Paar juhumõtet koolivägivalla teemal

november 11, 2009

Sattusin Times’is sellise artikli (artiklile ei pääse enam ligi, aga samast Tom Daley juhtumist kirjutab üks blogija) ja tema kommentaaride peale. Paar asja tuli meelde, mille peaks siia maha poetama, äkki teinekord vaja vaadata.

*
Ega selle artikli kommentaarid ole haruldus. Samuti ei ole see teema britispetsiifiline, kui ühe Etoni tropi jutt välja arvata (seda juttu peeti kommentaariumis õnneks üldiselt ikka tropijutuks, mitte Etoni elitaarsuse väljenduseks). Kui Ilmar Raagi “Klass” välja tuli, olid ka siinsed kommentaariumid samasuguseid mälestusi täis (või vaadatagu, mida Raag ise siin ja siin meenutab või kommentaare, mis tema blogis selle teema alla tulid). Ja Jonas Gardell on võimsalt välja toonud, kuidas see kõik käis ka Rootsi heaoluühiskonnas. Ma ise tean ainult paari inimest, kes oma kooliajast midagi ilget ei mäleta. Ja mul on päris lai tutvusringkond, kuigi, jah, suurem osa kõrgharidusega või sinnapoole teel, nii et see võib üht-teist selgitada.

Ma ei suuda kõige sellega kokku panna reaktsiooni, mis tabab vanemaid, kes otsivad lapsele murelikult kooli ja tahavad leida võimalikult väikest ja hubast, tee või ise – teadagi, elitistid, ja mis seal suurtes koolides ikka nii väga häda on. Või kui keegi otsustab lapse hariduse koduõppe vormis korraldada, kusjuures lapsel on ka oma “huvikoolis” nii suur koormus, et tavalise kooli kõrvalt tal seal käia ei õnnestuks, ilmub ikka mõni murelik, kes küsib, kuidas laps küll ilma koolita sotsialiseerub.

Sotsialiseerutakse seal koolis jee. Kui 30-40 last pannakse teatud ajaks mingisse hoonesse kinni ja neile rohkem tähelepanu ei pöörata, kui õppimise koha pealt tarvis (ja isegi sellega on asjad keerulised, näiteks istuma jätta pidi tänapäeval praktiliselt võimatu olema, nii et isegi kui laps hakkama ei saa, lohistatakse ta kuidagi järgmisse klassi edasi, mugandades natuke hindamissüsteemi – kuigi A. leidis, et sellel on omad eelised, vähemalt ei teki sellist habetunud “volaskite” kihti kümneaastaste klassis nagu Marek Pieguse raamatus) ja jäetakse omapead, siis ei ole see kuidagi päris ühiskonna moodi. Päris elus ei ole inimesed kollektiivi kokku pandud üksnes sünniaasta (ja mõnel juhul ka elukoha) järgi. Päris elus saab seltskonda valida. Kui päris elus keegi teisel käeluu murrab, nagu seal Timesi artiklis juttu oli, siis on ohvril paremad õiguskaitsevõimalused (kui kommentaarid läbi loete, siis näete, et ei kooli ega politseiga suhtlemine andnud erilisi tulemusi, kusjuures mitte tingimata kooli ega politsei süül), mitte ei öelda, et ah, laste mängud, las müravad, õnnetusi ikka juhtub.

Siin suurepärases essees (sedapuhku USA; järg on ka) võrdleb autor kooliühiskonda tegevusetute õukondlaste või ladies who lunch loodud mõttetute hierarhiatega:

[…] they’re also too young to be left unsupervised. Someone has to watch over them, and the most efficient way to do this is to collect them together in one place. Then a few adults can watch all of them.

If you stop there, what you’re describing is literally a prison, albeit a part-time one. The problem is, many schools practically do stop there. The stated purpose of schools is to educate the kids. But there is no external pressure to do this well. And so most schools do such a bad job of teaching that the kids don’t really take it seriously– not even the smart kids. Much of the time we were all, students and teachers both, just going through the motions.
[…]

In almost any group of people you’ll find hierarchy. When groups of adults form in the real world, it’s generally for some common purpose, and the leaders end up being those who are best at it. The problem with most schools is, they have no purpose. But hierarchy there must be. And so the kids make one out of nothing.

We have a phrase to describe what happens when rankings have to be created without any meaningful criteria. We say that the situation degenerates into a popularity contest. And that’s exactly what happens in most American schools. Instead of depending on some real test, one’s rank depends mostly on one’s ability to increase one’s rank. It’s like the court of Louis XIV. There is no external opponent, so the kids become one another’s opponents.

When there is some real external test of skill, it isn’t painful to be at the bottom of the hierarchy. A rookie on a football team doesn’t resent the skill of the veteran; he hopes to be like him one day and is happy to have the chance to learn from him. The veteran may in turn feel a sense of noblesse oblige. And most importantly, their status depends on how well they do against opponents, not on whether they can push the other down.

Court hierarchies are another thing entirely. This type of society debases anyone who enters it. There is neither admiration at the bottom, nor noblesse oblige at the top. It’s kill or be killed.

This is the sort of society that gets created in American secondary schools. And it happens because these schools have no real purpose beyond keeping the kids all in one place for a certain number of hours each day. What I didn’t realize at the time, and in fact didn’t realize till very recently, is that the twin horrors of school life, the cruelty and the boredom, both have the same cause.

Ja enne kui ütlete, et ah, see on ju Ameerika, siis lugege uuesti Eesti ajakirjanduse koolivägivalla teemade alla siginevad kommentaarid läbi või rääkige oma sõpradega.

Ainus sotsiaalne asi, mis mul sellega seoses pähe tuleb, on järgmine, samast artiklist (et miks nohikud on koolis ebapopulaarsed) inspireeritud õelus: targad lapsed on hilisemas elus laias laastus edukamad. Järelikult on vaja, et neil kordki elus tõsiselt halb oleks. Ja vastupidi, lastel, kelle elu üldiselt tuleb nüri ja frustreeriv, võiks ju kordki elus hea olla, kas või teiste arvelt. Las nad siis mängivad natuke “Kärbeste jumalat”, sest see on ainus ühiskond, kus nad üldse hakkama saavad. Ja pärast on neil võimalik rääkida, kuidas neil elus oli üks õnnelik aeg, siis, kui nad neliteist olid.

Oh, ma ei ütle, et kõik koolid oleks halvad – ma ei väsi linkimast sellele artiklile, kus leiti lahendus, kuidas nohiklust populaarseks muuta, millest ei siginenud kasu mitte ainult sündinud nohikutele, vaid kõigile lastele. Isegi tüüpilises “paneme kõik lapsed kaheksaks tunniks ühte kohta kinni ja vaatame, mis juhtub” koolis võib mõni klassikollektiiv tõeliselt suhtlevaks ja toetavaks kujuneda. Ja muidu sama haridussüsteemi piires on väikestes klassides ikkagi palju parem, nagu mulle kinnitavad kõik, kellel on olnud õnn sellistes käia.

Aga paluks siiski mitte viidata meie tüüpilisele koolile kui suurepärasele sotsialiseerumiskohale. Need toredad väikeste klassidega koolid on erandlikud, mõnel juhul raha eest ja enamik suuri klasse sellist toimiva kollektiivi loteriivõitu ei saa.

*

Mul on üks väga intelligentne ja ilus tuttav, kes ometi aeg-ajalt tuleb välja jutuga, nagu oleks teda pidanudki koolis kiusama, sest evolutsiooniliselt on kiusaja ju temast edukam ja järelikult tulebki tal ennast evolutsioonilise ämbrina hukka mõista. Mina muidugi hakkan selle peale enamasti mõtlema, kuidas selle evolutsioonilise eduga on – kas edu mis tahes sfääris on kohe paugupealt evolutsiooniline edu. Nojah, kui ma mõtlen, et üks meie klassi suurem vägivallatseja on grupiviisilise vägistamise eest süüdi mõistetud… ei, aga meenutagem, et meie SOS-pillide ajastul ei paku vägistamine isegi suuremat paljunemisvõimalust mitte, nii et ma arvan, et tema geenitiigis hullamist ei tasu liiga tõsiselt võtta. Ühiskondliku edu verstapostina on seda niikuinii raske näha ja miskipärast on mul kahtlus, et inimese puhul annab ühiskondlik edu ka paremad evolutsioonilised šansid. Kui see inimene üldse oma geenide levitamise peal väljas on.

Järgmiseks (aga selleks ajaks oleme juba kumbki oma tänavasse keeranud ja ma ei saa enam edasi vaielda) läheb mu mõte sinna peale, et mis kuradi mõttes see evolutsiooniline edu üldse asjasse puutub? Evolutsiooniliselt edukas saab olla mingi geen või vahest ka liik, aga indiviid?

Ja võib-olla järgmisel päeval tuleb mulle pähe veel adekvaatsem mõte: mille poolest peaks mis tahes edu pakkuma moraalset ülimust? Biologistlik eduteoloogia, hrmff. Tuletada sellest, mis on (kui oletada, et ikka on), see, mida peab, on eetiline naiivsus, muud midagi.

Aga alles A. tõi mu evolutsioonilis-eetilise porno juurest tagasi maa peale ja pakkus lihtsama lahenduse – Stockholmi sündroom või koduvägivalla ohvri mõttemaailm. Ohvril on kergem mõelda, et ta on ise süüdi, sest maailm ei saa ju olla nii valesti tehtud, et heal inimesel võiks olla halb. On kergem võtta kiusaja positsioon, otsustada, et kõik ebameeldiv on teenitud ja kiusaja on karistaja jumal, ja seda on hirmus raske tegemata jätta, sest see annab kogu õudusele mingigi mõtte.

Aga mõnel teisel võib olla teistsugune kogemus ja ta ehitab endale teistsuguse jumala. Ühel A. tuttaval on laps, kes nägi pealt pommimist, läks sõbra ja jalgrattaga relvastatult vahele ja võit jäi neile. Arvatavasti ei teki tollel päästetul ideed, et pommija oleks jumal, pigem ikka see laps, kes talle appi tuli. Ma arvan, et seda tasub meeles pidada: oma mälestused võivad ju igasugust jama rääkida, aga igal võimalusel tasub üles korjata kogemusi, millega on endal midagi kasulikku pihta hakata, isegi kui need on teiste omad.

——————————————————————————————-
Tagantjärgi täiendus: Libaroti nukra ja sarkastilise märkuse peale, et vägivald on tõrjutusega võrreldes “erikuradi glamuurne” ja et

Tõrjutusega seevastu pole midagi peale hakata, pole mõtet õhku peksta, või kuidas. Tatised paberikuulid juustes, tõukamised ja mõnituslaulud, oh kamoon, selle peale ei pilguta keegi silmagi, see pole piisavalt… glamuurne.

ruttan mainima, et ma pidasin koolivägivalla all silmas kogu komplekti, nagu ma kommentaarideski mainisin – ega alati veri lenda.

Advertisements

49 kommentaari to “Paar juhumõtet koolivägivalla teemal”

  1. AV said

    Indiviidi evolutsioonilise aspekti kõrval soovitan tutvuda ka etoloogia alustega, st loomade käitumisega, karja käitumisega täpsemalt. Tundub, nagu oleks kogu tsivilisatsiooni eesmärk selle käitumise pärssimine.

  2. V.A. said

    Vaat koolivägivald on küll selline teema, millega ma ei olegi nagu kokku puutunud. Hüva, ma mäletan küll, et algklassides ikka aeg-ajalt vahetunnis kakeldi, ja mäletan, et sattusin kord ka ise ühte kaklusse, väga vastik: kaks tolmusel parketil püherdavad sinistes koolivormides last, ümber ringis kari samasuguseid, jälgimas hasartselt vaatemängu, karjudes: “Kätši! Kätši!” Kuni tuli õpetaja ja kõik lõpetas. Nojah, ma polnud nagunii osav, ja kaotasin selle lahingu. Ja ma ei mäleta, kuidas see kaklus üldse alguse sai. Päris kindlasti mind ei kiusatud koolis vms.

    Aga muidu ma ei teagi midagi meenutada. Ja päris hiljem gümnaasiumis, Treffneris, meil oli küll selline klass, kus mingiks “nohikuks” olemine polnud patuasi, vastupidi. Või jällegi: ma ei saa öelda, et seal oleks üldse mingid nohikud koos olnud (nohik on tõesti imelik sõna ja olen tast kuulnud vist alles aastat kümme tagasi), aga õppimist peeti heaks asjaks, ja see, et inimestel oli seejuures erinevaid huvisid, polnud nagu probleem. Oleks olnud ikka väga imelik, kui keegi oleks seal kedagi ahistanud ja pälvinud veel enamuse heakskiidu. Või-ma-tu.

    Nii et ilmselt mul on siis lihtsalt vedanud, kui Eesti koolid kuuldavasti vägivallast kubisevat.

    Ja veel hiljem, ülikoolis (valdav enamus mu klassikaaslasi läks ülikooli, ei meenugi sellist, kes poleks läinud) oleks selline asi olnud veelgi absurdsem.

  3. nodsu said

    Indiviidi käitumise pärssimine käib terasematel loomadel karjaelu juurde, kui ahvikarjadele mõelda. Nii et tsivilisatsioon on kõigest üks karjakäitumise vorme, ütleks ma. Meil on lihtsalt kole suur ja keerulise ehitusega kari. Me ei pea ju ennast tingimata mingite sõralistega võrdlema, on ka lähemaid loomi.

    Tuleb meelde üks dokfilm, kus šimpansikarja etteotsa trügis noorem ja tugevam isane, kes oli vana pealiku ära võitnud, aga ta pidas ennast hirmus halvasti üleval ja emased panid vana hea pealiku etteotsa tagasi, kuigi noorem oli tugevam. Aga ma väga hästi ei mäleta. Igatahes on ka loomariigi ühiskonnas vaja ka diplomaatilisust, mitte ainult toorest jõudu.

    V.A., keskkoolis enamasti ei olegi erilist vägivalda, see on kõige rohkem põhikooli teema, ülikoolist ei hakka ma üldse rääkimagi, sinna lähevad inimesed ise ja ühiste huvide alusel, mitte ei panda vägisi kokku. Treffneri kohta kehtib sama, mis ülikooligi, aga isegi tavalistes keskkoolides on elu suhteliselt normaalne

  4. V.A. said

    Nojah, Treffnerisse tulid tõesti ainult need, kes tahtsid ja pidid selleks ka teste tegema etc. Põhikoolis, jaa, ilmselt on mul siis veel eriti vedanud. Ma ei tea, meil tehti ühest klassist nn spordiklass, kõik pidid kusagil midagi tegema. Teine oli tavaline klass. Meil olid siis kohustuslikud ujumistunnid jne — kõigele lisaks. Ja kuna ma siis ka nagunii trennis käisin, polnud mul midagi selle vastu. Samal ajal käisin ka kunstikoolis, ja see nagu ka kedagi ei häirinud. Ja ma ei saa öelda, et see oleks olnud meil mingi spordihullude klass. Nn õppeedukuses olime kindlasti paralleelklassist ees.

    Nüüd need inimesed ja muu loodus. Ma mõtlen, et muidugi ei tohi oma n-ö animaalset külge ära unustada, aga see pole kindlasti ainus tahk inimeses. Selle loodusega on kuidagi see ka, et sealt võib leida endale just seda, mis parajasti meeldib. Mõni inimene õigustab oma eluviisi võib-olla sellega, et vaat, ütleme, isalõvi on selline, ja kes ei tahaks olla nagu lõvi. Või kotkas või hunt. Mõni ehk leiab, et peaksime eeskujuks võtma mingi paljastuhnurite ühiskonna jne.

  5. nodsu said

    Kui suur su põhikooli klass oli?

    Pedagoogikakoolituselt tulijad on mulle rääkinud, et klassis ei tohiks üle 15 lapse olla. Ma ei saa aru, kuidas kogu selle virisemise juures, et “lapsi vähe, pane või koolid kinni” ei saa väiksemaid klasse tehtud. Kui lapsi vähem, on selleks ju nii suurepärane võimalus.

    Ega ma ei arvagi, et enamikus koolides oleks mingid eriliselt nurjatud lapsed, nad on lihtsalt lapsed, kellel on igav ja keda on liiga palju koos, et üksteist indiviidina võtta. Võib-olla on mõnel veel paar kodust probleemi kah kooli kaasa võetud ja ongi käes.

    Mis inimesse ja loomadesse puutub, siis on see inimese omadus, et ta ei sõltu instinktidest, vaid omandab suurema osa eluks vajalikku infot pärast sündimist, olnud tohutu evolutsiooniline eelis – kuidas muidu selline toiduahela ülaotsas olev liik ennast nii laiali ajada suudaks, nii erinevatesse tingimustesse. Ma arvan, et meie keerulist ühiskondlikku käitumist ei maksa “loodusest” üldse nii väga lahutada.

  6. V.A. said

    Mu põhikooliklass? Ei mäleta täpselt, ma arvan, max. ca. 23-24 vms. Ma mäletan seda küll, et kujutlus 30 inimesest klassis täitis mind tollal õudusega (kusagil sellised klassid olevat, teadsin).

    Tegelikult ma usun küll, et asjaolu, et kõik lapsed mingit sporti tegid, mõjus hästi. Isegi mitte see, et see just sport oli. Vaid et midagi üldse tehti. Minu trennirühm koosnes umbes kümnest inimesest vms. Ja minu kunstikooliklass ka umbes kümnest.

    Kunstikooliklassi inimestega olin nondel aastatel üldse vist ajaliselt kõige rohkem ninapidi koos — ja tore oli see, et seal polnud ka kellegagi võistelda vaja. Igaüks tegi, mis talle meeldis, oma asja. Ja kui ei meeldinud, siis ei tulnud nagunii. Ja sealne seltskond oli ikka: sõbrad omavahel. Mäletan, et kunstikool oli minu jaoks huvitav ka ses mõttes, et õpetaja roll sai minu jaoks teise tähenduse.

    Õpetajad käisid seal ju klassis vaid pigem harva kui sageli, nad ei hoidnud kogu aeg silma peal vms, ei istunud kogu aeg juures. Või mõni, väga isiklikel põhjustel, istus ka, näiteks Paul Saar, aga tema rääkis kogu aeg mingit huvitavat juttu, millel ei tarvitsenud otseselt kunstiga pistmistki olla. Ja muidugi võis omavahel rääkida, kes tahtis. Peaasi, et pilt või kuju etc. valmis saaks. Ja loodusse või linnavahele pilti tegema läksid nagunii üksi või väikse kambaga.

  7. nodsu said

    Nojah, meil oli põhikooli lõpuks 27 järele jäänud, osa oli välja langenud ja siis oli tegelikult väga tore. Aga alustasime 42ga.
    Mõni väljalangeja oligi vägivaldne laps, aga tegelikult ei paranenud õhkkond mitte konkreetselt nende pärast, vaid ikkagi kas üldse arvu vähenemise või arukuse kasvamise tõttu – sest nende hulgas, kes alles jäid, oli samuti neid, kes olid varem küllalt agressiivsed olnud.

    Aga no kunstikool – seal ongi kõik ju puhtalt ühiste huvide põhjal koos. Mul käis põhiline sotsialiseerumine väljaspool kooli igasugustes ringides ja laulukoorides ja mingist ajast alates kirikus ja siis juba mingist ajast alates Tallinna kohvikutes ja baarides :), oi see oli tore.

  8. nodsu said

    Muide, need kümneinimeselised trennirühmad tähendavad ju seda, et osa ajast käisid sa kümnelapselises klassis, mitte 20+.

  9. V.A. said

    42?! :-0 Rabav hulk, tõesti.

    Aga, jah, eks need kümnesed seltskonnad olid samamoodi klassid, muidugi. Kui ma tagasi mõtlen, siis oli mul kogu oma aeg hõivatud: kool, siis kohe trenn või kunstikool, või üks enne, siis teine. Aga kuidagi jõudsin ometi vabalt, ja aega jäi ka hoopis muudeks asjadeks. Trenn, tühi, iseenesest ei kestnud midagi, aga kunstikoolis olid terve pärastlõuna ja õhtu, vahel kell 20 vms koju alles.

  10. Oudekki said

    Mind paneb protesteerima see, et lahendused “teeme erakooli” või “võtame lapse koolisüsteemist ära” on koolide probleemile ebaadekvaatsed lahendused. Lahendus võiks olla ikka seal, et kuidas riigikoolid muuta selliseks, et lapsed õpiks seal:
    – kohustuslike teadmisi mõistlikul viisil, neid teadmisi, mida me eeldame, et meie ühiskonnas adekvaatselt toimimiseks vaja on
    – sotsialiseeruma omavanustega, kaasa arvatud – eriti – nendega, kes on temast väga erinevad, nendega, kes on igavad ja kellega pole midagi ühist (et kuidas viisakalt hakkama saada)
    – sotsialiseeruma hierarhiasüsteemiga, õppides ka sellele vajadusel vastu hakkama. Õppealajuhatajale on palju parem vastu hakata kui emale, sest sa esimest üldjuhul niimoodi ei armasta, ta on suvaline inimene.

    Mina käisin alg- ja põhikooli Annelinna n-ö “mammutkoolis”, alguses oli meid 36, hiljem vähenes. Ma ei ütle, et ei oleks narritud teineteist ja et oleks olnud selline rahulik ja idülliline õhkkond, aga teisest küljest: õpetajad ikka jälgisid mõnevõrra küll, mis klassis toimub ning ma ei usu, et kui meil oleks üritatud kedagi sillalt alla lükata (juhtus ühe mu tuttava lapsega kroonuaia koolis) või männioksaga silma torgata, siis oleks see jäänud märkamata. Ühesõnaga: jama oli, aga mitte üle liigse piiri. Täpselt nii palju, et õppida toime tulema inimestega, kellega sul ei ole suurt ühiseid huvisid, kellega sul on vastandlikud väärtused.

    Kuid nagu V.A-l: kool ei olnud sugugi see kõige olulisem paik, olid hoov (annelinna lapsena) ja siis kõikvõimalikud huviringid, trennid, kunstikoolid, arvutiklassid ja mis iganes veel, kust sai siis seda “positiivset” sotsialiseerumist. Mõlemad oskused on olulised, sest ühel hetkel põrkub inimene ikka reaalse maailmaga, kus inimesed on erinevad, vahepeal vastandlikud ja vahepeal igavad. Satud ministeeriumisse tööle näiteks 🙂

    Ühesõnaga: riigikoolid ei ole saatanast. Pigem võiks olla rohkem õpetajaid (üks viieteistkümne kohta on mõistlik jah, uuringute järgi), vanemate suurem side kooliga (need, kes tahavad väikekoole – no kes keelab suurtesse koolidesse samamoodi minna oma ideid andma ja kehtestama) ning lisaks võiks olla algkool, põhikool ja keskkool eraldatud, selleks, et ei tekiks kooliklassides liiga kinnistunud hierarhiat (ja ei hakkaks igav, sest kõigi käitumine on ühes mallis).

  11. nodsu said

    Põhikool ja keskkool ongi vist suhteliselt eraldi, sest kõik üldse ei lähegi keskkooli ja isegi kui lähevad, toimub eri klasside vahel triiv.

    Selge see, et koolide probleemi koduõpe ei lahenda, aga kõik lapsevanemad ei ole nii head organisaatorid, et kogu süsteemi reformida. Mis ei takista neil olemast küllalt laia silmaringi ja kriitikameelega, et oma lapsele kodus kooli toega korralik haridus anda. Ma tahan öelda seda, et vanemad, kes otsustavad koduõppe kasuks, ei ole halvad vanemad, kellel on oma lapse sotsialiseerumisest ükspuha ja kes tahavad teda vati sees hoida. Võib-olla nad tahavad lihtsalt, et talle männioksaga silma ei torgataks, võib-olla tahavad, et ta saaks korralikult balletikoolis käidud, mida kooli kõrvalt ei jaksaks, aga koduõppe kõrvalt küll (koolis kulub samade asjade õppimiseks rohkem aega kui kodus, järele proovitud). Tolle Timesi artikli Kira vanematel oli kõige targem tegu laps koolist ära korjata, sest miski, mida nad administratiivseid kanaleid pidi tegid, isegi politseisse pöördumine ei andnud asjalikke tulemusi.
    Ja ma arvan, et kõigil, kes süsteemiga rahul ei ole, on kasulik vähemalt lärmi lüüa. Siis jääb mingi jälg maha, et asja vastu on olemas avalik huvi. Samuti võib oletada, et kui vanemad hakkavad massiliselt lapsi mingist konkreetsest koolist koju võtma, siis tekib kumu, et koolil on midagi viga ja hakatakse uurima, mis värk on.

    Mis riigikoolidesse puutub, siis ma arvan, et probleem ei ole mitte koolide enda suuruses, vaid klasside suuruses. Suur kool võiks olla täitsa ok, kui seal ei oleks mammutklasse. Nendes ongi õpetajatel väga raske ennast kehtestada, nõrgematel läheb asi päris käest ära, klassis on õudne lärm ja kaos (oi, ma mäletan, kuidas meil joonistamistunnis guašipotid lendasid), õpetajad on lastega tegelemisest kurnatud ja varjuvad esimesel võimalusel õpetajate tuppa, et jumala pärast neid vahetunnil nägema ei peaks.

    Too Wiredi artikkel seda muuhulgas kirjeldaski, et kui õpetajad liikusid koolis pidevalt lastega ühes keskkonnas ja koolil oli vanemate ja muude täiskasvanutega tihe side, oli kohe parem nii õhkkond kui õppeedukus. Aga katsu sa neljakümnesest klassist kurnatud õpetajat veenda, et ta peaks nende paskaakidega ka oma vabad minutid koos veetma.

  12. nodsu said

    Apropoo sotsialiseerumine – üks mure on muidugi see, et igasuguseid koduõppe, kooli reformimise ja oma kooli asutamise variante hakkavad üldse kaaluma vastutustundlikumad vanemad, kellel on ka mure selle pärast, kuidas laps endast erinevatega viisakalt käituma õpib. Aga kas või sealtsamast Timesi sabast (või tollest artiklist, kus kõneldi, kuidas kamp teismelisi tappis pargis gootinoorte paari) tuleb välja, et eriti agressiivsete laste vanemad ei näe üldse mingit probleemi ega mingit vajadust, et nende lapsed teistega viisakalt suhtlema õpiks. Nonde mõrvariks saanud noorukite vanemad ei paistnud isegi kohtuprotsessi ajal aru saavat, et midagi viltu oleks. Kodus teistega viisakalt käituma õpetatud laps satub sellistega kokku saades väga ebavõrdsesse olukorda, kui kool erilist reguleerivat rolli ei mängi.

  13. kaarnake said

    Siinkribaja saab viimast kommi toetada isikliku kogemuse najal – pisikeses maapõhikoolis, veidi kaugemal, aga ikkagi viisakalt kulgenud keskas ning hiljem Tartus Kunstikas ei ole ma kohanud sedasorti nn karjasegasust, nagu vähe kontrollitavates mammutkollektiivides. Muide, agressiivsete, fyysiises ylekaalus pättidega tuleb vähemalt minu perel tegelda hoopis elukoha tasemel ning selle olen kyll vastumeelselt, aga vajadusest oma pere, vara ning muid huvisid kaitsta, ikka ära õppinud, mitte oma pere vajaduste arvelt kurjategijatega nö sotsialiseerunud – konkreetselt minu koju märatsema tulnud jõugu, hoolimatute, moraalitute alkohoolikute perede laste harjumuspärane tegevus ei häirinud muide ka ei valla sotsiaaltöötajat, konstaabel tundis rõõmu, et ei pidanud nendega ise kaklema, vaid ma ise ootan juba yle aasta kohut, oman teatud materjale jne. jne. jne. Seega, tuleb tõele au anda – last kollektiivist eraldades või teda nn igaks juhuks kodus kinni hoides, nagu minu ema tegi, teeme talle karuteene. Ka vägivallaga peab õppima toime tulema, vajadusel vastu hakkama, kahjuks on meie inimestes liiga palju õpitud abitust ning stokholmi syndroomi. Argus ja lollus, mis paljuneb. Oma lastele yritan väheke muud õpetada.

  14. Eluaegse eskapismi pooldaja & propageerijana protesteerin kaarnakese sõnavõtu vastu. Eskapistil on samapalju õigust ühiskonnas oleleda kui vastuhakkajal & eskapismi on sotsiaalse kohanemise vastuhakuga samaväärne vorm. Ise olen üldse elus ainult tänu sellele, et enamasti küll õige pisut liiga hilja, mitte päris õigel ajal, olen halvust paigust varvast visanud.

    Pidada eskapismi õpit abituseks on solvav kogu minu senise elukäigu suhtes. Inimesed jagunevad vastuhakkajaiks & põgenejaiks & mul on alati olnud kohutavalt valus kuulata avaldusi stiilis “Ise oled süüdi, et sinuga nii halvasti käituti, miks sa kordagi vastu’i hakanud”. Seleta siis, et vastuhakk pole absoluutselt minu loomuses. Jällegi, ei taha ennast seepärast mingiks evolutsiooniliseks failiks ka pidama hakata (seda enam, et kogu oma eskapismis olen ma lõppeks olnud sotsiaalselt vägagi edukas, nagu ma praegu oma eluteele tagasi vaadates juba öelda võin). Harva, kui keegi ütleb sedagi “Ise oled süüdi, kes sul käskis sinna jääda, läinud varem ära” (see kehtib siis eeskätt tehnikumi kohta). Neile ütlejaile olen ma juba tänulikki, ehkki’i pea ennast süüdlaseks nii ega teisiti.

    Väita, et loomupärane eskapist peaks ennast muutma on mu meelest samaväärne väitega, et homoseksualism on haigus.

  15. […] nov 2009 in Hingamispäev inimese jaoks Teen reklaami Notsu juures puhkenud väga tänuväärsele arutelule. Meeldiv […]

  16. Tqnis said

    Noh, niipalju, et eskapism on ka meetod vägivallaga hakkamasaamiseks, mida tuleb paraku samuti õppida, nagu vastuhakkamist, kaitsja leidmist, nokkimisjärjekorras veel madalama ettesöötmist, vaimset üleolekut, alistumist, kiusaja äraostmist-kinnimaksmist, abipalumist, kättemaksmist, lollimängimist, armupalumist, relvadest julguse otsimist, ärplemist, lömitamist ja muid toredaid vägivallaga hakkamasaamise meetodeid, mille õpetamises, enamasti ilma igasuguse täiskasvanute poolse nõustamiseta, on meie koolid nii edukad…

  17. zeeta said

    sotsialiseerumise alusmyyr rajatakse kodus. mitte vanemate manitsuste v juttude alusel, vaid nähes mismoodi vanemad suhtlevad omavahel ja kui v kas nad on silmakirjalikud nt teistest rääkides.
    kui vanemad suhtlevad vaid ajal mil laps magab või kui neid polegi olemas muu kui esmavajaduste rahuldamiseks, siis satub lasteaeda ilma suhtluse alushariduseta laps. ja siin juba kehtib kamba- ja karjakultuur. instinktid on täiesti elus ja kehtivad.
    edasi kooli – pagasis l-aias omandatud staatus.
    see võib hiljem muutuda , seda saab noor ise muuta kui ta sotsiaalne mõistvus nii otsustab …

    liidri järgi, just nagu karjades kombeks, kujunevad suhted gruppides. kui nt on mitu rivaalitsevat liidrit, tekib palju konflikte ja lahendatakse need viisil, mida liidrid eelistavad.kui on 1 ja tugev liider v koostööd tegev grupi baas ja see on salliv-tolerantne, siis vägivalda seal ei kasutata.
    kui liider on tippintellektuaal, pole aga välistatud ka nt eriti rafineeritud vaimne terrorism … jne jne – võimalusi kuipalju

  18. AV said

    Karjakäitumisest rääkides ei mõelnud ma üksnes sõralisi, vaid kollektiivi käitumist üldse (mis on üks etoloogia põhilisi uurimisvaldkondi). Uurige, see on huvitav, keerukas ja paljutahuline, sellest leiab ka inimkollektiivide käitumise seletamiseks üht-teist – näiteks kuidas toimib karjasisene hierarhia ja miks senise alfaisendi kadumisel tekib kogu hierarhia ümberkorraldamine või miks ka mitte see, miks on osadel vaja olla lihtsalt cool.

  19. V.A. said

    Haridus- ja kasvatusteemaga seoses meenub mulle kohe 18. sajand, valgustussajand, mil see oli üks suurimaid vaidlusobjekte üldse. Ja mulle tundub, et ehkki sestpeale on sel teemal kirjutatud loendamatul hulgal tekste, pole, noh, eriti kuhugi välja jõutud. Täpselt samad vaidlused käivad ka praegu, vana hooga. Et kuidas kasvatada terviklikke, autonoomseid indiviide, aga ka häid kodanikke jne. Need on ka vaidlused selle üle, milline on inimese loomus.

    Kunagi tõlkisin ühe balti (Tartust pärit) tuntud kirjaniku, J. M. R. Lenzi näitemängu “Koduõpetaja” (1774), mille üheks teemaringiks on see, kas haridus tuleks omandada kodus või avalikus koolis — viimane oli parajasti just moodi minemas, käisid suured eksperimendid, kuid koduõpetus oli siiski veel reegel, veel aastakümneid. Avalikest koolidest kardeti väga paljut, mh ka lihtlabaselt seda, et laps läheb seal n-ö pätiks kätte, ja aadlik muutub kodanlasetaoliseks, mandub, matsistub jne. Koduõpetusel olid jälle muud hädad, kas või seesama võimalik eluvõõrus. Stseenike sellest näidendist, kaks isa, kellest ühel õpib poeg koolis, teisel kodus:

    MAJOR: Mis sa siis veel tahad? Kas ta [= vastne koduõpetaja – V.A.] pole mitte täitsa kombekas mehike?
    SALANÕUNIK: Kombekas küll, vahest liigagi kombekas. Aga mida ta su pojale õpetada mõistab?
    MAJOR: Ma ei tea, Berg, sa küsid kogu aeg selliseid kummalisi asju.
    SALANÕUNIK: Ei, päris tõega! Mingi kavatsus peab sul ju olema, kui sa koduõpetaja võtad ja paotad oma kukruraudu sel määral, et nende vahelt kolmsada tukatit välja kukub. Ütle mulle, mida sa kavatsed selle rahaga saavutada; mida sa koduõpetajalt selle eest nõuad?
    MAJOR: Seda, et ta – noh, ma – seda, et ta mu poega kõikides teadustes ja käitumisviisides ja ilmakommetes – ma tõesti ei tea, mis asja sa kogu aeg oma küsimustega tahad; küll see selgub; küll ma talle seda kõike omal ajal ütlen.
    SALANÕUNIK: See tähendab, et sa tahad omaenda koduõpetaja koduõpetaja olla; kas sa aga üldse mõtled, mille sa niimoodi enda peale võtad – mis su pojast niimoodi ükskord saab, ütle mulle?
    MAJOR: Põrgu päralt! Kui temast saab major, ja minusugune vahva mehepoeg, ja kui ta teenib kuningat niisama ausal meelel nagu mina!
    SALANÕUNIK: Tore küll, aga viiekümne aasta pärast on meil vahest mõni teine kuningas ja mõni teine viis tema teenimiseks. [—]
    MAJOR: Ma palun sind, ära sega ennast mu kodustesse asjadesse, nagu mina ei sega ennast sinu omadesse. – Aga kas sa näe! Seal silkab parajasti ju sinu junkur koos kahe kaabakaga koolimajast välja. – Oivaline kasvatus, härra philosophus! Küll sellest saab vast kunagi veel head nahka! Kes see terve ilma peal usuks seda, et toosama kraade on tema ekstsellentsi kuningliku salanõuniku ainuke poeg – –
    SALANÕUNIK: Lase ta olla. – Tema lõbusad mänguseltsilised rikuvad teda vähem kui mingi galoneeritud pükstes logard, kes on mõne edeva emanda soosikuks.
    MAJOR: Sa lubad endale häbematusi. – Adjöö.
    SALANÕUNIK: Mul on sinust hale meel.

    (Jne.)

  20. Oudekki said

    PH – tõepoolest, eskapism on meetod asjadega hakkama saamiseks, teatud piirini muidugi. S.t kui sa oled vastu seina surutud ja põgeneda enam pole kuhugi, siis mingi strateegia võiks olla. Kuid, jah, see on äärmuslik juhtum. Kuid tõepoolest, kui mingi koht üleüldse ei sobi, siis tuleb sealt muidugi ära tulla, ega kannatada ei ole vaja.

    Aga ma arvan, et eskapistlikel vanematel ei ole õigust oma lapsele eskapismi peale sundida. Ma arvan, et mõnevõrra kohustuslikku kooliharidust mõnevõrra standardiseeritud alustel tuleb kasuks just lapse iseseisvumise mõttes, et ta saaks kollektiivis, ilma vanemate pilguta, katsetada, kuidas tema kodune alusmüür ka on ja mida ta seal ise muuta tahab. Kui vanemad on mures, et kõik koolid on seesugused tehnikumid, siis minu arvates on nende puhul mõistlikum püüda seda tehnikumi muuta või tehnikumidesüsteemi muuta, selmet oma laps ühiskonnast eraldada.

    Loomulikult peab olema mingi süsteem, mis Kärbeste Jumala ühiskonna tekke eos ära hävitaks, mille eest siis võiksid vastutada otseselt võõrad täiskasvanud ja kaudselt muidugi ka vanemad ise. Seega, nagu Notsu ütleb, kui kõik vastutustundlikud vanemad oma lapsed jätavad koju või teevad koos tillukese erakooli, siis me saame suhteliselt kohutava segregatsiooniprogrammi. Siis me surumegi ühte kokku kõik, kellel kodus ei ole palju sotsialiseerumist, kes on aktiivsemad, agressiivsemad, tahavad iga hinna eest cool olla ja oma coololemist teistele peale sundima ja lõpuks lähevad sinna tillukesse erakooli molotove loopima (sest erakoolid on parimad õpetajad ka äkki endale palganud/meelitanud?)

    Samal ajal kui seesugused oleksid paljude koolide vahel ära jaotatud, siis hakkaks tekkima hoopis vastupidine sotsialiseerumisefekt, hea eeskuju ka nakatab ning millekski pedagoogid siiski ka on (sellele eeskujule osutamiseks, näiteks).

  21. Oudekki said

    V.A – kus seda näidendit lugeda saaks, see on ju suurepärane 🙂

  22. V.A. said

    See leidub muu huvitava kõrval Lenzi-kogumikus:

    Lenz, Jacob Michael Reinhold. “J.M.R.L.” [Tallinn] : Huma, 2003.

    Ma ei tea, kas seda poes on veel saada. Aga võib-olla Raamatukois näiteks. Võin ka doc-failina saata.

  23. Oudekki said

    Muide, huvitav on see ajadiapasoon, kus laste haridust vaadatakse “viiekümne aasta pärast on meil vahest mõni teine kuningas…” Lapsed on eeldatavasti kuskil kümnesed, seega on kuuekümnene see hetk, kus vaadatakse, mis “saanud” on. Vahepeal on selline tunne, et praegu eeldatakse Eestis, et kuuekümnene, see on juba surnud.

    Teisest küljest on muidugi see harjumus, et maailm muutub kümnendiga juba tundmatuseni (kapitalism, eksole :D), seega on justkui mõttetu kõnelda nii pikast ajast.

    Kuid teisest otsast, psühholoogid kõnelevad, et isiksus kujuneb välja nii 18-20 eluaastaks, seega kool peaks ju just vaatama selle pilguga, et kas kujundatud isiksus ka viiekümne aasta pärast õnnelikku elu võib elada…

  24. nodsu said

    Oudekki, vt, mis ma ülalpool kirjutasin: “kõik lapsevanemad ei ole nii head organisaatorid, et kogu süsteemi reformida”. Hooliv lapsevanem ei tähenda tingimata poliitilist või organisatoorset geeniust, võib-olla on üldse tegemist häbeliku inimesega. Pealegi on isegi poliitiliselt väga võimekatel ja aktiivsetel vanematel mõistlikum süsteemi muuta ainult pikemas perspektiivis. Kui nad leiavad ennast olukorrast, nagu seal Timesi artiklis, et lapsele taotakse regulaarselt jalaga vastu pead või murtakse käeluu ära, või nagu selles Eesti juhtumis, et männioksaga silma, siis selle aja peale, kui neil õnnestub süsteemi muuta, on laps juba igas mõttes katki. Tollel Kiral oli praeguseks juba sellisel tasemel trauma, et tal oli probleeme üldse avalikes kohtades käimisega. Ja need vanemad olid ju näinud vaeva, kooliga suhelnud, ja kui asi päris kriminaalseks läks, politseisse teatanud, aga palju sellest kasu oli. Võimalik, et edaspidi saavadki neist aktivistid, kes tegelevad koolisüsteemi parandamisega, aga praegu ei oleks neil ikkagi olnud mõistlik last kooli jätta ja vaadata, mis edasi saab, et kas tapetakse päris ära või pääseb kõigest vigastustega.

    Ongi paras dilemma, et kodusest keskkonnast välja oleks vaja lapsi saata jah, aga see keskkond võiks siiski natuke normaalset ühiskondlikku elu meenutada, mille eest hoolitsemine peaks juba kooli õlule langema. Muidu jääb brutaalsema-agressiivsema kodutaustaga lastele mulje, et igal pool saabki vägivallaga hakkama ja keegi ei pane pahaks, välja arvatud mingite memmekate vanemad – ja kuna vanematele räägivad ainult memmekad, siis tekib õige varsti olukord, kus agressiivsete laste vanemaid nagunii ei huvita ja teiste omad ei saa midagi teada, sest keegi ei taha memmekas olla ja kitse panna. See on see koht, kus kooli asi oleks hoolitseda, et vanemad saavad kohe teada, mis toimub, ja võtaks midagi ette.
    Mulle jäi tohutu hea mulje sellest Ameerika koolist, kus leiti, et isegi väikese kaklusega peab tegelema:
    http://kiisix.blogspot.com/2008/09/tagasi-kooli.html
    No ja juba eespool tsiteeritud koolidest, kus koolis oli normaalne, et kogu aeg liigub seal ringi täiskasvanuid, ka neid, kes ei ole õpetajad.

    Sest kui kool seisneb tõesti ainult selles (ja mõni kool seisneb), et lapsi hoitakse iga päev teatud aja jooksul mingis hoones kinni ja peetakse neile tunde, kus neil on võimalik midagi õppida, aga ega väga ei pea ka, kui ei taha, siis meenutab see rohkem mingit jõhkrat sotsiaalset eksperimenti kui normaalset sotsialiseerumisharjutust. Mäletate, mis Nirti kirjutas – et teda vihastab see, et vanemad saadavad lapse kooli selle arvestusega, et seal on siiski mingid täiskasvanud, kes laste üle järele valvavad ja nad ei oska arvestada sellega, et lapsed on omapead jäetud ja peksavad üksteisele jalaga kõhtu:
    “Andke andeks, kui ma oma ~10 aastase lapse kooli uksest sisse saadan, siis ma eeldan, et see väike laps on siiski täiskasvanute hoole all, mitte ei pea üksinda ekslema kuskil õudusunenäos.
    […]
    Ja miks, öelge, ma peaksin kiitma heaks selliste süsteemide olemasolu ja selle, et lapsi sinna väevõimuga topitakse? Kes ei välju sealt katkisena, see väljub sealt lihtsalt idioodina ja kes pole katkine, idioot ega katkine idioot,ega ka mitte hull , see on lihtsalt väga õnnelik inimene, kelle aitas ilmselt hullemast üle väga hooliv ja toetav perekond.

    Haridus tuleb omandada. Sotsiaalse suhtlemise oskused tuleb omandada. Aga mitte niimoodi. Ausalt. Mitte niimoodi.”

    http://hundiorg.wordpress.com/2009/10/29/oo-28/

    Ühesõnaga – on kiidetav, kui vanemad tahavad, et laps sotsialiseeruks, aga on ka arusaadav, kui nad ei taha, et see toimuks sama karmides tingimustes kui Stanfordi vanglaeksperiment. Ja alati ei ole selleks aega, et kogu süsteemi reformida, mõnikord tuleb tulekahju ära kustutada, selle asemel, et hakata tulekahju ajal tuleohutut hoonet projekteerima.

  25. nodsu said

    AV, etoloogia on kahtlemata huvitav, aga ma ei usu, et see oleks kellelegi konstruktiivne tee omaaenda traumadega tegelemiseks. Kui keegi juba niigi usub, et “eks mind pidigi peksma, sest ma olen ebaedukas isend, ja ma olen ebaedukas isend, sest mind peksti”, siis oleks tal vaja kuidagi sealt ringdefinitsioonist välja pääseda ja oma tunnetega tegeleda, näiteks suunata viha oma agressorite, mitte iseenda vastu. Etoloogia või evolutsiooni üle teoretiseerimine on sellises olukorras ikkagi oma pantvangisündroomi õigustamine.
    Lisaks on mul ikkagi tunne, et kooliklass, kuhu on vanuse alusel kokku pandud ebaküpsed isendid, ei ole isegi normaalne karjaolukord. Karjas on igas vanuses isendeid koos ja üldiselt vanemad vaatavad, et nooremad ellu jääks. Ma võtsin enne suu täis, et kõik formatsioonid, mida inimesed moodustavad, on looduslikud, aga kooliklass on ka inimühiskonnas väga erandlik kooslus. Ei kariloomad ega inimesed jäta alaealisi isendeid reeglina iseenda hooleks.

  26. nodsu said

    PS: kui klassi jäävad kokku need, kes ei ole kodust eriti midagi kaasa saanud, aga klass tuleb kokkuvõttes väike, siis võib isegi juhtuda, et õpetajal on nendega võimalik paremini tegelda, kui suures klassis, olgugi, et seal suures klassis on tsiviliseerituse tase keskelt läbi kõrgem.

    Huumori koha pealt: A. hakkas arutlema, mis saaks siis, kui lapsed saaks õppida seda, mis tahavad. Noh, siis enamus agressiivseid poisse läheks sõjakooli, tibitüdrukud modellikooli ja nohikud saaks rahulikult õppida 🙂

  27. Oudekki said

    Sheri S Tepperil on natuke seda fantaasiat, et saadame kõik agressiivsed sõjaväkke ja siis vaatame, mis saab.

    Aga selleks, et kooliga koostööd teha ei pea olema poliitiline ega organisatoorne geenius. Piisab sellest, et omada mõtteid ja siis neid hoolekogus/lastevanemate koosolekutel/vms avaldada. Kindlasti leidub kogu hoolekogu peale mõni aktivist, kes räägiks sellest ka meediale või kes valaks ideed organisatoorsesse vormi. Rääkimata, taaskord, pedagoogidest, kellel on ka vastav haridus. Lisaks: leidub küllalt palju aktiviste, kes on valmis ka teiste võitlust võitlema, kui nad nendest teada saavad. Lihtsalt tuleb ületada see idee, et “kool on igal juhul vägivaldne, sest lapsed on seal omapead ja järelvalveta”. See viimane ei ole ju kool, tegelikult. Kui meil on ühiskond, kus koolid reaalselt ei tööta, siis on viimane aeg hakata reaalselt uurima, milles asi on ja sellest kõva häälega rääkima.

    Inglismaaga pole tegelikult hea võrrelda, sealne kooliajalugu on teistlaadne…

    Loomulikult, kui üks kool on eriti täbar, siis sealt äraminek on lahendus, aga kui kõik koolid on täbarad, siis ainus võimalus on ikkagi teiste lastevanematega suhelda. Ma ei tea, miks vanema häbelikkust peaks kuidagi rohkem kaitsma, kui laste heaolu 😛

  28. nodsu said

    Tuletagem meelde, et kõik see vanemate käitumine, mille üle me vaidleme, tuleb nagunii kõne alla ainult siis, kui vanemad asjadest üldse teada saavad, kui koolis ei ole selline mentaliteet, et vanematele ei kaevata, sest keegi ei taha kits olla. Nojah, murtud käeluud vast lapsevanem kahe silma vahele ei jäta, isegi kui laps midagi ei räägi, aga ega siis alati luid murta ega veri lenda. Esimene küsimus on ikkagi selles, et kool ei laseks niisugusel vanglamentaliteedil üldse tekkida.

    Aga ega selline algatus, et “asutan sellise kooli, nagu ma õigeks pean” ju päris eskapism ei olegi. See on rohkem sinnakanti, et mida saaks paremini teha. Ja kui üks suur häda tuleb sellest, et koolid on lapsi liiga täis, no siis ongi ju viga selles, et neid on liiga vähe ja tuleks juurde teha. Iseasi, et kas seda peaks üks lapsevanem oma kulu ja kirjadega korraldama.

    Praegu on meil selline olukord, kus ikkagi on võimalik leida koole, kus on hea olla, nii et koolivahetus võib kasuks tulla, aga mõnikord ei ole need mõnusamad koolid õige koha peal ja mõnikord on nad kahjuks tasulised erakoolid. Rocca al Mare koolist olen ainult häid sõnu kuulnud, aga paraku jah erakool. Ja mul on tuttavate hulgas 2 juhtu, kus koolivahetus tõi kaasa kvaliteedimuutuse: ühel juhul koliti maalt linna ja laps pidi minema väikesest maakoolist suurde linnakooli => kole jama ja masendus; teisel juhul võeti laps eliitkoolist ära ja pandi rahulikumasse tavakooli => õppeedukus ja meeleolu paranesid.

    Aga mis vanemate häbelikkusse puutub – küsimus ei ole tegelikult, kas seda peab rohkem või vähem kaitsma kui laste heaolu. See on lihtsalt inimese omadus, mille tõttu ta ei ole näiteks suuteline kooli mõjutama, sest laseb teistel endale igal koosolekul pähe istuda, aga see ei tähenda ju, et ta oma lapse lihtsalt saatuse hooleks peaks jätma.

    Jällegi oleneb siin hästi palju koolitöötajatest – kui koolis peetakse vägivalda probleemiks, on ka igal vanemal paremad võimalused seda teemat üles võtta; kui kooli juhtkond arvab, et ah, laste asi, mis seal niiväga ikka on ja küllap see, kes peksa sai, oli ise süüdi (i vot tak tšetõrnadtsat raz narjad) ei pruugi igaüks suuta ennast sellest müürist läbi murda ja mõistlikum oleks kooli vahetada või koduõpe valida.

  29. nodsu said

    Üks koolivahetuse näide tuli veel meelde – üks mu tuttav käis vahepeal tööl ühes väikeses külakoolis, millel oli mingi eristaatus, et teda väiksusest hoolimata kinni ei pandud. Üks pere oli lastega sinna külla kolinud, et lapsed saaks väikeses koolis käia, ja olid hästi rahul. Seal olid muidugi sellised klassid, et liitklassi peale tuli kokku vast kümme last, nii et individuaalset tegelemist kui palju. Koolis kokku oli võib-olla paarkümmend last ja sealjuures oli koolis meeletult palju ringe, koore jms, tänu aktiivsele direktorile.

  30. nodsu said

    … ja vaat siin oleks küll mingit poliitilist tahet vaja, et väikesi koole püütaks pigem viimse võimaluseni lahti hoida. A selle asemel lüüakse nad reeglina klõmdi kinni ja kupatatakse lapsed kilomeetrite taha vallakeskuse kombinaati.

  31. Oudekki said

    Absoluutselt nõus, et väikekoolide asemele Tallinnasse üht suurt mammutkooli, internaati näiteks, ehitada, nagu meie praegune poliitika üritab, on lollus. Lapsed peaksid saama käia koolis võimalikult kodu lähedal, algkoolis kindlasti ja põhikoolis siiski ka soovitavalt. Keskkool on laiem nähtus.

    Aga see probleem, mida ma meie vestlusest näen kooruvat on see, et vanematel puudub suures osas tegelikult igasugune side sellega, mis koolis õieti toimub. Hoolekogud vist on osaliselt ellu kutsutud selle probleemi lahendamiseks, mõnel pool need toimivad, mõned mitte.

    Kuidas on igasuguste lastevanemate koosolekutega, lastevanemate korraldatud üritustega, visiitidega erinevate lastevanemate töökohtadesse (või see, nagu USAs, et inimesed tulevad ja räägivad oma tööst)? Kuidas on sellega, et õpetajad peaksid lastest nende vanematele igal perioodil (näiteks poolaastas) andma ka sõnalist tagasisidet?

    Mida veel võiks teha, et vanemaid kaudselt enam kooliga siduda, nii, et neil oleks teave, mis koolis toimub ja õpetajatel oleks teave, et vanemad tahavad infot ja siis ei saa ütelda nii lihtsalt, et “ju oli ise süüdi”. /Selle peale peaks küll õpetaja saama noomituse või midagi/

    Jajah, see tahab rohkem õpetajaid (ja äkki rohkem palka) – aga teisest küljest, palga leidmine on poliitilise otsuse küsimus. Lapsevanemaid on aga kokku väga palju, see on hea poliitiline jõud, kui natukene koostööd tehtaks.

    Ma mäletan, meie klassijuhatajatunnid (annelinna koolis) olid sellised, kus arutati igasuguseid moraali/eetika/käitumisprobleeme. Mitte konkreetsetele inimestele suunatud, aga siiski kerkisid ikka üles need teemad, mis omavahelistes suhetes pingeid põhjustasid.

    Treffneris mulle muidugi meeldis kordades rohkem, sest seal oli vabadus teha mida iganes sa soovisid, kuni õppeedukus ei kannatanud – ja see tekitas respekti teineteise suhtes, ka nende suhtes, kelle osas oli isiklik vimm, aga õppisid ikka mitte teiste ellu vahele segama. Treffner oli minu ajal ka see koht, kust mõnikord tulid koju kell kümme õhtul, sest olid igasugused tegevused 🙂

  32. nodsu said

    Ka Treffnerist olen ma ainult head kuulnud, aga see ongi selles mõttes nagu ülikool, et sinna tullakse oma huvist kokku.
    Aga mul endal oli samuti keskkoolis täitsa tore, samad inimesed, kes põhikoolis üksteist vastikult peetisid (nagu ma olen mujal kommentaariumides kirjutanud, võis kiusaja ja kiusatava roll sageli vahelduda), muutusid juba põhikooli lõpuks toredateks, hakkasid omavahel inimese moodi suhtlema, erinevusi hindama ja puha. Segane värk, mis selle põhjustas – kas tõesti ainult vanus, arvu vähenemine või tuleb tänada mõnda väga head õpetajat, kes meid õpetama asus. Kui põhjus on viimases, siis on kurb, et tegemist on sellise loteriiga.

    Muidu arvan ma, et nüüd oleks paras aeg praegustel lapsevanematel sõna võtta, et kuidas kooliga suhtlemine on.

  33. mindfck said

    muutusid juba põhikooli lõpuks toredateks, hakkasid omavahel inimese moodi suhtlema, erinevusi hindama ja puha. Segane värk, mis selle põhjustas

    Ma ei saa siin eriti sõna võtta, sest ma täitsin põhikoolis vaheldumisi mõlemat rolli. Aga tõsi, keskkooli alguseks oli juba kõik mõlemapoolselt nicey-nice, ehkki omalt poolt oleksin võinud olla palju kenamgi. Ma arvan, et põhjuseks on ainult vanus. Ja kipun ühtlasi seda seisukohta jagama, et minevik on põhjendatud, st et see, et põhikoolis oli kohati natuke raske, mõjus lõppkokkuvõttes ehk arendavalt. Ehkki ma ei oska öelda, kuidas konkreetsemalt. Vbl et pärast põhikooli oskasin elu sellevõrra rohkem nautida.

  34. mindfck said

    (aga kui saaksin uuesti alustada, siis jätaksin jala katki lõikamata ja läheksin 6-aastaselt mingisse võitluskunsti, et aastate pärast paaril kutil mõned luud murda)

  35. mindfck said

    Mõtlesin koduteel välja – kaalukaimaks vastuväiteks laste isekoolitamisele jääb ikkagi, et kuidas see laps siis teiste lastega suhtleb. Kuulen juba argumenti, et ta võib seda teha oma idüllilises aedlinna hoovis koos naaberlastega (mitte et see oluliselt vähem juhuslik valik oleks), aga notsu peaks teadma küll, kuidas nt Nõmmel selle idüllilise aedlinnaga oli.
    Muidu arvan ma, et nüüd oleks paras aeg praegustel lapsevanematel sõna võtta, et kuidas kooliga suhtlemine on.
    No nt minu puhul lapsevanemad kohe kindlasti minu kaitseks ei sekkunud ja ilmselt seetõttu, et ma ei võtnud jutukski, et kle sain jälle tühja koha pealt sellesama kuti käest vastu hambaid. Mida nad tegema oleksid pidanud või teha saanud üldse? A kui ma sellele idüllilise väikelinna teemale mõtlesin, siis meenus, et Nõmme tänavate kõrval, kus olid ikka päris gängid ja päris vägivald, tundus see koolivärk ilmselt ikka suht soft.

    Ja siis veel üks argument – lõpuks võib kukkuda nii välja, et rahakad tüübid harivad oma lapsi kodus, aga õpetaja poeg peab ikkagi keevitaja pojaga koolis käima. Ja see ei oleks ühisk. sidususe poolest üldse hea variant.

  36. mindfck said

    & imho on kindlasti parem, kui laps kasvab teadmises, et maailmas on palju vastikuid inimesi, kes tahavad halba. kuna see on tõsi. Muidugi ma ei mõtle, et elukestva trauma kultiveerimine hea oleks, aga enamik ei ole tagantjärgi ka nii traumeeritud kui Nirti.

  37. mindfck said

    Ühel A. tuttaval on laps, kes nägi pealt pommimist, läks sõbra ja jalgrattaga relvastatult vahele ja võit jäi neile. Arvatavasti ei teki tollel päästetul ideed, et pommija oleks jumal, pigem ikka see laps, kes talle appi tuli.

    tegelt see ongi parim vastus sellele, mida lapsevanem peaks tegema (5. postitus järjest, panen nüüd klaviatuurile luku külge)

  38. mindfck said

    6. postitus – st kasvatama oma (tõenäoliselt populaarsetest ja loomult ekstravertsetest) lastest the radiant order of righteousness

  39. nodsu said

    Vbl et pärast põhikooli oskasin elu sellevõrra rohkem nautida.
    oojah. et olgu, mis on, aga vähemalt kooli ei pea enam minema.

    Mis idüllilisse aedlinna puutub, siis mul ei olnud sellega vähimaidki probleeme. Vanematel vahel oli, kui ma suhtlesin kellegagi, kes nende arust oli liiga pätt laps.

    Aga ma ei ole kunagi väitnud, et suhtlema peaks naabrilastega. Üks link, mis ma panin, oli lapsele, kelle päevast võtab suur osa ära balletikool, kus ei ole üldse ainult balletiained, nii et üsnagi päris kooli moodi. Ma arvan, et eri huvikoolidega saaks lahendatud suhtlemisprobleemi ja ühtlasi silmaringi laiendatud.

    Need, kes praegu kodusharimisega tegelevad, ei ole üldse tingimata rahakad. Hirmus viitsimine peab olema, raha on vähemtähtis.

    Kui ma inimestega koolitraumadest rääkinud olen, ei olegi nende probleem, et uih, maailmas on halbu inimesi ka. Enamus maadleb takkajärgi hoopis enda madala enesehinnanguga, vt seda minu toodud näidet (“ma ei vääri, et päike minu peale paistaks ja olen sellega ära teeninud, et mind peeditakse”). Sama jama, mis perevägivalla all kannatajatel, et mingist hetkest nad juba mõtlevadki, et on ise süüdi.

    Ilmselt oleneb trauma suurus ka sellest, kuidas koduelu on. Kujuta ette, kui mõnda peeditakse kodus samamoodi kui koolis vähe ta ei arva pärast, et ta on ise mõttetu inimene. Kui ta just omalt poolt hästi vägivaldseks ei muutu.

    Mis “radiant order of righteousnessi” puutub, siis näen ma seal ohtu à la “Taksojuht” või Rorschach.

  40. mindfck said

    öö taksojuht ja rorschach olidki ju head tegelased? vähemalt filmis (: (:

    Kui ma inimestega koolitraumadest rääkinud olen, ei olegi nende probleem, et uih, maailmas on halbu inimesi ka. Enamus maadleb takkajärgi hoopis enda madala enesehinnanguga, vt seda minu toodud näidet (“ma ei vääri, et päike minu peale paistaks ja olen sellega ära teeninud, et mind peeditakse”). Sama jama, mis perevägivalla all kannatajatel, et mingist hetkest nad juba mõtlevadki, et on ise süüdi.

    Ilmselt oleneb trauma suurus ka sellest, kuidas koduelu on. Kujuta ette, kui mõnda peeditakse kodus samamoodi kui koolis vähe ta ei arva pärast, et ta on ise mõttetu inimene. Kui ta just omalt poolt hästi vägivaldseks ei muutu.

    word ja btw kujutan väga hästi ette, ehkki ei ole kogenud

  41. mindfck said

    Mis idüllilisse aedlinna puutub, siis mul ei olnud sellega vähimaidki probleeme.

    jajah, ma ei öelnudki, et sul oli, eksole. ja ma ka ei tea, palju sa tähele panid, a elu oli suht ohtlik seal. kui gagis kakeldi ikka jalgade ja rusikatega, siis seal vähemalt kaigaste ja kividega, siis kui 16-selt ära kolisin, oli paremuselt 2. või 3. kamba (igatahes tüütult lähedal elava) baasvarustuses juba nukirauad ja paremuselt 1. kutid istuvad praegu üsna kindlasti ikka kinni (või siis lähitulevikus jälle, kui vahepeal vabadusse on lastud). esimene ultra-violence’i kogemus võis olla siis, kui nägin à 8-aastaselt, kuidas A endast mitu aastat vanema kuti käest keset Sambla tänavat põlvega näkku saab (tühja koha pealt), nii et verd lendab kahte lehte. A-l üldse vedas sesmõttes, et ta üritas teha kõik, et kampade käest mitte molli saada, olles valmis eeldatava feimi nimel ka ohututele sõpradele (mina) sitta keerama, aga sai kokkuvõttes ikkagi igalt leerilt tappa ja mul endal õnnestus kahe põhikamba (st v.a. venelased) silmis isegi mingi staatus säilitada. a tra, kui kergendatud tunne oli 16-aastaselt ära kolida tõesti. ju mõned poisid mängivadki sealsamas luurekat edasi, murravad autodesse sisse ja müüvad drooge, nagu ma aru saan

  42. mindfck said

    ahaa vat just: nüüd meenus, kuidas ma 7. või 9. klassis jumalaid tänasin, et ma Nõmmel ei pea koolis käima o_O
    sellepärast ei tundunudki koolis lõuga saamine erilise koolivägivallana

  43. nodsu said

    “Watchmeni” tähtsamatest tegelastest ei olnud keegi ühemõtteliselt hea, selles mõttes ongi lahe, et see (rmt) tõmbab mitmele eetilisele süsteemile vee peale (või vähemalt nende järjekindlale järgimisele).

    Kas see A, kellest sa räägid, oli naabri-A või sinu klassi A?

    A ega ma ei teadnud jah, kus su vaindlased täpsemalt olid.

  44. mindfck said

    naabri-a, mitte minu klassi a muidugi. üks a oli veel, mäletad, kunstniku poeg. tal õnnestus ka konfliktitsoonis kuidagi ellu jääda.

  45. mindfck said

    kle a ma mõtlesin nüüd haridusreformi välja:
    meenus üle väga hulga aja, et algkoolis traumeeris mind algselt see, et orgaaniline sotsialiseerumine lasteaias oli vägivaldselt lõpetatud, ehkki ma olin juba täiega networkingut alustanud.
    keiss lapse jaoks oli siuke, et said karja tuttavaid, hängisite 2 aastat iga tööpäev läbi koos, created bonds and stuff ja nüüd te enam ei näe üksteist kunagi (või siis juhuse tõttu 12 aastat hiljem, nagu ühega juhtus). totter, oleks võind vähemalt kuni 4. klassini sama seltskonnaga jätkata imho.

  46. nodsu said

    Vat ei tea, kui palju see aitaks. Ühest küljest on paljudel kahju lasteaiasõbrad maha jätta ja kooli minna, aga teisest küljest ei tea ma kedagi, kellel oleks koolis juba algklassides tõsiselt jamaks läinud. Üldiselt on ikka nii, et olenevalt õpetajatest on algklassides kas tore või vähemalt talutav, neljandast hakkab imelikuks kiskuma, viies-kuues on puha põrgu ja kui hästi läheb (nagu meie klassis), hakkavad seitsmendas klassis juba mõtlevad indiviidid välja kooruma ja kuri kari laguneb erinevateks nägudeks, halvemal juhul on põhikooli lõpuni põrgu.

  47. nodsu said

    (A mulle tuli eile enne magamajäämist meelde, kuidas ma ise vägivaldne olin, näiteks sinuga. me kaklesime ju palju, aga sa olid palju väiksem.)

  48. libarott said

    Einoh, loomulikult ei vaidle sõnagagi vastu, et “kogu komplekt” kuulub olemuslikult koolivägivalla alla. Vahe on selles, kas on midagi reaalset, millest kinni hakata, või lihtsalt ei ole. Ja kui seda ei ole – “äää, nad ei mängi minuga” töötaks vist heal juhul lasteaias, mitte hiljem 😀 – siis pole hoolekogul, õpetajatel ega Põgenik Herne’il kah midagi peale hakata. “Tatised paberikuulid” on sel juhul erandjuhtum, millest n-ö menetluse aluseks ei piisa, nagu ka nukralt ja sarkastiliselt märkisin.

    (Kõlab vastikult resigneerunult küll, aga ma pole nii tark, et oskaks siinkohal muud kui käsi laiutada.)

  49. nodsu said

    Sellepärast ma usungi, et asi ei tohiks üldse niikaugele jõuda, et küsimus saaks olla selles, mille puhul saab menetlust algatada. Väiksemad klassid või rohkem õpetajaid ja kogu moos. Ma ei tea, et keegi mäletaks lasteaiast samasuguseid asju, aga seal on ka piirnormid, mitu last kasvataja peale tohib olla.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: