Kerglane toidujutt

jaanuar 20, 2010

Avastasin, et Saksa teadlased on välja selgitanud, et leivakooruke on hirmus kasulik, palju kasulikum kui leivasisu, paksult antioksüdante täis. Mis seal ikka. Aeg-ajalt ilmub ikka mõni uus supertoit jälle välja. Aga mis mind seal tegelikult üllatas, oli see, et seda peab reklaamima. Et emad ütlevad seda oma lastele, umbes nagu nad Lindgreni raamatutes lastel spinatit lasevad süüa. Sest tuleb välja, et mõned pepsimad sööjad lõikavad leibadel koorukese ära. Hambutu või poolhambutu puhul on see veel arusaadav, aga kui tegemist on puhtalt maitsega… mk-mm. Leivakooruke on ju parim osa leivast. Ma oleks lapsena eelistanud, et leivad oleks üldse ainult koorukesest tehtud, ja kui ma paljast leiba sõin, siis alustasin alati sisust, et kooruke jääks magustoiduks. Kui mul oleks kõrval olnud keegi, kes koorukest ei taha, siis ma oleks õnnega koos olnud, aga oli teda siis neh.

Teisest küljest nägi nende pildi peal kogu leib kuidagi švammine välja, nii et võib-olla ei ole koorgi nii vaimustavalt krõbe, nii jõulise maitsega nagu üks korralik kooruke olema peab. Aga vaevalt ta hullem švamm saab olla kui ülejäänud leib.

Kolmandast küljest on mul siiamaani igas riigis õnnestunud ka korralikku leiba leida, mitte ainult kilekotistatud švammi, nii et kui kellelgi on hambad suus ja ta ikkagi poest leiva asemel nuustikuga tagasi tuleb, siis ei maksa talt ka teab mis peent maitset nõuda.

Aga ikkagi huvitav – kas inimeste hulgas, kel omad terved hambad suus, on päriselt selliseid leivapügajaid?

Advertisements

3 kommentaari to “Kerglane toidujutt”

  1. Keit T. said

    Ma tean vaid inimesi, kes hallitanud koore ära lõikavad 😛

  2. aabram said

    Oo, sa tuletasid mulle meelde praeleiva. See on peaaegu üleni kooruke. Mmm, ja kui hea!

  3. nodsu said

    Üks mu sõbranna armastab sellepärast ohikuid osta, et seal on peaaegu ainult kooruke, aga minu maitse jaoks on need üleni natuke pehmevõitu. Aga vaat Finn Crispi õhukesed liistakud on küll geniaalne leiutis. Maitsevad, nagu hapendatud rukkileib (mitte nagu saepuru, mis on osa näkileibade häda), aga üleni krõbedad.
    Praeleib, jah, ka, selle teine hea külg on see, et mõnusalt õline. Teisest küljest, Finn Crispile saab jälle võid peale määrida.

    Kui juba näkileivad meelde tulid, siis maitsevad mulle millegipärast riisivahvlid ka, millel on dieedipidajate piinamistoidu kuulsus nagu vist näkileivalgi. Ma ei ole küll kunagi lahjuda üritanud, aga riisivahvleid ja näkileibu krõbistaks heameelega kas või kogu aeg.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: