Rumalused, ketšup ja klaustrofiilia

Kui ma olin poes seljakoti toitu täis toppinud ja suure vaevaga lukku kinni vedasin, avastasin umbes kolmandal minutil, et olen suurest kaasaelamisest kõhu hästi sisse tõmmanud ja hoian hinge kinni, noh, et lukk ikka hästi kinni tuleks.

Pärast suutsin koduteel sildi pealt lugeda “Kvantburgerid” (kahjuks olid tegelikult kanaburgerid).

***

Paar päeva tagasi sain aga veel lollima asjaga hakkama. Mul on hästi hea vedel nullgrupi veri, mis peaks tähendama, et tromboosioht ei ähvarda mind iial, aga see-eest võib ninast suvalisel hetkel geisri survega terve ketšupifilmi eriefekt pursata. Viimati õnnestus mul sellega pool garderoobi ja sisustust ja iseennast ära mäkerdada, nii et majapidamine nägi välja nagu raskekujulise koduvägivalla tallermaa ja mina nagu vaene ohver, mis on eriti ekslik mulje selle koha pealt, et kui kumbki meist üldse vägivaldne peaks olema, siis… mnjah, kindlasti mitte meespool.

Aga tegelikud asjaolud on nii totrad, et meenutavad mingit Harmsi juttu, nimelt kõigepealt ma vihastasin hirmsasti ja läksin selle peale riidekappi, et oleks näha, kui vihane ma olen. Ja kapis pimedas nuuskasin südamerahuga. Igatahes poolel teel kapist välja ärkas minus kahtlus ja ma tirisin igaks juhuks lähema ukse lahti, selle asemel, et tuldud teed tagasi pugeda. See päästis vist ülejäänud garderoobi, aga ikkagi tuli mul ära pesta kaks seelikut, üks pluus, veel üks seelik, veel üks pluus, üks öösärk, sorteerida kaks kotitäit lõngu, et millised kerad puhtaks jäid, avastada, et peen käsitsi tehtud nahast kott on samuti oma jao saanud, seda tund aega kaapida, pesta põrandat, küürida kapiust ja siis märgata, et seljas oleval musta värvi kampsunil on käiseotsad kahtlaselt jäigaks tõmbunud, pesta käiseotsad ära ja loota, et sellega on kõik, avastada järgmisel päeval, et kampsuni kõhu peal on kah mingid krobelised kohad ja et käiseotsad ei ole üldse vähem kanged ja haisevad nagu vampiiri unistus, ja võtta ette pikk ja vaevaline kašmiirkampsuni pesu- ja kuivatamisprotseduur.

Kusjuures mul juhtub seda ninageisrit umbes üle päeva ja enesetunne ei lähe sellest kehvaks ega midagi, nii et kogust ei saa arvatavasti liitrites mõõta. Mis näitab, et hoole ja kokkuhoiuga saab ka väikese kogusega suuri asju ära teha. Või on asi puhtalt füüsikas ja ma langesin lihtviisiliselt entroopia fluktueerumise ohvriks. Videosse oleks võinud selle aktsiooni võtta, et demonstreerida, kui vähese vaevaga ja kiiresti saab kõik ära määrida ja kui suure vaevaga ja aeglaselt puhtaks.

Iseküsimus mõistagi, et kas ma oma vihastamist kuidagi vähem laastavalt ei saaks kanaliseerida – kuigi kes oleks arvanud, et kappironimine nii võigaste tagajärvedega* on, eks ole.

—————————————————————————-
*Tagajärv – tore neologism, mille me K.-ga kunagi aastaid tagasi spontaanselt leiutasime: “Mul lähevad need põhjuse ja tagajärve seosed alati segi”.

Ühesõnaga, filmisoovitus armunutele

Leia pildilt kaabakas!

Põhjalikult ümber ei ole järjekordset nukufilmi ehk “Kooljast pruuti” vast mõtet jutustama hakata – kes on näinud, see teab ja kes ei ole – milleks spoilida. Puhtalt reklaami mõttes võib öelda, et nukud näitlesid väga hästi, näitlejad (ja mõelda, millised!) arvatavasti ka, aga seda ei pannud alati nukkude vapustava miimika tagant tähele. Või ei – Richard E. Grant tegi siiski jalustrabavat kaabaka häält, see jäi ikka kõrvu küll.

Film sisaldas maitseaine mõttes natuke pseudodekadentsi, et vaatajatel piinlik ei hakkaks, et ta muidu nii nunnu ja liigutav on – sest mis võiks olla veel liigutavam kui väikesed lapsed ja väike koer?*

Kui meil filmivaatamise ajal “nii nunnu!” hüüete vahele aega jäi, jõudis A. täheldada, et need perekonnad, need vanemad, need tegelased – no on ikka täielik Dickens. Mina vaidlesin, et ei, see kaabakas sobiks ka 18. sajandi lurjuseks, pigem ikka Fielding kui Dickens. Aga kui ma natuke veel sealseid vanemaid vaatasin, olid ikka puhta Dickens jah, väikese gootisoustiga.

Literatuursete tähelepanekute kõrvale mahtus ka üks visuaalne, nimelt et elavate maailm oli kõle, sünge ja kooljalik, samas kui surnute oma oli lõbus, lärmakas ja hästi värviline.

Kohe peale filmi jõudsin järeldusele, et Victorial pidi tingimata laskma vahepeal natuke mööda sõlmekeeratud voodilinu ronida, muidu oleks ta näruselt kooljaneitsi varju jäänud.

Aga pool tundi pärast filmi teatasin A.-le: “Kuule, see film kajastab ju teismelise maailmapilti – ainult noored on armsad, täiskasvanud on kõik koletised või lollid”.

A. ütles vastu, et samas sobitatud abielu tõotas ju päris hästi töötada. Iseenesest ei oleks noortel vanemate plaani pärast halvasti läinud.

Mina: “Aa, seda mõtlesin ma ise ka, et seda võib lugeda kui sobitatud abielude propagandat.”
A.: “Ei, ma mõtlesin seda, et nende vanemate kosjasobitamisest ei juhtunud tegelikult midagi hullu. Et mida need vanemad siis nii väga koledat ikka tegid.”

Ma ütlesin “Ee, ise olid nad ikkagi hirmsad,” ja A. möönis, et tüdruku omad olid jah päris hirmuäratavad, aga et sobitatud kosjad töötasid sellest hoolimata nii ülearugi hästi, et tingimata oli vaja, et väljastpoolt mingi probleem tekiks.

Mina: “Et sobitatud kosjade puhul on vaja välist probleemi, et noored armastama hakkaksid? No selle eest hoolitsesid ka vanemad oma vastiku käitumisega.”
A.: “Ei, noortel ei olnud midagi vaja, nemad oleks üksteisega niigi rahul olnud. Filmil oli vaja välist probleemi, et film saada.”

Jälle õige jutt.

Mina: “Aga sellest hoolimata, et sobitatud abielu päriselt sobiski, olid noored nunnud ja vanemad koletised.”

Siin jäi jälle A. nõusse, nii et multikavaatamine päädis täieliku harmoonia ja kodurahuga. Selle põhjal võib filmi ilmselt kohtingumaterjaliks soovitada.

—————————————————————————–
* Vt illustratsiooni:

Pildi hiivasin siit; arvustus oli seal lakoonilisevõitu või õieti polnudki teist peaaegu, aga ilusaid pilte oli see-eest veel mitu ja peotäis linke ka.

Kerglane toidujutt

Avastasin, et Saksa teadlased on välja selgitanud, et leivakooruke on hirmus kasulik, palju kasulikum kui leivasisu, paksult antioksüdante täis. Mis seal ikka. Aeg-ajalt ilmub ikka mõni uus supertoit jälle välja. Aga mis mind seal tegelikult üllatas, oli see, et seda peab reklaamima. Et emad ütlevad seda oma lastele, umbes nagu nad Lindgreni raamatutes lastel spinatit lasevad süüa. Sest tuleb välja, et mõned pepsimad sööjad lõikavad leibadel koorukese ära. Hambutu või poolhambutu puhul on see veel arusaadav, aga kui tegemist on puhtalt maitsega… mk-mm. Leivakooruke on ju parim osa leivast. Ma oleks lapsena eelistanud, et leivad oleks üldse ainult koorukesest tehtud, ja kui ma paljast leiba sõin, siis alustasin alati sisust, et kooruke jääks magustoiduks. Kui mul oleks kõrval olnud keegi, kes koorukest ei taha, siis ma oleks õnnega koos olnud, aga oli teda siis neh.

Teisest küljest nägi nende pildi peal kogu leib kuidagi švammine välja, nii et võib-olla ei ole koorgi nii vaimustavalt krõbe, nii jõulise maitsega nagu üks korralik kooruke olema peab. Aga vaevalt ta hullem švamm saab olla kui ülejäänud leib.

Kolmandast küljest on mul siiamaani igas riigis õnnestunud ka korralikku leiba leida, mitte ainult kilekotistatud švammi, nii et kui kellelgi on hambad suus ja ta ikkagi poest leiva asemel nuustikuga tagasi tuleb, siis ei maksa talt ka teab mis peent maitset nõuda.

Aga ikkagi huvitav – kas inimeste hulgas, kel omad terved hambad suus, on päriselt selliseid leivapügajaid?

Jälle algajate renessanss

Loodetavasti saan tuleval nädalal uuesti tantsutrenniga alustada, uued algajad võivad liituda, sest itaalia sammutehnikaga me õieti alles sellest semestrist hakkamegi korralikult tegelema. Endiselt Jakobi mäe kultuurikojas; kui kõik klapib õigesti, siis neljapäeviti kell 18-19 ja reedeti alates 19 kuni vaja või kuni ära väsime. Andke kas või siinsamas märku, kui huvi on. Renessansstants konti ei tohiks murda, pigem on oluline täpsus, aga arvatavasti on potentsiaalsetel huviilistel nagunii ettekujutus olemas.

***
Uuendus: reedeti on trenn jah kell 19, aga esialgu mitte Jakobi Mäe Kultuurikoja saalis, vaid sellesama hoone esimeses tiivas, koolimaja koridoris. Tartu, Jakobi 41 on aadress.

Lindinimesed

Kui ma viimati magasin, nägin unes, et maja katusel olid hakid, ainult et inimese kujul (ilusad saledad noormehed palja ülakehaga). Nad kaklesid väga vihaselt, üks kiskus teisel tiiva küljest ära ja hakkas seda sööma, aga kuna nad olid inimesed, siis oli see tiib käsivars ja ta lõi sinna hambad sisse, mitte noka. Mina aga imestasin, miks see kole vaatepilt mind nii vähe häirib.

***

Aa, ja paar ööd tagasi seletas isa mulle unes, et lõpmatu spinniga osakesi ei ole olemas, nad on lihtsalt selline mugav otsetee, mida arvutustes kasutada, umbes nagu imaginaararvud.

Nukud, lapsed, filmid

Eile öösel vaatasin rõõmuga “Coraline’i” multika ära. Rõõm tuli sellest, et nagunii on “Coraline” üks mu lemmik-Gaiman, aga film oli justkui veel parem. Gaimanil on võimas narratiivne mootor sees, mis ketrab väga võimsaid lugusid valmis, arhetüüpidega vürtsiselt läbi pikitud, aga kohati tundub mulle, et lahtikirjutamine jääb lahjemaks kui idee ise lubaks, või et idee kappab eest ära, enne kui kirjutamisega järele jõuab. A. ütles selle peale vahele, et siis on ta ju endale koomiksistsenaristina hea niši leidnud – seal paneb lõpliku liha luudele ikka kunstnik. Mõtlesin, et kuidas see täpsemalt välja näeb, Gaimani stsenaariumid on tegelikult väga detailsed, aga noh, kui näiteks dialoog on parajasti nõrgem, siis tuleb ju näoilmest pool asja juurde, kui andekas kunstnik juhtub olema, ja jutumullikunstnik on tal pealegi kogu aeg väga hea olnud. Ja nüüd oli siis multikas kogu visuaal ja näitlejatöö lihaks juures. Üpris originaalitruu film oli sealjuures.

A. arvas miskipärast film otsa, et tegemist on arvutianimatsiooniga, alles siis, kui ma teda lisapalasid vaatama sundisin, jäi ta uskuma, et ikka päris nukud olid. Muljetavaldav töömaht ja nikerdamise täpsus, ühesõnaga väga korralik käsitöö – ja nägi ikka ka teistsugune välja kui “Jääaeg”. Ja siin jäin ma ise mõtlema, et võib-olla ei tulnud suurem tihedus ikkagi käsitöötehnikast, võib-olla saaks ka arvutianimatsiooniga sama huvitava asja teha, et äkki on asi ikkagi stsenaariumis.

Seal mängisid võimsalt needsamad vürtsikad arhetüübid, lugu oli just selles mõttes muinasjutuline – libalähedase hirm on meil vist juba seljaajus sees, kuigi kui ma muinasjutte meenutama hakkasin, tuli rohkem meelde tšuktši ja nivhi juttude koll-lapsi kui kollvanemaid. Aga see, et kuskil lähevad soovid täide ja see on tegelikult väga hirmus ja halb, tuleb kas või piparkoogimajakeste lugudes välja (käsi kirjutas mitu korda “pipargoogimajakese”, nojah, eks seal Googi ja Magoogi maa taga ole kuskil ka Pipargoogi ja Panngoogi maa).

Ja siis vaagisin ma peas “Coraline’i” ja “Jääaega” ja mõtlesin, miks küll “Jääaeg” nii palju igavam oli. “Coraline’i” teemad on tegelikult palju väikesemate laste teemad, “Jääajas” on vähemalt teismeliste, kui mitte täiskasvanute probleemid, aga ometi on film kuidagi lapsikum ja lamedam. Ep pakkus välja, et väikelaste hirmud ongi õudsemad ja sügavamad ja avaldavad sellepärast eluaeg rohkem muljet, aga minu arust oli kahe filmi vahe veel suurem. Justkui oleks ühes võetud väikelastelugu kogu oma lapsemaailma hirmuäratavuses; teises teismelistele või täiskasvanutele sobiv lugu (kangelaslikkus, meeleparandus), aga ära silutud ja “lastepäraseks” taltsutatud. Ja nii ma seda vaadates siis vahel igavlesin, vahel poetasin kohustuslike kohtade peal pisara (need pisarakohad töötavad minu peal alati, ka palju halvemates filmides kui “Jääaeg”).

Taltsutamist ja lastepärastamist kirus A. ka siniste mehikeste filmi juures – kuidas karm merejalaväelane (krt, nüüd pidin ma jälle äärepeal kirjutama “perejalaväelane”) hakkab niipea, kui ta endale sinise keha saab, käituma kuueaastase lapsena. Ja et kui sinised tegelased pühalikult puu ümbert kinni hoiavad, siis oleks asja natukenegi päästnud see, kui mõni neist oleks vähemalt vahepeal põõsas kusel käinud.

See ühendas mul jälle hiljutise “National Geographicu” hazdade-artikli peale, kus oli juttu tegelikust loodusrahvast. Üks nende iseärasus oli see, et neil praktiliselt puudus religioon – ei mingit šamaani ega medicine-man’i, mida peetakse justkui loodusrahva kohustuslikuks aksessuaariks – ja kui nad peavad oma tähtsaimat rituaali, suheldes tantsides ja lauldes esivanematega, siis juhtus seal juures ikka, et mõni poiss käis vahepeal mõne piigaga põõsas ära. Ei mingit harrast kätest kinni hoidmist.

***

Üldse on mul midagi idealiseeritud mineviku vastu, isegi kui see on paigutatud olevikku (teised rahvad) või tulevikku (õilsad sinised metslased, eks ole, mille kallal Rents juba urgitseda jõudis). Ikka on mul õilsate metslaste või müstilise vene hinge ülistamise meloodiat kuuldes tunne, et selle all kõlab bassiliinina “Aga küll on hea, et ma ise selline ei ole. Aga küll on hea, et ma ise selline ei ole.” Natuke teist tüüpi nähtus on idealiseeritud kesk- või muinasaeg à la Tolkien – seal räägivad kõik kogu aeg kangesti üllast keelt ja ei käi kunagi pissil (tõsi, seda saab ette heita ka vapratele detektiividele, kes kolmeks päevaks pimedasse ärklituppa kinni seotakse). Fantastikaaustajate jutust olen aru saanud, et Tolkien on ka selle koha pealt täitsa ok, tema igavad kohad oleks halvemat sorti õilisfantastikas põnevad kohad, aga ikkagi kipun ma eriti ülevates kohtades, kus mäeharjal taeva taustal seisavad hobuse seljas Aragorn, Legolas ja Gimli, lehti kiiremini keerama ja ootan, et millal kääbikud tulevad, need on õnneks inimese moodi.

***

Aga täiskasvanute ja laste hirmudest mõeldes ühendas mul ka midagi ära selle koha pealt, miks mulle “Paani labürint” ei meeldinud. A. kaebas selle filmi juures, et tüdruku ema oli kogu aeg nii loll, et talle oleks seal filmis kangesti mingit pööret vaja olnud, no et näiteks oleks oma lapsega korragi suhelnud. Minu jaoks oli ema seal filmis nii kõrvaline tegelane, et ta võis ka samahästi loll olla ja ma mõtestasin oma pettumust teisiti: film on ilmselgelt emotsionaalne ja ei varja, et tahab emotsioone äratada ka vaatajas. Ja ometi jäi peategelaseks pandud laps nii avamata, et talle nagu ei saanudki päris kaasa elada, vaatad, mis juhtub, halb vaadata ikka, kui inimestel on kole olla, aga ei sünni seda katarsist, et ma teeks kogu selle koleda temaga koos läbi ja tuleks teisest otsast uuena välja – ei osanud nagu rõõmustada, kui tüdrukust saab peale surma maa-aluse paradiisi printsess, sest ma ei teadnud temast ikka veel suurt midagi. See-eest avati film otsa kurja kaptenit ja anti talle sügavust – nii kerge oleks teha pahalasest kedagi, kellel pole ühtegi inimlikku või head omadust, aga näe, talle oli antud see kellaparanoi-… ptüi, obsessi- (“fetiš”, ütles A. selle koha peal vahele, olgu siis pealegi) kellafetiš, unistus pojast, kellele kell kinkida ja teatav isiklik vaprus (tagantjärgi tekkis ka mõte, et ta oli nii julm sellepärast, et ta ei suutnud iseendalegi kaasa tunda, saati siis teistele). Mingit lunastuslikku lõppu ei saanud talle muidugi kinkida, ta oli selleks liiga südametuks ehitatud. Aga asjast ei tulnud ka päästmatult kurja, kuid ometi inimliku kapteni lugu, sest loo loogika seisukohalt oli ta ikkagi vähem tähtis, kui laps. Nii et mul olid pärast filmi emotsioonid üles köetud, aga kuidagi nagu rahuldamata, ainult paari kõrvaltegelase abiga (teenijanna ja eriti arst) sain teatava lahenduse. Ja siis ma mõtlesin, et kui film tahab tundeid äratada ja peksabki emotsioonid hästi vahtu, aga samas on lõpus ikkagi selline õlakehitamise tunne, et ahah, siis on filmitegemisel kuskil midagi viltu läinud.

Aga nüüd sain ometi ühel ebakõlal paremini sabast kinni: filmi peategelane on laps, lugu oleks nagu lapse lugu, aga tegelikult on suurem osa õudust ja masendavust, mis seal tundeid äratavad, täiskasvanute maailma õudused, nii et last saabki seal ainult väljastpoolt näha.

***

Aa, “Coraline’i” lapsemaailma ehedusse andis olulise panuse see, et laps oli kohati täpselt nii vastik, nagu lapsed päriselt.

***

PS: Mõtlesin veel ülevfantastika peale ja et sellega võõreldes on (ometigi romantikul) papa Dumas’l tegelased täitsa nagu päris. Kunagi tuli blogosfääris, vist Myrdi pool jutuks, et mis neis musketärides niiväga on, et tavalised jõmmid ju. Aga see ju ongi – ühest küljest joovad, kaklevad, elavad, kelle kulul juhtub (enamasti naiste) ja panevad oma elu armastuse kõrvalt rahumeeli kedagi teist, sest “see ei tähenda ju midagi”, aga samas on näiteks valmis massiivsele riigiaparaadile pikka nina näitama (kuigi kogu musketäritriloogia jooksul õigupoolest sedagi mitte, sellepärast see sari tervikuna nii kurb ongi, et kuidas ideaalidega noor inimene tahab küll parimat, aga lõpuks ja vanast peast läheb ikka nagu tavaliselt). Kui keegi kirjutaks raamatu, kus tavalised jõmmid ootamatut ennastsalgavust ja selgroogu ilmutaks, oleks ma samuti sillas.

***

Mul kummitab nüüd see hiidimik, kes puutüve näris ja karjus “Õmõka, õmõka, mõtik, mõtik!”

***
Ja mida paganat peaks tähendama üle-eelmise lõigu neologism “võõrlema”? (“võõreldes”). Liiga lahe sõna, et ära kustutada ja teeselda, et ma temast midagi ei tea.

Ilu

Pühalikkuseteema juurde klippe otsides sattus näppu üht-teist, mis päris sinna alla ei sobinud, aga äratavad minus liiga suuri tundeid, et neid ripakile jätta. Võib-olla puhas maagia. Lummavalt mõjuvad iga kord, kui piilun.

Siit tuleb juppide kaupa film, mis ametlikult oleks justkui õudukas, aga ma ei pannud kogu selle puhta iluga tähelegi, et õudne oleks. Ühes tükis versiooni, mis juutuubis samuti üleval on, ei linkinud ega kleepinud ma siia meelega, sest jupphaaval riputatud variandil on üks paremaid võimalikke helindusi üldse. Võite klikkida esimesel osal ja siis kõrvalt riba pealt järgmised osad üles otsida.

Cesare minestamine viiendas klipis ajab mul oma iluga lihtsalt kananaha peale. Ja kui ma kunagi ilusate meeste meemi peaks tegema, siis on somnambuulne Conrad Veidt kindlasti esirinnas.

Järgmine on paras südamepõksumise lugu, osalt kindlasti muusika pärast, aga suuresti on süüdi ka meeleolu (aga aususe huvides tuleks mul siia lisada hoiatus “alkohol on kahjulik teie tervisele”).

Edasi tuleb üks kummaline hällilauluesitus. Tavaliselt hakkan ma Marxi-vendade filmide kohtades, kus mingid ilusad ja igavad kõrvaltegelased laulavad, nihelema ja siis, kui ma olen filmi juba näinud ja tean, kus need laulukohad on, on nende ajal hea peldikus käia. Nii et kui mulle vaatas ekraanilt otsa ähvardavalt ilus tüdruk Virginia Lee O’Brien (mitte see, kes kohe klipi alguses on, vaid müüjanna) ja kõik viitas sellele, et ka tema hakkab kohe laulma, läksid mõtted, jah, teadagi millele (“nagunii sellepärast filmi võetud, et kuulus laulja”). Aga tuli välja midagi hoopis muud. Ma ei ole sellist kummituslikku kiiksu Marxides mujal näinudki ja päris kahju on. Pärast lugesin küll veel otsa, et selline kummitusnuku stiil oli olnud Virginia kaubamärk, nii et pean endale jälle pähe taguma: ega see, et ilus tüdruk, ei tähenda veel, et ilma huumorimeeleta.

Siin on tõeline armastus, esimesest silmapilgust:

Ja et õnneks tuli eile juttu Gilliamist ja sedakaudu “Fisher Kingist”, ei läinud meelest panna üles ühte lemmikumat stseeni üldse:

Ka muidu on see väga ilus film, kuigi lõpp väänab juba natuke usutavuse piire.

Ja viimaks midagi lapsesõbralikku. Mind veetles siin see, kuidas ülim nunnusus on edukalt kombineeritud modernistlise tehnikaga (üldse on mulle mulje jäänud, et kuue-seitsmekümnendate prantsuse lastemultikad olid palju vormijulgemad kui hilisemad, mis kisuvad suuremalt jaolt animetiiba ära).
Prantsuse keele mitteoskajad ärgu kurvastagu, sisu on lihtne: koer tahab lennata nagu need deltaplaanijad seal taevas, üritab ja leiab lõpuks õige mooduse.

PS: filmograafia on siis järgmine:
“Das Cabinet des Dr. Caligari”
“Le roi danse”
“The Big Store”
“Paris, je t’aime”
“The Fisher King”
“Papivole“

Ikka veel pühadeajast

Nägin täna Lille majas maailma kõige rääbakamat jõulukuuske. Seda ei saa tegelikult jutus jutustada ega kirjas kirjeldada, aga minu telefon pilti ei tee ja isegi kui teeks, ma vist ei viitsiks iga kord. Igatahes jäi kõigepealt silma, et ta oli juba peaegu kollaseks kuivanud ja pooled okkad maha visanud, eriti altotsast. Kuuse all oli suur hunnik okkaid ja kuuseehteid, mõned neist veel terved. Siis osutas keegi ülespoole ja selgus, et kuusk oli saali jaoks natuke pikk olnud, aga sellest polnud lastud end häirida, väänatud latv karkääks kahekorra ja nii see kuusk siis oli – vertikaalis laeni, siis täisnurga all kakskümmend sentimeetrit vasakule ja päris latv tilbendas otse alaspidi.

A. arvas, et lapsed olid ta ise üles pannud, mina arvasin, et küllap ka ise tarvitanud, kuidas muidu nii palju katkisi ehteid saab.

Surusin maha soovi kuuseehtepuru üles korjata ja tasku toppida, et seda hiljem kuhugi kleepida (ilusti läigib ju). Kuusest oli ka kahju, aga tegelt, mis tal vahet.

***

Peldik on uue aasta algul puhas ja majas palju süüa – kõlab nagu hea enne, eks ole?

Mehised meenutused. Mida saab tuhande krooni eest. Minu murettekitavad kalduvused. Kass on eriarvamusel

Päev enne jõululaupäeva. Kangapoes.
Soliidne meesterahvas müüjale: Kus teil siin niidid ja nõelad on?
Müüja: Näete, seal. (Viipab seinatäiele niitidele ja poolele seinatäiele nõeltele).
Meesterahvas: Aa. Aga millised kõige paremad on?
Müüja: Oleneb, mille tegemiseks vaja on?
Meesterahvas: Ega ma seda värki eriti ei jaga, naisele on vaja mingisugust. Aga mida te soovitate?
(Ja nii edasi samas vaimus, lõpuks otsustati vist musta ja/või valge niidi kasuks, aga seda, milline nõel kõige parem on, ma teada ei saanud.)

***
Sama päev, Universaaluniversumis.
Veidi vähem soliidne meesterahvas müüjale: Misasi see on?
Müüja: Kooriv kreem.
Meesterahvas: Aga mida sellega tehakse?
Müüja: Määritakse peale ja pestakse maha.
Meesterahvas (nõutult): Aga milleks see hea on?
Müüja: No eemaldab surnud rakud ja. Nahk on pärast selline pehme.
[järgneb pominal esitatud küsimus, mida ma enam hästi ei kuule]
Müüja: Ega suurt vahet ei olegi, lõhn on erinev, firmad on erinevad, aga põhimõte on kõigil sama.
Meesterahvas: No ma oleks kohe pidanud siia tulema.

***
Ja siis said jõulud ja sai vana-aastaõhtu. Tulin esinemast Pierre’i kohviku peenelt aastavahetuseürituselt. Enne pidu olin kuulnud, et pilet tuleb viiesaja krooni ringis, ja ehmatasin, aga siis sain teada, et see on veel odav, et näiteks Atlantises on tuhat. Üritasime mitme peaga välja mõelda, mida seal küll tuhande eest antakse, aga ei osanud. Söök käis ju ka Pierre’is piletihinna sisse. Ja siis tulin ma üheteist paiku kodu poole ja Atlantisest tabasid mind otse näkku saksa šlaagrid ja mitte lihtsalt, vaid sünditümmitaustaga, ühesõnaga sült ruudus. Nii sain ma teada, mida inimesed tuhande krooni eest saavad. Egas kedagi, jälle üks mikroekskurss tõeliste inimeste maailma, enne seda oli üks võimsamaid vist “Suure Reede Disko” kuulutus. Tümakas põrkas vastu jõe vastaskallast ja kajas sealt väikese ajanihkega tagasi.

Aga ilutulestikku ja üldse säravaid ja läikivaid asju armastan ma sama palju kui needsinased tõelised inimesed, nii et kommunikatsioonivõimalus on olemas.

***

Lastele on endiselt väga mõttekas kingitusi teha.

Kui ma nüüd natuke järgi mõtlesin, siis mulle ka. Varsti saab minust Ridcully, kes kogu oma teadaoleva elu on arvanud, et papist mütsid on naljakad ja et seltskondlikud mängud on toredad. Või õigupoolest ma juba olengi seda masti, tingimusel, et ma saan seltskonna ise valida. Igatahes korjasin ma selle paukkompveki seest tulnud karrapusa üles, mis maas vedeles ja mängisin sellega ilutulestikku. Väikesed tüdrukud hindasid tulestiku ilu vääriliselt.

Säraküünalt tahaks.

***

Aga kassile ei meeldi ilutulestik, ta tulnud selle ajaks isegi voodi pealt magamast ära ja läinud köögilaua alla kasti peitu. Näärivana ei meeldinud ka, selle eest läks ta uuesti kasti.