Vaatasin “Kapten Alatriste” ükspäev ära, tunne jäi… selline keskmine, halb ei olnud, aga hingepõhjani ei vapustanud ka. Pilt oli ilus küll, mis sa Velázquezest ikka tahad. Üks mõte, mis mind vaatamise ajal kummitas, oli see, et annab ikka tunda küll, et film on viie raamatu põhjal tehtud – eriti nii umbes teine viiendik meenutas kangesti treilerit, nii kiiresti hüppas stseeni pealt teisele, et repliik – vasturepliik – hopp! uus stseen. Ja katsu siis neil kõigil ilusatel meestel vahet teha. Lisaks tuli meelde vana mõte, et küll võis riiakamat sorti meesterahvastel Kolmekümneaastase sõja paiku tore elada olla. St küllap varem oli sama tore, aga sealt edasi läksid võitlemiskraanid ju üha rohkem kinni, lõpuks saigi ainult sõjas võidelda ja sedagi enamasti distantsi pealt, duellist võid ainult unistada. Ja kolmas mõte oli, et hoopis see näitleja oleks võinud Aragorni mängida – kuni tuli meelde, et ups, mängiski, ainult et mis häda tal küll tookord oli selline ilueedi olla. Igatahes praegu, kus ta halvem välja nägi, nägi ta palju parem välja, kui te saate aru, mis ma sellega öelda tahan.
(Täiendus: kui oli galeeristseen, kus lihased lausa silmnähtavalt kasvasid, tuli veel ette, et tänapäeval tehakse sellist asja ju vabatahtlikult, mõni maksab koguni peale.)

Järgmisel öösel juhtus aga selline lugu, et ma läksin magama, uni ei taha muidugi tulla nagu ikka ja siis ütlen ma endale: “Hommik on õhtust targem”, et see neetud mõtlemine ükskord järele jätta. Ja kohe näen ma sellist uinumiseelset poolund, nimelt oli selle lause öelnud hoopis vana kapten, kes oli nooruki enda üles kasvatada võtnud, ja mina nägin, kuidas nooruk selle peale muigas. Siis läks kapten laeva peale, puudutas juba tüüriratast, kui pöördus äkitselt ringi, ja mina teadsin, et nüüd sai kapten aru, misasja nooruk muigas: nimelt mõtles nooruk, et hommik on jah õhtust targem, nii et noored teavad asju paremini kui vanad. Ja ma teadsin, et nüüd läheb kapten teda kohe nahutama, et ta nii ülbe on.

Ja selle koha peal ütles kapten hoopis: “Ah, kus ma praegu alles peeretasin.”

Noor ja vana

Advertisements

On see nüüd Jung või Freud

detsember 17, 2009

Nägin unes meest, kes kartis ennast paljalt peeglist vaadata: talle tundus, et ei näe seal mitte ennast, vaid tundmatut mustas mantlis, mustas ülikonnas liputajat. See oli une taustainfo, unes ma nägin seda hetke, kuidas ta parajasti järjekordselt õhtul suurest toapeeglist paljana mööda läks, hirmu alla surus ja magama heitis. Tuba oli pime. Ja siis nägin mina, pealtvaataja, kuidas toauks vaikselt avanes ja koridorivalguse taustal võis aimamisi näha, kuidas keegi mustas mantlis kogu uksest väljub.

Kusjuures selles mõttes ei olnud õudukas, et mina ei kartnud midagi, see mees kartis, aga tema jälle õnneks seda musta kogu ei näinud.

Ilmutus

detsember 14, 2009

Meenutasin ühel ööl, kui und ei tulnud, neid filmistseene, mis minus hingestatud, õndsa või pühaliku või harda olemise tekitavad ja hakkasin neid väikest viisi kokku korjama, kui leida õnnestus.

Välja tuli niiviisi:

stseen (ja kogu film), mis ütleb mulle iga kord midagi olulist conditio humana kohta:


aga ärge küsige, mida, ma ei oska seda verbaalkeelde tõlkida;

stseen, mis meenutab mulle, et kõik pole veel kadunud ja maailmas on veel midagi head:

(vahukoorega!)

Ja ma olin ammu mõelnud, miks mul on pärast selle sketši vaatamist alati tunne, nagu oleks üle tüki aja pesta saanud ja tuntav soov selle koguduse liikmeks astuda:

Palun, kas keegi näitaks teed, kus asub St Looney?

Siis võtsin ma kätte ja vaatasin üle, mis mul sõelale jäi. Tegin järelduse, et ma peaks rohkem tsirkuses käima ja imestasin, et mis minuga ometi on, et ma mujalt pühadust üles ei leia.

Aga siis läksin Hanrahani pool toimuva vestluse peale wikipedia vembuvanaartiklit konsulteerima ja mis ma loen:

“Many native traditions held clowns and tricksters as essential to any contact with the sacred. People could not pray until they had laughed, because laughter opens and frees from rigid preconception.

Einoh, elementaarne. Ma oleks pidanud seda ju ennegi teadma, keskaegsest lihavõtteropendamise kombest (kui ma õigesti mäletan, siis loogika oli selline, et Kristus on üles tõusnud, nüüd tuleb rõõmustada ja naerda, ja mis inimesi ikka kõige rohkem naerma ajab? teadagi.) olin ma juba ammu kuulnud ja ka groteskse keha kultuur läheb mulle väga korda, kõige mu tsivilisatsiooniarmastuse kiuste või õigemini selle hädavajalikuks tasakaaluks. See, et Pasolini “Dekameronis” jõutakse läbi kogu paljalt ringikeksimise ja brueghellike massistseenide just sellisesse lõppu välja, on mulle kogu aeg tundunud kõige loomulikum asi, “O Auto da Compadecida” (mida mul kahjuks pole kunagi õnnestunud otsast lõpuni ära vaadata, ainult jupikaupa) on üks lemmikumaid vagafilme ja “Bad Santa” üks õndsamaid ja lunastuslikumaid jõulufilme. Nähtustest, mis mulle optimismi ja kartmatust sisendavad, sh Terence’ist ja Philipist, olen juba varem kirjutanud.

Aga miskipärast ei osanud ma seda üldist teadmist ja üldist meeldimist enda peale rakendada ega neist korralikke järeldusi teha, nii et tõesti oleks nagu prauhti valgustuse saanud.

Vähemalt ei ole siin põdeda midagi, tegemist on auväärse traditsiooniga, hoolimata sellest, et isegi osa mu lugejaid selle peale võib-olla solvub. Kui hästi meenutada, siis põlgasid ka teised mungad žongleerimist labaseks ja mis iganes, aga Jumalaema teadis paremini.

Ja God works in mysterious ways mutku edasi.

Degustatsioon

detsember 13, 2009

Olin hiljuti unes peenel söömisüritusel, kus pakuti väga hõrgu maitsega kuldset magusat veini. Aimus otse viinapuul rosinaks tõmbunud marjade väärishallituse mekki. Mulle meeldis vein kohe hirmsasti ja õnneks oli seltskonnas mitu algajat snoobi, kes pidasid kõige turvalisemaks arvata, et kui vein on magus, on ta tingimata halb ja kõva häälega ütlesid, et s e d a veini nad nüüd küll juurde ei taha. Nii sain mina juba mitmenda klaasi kätte ja ainus mure oli see, et kole purju võib jääda, muidu oli väga mõnus, aga siis helistas keegi mulle ja ajas mu üles mingi tüütu asjaga, oli see nüüd raha, töö või kumminaalmaksud.

Tegin just kahe päevaga poole kuu töö ära või natuke rohkem ja olemine on juba viimased viis tundi lõbusalt deliroosne. Ekstreemsport on ekstreemsport, kogu aeg ei pea niiviisi vastu, aga miskipärast on niiviisi palju toredam tööd teha, et alustan ühel päeval kell 12 ja lõpetan järgmisel päeval kell 22, vahepeal pistan ainult mõne pala suhu ja käin treneerin korraks inimesi. Isegi tüütu tööga tekib niiviisi teatav hasart, rääkimata sellest, et oleks nagu lapsepõlves vana-aasta õhtul – magama minema ei pea ja kui kohviisu peale tuleb, ei pea üldse mõtlema, et äkki pärast ei tule uni peale. Asja ilu on ka selles, et kui ma sellise režiimi tõsiselt käsile võtaks, siis peakski ma kuus ainult kolm-neli päeva tööd tegema.

Paistab, et väikest viisi kiskus mul seekord deliroosseks juba nii vara nagu esimese päeva õhtul. Kui ma olin treneerimas ära käinud, tegin kiire toidupoehaagi ja ostsin endale dopingut ehk siis sellise erilise menüü, mida saab ainult pühade ja öötöö ajal. Ladusin lindile olulised toiduained, nagu paki kummikomme, tahvli mõrušokolaadi, paki mahla, pudeli kokakoolat ja viisakuse huvides ka juustu ja pestot. Ümmarguse armsa näoga tüdruk minu ees ostis aga ainult suitsu, ma ei oleks muidu tähelegi pannud, aga dokumenti küsiti. Mõtlesin siis, et ega ta nii laps ka välja ei näe, vaatasin häguse pilguga oma menüüd ja muutusin murelikuks. Tüdrukul oli vähemalt dokument olemas, et ta on vastavas eas, aga minu välimus vaevalt et müüjat ära petab ja kui ka minu käest tõendit küsitakse, siis ütleb müüja karmilt: “Sina ära küsi, mina ei müü!” ja mul tuleb, kõrvad lontis, oma kommid ja limonaad häbiga tagasi anda.

Siis tõusin oma udust rohkem pinnale ja taipasin jälle asja, mida ma olen kogu aeg teadnud, sest seda teab iga laps, ka kõige väiksem – et olla suur on palju parem kui olla väike. Ei pea vara magama minema, võin öösel endale kohvi teha ja voodi kas või igavesti tegemata jätta. Ja laps peab ostma seda, mida suured ütlevad, aga mulle müüakse viina ja suitsu ja ühtlasi ka limonaadi ja kommi. Mitte et ma kõiki oma hüvesid täiel määral ära kasutaks, suitsust ma näiteks suuremat ei hooli, aga noh, asi on ju põhimõttes.

Unekoreograafia, unezooloogia

detsember 1, 2009

Täna öösel olin ühe lavastuse (film? teater? pidu?) keskel, kus oli hästi koreograafiliselt lavastatud võitlusstseen. Üks võitleja liikus madalas kükis, harkis jalgadega (nn ratsasendis) siksakis, ikka vasaku jalaga natuke vasakule ette viltu ja paremaga paremale. Teine võitleja, see pahalane, liikus samas asendis, aga ei osanud siksakki teha, trampis niisama otse ja seepärast saigi esimene mees temast ühel hetkel üle pea kõndida, mis tähendas võitu.

Ma vaatasin pealt ja mõtlesin, kas ma saaks seda kuskil oma lavastuses ära kasutada, kuigi ise oleks ma pidanud seal peol hoopis teenindav personal olema ja musti nõusid ära viima. Aga üks piduline, ilus armas tüdruk, hakkas neid ise kraanikaussi vedama, ma natuke aitasin teda ja läksin siis trepist alla. Äkki näen, et trepi peal on see kulles, kelle ma vahepeal ära kaotasin, vaatan – täitsa elus. Uurisin hoolega, kus otsas ta suu on, et ta õigetpidi kätte võtta, ja läksin siis kullesega trepist alla. Siis läks trepp hästi järsuks ja eluohtlikuks, kindlasti pidi kahe käega kinni hoidma ja ma muretsesin, et kui ma oma looma õlale panen, äkki kukub ta sealt alla või hüppab alla. Aga loom ajas oma käpakesed – küünekesed mulle kampsuni sisse ja hoidis kinni, ei kukkunud kuhugi. All oli suur hämar madal keldrisaal, kellelgi oli seal vist veel mingi loom, aga minu loom oli vahepeal kõvasti arenenud, oskas juba liivakastis asjal käia või vähemalt tegi igasse ettejuhtuvasse plekk-kaussi oma pabulaid. Ma imestasin kõva häälega, kui tark tšintšilja mul on, olgugi et hästi väike, nagu hamster. Ühtäkki vaatan, et ta lutsutab oma sõrme. Ma sain kohe aru, et ta on selle kellegi inimese pealt õppinud ja olin veel uhkem, et mu tšintšilja on nii osav õppima.