Paar artiklit katseklaasilihast

november 18, 2009

Wiredil on pikk ja põhjalik artikkel, hplusmagazine’is rohkem naljajutt, kuigi mine võta kinni, vaimustushüüded, kuidas uus liha tuleb tervislikum kui vana ja kõikvõimalike maitsetega (me tahame maitsta lumeleopardi liha, oma armukese/vaenlase/iseenda omast rääkimata) meenutab mulle ühte viiekümnendate nõukogude keemiajutukat, kus entusiastlikult kilgati, kuidas peatselt saab plastmassist teha sisustuse tarbeks ükskõik millist väärispuitu ja mineraali ja kuidas keegi siis enam midagi muud ei kasutagi. Mõni kommentaator tõmbas sama paralleeli, meenutades margariini saatust – paljud kasutavad küll, aga kui toidu sisse on vaja võid, on ikkagi vaja võid.

MIs mina arvan? Kui see peaks õnnestuma, siis Euroopas ma sellel väga suurt turgu ei näe, kui vähemgurmaanlikud põhjamaad kõrvale jätta. Rääkigu, mis nad räägivad, ma arvan, et esialgne õnnestumine tähendab seda, et neil õnnestub tekitada midagi, mis on mingisugune liha, aga mitte selle-ja-selle haruldast tõugu ja ainult alpiaasade rohust toitunud veise või vabalt ringi jooksnud ja kastaneid ja tõrusid puukinud sea see-ja-see tükk. Tähendab, gurmeerestorani lauale ei jõua, aga kiirtoiduketid tõenäoliselt vallutab tormijooksuga. Kiirtoiduklient tahabki midagi üldist ja paneb nagunii ketšupit peale, just nagu arvatavasti ei süvene ka keskmine eestlane eriti, mis asi seal rakvere viineri sees just täpselt on.

Keskkondlikult võib sellest siiski tolku olla – gurmeerestoranid eelistavad nagunii peenemat, järelikult vastutustundlikumalt kasvatatud liha. Kõige rutem läheks ilmselt hingusele suured tööstusfarmid kõige oma üüratu teraviljatarbe ja veereostusega ja kellel sellest kahju oleks. Haruldastel tõugudel tekiks võib-olla üle tüki aja koguni eelis – kui küsimus oli odavas tootlikkuses, ei suutnud nad kõige parema kasvuga tõugudega võistelda, kui tootlikkus läheb nagunii laborite kätte, siis on päris lihaloomi üldse mõtet kasvatada ainult erakordse maitse ja tekstuuri pärast ja vahest selleks, et ajaloolisi kooslusi, kus kariloomi tarvis läheb, alal hoida (ma usun, et ega meie puisniidud ole ainsad, kus loomad peavad peal olema, et kooslus püsiks). Vabapidamisega loomakasvatusele jääks alles ka see eelis, mida ma kunagi Punase Hanrahani kommentaariumis mainisin – loomi saab pidada ka seal, kus põldu harida ei saaks, lased sead metsa ja kalorid ja loomsed valgud muudkui tulevad.

Loomakaitsjad ja rohelised on selle projekti üle üldiselt mõlemad kaunis õnnelikud, sellest hoolimata kujutan ette, et katseklaasiliha turule ilmudes tekib seltskond, kes hakkab jaurama, et “keemia” ja “ebanormaalselt tehtud toit peab olema organismile kahjulik” ja nii edasi. Aga ma ei usu, et see mõjutaks eriti kiir- ja valmistoiduturgu, mida ma põhilise sihtturuna näen. Keegi ei usu nagunii, et hamburgerid ja viinerid teab mis tervislikud oleks – ja kui uskuda Hank Hyenat (naljaartikli autor), siis peaks katseklaasilihast hamburger ja viiner tulema isegi tervislikum kui varem.

Üks kommentaator viitas veel ühele huvitavale tõrkele: et paljudele meist meeldib teadmine, et söök on olnud elus loom. Ma kirjutasin küll hiljuti, kuidas tänapäeva inimesel oleks raske looma tappa (ja Jüri Pino illustreeris seda praktiliselt), nii et parema meelega delegeeritakse see kellelegi teisele, aga teisest küljest on vägivaldsus meis kõigis olemas ja ma kujutan täitsa ette, et paljudele, kes praegu söövad liha ja räägivad samal ajal, kuidas neid häirivad loomade kannatused, tunduks, et liha ei maitse enam endiselt, kui kedagi pole selle jaoks tapetud.

Siit hakkas mõte liikuma kaht võimalikku turustuskampaania rada pidi. Üks: rohelised aasad, sinine taevas ja nii edasi, mis nüüd tööstusfarmidest priiks on saanud – ühest küljest vihje puhtale keskkonnale, teisest küljest ollakse harjunud toidupakendi peal haljaste aasade pilte nägema. Teine: hästi verine, kondid, soolikad ja värk, keskel hullumeelne teadlane ja tekst: mõtle, et nüüd võid süüa ükskõik keda (maniakaalne naer).

Advertisements

8 kommentaari to “Paar artiklit katseklaasilihast”

  1. ep said

    mul tekkis hoopis selline küsimus, et kas katseklaasiliha tootmise jäägid sobivad taimede väetamiseks sama hästi kui sõnnik?

  2. nodsu said

    Küll piimakari ka sõnniku tegemisega hakkama saab. Ja inimesed (kust ma küll lugesin seda juttu, et Hiinas väetatakse suurelt jaolt inimsõnnikuga, seepärast armastatakse toitu kindluse mõttes kuumutada?).

    Praegu pidi lihatööstus ära sööma 70% teraviljatoodangust, nii et tööstuslike söögiloomafarmide ära kukkudes peaks olema vaja üldse vähem taimi kasvatada, järelikult ka vähem sõnnikut vaja. Kusjuures nendest USA loomavabrikutest rändas sõnnik vist nagunii solki ja mööda jõgesid rannavetesse, Mississipi suudmeala pidi olema hirmsas seisus.

  3. nodsu said

    St üldse on mul mulje, et kui asjast asja saab, siis vahetab mänguliha pärisliha välja peamiselt just kiirtoidu ja muidu ebakvaliteetse liha sektoris, mis praegu kasutab kõige rohkem neid kõige hullemaid loomavabrikuid, kus loomadel on s*tt, keskkonnamõju koletu ja toodang kasvuhormoone täis ja peenemaitselisusest kaugel. Ehk siis – USAs on tal paremad šansid kui Euroopas, keegi arvas heaks turuks ka Aasiat, kus toidukriis annab palju rohkem tunda ja kus katseklaasiproteiin võiks aidata kala ülepüüki lõpetada.

  4. lendav said

    Ja inimsõnnikuga väetamine pole mingi uudis. Meil siin üldse käib tänapäeval mingi jube raiskamine, kõik wc-potti, siis reoveepuhastisse… Ja samal ajal kaevatakse ja pumbatakse maast ressursse, et keemilisi väetisi toota… Nägin hiljuti ilusat und, kuidas vedasin oma välikemmergust sibi peenraveerde kraavidesse, ise rõõmustasin, et küll nüüd hakkavad taimed vohama!

    Aga liha koha pealt on kõhe küll. Millegipärast üldse ei usu, et niiviisi Tatika kombel tootes midagi kasulikku ja söödavat saab.

  5. ep said

    ma mõtlesin rohkem selle peale, et et põllumajandus oleks pikemas perspektiivis mõtekas, peaks süsteem siiski olema tervik. arenenud maade põllumajanduse häda kipubki vist olema fragmenteeritus. no kasvõi seesama näide, et sõnnik läheb solki ja taimi kasvatatakse kunstväetiste peal. seesuguste süsteemide hoidmiseks tuleb lakkamatult suurtes kogustes energiat sisse pumbata. nii et mulle tundub, et kunstlihast võiks saada midagi enamat kui põgus veidrus vaid siis, kui selle tootmine on integreeritud muu põllumajandusega. näiteks kasutaks söötmes taimekasvatuse jääke ja oma tootmsjäägid saadaks taimede väetamiseks.

  6. nodsu said

    Ma ei ole praegu nii põhjalikult süvenenud, et mille peal nad neid rakke seal kasvatavad. Aga kui nagunii ei ole integreeritud – või on poolikult integreeritud, ses mõttes, et loomad söövad teravilja, aga põlde väetatakse ikkagi kunstväetistega, siis on vähemate jäätmete ja vähema kuluga variant parem.

    Huvitav on igatahes, mis saab.

  7. AV said

    Tehisväetistest: kuuldavasti olla belglased pärast seda, kui leiutati superfosfaat, üles kaevanud Waterloo lahingus langenud inimeste ja hobuste kondid, teinud need superfosfaadiks ja väetanud sellega põlde.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: