Rumalused, ketšup ja klaustrofiilia

jaanuar 28, 2010

Kui ma olin poes seljakoti toitu täis toppinud ja suure vaevaga lukku kinni vedasin, avastasin umbes kolmandal minutil, et olen suurest kaasaelamisest kõhu hästi sisse tõmmanud ja hoian hinge kinni, noh, et lukk ikka hästi kinni tuleks.

Pärast suutsin koduteel sildi pealt lugeda “Kvantburgerid” (kahjuks olid tegelikult kanaburgerid).

***

Paar päeva tagasi sain aga veel lollima asjaga hakkama. Mul on hästi hea vedel nullgrupi veri, mis peaks tähendama, et tromboosioht ei ähvarda mind iial, aga see-eest võib ninast suvalisel hetkel geisri survega terve ketšupifilmi eriefekt pursata. Viimati õnnestus mul sellega pool garderoobi ja sisustust ja iseennast ära mäkerdada, nii et majapidamine nägi välja nagu raskekujulise koduvägivalla tallermaa ja mina nagu vaene ohver, mis on eriti ekslik mulje selle koha pealt, et kui kumbki meist üldse vägivaldne peaks olema, siis… mnjah, kindlasti mitte meespool.

Aga tegelikud asjaolud on nii totrad, et meenutavad mingit Harmsi juttu, nimelt kõigepealt ma vihastasin hirmsasti ja läksin selle peale riidekappi, et oleks näha, kui vihane ma olen. Ja kapis pimedas nuuskasin südamerahuga. Igatahes poolel teel kapist välja ärkas minus kahtlus ja ma tirisin igaks juhuks lähema ukse lahti, selle asemel, et tuldud teed tagasi pugeda. See päästis vist ülejäänud garderoobi, aga ikkagi tuli mul ära pesta kaks seelikut, üks pluus, veel üks seelik, veel üks pluus, üks öösärk, sorteerida kaks kotitäit lõngu, et millised kerad puhtaks jäid, avastada, et peen käsitsi tehtud nahast kott on samuti oma jao saanud, seda tund aega kaapida, pesta põrandat, küürida kapiust ja siis märgata, et seljas oleval musta värvi kampsunil on käiseotsad kahtlaselt jäigaks tõmbunud, pesta käiseotsad ära ja loota, et sellega on kõik, avastada järgmisel päeval, et kampsuni kõhu peal on kah mingid krobelised kohad ja et käiseotsad ei ole üldse vähem kanged ja haisevad nagu vampiiri unistus, ja võtta ette pikk ja vaevaline kašmiirkampsuni pesu- ja kuivatamisprotseduur.

Kusjuures mul juhtub seda ninageisrit umbes üle päeva ja enesetunne ei lähe sellest kehvaks ega midagi, nii et kogust ei saa arvatavasti liitrites mõõta. Mis näitab, et hoole ja kokkuhoiuga saab ka väikese kogusega suuri asju ära teha. Või on asi puhtalt füüsikas ja ma langesin lihtviisiliselt entroopia fluktueerumise ohvriks. Videosse oleks võinud selle aktsiooni võtta, et demonstreerida, kui vähese vaevaga ja kiiresti saab kõik ära määrida ja kui suure vaevaga ja aeglaselt puhtaks.

Iseküsimus mõistagi, et kas ma oma vihastamist kuidagi vähem laastavalt ei saaks kanaliseerida – kuigi kes oleks arvanud, et kappironimine nii võigaste tagajärvedega* on, eks ole.

—————————————————————————-
*Tagajärv – tore neologism, mille me K.-ga kunagi aastaid tagasi spontaanselt leiutasime: “Mul lähevad need põhjuse ja tagajärve seosed alati segi”.

Advertisements

9 kommentaari to “Rumalused, ketšup ja klaustrofiilia”

  1. kati said

    ehee, mul juhtus seda ninageisrit ka vahepeal pea koguaeg. nüüd nagu on vähemaks jäänud.

    aga suurest vihast kappi ronida on hää mõte. peaks ka teinekord nii tegema. kapp on sihuke rahustav pime koobas ka, seal hakkabki ilmselt parem.

    ainuke häda, et meie suures riidekapis on tegelikult Kurilooma koobas. ei tea, mis tema okupantidest arvaks.

  2. V.A. said

    Huvitav, see empaatia ja tugev osadustunne seljakotiga. Ja ka: hea suur riidekapp peab sul olema. Minu riidekappi mahub vaid kass ära, kaunikesti suur kass küll, aga siiski kass. Ja kes läheb sinna seejuures meelsasti igasuguses tujus ja seal samuti korraldab.

  3. Indigoaalane said

    Dr.Indigoaalane küsib.
    Kas Sa nina veresooni “keevitamas” oled käinud? Kas Sa saad piisavalt K-vitamiini, mis aitab verel paremini hüübida?

  4. AV said

    Mälestus tudengiajast: tunnen öösel, kuidas lõug jääb lina külge kinni. Katsun näpuga ja kleepiv asi jääb sõrmede külge. Kissitan kaugete linnatulede valgel silmi ja näen, et mingi tume ollus on. Näpin nimetissõrme ja pöialt kinni-lahti, see saladuslik ollus vahel, ning mõistatan, et no mis pagana must kleepuv ollus see on ja kuidas see sai mulle voodis lõua külge. Ja nende mõtetega uinun.

    Hommikuvalguses asi muidugi selgub: eks ma olin eelmisel hommikul habet ajades kuhugi eriti põhjalikult sisse lõiganud ja öösel tuli kärn ära.

  5. Keit T. said

    Ka mälestus tudengiajast: hakkan Tartu veetorni juurest ühelt peolt umbjoobes Nooruse ühikate poole minema. Silm teed õieti ei seletagi, aga ma saan oma suht abitust seisundist ise täiesti selgelt aru, nii et igaks juhuks on taskunuga tagi taskus (lahti).
    Hommik. Avastan, et olen koju jõudnud ja omas voodis. Ja siis märkan, et linad on verised. Ja padjapüür. Veretilgad lähevad voodi juurest toaukseni. Ukselink on ka verega koos. Rääkimata siis mu riietest.

    Nojah öösel, unustades, et nuga lahtiselt taskus, surusin käe(d) ka tasku ja nii ta läks.

  6. nodsu said

    V.A, see oli käekott, mitte seljakott, mitte et see nüüd väga tähtis oleks. Igatahes ise ma seda tegevust teab mis empaatiliseks ei pidanudki, tavaline koristamisaktsioon, lihtsalt et “praegu tulevad plekid veel välja, aga homme enam ei tule”. Ja siis selgus iga kümne minuti tagant, et näe, siin on veel üks plekk ja siia rihma vahele on ka läinud.

    Indigoaalane, veresooni olen ikka vahel keevitamas käinud, aga mul ei ole lähemas tulevikus aega, et arsti ooteruumi vegeteerima minna. ja ma söön meeleldi ja sageli rasvaseid asju, nii et peaks ka selle vitamiinikese vist kätte saama.

  7. V.A. said

    Einoh, tegelikult mõtlesin ma sõna otseses mõttes ikka seda seljakotti, mille sa poes toitu täis toppisid ja millega sa siis lühiaegselt, teda sulgedes, samastusid.

    Aga kui ma nüüd veidi mõtisklen, mis võimalusi olnuks seljakoti luku kinnitõmbamist veelgi salapärasemaks teha ja ka hilisema verevalamisega riidekapis tihedalt siduda (seda riidekapi lõiku lugesin tõtt-öelda üsna kiiresti, sest minu kui nõrganärvilise jaoks oli see pisut liiga verine), aga ühtlasi ka tegelikkusest kaugeneda, siis näiteks: lukk kiilub sikutamisel, meeleheitlikul sikutamisel, järsku teravalt kinni, kott rebeneb fataalselt, ja lukutõmbaja märkab hetk hiljem, oh õudust, et katki on, müstilisel moel, hoopis ta omaenda keha, ütleme, kõht.

  8. Ramloff said

    Viskasin sind siin vahelduseks ka ühe meemiga

  9. […] Teisi võimalusi: minna vihases tujus riidekappi. […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: