Ühesõnaga, filmisoovitus armunutele

Leia pildilt kaabakas!

Põhjalikult ümber ei ole järjekordset nukufilmi ehk “Kooljast pruuti” vast mõtet jutustama hakata – kes on näinud, see teab ja kes ei ole – milleks spoilida. Puhtalt reklaami mõttes võib öelda, et nukud näitlesid väga hästi, näitlejad (ja mõelda, millised!) arvatavasti ka, aga seda ei pannud alati nukkude vapustava miimika tagant tähele. Või ei – Richard E. Grant tegi siiski jalustrabavat kaabaka häält, see jäi ikka kõrvu küll.

Film sisaldas maitseaine mõttes natuke pseudodekadentsi, et vaatajatel piinlik ei hakkaks, et ta muidu nii nunnu ja liigutav on – sest mis võiks olla veel liigutavam kui väikesed lapsed ja väike koer?*

Kui meil filmivaatamise ajal “nii nunnu!” hüüete vahele aega jäi, jõudis A. täheldada, et need perekonnad, need vanemad, need tegelased – no on ikka täielik Dickens. Mina vaidlesin, et ei, see kaabakas sobiks ka 18. sajandi lurjuseks, pigem ikka Fielding kui Dickens. Aga kui ma natuke veel sealseid vanemaid vaatasin, olid ikka puhta Dickens jah, väikese gootisoustiga.

Literatuursete tähelepanekute kõrvale mahtus ka üks visuaalne, nimelt et elavate maailm oli kõle, sünge ja kooljalik, samas kui surnute oma oli lõbus, lärmakas ja hästi värviline.

Kohe peale filmi jõudsin järeldusele, et Victorial pidi tingimata laskma vahepeal natuke mööda sõlmekeeratud voodilinu ronida, muidu oleks ta näruselt kooljaneitsi varju jäänud.

Aga pool tundi pärast filmi teatasin A.-le: “Kuule, see film kajastab ju teismelise maailmapilti – ainult noored on armsad, täiskasvanud on kõik koletised või lollid”.

A. ütles vastu, et samas sobitatud abielu tõotas ju päris hästi töötada. Iseenesest ei oleks noortel vanemate plaani pärast halvasti läinud.

Mina: “Aa, seda mõtlesin ma ise ka, et seda võib lugeda kui sobitatud abielude propagandat.”
A.: “Ei, ma mõtlesin seda, et nende vanemate kosjasobitamisest ei juhtunud tegelikult midagi hullu. Et mida need vanemad siis nii väga koledat ikka tegid.”

Ma ütlesin “Ee, ise olid nad ikkagi hirmsad,” ja A. möönis, et tüdruku omad olid jah päris hirmuäratavad, aga et sobitatud kosjad töötasid sellest hoolimata nii ülearugi hästi, et tingimata oli vaja, et väljastpoolt mingi probleem tekiks.

Mina: “Et sobitatud kosjade puhul on vaja välist probleemi, et noored armastama hakkaksid? No selle eest hoolitsesid ka vanemad oma vastiku käitumisega.”
A.: “Ei, noortel ei olnud midagi vaja, nemad oleks üksteisega niigi rahul olnud. Filmil oli vaja välist probleemi, et film saada.”

Jälle õige jutt.

Mina: “Aga sellest hoolimata, et sobitatud abielu päriselt sobiski, olid noored nunnud ja vanemad koletised.”

Siin jäi jälle A. nõusse, nii et multikavaatamine päädis täieliku harmoonia ja kodurahuga. Selle põhjal võib filmi ilmselt kohtingumaterjaliks soovitada.

—————————————————————————–
* Vt illustratsiooni:

Pildi hiivasin siit; arvustus oli seal lakoonilisevõitu või õieti polnudki teist peaaegu, aga ilusaid pilte oli see-eest veel mitu ja peotäis linke ka.