Mehised meenutused. Mida saab tuhande krooni eest. Minu murettekitavad kalduvused. Kass on eriarvamusel

jaanuar 2, 2010

Päev enne jõululaupäeva. Kangapoes.
Soliidne meesterahvas müüjale: Kus teil siin niidid ja nõelad on?
Müüja: Näete, seal. (Viipab seinatäiele niitidele ja poolele seinatäiele nõeltele).
Meesterahvas: Aa. Aga millised kõige paremad on?
Müüja: Oleneb, mille tegemiseks vaja on?
Meesterahvas: Ega ma seda värki eriti ei jaga, naisele on vaja mingisugust. Aga mida te soovitate?
(Ja nii edasi samas vaimus, lõpuks otsustati vist musta ja/või valge niidi kasuks, aga seda, milline nõel kõige parem on, ma teada ei saanud.)

***
Sama päev, Universaaluniversumis.
Veidi vähem soliidne meesterahvas müüjale: Misasi see on?
Müüja: Kooriv kreem.
Meesterahvas: Aga mida sellega tehakse?
Müüja: Määritakse peale ja pestakse maha.
Meesterahvas (nõutult): Aga milleks see hea on?
Müüja: No eemaldab surnud rakud ja. Nahk on pärast selline pehme.
[järgneb pominal esitatud küsimus, mida ma enam hästi ei kuule]
Müüja: Ega suurt vahet ei olegi, lõhn on erinev, firmad on erinevad, aga põhimõte on kõigil sama.
Meesterahvas: No ma oleks kohe pidanud siia tulema.

***
Ja siis said jõulud ja sai vana-aastaõhtu. Tulin esinemast Pierre’i kohviku peenelt aastavahetuseürituselt. Enne pidu olin kuulnud, et pilet tuleb viiesaja krooni ringis, ja ehmatasin, aga siis sain teada, et see on veel odav, et näiteks Atlantises on tuhat. Üritasime mitme peaga välja mõelda, mida seal küll tuhande eest antakse, aga ei osanud. Söök käis ju ka Pierre’is piletihinna sisse. Ja siis tulin ma üheteist paiku kodu poole ja Atlantisest tabasid mind otse näkku saksa šlaagrid ja mitte lihtsalt, vaid sünditümmitaustaga, ühesõnaga sült ruudus. Nii sain ma teada, mida inimesed tuhande krooni eest saavad. Egas kedagi, jälle üks mikroekskurss tõeliste inimeste maailma, enne seda oli üks võimsamaid vist “Suure Reede Disko” kuulutus. Tümakas põrkas vastu jõe vastaskallast ja kajas sealt väikese ajanihkega tagasi.

Aga ilutulestikku ja üldse säravaid ja läikivaid asju armastan ma sama palju kui needsinased tõelised inimesed, nii et kommunikatsioonivõimalus on olemas.

***

Lastele on endiselt väga mõttekas kingitusi teha.

Kui ma nüüd natuke järgi mõtlesin, siis mulle ka. Varsti saab minust Ridcully, kes kogu oma teadaoleva elu on arvanud, et papist mütsid on naljakad ja et seltskondlikud mängud on toredad. Või õigupoolest ma juba olengi seda masti, tingimusel, et ma saan seltskonna ise valida. Igatahes korjasin ma selle paukkompveki seest tulnud karrapusa üles, mis maas vedeles ja mängisin sellega ilutulestikku. Väikesed tüdrukud hindasid tulestiku ilu vääriliselt.

Säraküünalt tahaks.

***

Aga kassile ei meeldi ilutulestik, ta tulnud selle ajaks isegi voodi pealt magamast ära ja läinud köögilaua alla kasti peitu. Näärivana ei meeldinud ka, selle eest läks ta uuesti kasti.

Advertisements

7 kommentaari to “Mehised meenutused. Mida saab tuhande krooni eest. Minu murettekitavad kalduvused. Kass on eriarvamusel”

  1. Helen said

    Ma maksin pool aastat iga kuu 1200 krooni selle eest, et tümakat kuulata!

  2. libarott said

    Ma olen alati arvanud, et see, kes mõtles välja “esimese ja teise Eesti” eristuse, oli tegelikult üks neetult selge pilgu ja kadestamist väärt reaalsustajuga tegelane. Kuigi samas on ka täiesti mõistetav, et see kontseptsioon tekitab teatud piinlikkust ja soovi seda kahtluse alla seada (või peaks seda salgamiseks nimetama?)

    – pidin nimelt mainitud rahanumbrite peale kohvi kurku tõmbama juba enne, kui meenus, et ise käisin aastavahetuse peol, kus süüa küll ei pakutud, aga sissepääs oli 25.-/klubikaardiga tasuta, lõin kaheksakümnendate nostalgiamussi järgi kella poole kuueni tantsu ja olin õnnelik niitkut põrsas poris (pun not intended) 😀

  3. nodsu said

    Tuleb välja, et minu reaalsustaju on parasjagu nihestunud, sest kui sa “esimese ja teise Eesti” kõne alla võtsid, siis oli minu esimene liigitus: Atlantis = teine Eesti, mina (oma kodus peetud peoga) = esimene Eesti, ja mõtlesin muigamisi, näetsa, teine Eesti on esimesest tegelikult rahakam. Ja siis sain aru, et sa mõtlesid vist vastupidi.

    Mis Pierre’i piletisse puutub, siis seal käis lisaks eeskavale (mis EI sisaldanud tümakaga šlaagreid) kolmekäiguline õhtusöök 550 raha sisse, mis ei ole ühe peene restorani kohta ju kõige kirvem hind, eriti kui arvestada, et asutus maksis esinejatele täitsa viisakalt, nii et ma ei tea, kas nad selle asjaga isegi plussi jäid.

    Minu jaoks oli seal üks atraktsioon vaadata, kuidas kelnerid ennast tantsijate vahelt läbi libistavad (tantsuplats oli ju laudade keskel, käigutee peal). Osavasti libistasid.

    Proovisin nüüd paar minutit, aga ei suuda ma Atlantise pidudes tegelikult esimest Eestit näha, isegi kui ma naba paigast pingutaks ja isegi kui nende pilet miljoni maksaks. Ma olen ikka lootusetu snoob.

    Üldse korreleeruvad ürituste kallidus ja kvaliteet kuidagi veidralt. Sattusin ükskord ühe teise trupiga esinema kellegi jõukama äritegelase juubelil, kus koha ja angažeeritud teenindajate arvu ja söökide järgi võis arvata, et raha ei kulunud just vähe. Õhtujuhtide suust tuli suurem osa ajast sellist Sky Plusi juttu, mida saab täiesti tasuta kuulata kehvemat sorti kauplustes ja baarides, aga peolised paistsid rahul olevat. Võib-olla on oma raha eest ostetud privaatsel skyplussil siis avaliku ees mingi moraalne eelis, millest mina aru ei saa.
    Teine fenomen oli sellel juubelil veel, nimelt ei teadnud ma alguses päris täpselt, kes on kes, igatahes tšekkisin ära, et vähemalt on seal kaks päris kena poissi silmarõõmuks, kui muidu peaks enne oma esinemist väga tüütuks minema. Ja pärast tuli välja, et üks neist on selle peo baarimees ja teine on esineja nagu meie isegi. Suur pidu, rikkureid täis, pooled neist mehed, ja kaks ainsat meest, kellel vähegi elavam pilk silmis, nii et neile endale pilk peale jääb, on teenindajad. Kullakaevajat minust ikka ei saaks.

  4. libarott said

    Ei, tegelikult täitsa nõus suga, isiklikult pooldaksin veel diferentseeritumat jaotust kui “esimene” ja “teine”, mina tahaks olla pigem midagi kolmandat (okei, see oleks terve omaette teema), aga selguse huvides (mjah, ilmselt ebaõnnestunult) piirdusin n-ö stereotüübiga, muidu oleks liiga offtopic välja kukkunud – ja mitte 100% tõsiselt, nagu loodetavasti aru saada 🙂

    Kui siiski täpsustada, siis need, kes Atlantsi peo eest tonna välja käivad, liigituks pigem “need, kes arvavad, et rahanumber teeb neist esimese Eesti, aga tutkit Fedja” ja sel juhul oleksin mina heameelega viies Eesti või mis iganes, ainult skaalal võimalikult kaugel, hehe. Mida snoobi, eksole.

  5. nodsu said

    Mul siin kodus üks tark mees jälgis kõrvanurgast teemat ja ütles, et selline segadus näitabki esimese ja teise eesti kontseptsiooni nõrkust – et see jaotus ongi mõeldud nende atlantise tüüpide jaoks omavahel mõõdu võtmiseks.

  6. libarott said

    Rääkimata võimalikust süüdistusest avalikus kastiühiskonna propageerimises – lahterdamine on nii-ii teine Eesti…
    (sry, jälle kukkusin lõõpima)

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: