Nukud, lapsed, filmid

jaanuar 9, 2010

Eile öösel vaatasin rõõmuga “Coraline’i” multika ära. Rõõm tuli sellest, et nagunii on “Coraline” üks mu lemmik-Gaiman, aga film oli justkui veel parem. Gaimanil on võimas narratiivne mootor sees, mis ketrab väga võimsaid lugusid valmis, arhetüüpidega vürtsiselt läbi pikitud, aga kohati tundub mulle, et lahtikirjutamine jääb lahjemaks kui idee ise lubaks, või et idee kappab eest ära, enne kui kirjutamisega järele jõuab. A. ütles selle peale vahele, et siis on ta ju endale koomiksistsenaristina hea niši leidnud – seal paneb lõpliku liha luudele ikka kunstnik. Mõtlesin, et kuidas see täpsemalt välja näeb, Gaimani stsenaariumid on tegelikult väga detailsed, aga noh, kui näiteks dialoog on parajasti nõrgem, siis tuleb ju näoilmest pool asja juurde, kui andekas kunstnik juhtub olema, ja jutumullikunstnik on tal pealegi kogu aeg väga hea olnud. Ja nüüd oli siis multikas kogu visuaal ja näitlejatöö lihaks juures. Üpris originaalitruu film oli sealjuures.

A. arvas miskipärast film otsa, et tegemist on arvutianimatsiooniga, alles siis, kui ma teda lisapalasid vaatama sundisin, jäi ta uskuma, et ikka päris nukud olid. Muljetavaldav töömaht ja nikerdamise täpsus, ühesõnaga väga korralik käsitöö – ja nägi ikka ka teistsugune välja kui “Jääaeg”. Ja siin jäin ma ise mõtlema, et võib-olla ei tulnud suurem tihedus ikkagi käsitöötehnikast, võib-olla saaks ka arvutianimatsiooniga sama huvitava asja teha, et äkki on asi ikkagi stsenaariumis.

Seal mängisid võimsalt needsamad vürtsikad arhetüübid, lugu oli just selles mõttes muinasjutuline – libalähedase hirm on meil vist juba seljaajus sees, kuigi kui ma muinasjutte meenutama hakkasin, tuli rohkem meelde tšuktši ja nivhi juttude koll-lapsi kui kollvanemaid. Aga see, et kuskil lähevad soovid täide ja see on tegelikult väga hirmus ja halb, tuleb kas või piparkoogimajakeste lugudes välja (käsi kirjutas mitu korda “pipargoogimajakese”, nojah, eks seal Googi ja Magoogi maa taga ole kuskil ka Pipargoogi ja Panngoogi maa).

Ja siis vaagisin ma peas “Coraline’i” ja “Jääaega” ja mõtlesin, miks küll “Jääaeg” nii palju igavam oli. “Coraline’i” teemad on tegelikult palju väikesemate laste teemad, “Jääajas” on vähemalt teismeliste, kui mitte täiskasvanute probleemid, aga ometi on film kuidagi lapsikum ja lamedam. Ep pakkus välja, et väikelaste hirmud ongi õudsemad ja sügavamad ja avaldavad sellepärast eluaeg rohkem muljet, aga minu arust oli kahe filmi vahe veel suurem. Justkui oleks ühes võetud väikelastelugu kogu oma lapsemaailma hirmuäratavuses; teises teismelistele või täiskasvanutele sobiv lugu (kangelaslikkus, meeleparandus), aga ära silutud ja “lastepäraseks” taltsutatud. Ja nii ma seda vaadates siis vahel igavlesin, vahel poetasin kohustuslike kohtade peal pisara (need pisarakohad töötavad minu peal alati, ka palju halvemates filmides kui “Jääaeg”).

Taltsutamist ja lastepärastamist kirus A. ka siniste mehikeste filmi juures – kuidas karm merejalaväelane (krt, nüüd pidin ma jälle äärepeal kirjutama “perejalaväelane”) hakkab niipea, kui ta endale sinise keha saab, käituma kuueaastase lapsena. Ja et kui sinised tegelased pühalikult puu ümbert kinni hoiavad, siis oleks asja natukenegi päästnud see, kui mõni neist oleks vähemalt vahepeal põõsas kusel käinud.

See ühendas mul jälle hiljutise “National Geographicu” hazdade-artikli peale, kus oli juttu tegelikust loodusrahvast. Üks nende iseärasus oli see, et neil praktiliselt puudus religioon – ei mingit šamaani ega medicine-man’i, mida peetakse justkui loodusrahva kohustuslikuks aksessuaariks – ja kui nad peavad oma tähtsaimat rituaali, suheldes tantsides ja lauldes esivanematega, siis juhtus seal juures ikka, et mõni poiss käis vahepeal mõne piigaga põõsas ära. Ei mingit harrast kätest kinni hoidmist.

***

Üldse on mul midagi idealiseeritud mineviku vastu, isegi kui see on paigutatud olevikku (teised rahvad) või tulevikku (õilsad sinised metslased, eks ole, mille kallal Rents juba urgitseda jõudis). Ikka on mul õilsate metslaste või müstilise vene hinge ülistamise meloodiat kuuldes tunne, et selle all kõlab bassiliinina “Aga küll on hea, et ma ise selline ei ole. Aga küll on hea, et ma ise selline ei ole.” Natuke teist tüüpi nähtus on idealiseeritud kesk- või muinasaeg à la Tolkien – seal räägivad kõik kogu aeg kangesti üllast keelt ja ei käi kunagi pissil (tõsi, seda saab ette heita ka vapratele detektiividele, kes kolmeks päevaks pimedasse ärklituppa kinni seotakse). Fantastikaaustajate jutust olen aru saanud, et Tolkien on ka selle koha pealt täitsa ok, tema igavad kohad oleks halvemat sorti õilisfantastikas põnevad kohad, aga ikkagi kipun ma eriti ülevates kohtades, kus mäeharjal taeva taustal seisavad hobuse seljas Aragorn, Legolas ja Gimli, lehti kiiremini keerama ja ootan, et millal kääbikud tulevad, need on õnneks inimese moodi.

***

Aga täiskasvanute ja laste hirmudest mõeldes ühendas mul ka midagi ära selle koha pealt, miks mulle “Paani labürint” ei meeldinud. A. kaebas selle filmi juures, et tüdruku ema oli kogu aeg nii loll, et talle oleks seal filmis kangesti mingit pööret vaja olnud, no et näiteks oleks oma lapsega korragi suhelnud. Minu jaoks oli ema seal filmis nii kõrvaline tegelane, et ta võis ka samahästi loll olla ja ma mõtestasin oma pettumust teisiti: film on ilmselgelt emotsionaalne ja ei varja, et tahab emotsioone äratada ka vaatajas. Ja ometi jäi peategelaseks pandud laps nii avamata, et talle nagu ei saanudki päris kaasa elada, vaatad, mis juhtub, halb vaadata ikka, kui inimestel on kole olla, aga ei sünni seda katarsist, et ma teeks kogu selle koleda temaga koos läbi ja tuleks teisest otsast uuena välja – ei osanud nagu rõõmustada, kui tüdrukust saab peale surma maa-aluse paradiisi printsess, sest ma ei teadnud temast ikka veel suurt midagi. See-eest avati film otsa kurja kaptenit ja anti talle sügavust – nii kerge oleks teha pahalasest kedagi, kellel pole ühtegi inimlikku või head omadust, aga näe, talle oli antud see kellaparanoi-… ptüi, obsessi- (“fetiš”, ütles A. selle koha peal vahele, olgu siis pealegi) kellafetiš, unistus pojast, kellele kell kinkida ja teatav isiklik vaprus (tagantjärgi tekkis ka mõte, et ta oli nii julm sellepärast, et ta ei suutnud iseendalegi kaasa tunda, saati siis teistele). Mingit lunastuslikku lõppu ei saanud talle muidugi kinkida, ta oli selleks liiga südametuks ehitatud. Aga asjast ei tulnud ka päästmatult kurja, kuid ometi inimliku kapteni lugu, sest loo loogika seisukohalt oli ta ikkagi vähem tähtis, kui laps. Nii et mul olid pärast filmi emotsioonid üles köetud, aga kuidagi nagu rahuldamata, ainult paari kõrvaltegelase abiga (teenijanna ja eriti arst) sain teatava lahenduse. Ja siis ma mõtlesin, et kui film tahab tundeid äratada ja peksabki emotsioonid hästi vahtu, aga samas on lõpus ikkagi selline õlakehitamise tunne, et ahah, siis on filmitegemisel kuskil midagi viltu läinud.

Aga nüüd sain ometi ühel ebakõlal paremini sabast kinni: filmi peategelane on laps, lugu oleks nagu lapse lugu, aga tegelikult on suurem osa õudust ja masendavust, mis seal tundeid äratavad, täiskasvanute maailma õudused, nii et last saabki seal ainult väljastpoolt näha.

***

Aa, “Coraline’i” lapsemaailma ehedusse andis olulise panuse see, et laps oli kohati täpselt nii vastik, nagu lapsed päriselt.

***

PS: Mõtlesin veel ülevfantastika peale ja et sellega võõreldes on (ometigi romantikul) papa Dumas’l tegelased täitsa nagu päris. Kunagi tuli blogosfääris, vist Myrdi pool jutuks, et mis neis musketärides niiväga on, et tavalised jõmmid ju. Aga see ju ongi – ühest küljest joovad, kaklevad, elavad, kelle kulul juhtub (enamasti naiste) ja panevad oma elu armastuse kõrvalt rahumeeli kedagi teist, sest “see ei tähenda ju midagi”, aga samas on näiteks valmis massiivsele riigiaparaadile pikka nina näitama (kuigi kogu musketäritriloogia jooksul õigupoolest sedagi mitte, sellepärast see sari tervikuna nii kurb ongi, et kuidas ideaalidega noor inimene tahab küll parimat, aga lõpuks ja vanast peast läheb ikka nagu tavaliselt). Kui keegi kirjutaks raamatu, kus tavalised jõmmid ootamatut ennastsalgavust ja selgroogu ilmutaks, oleks ma samuti sillas.

***

Mul kummitab nüüd see hiidimik, kes puutüve näris ja karjus “Õmõka, õmõka, mõtik, mõtik!”

***
Ja mida paganat peaks tähendama üle-eelmise lõigu neologism “võõrlema”? (“võõreldes”). Liiga lahe sõna, et ära kustutada ja teeselda, et ma temast midagi ei tea.

2 kommentaari to “Nukud, lapsed, filmid”

  1. Helen said

    “Coraline” oli hästi vahva. Seevastu “9” mulle üldse niiväga ei meeldinud (võrdluseks, mis ma viimasel ajal näinud olen). “Paani labürint” oli minu jaoks nii depressiivne, et ma seda rohkem vaadata ei taha.
    Siniste mehikeste film oleks tore olnud, kui selle oleks teinud keegi teine, mitte ameeriklased.

  2. nodsu said

    “Paani labürindiga” on mul endal vähem seda probleemi, et depresiivne, pigem ikka see, et film oleks nagu ise (veel?) natuke katki ja kõhkleks, mis film ta ise õieti olla tahab. Samas mõjub hollandi kleidifilm mulle hirmus masendavalt, aga ma ei saa talle kuidagi ette heita, et ta iseendaga kokku ei kuuluks. Selle point nagu olekski see kõledus ja lootusetu distants. Ja “Kellavärgiga apelsin” jälle teistmoodi masendav, aga vaieldamatult terviklik.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: