Paar juhumõtet koolivägivalla teemal

Sattusin Times’is sellise artikli (artiklile ei pääse enam ligi, aga samast Tom Daley juhtumist kirjutab üks blogija) ja tema kommentaaride peale. Paar asja tuli meelde, mille peaks siia maha poetama, äkki teinekord vaja vaadata.

*
Ega selle artikli kommentaarid ole haruldus. Samuti ei ole see teema britispetsiifiline, kui ühe Etoni tropi jutt välja arvata (seda juttu peeti kommentaariumis õnneks üldiselt ikka tropijutuks, mitte Etoni elitaarsuse väljenduseks). Kui Ilmar Raagi “Klass” välja tuli, olid ka siinsed kommentaariumid samasuguseid mälestusi täis (või vaadatagu, mida Raag ise siin ja siin meenutab või kommentaare, mis tema blogis selle teema alla tulid). Ja Jonas Gardell on võimsalt välja toonud, kuidas see kõik käis ka Rootsi heaoluühiskonnas. Ma ise tean ainult paari inimest, kes oma kooliajast midagi ilget ei mäleta. Ja mul on päris lai tutvusringkond, kuigi, jah, suurem osa kõrgharidusega või sinnapoole teel, nii et see võib üht-teist selgitada.

Ma ei suuda kõige sellega kokku panna reaktsiooni, mis tabab vanemaid, kes otsivad lapsele murelikult kooli ja tahavad leida võimalikult väikest ja hubast, tee või ise – teadagi, elitistid, ja mis seal suurtes koolides ikka nii väga häda on. Või kui keegi otsustab lapse hariduse koduõppe vormis korraldada, kusjuures lapsel on ka oma “huvikoolis” nii suur koormus, et tavalise kooli kõrvalt tal seal käia ei õnnestuks, ilmub ikka mõni murelik, kes küsib, kuidas laps küll ilma koolita sotsialiseerub.

Sotsialiseerutakse seal koolis jee. Kui 30-40 last pannakse teatud ajaks mingisse hoonesse kinni ja neile rohkem tähelepanu ei pöörata, kui õppimise koha pealt tarvis (ja isegi sellega on asjad keerulised, näiteks istuma jätta pidi tänapäeval praktiliselt võimatu olema, nii et isegi kui laps hakkama ei saa, lohistatakse ta kuidagi järgmisse klassi edasi, mugandades natuke hindamissüsteemi – kuigi A. leidis, et sellel on omad eelised, vähemalt ei teki sellist habetunud “volaskite” kihti kümneaastaste klassis nagu Marek Pieguse raamatus) ja jäetakse omapead, siis ei ole see kuidagi päris ühiskonna moodi. Päris elus ei ole inimesed kollektiivi kokku pandud üksnes sünniaasta (ja mõnel juhul ka elukoha) järgi. Päris elus saab seltskonda valida. Kui päris elus keegi teisel käeluu murrab, nagu seal Timesi artiklis juttu oli, siis on ohvril paremad õiguskaitsevõimalused (kui kommentaarid läbi loete, siis näete, et ei kooli ega politseiga suhtlemine andnud erilisi tulemusi, kusjuures mitte tingimata kooli ega politsei süül), mitte ei öelda, et ah, laste mängud, las müravad, õnnetusi ikka juhtub.

Siin suurepärases essees (sedapuhku USA; järg on ka) võrdleb autor kooliühiskonda tegevusetute õukondlaste või ladies who lunch loodud mõttetute hierarhiatega:

[…] they’re also too young to be left unsupervised. Someone has to watch over them, and the most efficient way to do this is to collect them together in one place. Then a few adults can watch all of them.

If you stop there, what you’re describing is literally a prison, albeit a part-time one. The problem is, many schools practically do stop there. The stated purpose of schools is to educate the kids. But there is no external pressure to do this well. And so most schools do such a bad job of teaching that the kids don’t really take it seriously– not even the smart kids. Much of the time we were all, students and teachers both, just going through the motions.
[…]

In almost any group of people you’ll find hierarchy. When groups of adults form in the real world, it’s generally for some common purpose, and the leaders end up being those who are best at it. The problem with most schools is, they have no purpose. But hierarchy there must be. And so the kids make one out of nothing.

We have a phrase to describe what happens when rankings have to be created without any meaningful criteria. We say that the situation degenerates into a popularity contest. And that’s exactly what happens in most American schools. Instead of depending on some real test, one’s rank depends mostly on one’s ability to increase one’s rank. It’s like the court of Louis XIV. There is no external opponent, so the kids become one another’s opponents.

When there is some real external test of skill, it isn’t painful to be at the bottom of the hierarchy. A rookie on a football team doesn’t resent the skill of the veteran; he hopes to be like him one day and is happy to have the chance to learn from him. The veteran may in turn feel a sense of noblesse oblige. And most importantly, their status depends on how well they do against opponents, not on whether they can push the other down.

Court hierarchies are another thing entirely. This type of society debases anyone who enters it. There is neither admiration at the bottom, nor noblesse oblige at the top. It’s kill or be killed.

This is the sort of society that gets created in American secondary schools. And it happens because these schools have no real purpose beyond keeping the kids all in one place for a certain number of hours each day. What I didn’t realize at the time, and in fact didn’t realize till very recently, is that the twin horrors of school life, the cruelty and the boredom, both have the same cause.

Ja enne kui ütlete, et ah, see on ju Ameerika, siis lugege uuesti Eesti ajakirjanduse koolivägivalla teemade alla siginevad kommentaarid läbi või rääkige oma sõpradega.

Ainus sotsiaalne asi, mis mul sellega seoses pähe tuleb, on järgmine, samast artiklist (et miks nohikud on koolis ebapopulaarsed) inspireeritud õelus: targad lapsed on hilisemas elus laias laastus edukamad. Järelikult on vaja, et neil kordki elus tõsiselt halb oleks. Ja vastupidi, lastel, kelle elu üldiselt tuleb nüri ja frustreeriv, võiks ju kordki elus hea olla, kas või teiste arvelt. Las nad siis mängivad natuke “Kärbeste jumalat”, sest see on ainus ühiskond, kus nad üldse hakkama saavad. Ja pärast on neil võimalik rääkida, kuidas neil elus oli üks õnnelik aeg, siis, kui nad neliteist olid.

Oh, ma ei ütle, et kõik koolid oleks halvad – ma ei väsi linkimast sellele artiklile, kus leiti lahendus, kuidas nohiklust populaarseks muuta, millest ei siginenud kasu mitte ainult sündinud nohikutele, vaid kõigile lastele. Isegi tüüpilises “paneme kõik lapsed kaheksaks tunniks ühte kohta kinni ja vaatame, mis juhtub” koolis võib mõni klassikollektiiv tõeliselt suhtlevaks ja toetavaks kujuneda. Ja muidu sama haridussüsteemi piires on väikestes klassides ikkagi palju parem, nagu mulle kinnitavad kõik, kellel on olnud õnn sellistes käia.

Aga paluks siiski mitte viidata meie tüüpilisele koolile kui suurepärasele sotsialiseerumiskohale. Need toredad väikeste klassidega koolid on erandlikud, mõnel juhul raha eest ja enamik suuri klasse sellist toimiva kollektiivi loteriivõitu ei saa.

*

Mul on üks väga intelligentne ja ilus tuttav, kes ometi aeg-ajalt tuleb välja jutuga, nagu oleks teda pidanudki koolis kiusama, sest evolutsiooniliselt on kiusaja ju temast edukam ja järelikult tulebki tal ennast evolutsioonilise ämbrina hukka mõista. Mina muidugi hakkan selle peale enamasti mõtlema, kuidas selle evolutsioonilise eduga on – kas edu mis tahes sfääris on kohe paugupealt evolutsiooniline edu. Nojah, kui ma mõtlen, et üks meie klassi suurem vägivallatseja on grupiviisilise vägistamise eest süüdi mõistetud… ei, aga meenutagem, et meie SOS-pillide ajastul ei paku vägistamine isegi suuremat paljunemisvõimalust mitte, nii et ma arvan, et tema geenitiigis hullamist ei tasu liiga tõsiselt võtta. Ühiskondliku edu verstapostina on seda niikuinii raske näha ja miskipärast on mul kahtlus, et inimese puhul annab ühiskondlik edu ka paremad evolutsioonilised šansid. Kui see inimene üldse oma geenide levitamise peal väljas on.

Järgmiseks (aga selleks ajaks oleme juba kumbki oma tänavasse keeranud ja ma ei saa enam edasi vaielda) läheb mu mõte sinna peale, et mis kuradi mõttes see evolutsiooniline edu üldse asjasse puutub? Evolutsiooniliselt edukas saab olla mingi geen või vahest ka liik, aga indiviid?

Ja võib-olla järgmisel päeval tuleb mulle pähe veel adekvaatsem mõte: mille poolest peaks mis tahes edu pakkuma moraalset ülimust? Biologistlik eduteoloogia, hrmff. Tuletada sellest, mis on (kui oletada, et ikka on), see, mida peab, on eetiline naiivsus, muud midagi.

Aga alles A. tõi mu evolutsioonilis-eetilise porno juurest tagasi maa peale ja pakkus lihtsama lahenduse – Stockholmi sündroom või koduvägivalla ohvri mõttemaailm. Ohvril on kergem mõelda, et ta on ise süüdi, sest maailm ei saa ju olla nii valesti tehtud, et heal inimesel võiks olla halb. On kergem võtta kiusaja positsioon, otsustada, et kõik ebameeldiv on teenitud ja kiusaja on karistaja jumal, ja seda on hirmus raske tegemata jätta, sest see annab kogu õudusele mingigi mõtte.

Aga mõnel teisel võib olla teistsugune kogemus ja ta ehitab endale teistsuguse jumala. Ühel A. tuttaval on laps, kes nägi pealt pommimist, läks sõbra ja jalgrattaga relvastatult vahele ja võit jäi neile. Arvatavasti ei teki tollel päästetul ideed, et pommija oleks jumal, pigem ikka see laps, kes talle appi tuli. Ma arvan, et seda tasub meeles pidada: oma mälestused võivad ju igasugust jama rääkida, aga igal võimalusel tasub üles korjata kogemusi, millega on endal midagi kasulikku pihta hakata, isegi kui need on teiste omad.

——————————————————————————————-
Tagantjärgi täiendus: Libaroti nukra ja sarkastilise märkuse peale, et vägivald on tõrjutusega võrreldes “erikuradi glamuurne” ja et

Tõrjutusega seevastu pole midagi peale hakata, pole mõtet õhku peksta, või kuidas. Tatised paberikuulid juustes, tõukamised ja mõnituslaulud, oh kamoon, selle peale ei pilguta keegi silmagi, see pole piisavalt… glamuurne.

ruttan mainima, et ma pidasin koolivägivalla all silmas kogu komplekti, nagu ma kommentaarideski mainisin – ega alati veri lenda.