Ilu

jaanuar 4, 2010

Pühalikkuseteema juurde klippe otsides sattus näppu üht-teist, mis päris sinna alla ei sobinud, aga äratavad minus liiga suuri tundeid, et neid ripakile jätta. Võib-olla puhas maagia. Lummavalt mõjuvad iga kord, kui piilun.

Siit tuleb juppide kaupa film, mis ametlikult oleks justkui õudukas, aga ma ei pannud kogu selle puhta iluga tähelegi, et õudne oleks. Ühes tükis versiooni, mis juutuubis samuti üleval on, ei linkinud ega kleepinud ma siia meelega, sest jupphaaval riputatud variandil on üks paremaid võimalikke helindusi üldse. Võite klikkida esimesel osal ja siis kõrvalt riba pealt järgmised osad üles otsida.

Cesare minestamine viiendas klipis ajab mul oma iluga lihtsalt kananaha peale. Ja kui ma kunagi ilusate meeste meemi peaks tegema, siis on somnambuulne Conrad Veidt kindlasti esirinnas.

Järgmine on paras südamepõksumise lugu, osalt kindlasti muusika pärast, aga suuresti on süüdi ka meeleolu (aga aususe huvides tuleks mul siia lisada hoiatus “alkohol on kahjulik teie tervisele”).

Edasi tuleb üks kummaline hällilauluesitus. Tavaliselt hakkan ma Marxi-vendade filmide kohtades, kus mingid ilusad ja igavad kõrvaltegelased laulavad, nihelema ja siis, kui ma olen filmi juba näinud ja tean, kus need laulukohad on, on nende ajal hea peldikus käia. Nii et kui mulle vaatas ekraanilt otsa ähvardavalt ilus tüdruk Virginia Lee O’Brien (mitte see, kes kohe klipi alguses on, vaid müüjanna) ja kõik viitas sellele, et ka tema hakkab kohe laulma, läksid mõtted, jah, teadagi millele (“nagunii sellepärast filmi võetud, et kuulus laulja”). Aga tuli välja midagi hoopis muud. Ma ei ole sellist kummituslikku kiiksu Marxides mujal näinudki ja päris kahju on. Pärast lugesin küll veel otsa, et selline kummitusnuku stiil oli olnud Virginia kaubamärk, nii et pean endale jälle pähe taguma: ega see, et ilus tüdruk, ei tähenda veel, et ilma huumorimeeleta.

Siin on tõeline armastus, esimesest silmapilgust:

Ja et õnneks tuli eile juttu Gilliamist ja sedakaudu “Fisher Kingist”, ei läinud meelest panna üles ühte lemmikumat stseeni üldse:

Ka muidu on see väga ilus film, kuigi lõpp väänab juba natuke usutavuse piire.

Ja viimaks midagi lapsesõbralikku. Mind veetles siin see, kuidas ülim nunnusus on edukalt kombineeritud modernistlise tehnikaga (üldse on mulle mulje jäänud, et kuue-seitsmekümnendate prantsuse lastemultikad olid palju vormijulgemad kui hilisemad, mis kisuvad suuremalt jaolt animetiiba ära).
Prantsuse keele mitteoskajad ärgu kurvastagu, sisu on lihtne: koer tahab lennata nagu need deltaplaanijad seal taevas, üritab ja leiab lõpuks õige mooduse.

PS: filmograafia on siis järgmine:
Das Cabinet des Dr. Caligari
Le roi danse
The Big Store
Paris, je t’aime
The Fisher King
Papivole

Advertisements

2 kommentaari to “Ilu”

  1. Serial K said

    kas ma juba mainisin, et gilliami “dr parnassuse imaginaarium” on parim film, mida ma läinud aastal nägin?

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: