Ei (ja siin keeran ma oma tavalise tsiviliseerumisprotsessi jutu ja Norbert Eliase kummardamise peale), minu teada oli piir inimese ja mitteinimese vahel veel varauusajal hägusam kui praegu, pigem on põhjus selles, et vägivald häiris neid üldse vähem. Sattusin hiljuti renessanssmenüü kirjeldusele, kuhu kuulusid “jänesed ja metskitsed, kes olid küll hautatud, kuid kellele kõigile oli nahk selga tagasi pandud, et nad paistaksid elusad” ja ma usun, et enamikule tänapäeva ratsionalistidele mõjuks selline asi laua peal kõhedalt. Aga samuti oleme palju tundlikumad selle suhtes, kuidas inimestega ringi käiakse. Avalikke hukkamisi Lääne riikides ei korraldata ja suuremas osas neist maadest on surmanuhtlus üldse kaotatud. Karistused on leebemad, aga pangem tähele: ka raskeid kuritegusid on vähem. Kusjuures ma ei arva, et siin oleks tegemist üht- või teistpidi põhjusliku seosega. Vaevalt lähevad kuriteod karistuste leevenemise peale leebemaks/vähemaks, aga mul on raske ette kujutada ka seda, kuidas seadusandja ajab näpuga järge kuritegevuse statistikas, vaatab: “Nii, tänavu on meil vähem mõrvu olnud… kaotaks õige surmanuhtluse? ” ja järgmisel aastal: “Ups, jälle on mõrvama hakatud, hakkaks õige jälle avalikke hukkamisi korraldama?”

Kujutluspilt on muidugi intrigeeriv, aga ma olen veendunud, et tegelikult leevenevad nii kuritööd kui karistused sedamööda, kuidas ühiskonnas üldse vägivallataluvus väheneb. Meie ajal on agressiivne, kuid ühiskonnakõlbulik spektaakel sport, filmid ja videomängud – mänguvägivald niisiis. 16. sajandi Pariisis oli üks pühademeelelahutus kasside avalik põletamine. Elias kirjeldab, kuidas kaks maalrit süüdistavad teineteist varguses; “siis läheb üks nendest koos oma sugulastega ja torkab tänaval teise surnuks. Ja hertsog de Berry, kellel seda mõrvarit vaja läheb, peab talle paluma amnestiat, armuandmiskirja”. Meil oleks selline juhtum marginaalne ja šokeeriv; tollal pigem selline äpardus, et “olin jah natuke endast väljas ja mul on väga kahju”, mis ei määri eriti inimese reputatsiooni. Selge ja käegakatsutav vägivald tekitab meie ühiskonnas ebamugavust, seega on parem, kui liha ei meenuta, et ta on kunagi looma küljes olnud ja – nüüd jõuan ma siis surmanuhtluseni – on moraalselt mugavam, kui me ühiskonna liikmetena kedagi ei hukka.

See kõik võib olla väga silmakirjalik ja – isegi kui inimene ennast ise selle silmakirjalikkuse pealt tabab, aga ei suuda seda vägivallakeeldu maha võtta, – parasjagu neurootiline, aga eks igal asjal ole omad head ja vead. Tänu sellele on meie argielu turvalisem kui nelisada aastat tagasi.

Sellepärast arvan ma ka seda, et surmanuhtluse üle vaidlemisel on tegelikult kõrvaline, kumb läheb kallimaks maksma, kas vangi või timuka ülalpidamine ja mil määral saab sellise tagasivõtmatu karistuse puhul välistada kohtuotsuse ekslikkust. Tegelik küsimus on selles, kas me tahame elada oma tsiviliseeritud, neurootilises, aga suhteliselt turvalises ühiskonnas, või muretumas, lõbusamas, aga vägivaldsemas ühiskonnas. Ja tõtt-öelda ei ole meil seda valikut teha antudki – me oleme juba sedaviisi üles kasvanud ja ei saaks neljateistkümnenda või kuueteistkümnenda sajandi elus lihtsalt hakkama, käsi ei sirutuks piisavalt kiiresti pistoda haarama.

Neurootilisus on muidugi omaette nuhtlus, aga ma ei usu, et sellega oleks mõistlik tegeleda puhta ratsionaliseerimise teel. Tõtt-öelda tajun ma ratsionaliseerijate jutus tihti närvilist tooni, justkui sõdiksid nad millegi muu kui oma oponendiga. Näiteks omaenda häiritusega omaenda pinnaletükkivast vägivaldsusest. Ja muidugi on see närvilisus olemas ka tundelisemat sorti inim- või loomaõiguslastes – tegelikult oleks ju neilgi tore võtta nuga ja natuke verd lasta. Ja siis suubub vaidlus sinna, et kumbki pool sõdib oma kummitustega, selle asemel et üksteisega rääkida.

Ega mul eriti konstruktiivset soovitust ei olegi. Ratsionaalsed lihasöömis- ja ökondusargumendid poetasin juba Hanrahani juurde maha, aga see ei paranda kuidagi seda asja, et ma loomade tapmisega jänni jään (ja mida suurem ja mida rohkem inimese nägu loom, seda enam) ja seetõttu igasugust liha ikkagi silmakirjalikult söön – lasen teistel oma musta töö ära teha. Ja kui ma surmanuhtluse pooldajatele aeg-ajalt poetan, et tegelikult tahavad nad lihtsalt verd näha, siis no mida – justkui ma ise ei tahaks. Või mis häda mul muidu on unes aeg-ajalt kedagi ära tappa.

Igatahes ei usu ma, et vägivallatõrget niisama kergesti saaks maha võtta, ega sedagi, et johhaidii, küll me saaks siis vast õnnelikuks, kui me oma vägivaldsuse rõõmsalt vabaks laseme. Jääb loota, et oma tõrkega saab kuidagi rahu sõlmida ja vahel ikkagi oma eluks vajalik vägivald ära teha, näiteks vorsti süüa.

————————————————————————-
* A. ütles ükskord puhtast südamest: “Miks ei võiks öelda, et tee tuba korda, siis on hea olla, miks seda peab feng shuiks nimetama?” ja hiljem selgitas selle valgustava mõtte tulemusel kellelegi, et “feng shui on see, et energia, tähendab mina saan vabalt liikuda”.
** Mäletate Frani repliiki “Raamatupoest”?

4 kommentaari to “Vägivald, vägivallatus ja liha”

  1. […] pikemad põhjendused tõin kunagi juba ära oma üldisema vägivallapostituse sabaotsas: Surmanuhtluse üle vaidlemisel on tegelikult kõrvaline, kumb läheb kallimaks maksma, […]

  2. […] Hmm, vaatan, et need kaks asja on mul juba varem kõrvuti jalgu jäänud. […]

  3. […] jahusin oma vägivallapostituses sellest pikemalt, tsiteerin siin lühidalt: “küsimus on selles, kas me tahame elada oma […]

  4. […] tõrkele: et paljudele meist meeldib teadmine, et söök on olnud elus loom. Ma kirjutasin küll hiljuti, kuidas tänapäeva inimesel oleks raske looma tappa (ja Jüri Pino illustreeris seda […]

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: