Kuulasin eile ühe silmaga H. suurüritust ja ehmatasin korraks enda peale ära, kui Toivo Maimetsa jutt tundus palju huvitavam kui Aune Pasti oma. Kas mu alateadvuses peitub latentne seksist? Õnneks edasi kuulates seis rahunes: esiteks tuli välja, et ka meessoost äritegelasi on mul igavam kuulata kui teadlasi. Teiseks see, et tegelikult rääkisid ka äriinimesed-suhtekorraldajad vahel huvitavat juttu, nimelt siis, kui nad oma töö ja kogemused jutuks võtsid (näited: 1) lugu sellest, kui akadeemilist alaliiki Eesti tüdrukult küsiti akadeemilises kontekstis imestunult, et miks ta nii kinni nööbitud on, ometi ju maalt, kus on külm õlu ja kuumad naised – ehk siis Eesti riigi suhtekorraldus- või õigemini suhtekorraldamatusfopaa; 2) haiglaravi mobiili teel – vist seesama lugu, päris kindel ei ole). Ainult siis, kui nad teoretiseerima kippusid, läks asi igavaks kätte ära.

Muidu sai üritust osa aega jälgitud lausa eeskujulikult ja nii, nagu ette nähtud, nimelt padjaklubi ajal jutule seltskondlikult kaasa lämisedes. Vigiseks ainult kodulehekülje kallal, sest näiteks otseülekande nuppu ega isegi linki mul sealt leida ei õnnestunud, pidin lootma H. lukutaguse blogi peale. Ah jaa, kas salvestus läheb ka kuhugi üles? Siis saaks näiteks sellised asjad nagu “mis riigis niiviisi moblaravi tehtigi” kohe üle vaadata.

***

Kuna vahepeal tekkis mul töö vahele isegi natuke elu, puutusime kokku tegelasega, kes läks purjus peast hirmus agressiivseks, lahmis kuidagi suvaliselt ringi, tahtis vahel kakelda ja tõmbas osa peo energiast enda sisse vuhhti ära nagu musta auku.

A. muutus pärast kodus nukrameelseks, ütles, et maailm on ikka nii kurb ja kui keegi on ainult natuke kiivas ja vastikult käitub, siis ajab ta vihale, aga kui keegi on omadega ikka täiesti segamini, siis ei saa tema peale ka vihastada enam.

Mina: Aga kui ta ohtlikuks muutub?
A.: Ei, ikka ei aja vihale, nagu… nagu…
Mina: Nagu ohtlik loom?

Nojah, tõepoolest, loodusnähtuste peale ei saa vihastada.

A: Aga kui keegi jõmm tuleks samamoodi tüli norima, siis ajaks ikka täiega keema.

Süüvisin jõmmi ja äsjakogetud Laamendava Nooruki erinevustesse (heites võib-olla liigagi kergekäeliselt kõrvale esteetilise seletuse: jõmmid on reeglina hirmus koledad, aga too noormees hästi ilus) ja ärkas üks hirmus kahtlus.

Mina: Kuule, äkki on siin mängus varjatud klassiteadlikkus? et me võtame teda nagu loodusnähtust, sest ta on “üks meie hulgast”, aga jõmm on jõmm?

A (mõtleb): Ei tea. Aga jumalik laps võtaks igaühte nagu looma.

Leiaks nüüd veel endas jumaliku lapse, oleks kohe muretum.

***

Selle episoodi mõjul hakkasin peaaegu jälle heietama tuttavat teemat, et miks osa naisi tahab vägivaldse mehega elada (sai mullu suvel selle üle vaieldud) aga leidsin enda seest kaks vastust, miks ma võiks selle teema sinnapaika jätta.
Üks: kõhutunne ütleb, et mul on endalgi vägivaldsete meestega omajagu ühist, ainult et ma saan käitumise poolega viisakamalt hakkama (ja no ei ole käitumine üksi see, mis vägivaldsest vägivaldse teeb. Suurt viha on ikka ka vaja ja mulle küll tundub, et suurem osa inimesi nii kõvasti ei vihasta kui mina) ja ometigi minuga ollakse nõus elama, nii et äkki oleks targem mitte torkida.
Teine: vaatasin, kuidas siis, kui tüli jõudis koos toolide ja lauadadega nurka hunnikusse, kohe kolm sümpaatset meest daami päästma sööstsid, ja see nägi välja nagu märg unenägu, nii et motiiv kirja. Aga šansid keegi karm mees ära sebida, et end pärast tema käest päästa lasta, on mul nõrgavõitu, sest Kurja Notsuna kipun ma oma meesanaloogidega pigem tõukuma kui tõmbuma. Nii et see jutt, et pahad poisid rokivad, minu puhul ei päde. Mul ei ole aega nendega liini ajada, kui ma pean nendega ökoniši pärast võitlema.

Aa, meeste teemal veel – ma ei ole kunagi aru saanud, mis jutt see on, et pikad mehed tuleks nagu edetabelis eespool. Eile peol jäi kah mõnele kenamale meesterahvale pilk peale ja takkajärgi tuli pähe, et kõige suuremad silmarõõmud olid kõik enam-vähem minu kasvu. Enamasti ma pikki mehi justnagu ei näekski, kui nad just oma võrratu ja võrgutava iseloomuga jalust ei niida. A minu arust on täitsa loogiline – kõige mugavam on otsa vaadata ju inimestele, kelle nägu on umbes silmade kõrgusel.

Meil on kodus televiisor. Seepärast tulevad sõbrad aeg-ajalt siia, et sooritada rituaaltoiminguid, ja kõige rituaalsem toiming on pingviinide paraadi vaatamine, kust hangitakse inspiratsiooni oakuninga, ptüi, oapresidendi vastuvõtu korraldamiseks. Nii puuritakse kogu etendust eriti valvsal pilgul ja mõni teeb märkmeid. Väike miinus on see, et tähelepanu on mõnevõrra ühekülgne, näiteks jäi presidendi kõnest kõige rohkem meelde see, et aeg-ajalt peab ütlema “kordan…” ja aeg-ajalt “niikuinii” ja vahel unus isegi jälgida, kas siis kordas ja mida kordas ja mis niikuinii.

Frakis mehed metsapuude all teenis ära heakskiidumõmina, aga kui nad lauseid esitama hakkasid, siis muutus mõmin nõutuks. Näiteks minul ületasid olevikulõvi soojendamise repliigid kiiresti talutava sentimentaalsuse ja piinlikkuse läve ja edasi sai ainult kaasa tunda näitlejatele, kes, tundus, kogu hingest sinna natuke elu sisse üritasid pumbata. Elu tähendab teadagi huumorit. Ja see tõi omakorda pähe mõtte, et meie oapresidendi vastuvõtt on ju omamoodi auavaldus, aga teisest küljest naljategemine. Ja mis kõige tähtsam, need kaks külge on lahutamatud, ilma naljategemiseta ei oleks ka au. Kõik, kes seda vastuvõtumängu mängimas on käinud, on asjast aru saanud, aga küllap on kusagil olemas inimesi, kes leiaks, et see on mõnitamine. Tegelikult ongi siin-seal küsitud, et mis värki te õieti teete, stiilipidu või? mõnitate, eks ole? Aga mis mõnitamine see ikka on, milleks nii põhjalikult tundide viisi valmistutakse, rääkimata sellest, et kõik toit tuleb ju tiku otsa ajada, muidu ei ole pidulik.

Igatahes oli keegi sellest asjast kunagi ka THI-le rääkinud ja too olla seda nägu olnud, et ta tuleks ise ka, kui aega saaks.

Nii või teisiti, mineviku varjuna laval ringi kooserdanud Ming the Merciless mõjus inspireerivalt. Meil päris sellist kostüümi ei ole, aga äkki sobib mineviku varjuks ka Näärivana koos Snegurotškaga.

A. oli poest seda veidrat pitsakatte nimelist asjandust toonud ja ma olin juba valmis seganud kartulitaina, et üks rahvuslik pirukas kokku keerata, kui vasakult ja paremalt hakkas tulema ettepanekuid, et pane ikka hapukapsast ka. Igaks juhuks tegin viirulise, et ühes otsas vorstitükid hapukapsaga, keskel ilma ja teises otsas hapukapsas ilma vorstita, aga kui hapukapsaga tükid kõige rutem ära söödi, siis läks järgmine täis ahju juba ainult hapukapsaga (või õigemini hapukapsa, sibula, tilliseemnete ja hapukoorega, juust peale) ja osutus sama populaarseks. Ma arvan, et kartulipirukas hapukapsakattega väärib Frenchi pissa nime küll.

Frenchi pissa kontekstis oleks olnud juba võimatu vaadata üht eriti muinaseestlasliku näoplaani ja soenguga ajakirjanikku, taipamata, et ta kehastab puhast filmieestlast, kas nüüd just “Malevast”, aga… ja läks veel paar sekundit, kuni tekkis teadmine, et see on ju rahumalevlane Leibo, nüüd jääb veel film teha – ainult et miks tal peremärkidega hame asemel see pintsaklips seljas on.

Kahjuks kõik nii idülliliselt ei edenenud. Vanasti olnud aeg, mil inimesed haarasid hiire pihku, suunasid monitorile ja klõpsutasid närviliselt nagu telekapulti. Nüüd haaras käsi ülekande ajal digiboksi puldi, lohistas mööda põrandat ja pilk otsis kursorit, millega ülearused aknad kinni panna. Televisiooni interaktiivsusel on, kuhu areneda. Jajah, ma pean silmas neid kohti, kus väga oluline info, nimelt ilusate riietega inimesed, tõmmati ekraani alla paremasse nurka ja üleval vasemas nurgas peeti vestlusi olulistel teemadel, näiteks et küll on halb ilm ja kuidas tervis ka on. Minu leplik meel oleks rahuldunud ka pisikese pildiga, aga mitte keegi ei saanud aru, miks me ei saa teada, kust riigist mõni eriti ilus suursaadik pärit on ja mis ta nimi on. Näidanud siis kasvõi supakaid. Aga millegipärast oli kogu teletiimi tähelepanu üleval paremas nurgas toimuva smalltalki peal ja isegi subtiitreid jagus ainult sinna, et öelda meile, et Ingrid Rüütel on Ingrid Rüütel, juhuks, kui me äkki aru ei saanud.

Eks meil tuleb halvast parimat võtta, nii et kasutasime raskeid hetki, et meelde jätta, et teleajakirjanik peab mõne väljavalituga pikalt lobisema ilmast, tervisest, tööst ja nii edasi, kuna ballikülaliste teadustaja liigutab samal ajal tummalt suud. See tähendab, telekast me suuliigutamist küll ei näinud, aga ta pidi seda ju tegema, eks ole, sest miks sinna juurde muidu häält ei olnud? Ausalt, ma uurisin kõikvõimalikke pulte suure hoolega, nii et selles küll viga ei ole, et õiget häälenuppu üles ei oleks leidnud.

* * *

Tegelikult sai kõik alguse veidi kammerlikumalt, “Naksitrallide” vaatamisega. Kassihäälte tegija ees tuleb müts maha võtta (või lindistas ta lihtsalt päris kasse? eei, natuke raske uskuda, liiga kunstipäraline oli), sest iga kassistseeni ajal läks meie loomake ärevaks ja hakkas ühe akna juurest teise juurde jooksma, nähtavasti üritas igast küljest maja valvata. Miski muu teda seal samavõrra ei erutanud, kui arusaadavad hääled vakka jäi, nõustus ka tema diivanile viskama ja vaatas multikat niisama meelelahutuseks edasi, noh, et tore vaadata, kui midagi liigutab.

Nukker moeuudis, vana pealegi

veebruar 19, 2010

Ma ei tea, kas see on nüüd beibeuudis või hoopis eksistentsialistlik uudis – pealegi on see juba paar päeva vana -, aga kui te veel tähele ei pannud, siis Alexander Mcqueen on surnud.

Mul on päriselt kahju. Ta oli üks moekunstnik, kelle uusi leiutisi ma igal hooajal piilumas käisin. Kuskilt lugesin, et ta olla “moemaailma enfant terrible” olnud, kuidagi skandaalne, aga ei saanud kunagi aru, milles see skandaalsus seisnes. Ta tegi ometi väga ilusaid riideid (kes tahab ammendavat ülevaadet, vaadaku näiteks siit) ja inimesed, kes on neid näpuga katsunud, kirjutavad, et see olnud väga aus rätsepatöö pealegi. Ühesõnaga, see ei olnud selline nimi, mis kleebitakse kuhugi Made in China tagumikule ja müüakse tuhandekordse hinnaga maha. No ja kui ta moeetendused olidki väga radikaalsed, siis millised neist tänapäeval ei oleks? Ja öelge mulle üks moelava, kus midagi imelikku ei näidataks?

Olgu, tema imelikud kingad olid minu maitse jaoks juba liiga imelikud, aga riided olid ikkagi kangesti ilusad.

Ma ei ole fotokollaaži peale kuigi kõva käpp, siin on aga väga ilus komplekt kokku pandud, kui huvi tunnete.

Igatahes on see üks kurb lugu, eriti asjaolusid arvestades.

Selles loos oli ka üks üllatus. Mainisin A.-le mokaotsast, et “tead, kui paha lugu, Alexander Mcqueen tappis ennast ära” ja arvasin, et ta ütleb “Kesse?”, aga tema ütles hoopis “Oi. Oi kui kahju.” Ja siis tuli välja, et kui tal aasta või paar tagasi tekkis huvi meestemoe vastu, siis suurem osa, mis ta vaatas, oli jama, aga Mcqueen oli üks kahest moekunstnikust, kes talle meelde jäid. Ma tundsin, et mind mõistetakse.

PS: puhuks, kui keegi peaks nördinult küsima, miks ma Mälli surmast ei kirjuta – seda teavad ju nagunii kõik, mis mina siin enam. Või olen ma naiivne?

Näe, alles äsja lahvatas arutelu, kas kõik inimsuhted on taandatavad võimule. Loomulikult läksin ma vaidlema. Ma lähen alati vaidlema, kui mingi huvitav teema on (või vähemalt seal, kus võib eeldada enam-vähem viisakat vestluskultuuri, mujal pole ju mõtet käiagi), aga reduktsionistlikest teooriatest tunnen end kuidagi eriliselt puudutatuna. Ega sellistes vaidlustes keegi kedagi tavaliselt nagunii ümber veena, aga oma hääle ärasummutamine tähendaks, et üks mõtlemisvõimalus jääb väljendamata ja ma justkui teeskleks millegagi nõusolekut, millega tegelikult ei ole – ja see oleks minust ju alatu.

Neid reduktsionismivaidlusi on varemgi olnud – mäletan korra õhus olnud väidet, et “kõik inimsuhted taanduvad majandusele”, aeg-ajalt viskab keegi letti ka selle, et “kogu meie käitumine on nagunii geenidest määratud” (ja eriti head geenid on sel juhul reeglina rikastel inimestel) ja veel sagedamini, et “meid determineerib kõiges meie sotsiaalne taust”. Naljakal kombel juhtub sellistes foorumites sageli, et kui ma väidan, et alati ei määra kõike geenid/majandus/sotsiaalne taust/[lisa siia mõne muu jumala nimi omal valikul], tuuakse mulle vastukaaluks näiteid, kus need siiski midagi või mõnikord määravad. Justkui ma oleks arvanud, et neist teguritest kunagi mingit tolku ei ole. Ei, ausalt, selle vastu ma ei vaidle, et nad vahel midagi mõjutavad. Nii uskumatu kui see ka ei ole, aga mu endagi koostises on mõni geen, sotsiaalne taust, näpuotsaga majandust ja maitse järgi võimumänge. Aga seda enam on põhjust arvata, et ükski neist komponentidest absoluutset sõnaõigust ei saa. Hakkab majandus korra laiama, saab geeniga vastu pead, mis tolmab. Läheb võimujanu ülbeks, paneb kodune kasvatus talle jala taha.

Kuskil taustal tiksub küll teadmine, et kuna inimeste maailmakirjeldused, isegi enesekirjeldused vajuvad perioodiliselt kokku, siis võib päriselt õigeks osutuda ükskõik milline neist. Pagan, äkki ongi kõik taandatav A-le. Äkki hoopis B-le. Äkki mitte ühelegi pookstavile. Nii või teisiti ei saa me sellest nagunii lõplikult teada. Sellises olukorras, kus mul võib lõpmatu arvu eri determineerituste vahele jääda väike laveerimisruum, mida ma saan valikuvabadusena pruukida, ja võib ka mitte jääda – ja mulle ei tule kummalgi juhul keegi ütlema, kuidas värk õieti on – , tundub praktilisem lähtuda eeldusest, et mul see valikuvabadus siiski on. Kui ei ole, siis pole nagunii vahet, mida ma tast arvan; kui on, siis tuleb mul otsuseid langetada ja seda on mul valikuvabadusse uskudes uljam teha kui uskumata.

Ja – ikka eeldusel, et ma üldse saan mingeid otsuseid teha – tundub mulle, et maailmakirjelduse valimine on üks selline otsus, millega ma juba maailma muudan. Naiivsevõitu näide, aga mulle tuleb meelde “Loomaaed pagasis”-raamatu “Joobnud metsa” Bebita, kes oli veendunud, et kõik inimesed on hirmus head, täielikud inglid, ja vastu kõigi teiste ootusi hakkasid need ennast ka inglitena üleval pidama. Mitte et usk nüüd päris otseselt kivist leiba ja inimestest ingleid peaks tegema. Piisab sellestki, kui ma ise ennast kuidagi häälestan ja niiviisi iseennast mõjutan.

Kui ma võtaks usu, et kogu suhtlemine on võimumäng, siis oleks ma ise pidevalt valmis võimumängu mängima ja püüaks seda kogu aeg võita. Ja inimesed on ju üldjuhul vastutulelikud. Suur osa inimesi, kellega ma hakkaks võimumänge mängima, mängiks mulle kohusetundlikult vastu, noh, et kui ma niiväga tahan, ega siis ära pole viisakas öelda. Ja iga selline kontakt annaks mulle ainult uusi tõendeid – näe, mängivad ju!

Kui ma valiks usu, et minu geenikompott/taust/vara määrab kõik, oleks ma otsuseid tehes märksa heitunum. Mõeldes oma suguvõsa kehvadele liigestele, ei oleks ma arvatavasti tantsuga tegelema hakanudki. Hindaks ma oma võimeid selle järgi, mis hindeid ma neljandas klassis sain, siis elaks ma tänapäevani vagurat elu nagu sellisele nürimeelsele kolmelisele kohane. Usuks ma siiamaani seda koorijuhti, kes arvas, et ma ei saa üksi oma häält lauldud ja lasen teiste najal liugu, ei oleks ma julgenud ühelegi laulukursusele minna. Võtaks ma aluseks oma majanduslikud võimalused, siis sorteerides viimase viieteistkümne aasta hetked rahakateks ja rahatuteks, peaks ma vist nälga surnud olema. Aga võta näpust. Elan ja tantsin. Oma roll on selles teiste toel, aga vaevalt oleks ma julgenud seda küsidagi, kui ma oleks oma geeni-hinde-rahahoroskoobi pealt välja lugenud, et nagunii pole mõtet. Tõsi, vahel on mul oht kalduda teise äärmusse, et ei olegi midagi, millega ma hakkama ei saaks, aga olgugi et viga, aitab selline eksitus tegelikku potentsiaali paremini välja mängida. Kuidas Eesti jalgpallikoondise kohta vahepeal räägitigi? Et väravaolukorra suudavad tekitada küll, aga siis jäävad jahmunult vaatama, mida sellega pihta hakata, sest väravavõimalust ei saa ju ometi olemas olla.

Nii et jah. Muidugi määrab üks või teine tegur vahetevahel midagi. Aga mõne taolise determineerija sisse kogu südamest uskuda oleks religioon, mis teeks mu väga õnnetuks ja mulle ei meeldi õnnetu olla, kui ma saan seda kuidagi vältida.

Suvalises järjekorras:

kui oma eruditsiooniga laiamiseks viidatakse mis tahes keeles kirjutava/kõneleva/avaldava võõrautori teosele ingliskeelse pealkirjaga. “Ma lugesin hiljuti “The Name of the Rose’i” ja “Godardi “Breathless” on nii lahe film”. Kui juba laiatakse, siis laiatagu asjatundlikumalt;

kui aetakse pidevalt segi see, mis on, ja see, mis peab olema. Isegi hea ja adekvaatne maailmakirjeldus ei ole veel eetika;

kui mingi kuradi suusasprindi pärast jäetakse õhtul kriminull ära. Tehku lümpja ajaks ETV2-st spordi-erikanal, hundid söönud ja lambad terved.

Ja veel üks nähtus, mis kuulub õigupoolest teise nimekirja, “asjad, millest ma aru ei saa”:
kui inimesed solvavad üksteist neti peal tõsiselt (sarkastilisi ja iroonilisi solvangupritsimisi ma siin ei arvesta, eks ole) ja suhtlevad pärast südamerahuga edasi ja justkui tahakski edasi suhelda, justkui oleks kogu aeg tahtnud edasi suhelda. Ma olen ka ise neti peal inimesi solvanud, aga sinna juurde ei kuulu mul plaan nendega edaspidi läbi käia. Solvamise mõte on ikkagi see, et kedagi endast eemal hoida. Vahel mõtlen mõne inimese osas küll ümber, aga siis ongi raske ja ebameeldiv ja piinlik ja tuleb vabandust paluda, kui õnnestub.

Tegelikult on neid asju, millest ma aru ei saa, natuke veel, ausalt.

PS:
just praegu tuli meelde, et mulle käivad närvidele ka veebilehed, kus ei ole pea ühtegi kohta, kuhu rahulikult klikkida saaks, ilma et kuhugi satuks. Vahel on ju vaja vasakut või paremat klahvi klõpsata, et rippmenüüdest lahti saada, või mõnest brauseris ka selleks, et “find”-funktsioon õigest kohast otsiks. IMDB, muidu igati tore koht, on kahjuks üks kurb näide

Ramloff kurtis, miks küll on tarbenaistekad à la Cartland respektaablimad ja vähem piinlikud kui pärisporno, mina jaurasin vastu, et mis mõttes vähem piinlik (ma julgeks mõne sellise raamatu osta vist ainult sõprade seltsis ja kõvasti bravuuritsedes ja raamatukogust häbenen samuti võtta, oma kirjanduslikku silmaringi tuli kunagi niisiis avardada sõbranna käest laenatud Cartlandi abil), ja Morgie tegi adekvaatse märkuse, et tegelikult ei ole cartlandide meessoost vaste mitte paljaste tädidega ajakiri, vaid “Barbar Conan” ja igasugune isane süžeepõhine tarbeulme ja -fantastika (“Vampiiride planeet”, eks ole, ja paraku üldse suur osa ilmuvast ulmest)*. Ma jäin täitsa nõusse, põgusalt mõtlesin veel sellele, et pealegi on olemas ka naistele adresseeritud pärisporno.**

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Mulle tuli hoopis meelde, et lapsest peast erutasid mind raamatutes kangesti need kohad, kus midagi söödi. Ma kirjutasin “Robin Hoodi” raamatust kohupiimakakud, mee, tuvipirukad ja hirveliha nimekirjade kaupa välja, justkui saaksin ma neid niiviisi rohkem süüa, ja elasin Camacho pulmamenüüle sanchopanzaliku vaimustusega kaasa. Kui “Robin Hood” oli selle koha pealt võrdlemisi lihtsakoeline – et ongi kogu aeg hunnik süüa ja muudkui süüakse ja juuakse õlut pealegi, siis robinsonaadid, alates originaalist ja lõpetades “Pantrikuru vangidega”, mida ma tegelikult lugesin enne päris Robinsoni-raamatut, olid peenema ülesehitusega, lükates õndsusrikast akti üha edasi ja edasi (mäletate, mida Umberto Eco selle omadusega defineeris?***). Ma tekitasin joonistusplokki pilte, kuhu ma Pantrikuru vangide menüüs esinevad kaljukanad (lihakeha kujul), viinamarjad ja karuliha üles joonistasin ja siis rahulolevalt vaatasin, et vist jätkub jah.

Sellest, kuidas ma Balti jaama lage vahukooreks või sefiiriks kujutlesin; kuidas ma peenes psühholoogilises uksetestis selle asemel, et mõelda, kas uks on lukus, viib sisse, välja, ära või vajab hoopis remonti, suutsin ainult mõelda, et uks näeb välja nagu valge šokolaad; ja kuidas kodus ukse vahelt väljapunnitav makrofleks mulle paratamatult beseed meenutab, olen ma juba varem kirjutanud, aga põhjustest ei saa ikka aru. Ega ma ju lapsena näljas ei olnud, sest olulised lapsepõlvemälestused on ka kõik need head toidud, mida ema tegi. Mul on tohutu hulk toitusid lapsepõlve lemmiktoitudena meeles – ühepajatoit? lemmik! tibukaste? lemmik! kotletid? lemmik! pilaff? lemmik! mulgi kapsad? lemmik! jne jne, ainult täidetud paprikad meeldisid vähem, sest nad tundusid tollal mulle mõrud, aga ma olin kaval ja sõin paprika kõigepealt ümbert ära ja siis sain täidisel rahus hea maitsta lasta; ja ma hakkasin küllalt varakult ise süüa tegema ja sain ise uusi lemmiktoitusid leiutada ja oma taskuraha kulutasin samuti peamiselt saiakeste ja doktori leivakese peale seni, kuni ma oma raha raamatupoodi hakkasin vedama. Ühesõnaga üks suur söömine juba varases nooruses, aga mis te õige arvate, kas need lumehanged meenutavad mulle praegu vahukoort või ei meenuta, mh? Ja üks regulaarselt korduv unenägu on uskumatu saia- ja koogivalikuga kohvik, kus ma valin ja valin, ja siis söön ütleme kolm tükki ära ja lähen uuele ringile, kui enne üles ei ärka.

Foucault kirjutas, kuidas varakeskajal oli ihade hulgas kõige tähtsamal kohal aplus ja kuidas munkadele õpetati vaimseid võtteid just nälja, mitte kiima vastu võitlemiseks, alles hiljem vahetanud sugukihk edetabelis söömahimu välja, ma ei tea, kas elatustaseme tõusu pärast või kuidas sellega täpsemalt oli. Paistab, et mina olen ühe jalaga selles staadiumis ikka edasi.

———————————————————————————————————————–
* Selle peale mõeldes tuleb mulle kõrvalteed pidi meelde üks pilt Tolkieni maailma bestiaariumist. Te ju teate, eks ole, et “Sõrmuste isandas” on üks tütarlaps, kes õnnetu armastuse pärast meheks riietub ja sõtta läheb; kuna ta vahele ei jää, võib järeldada, et tal õnnestus maskeerumine päris hästi, aga tolle pildi peal nägi ta välja, nagu oleks tema stilist sõjaprintsess Xena. Ma tahaks teada, mis ohvitserid need pidid olema, kes seda imetegu meheks pidasid.

** Seda liikleb kultuurilistel põhjustel kaubandusvõrgus lihtsalt vähem, aga tänapäeva internetiajatul saab igaüks, kes tahab, lugusid kirjutada ja neid kerge vaevaga levitada, ja sellisel kirjanduse piirimaal figureeriva nähtuse sees nagu fanfic on ootamatult selgunud, et just naistele meeldib kangesti filmikangelasi omavahel kopuleeruma panna, mingil salapärasel põhjusel eriti siis, kui mõlemad on mehed. Okei, ka slash-kirjandusest on suur osa puhas romantika ja käest kinni hoidmine, aga on siiski küllalt palju kehakultuurist huvituvaid autoreid, et tekitada alažanr PWP (ehk “Plot? What plot”) – lööge guuglisse fanfic ja PWP, laske triikrauaga üle ja küll te siis alles näete. Ja nagu ma ütlesin, on see valdavalt naiste kirjutatud ja naistele adresseeritud kirjandus.
*** Eco artiklit otsides leidsin sellise toreda nupukese, või mis nupukese, pigem juba õiekese.

Veel rumalusi

veebruar 2, 2010

Surfasin ükskord South Parki taustainfot otsides ringi ja avastasin, et üks vennike peab kogu sarja konservatismi apoloogiaks. Miks? Noh, sest seal tehakse ju liberaalide üle nalja. Parimaid pärle oli “Team America” tõlgendus, kus seletati, et Team America küll hävitab terrorivastases võitluses Eiffeli torni ja Louvre’i, aga ometi on algusest peale selge, et tõelised pahalased on terroristid ja et liberaalid on rumalad – kui kellelgi see tõde märkamata jääb, siis avatakse tema silmad kuulsa monoloogiga (piip) (piip) ja (piip), tähendab, kolmest, ee, inimeste kategooriast. Saate aru, see monoloog on filmi Sõnum, muu võib nali olla, aga seda tuleb tõsiselt võtta.

A. ütles, et näe, vaata, inimesel on veendumused ja seda, mis nendega ei sobi, pole lihtsalt olemas. Mina ajasin oma joru, et tegemist on lihtviisilise valestilugemisega ja jõudsime konsensusele, et mõni nähtavasti ei suuda kuidagi lugeda teksti, kus kõik on irooniline. Sama keiss, mis siis, kui Leena Hietanen luges Vello Vikerkaare sarkastilist nõukogude teemapargi artiklit ja kilkas pärast, et “näete, ka Vello Vikerkaar arvab, et nõukogude võimu kuriteod seisnesid selles, et Siberis oli külm ja banaane N-Liidus ei kasvanud”.

Lõpuks lakkasin ülearu keerulisi seletusi otsimast – lihtne värk, inimene on padukonservatiiv ja ühtlasi talle meeldib South Park, nii et tal on vaja oma meeldimist kuidagi õigustada. Teisest otsast sain sõnastatud ka oma ärrituse põhjuse – oleks siis, et lihtsalt konservatiiv, noh, on inimesel sellised vaated, ega ma ei peagi kõigiga ühel meelel olema, aga ta sunnik on ju lihtsalt loll. Ma pean silmas, et kui ta oleks konservatiiv ja SP teda seepärast solvaks (kasvõi “Blame Canada” naljadega), või kui ta rõõmustaks liberaalide narrimise üle, aga tunneks konservatiivide pilamise peale kas hingelist segadust või eriti intelligentsel juhul selgitaks, et paar tühist nalja teda ei solva, siis oleks ta oma põhimõtetes vähemalt järjekindel. Aga ei, ta ei saa konservatiivinaljade puhul isegi aru, et need on naljad.

Ja sellest sai muidugi alguse uus ja huvitav teema, kummad on ohtlikumad, kurjad või lollid inimesed, aga sellest mõni teine kord.

———————————————————————————–
Ääremärkus: väike guugeldus andis tulemuseks, et Parker ja Stone on ennast vähemalt korra nimetanud libertaarideks, aga üldiselt ei armasta endale poliitilisi silte võtta. Teine konkreetne vaadete väljendus oli, et “we hate conservatives, but we *** hate liberals”. Aga tegelikult pole see muidugi üldse oluline, sest millal autorid enne on teadnud, mida nad oma teostega ütlevad (sarnase tõdemusega rõõmustas mind siin intervjuus koledal kombel Ojasoo: “Albee räägibki oma näidendi kohta enamasti haruldaselt rumalat juttu. Eks see nii muidugi ongi: kunstnik ei ole kunagi nii suur kui tema teos ning tema jutt oma kunsti kohta jääb alati kunstile enesele alla.”).

Muusikameem

veebruar 2, 2010

Tähelepanelikumad nägid, et ma olen juba jupp aega ühe meemikese võlgu ja sedapuhku sattus päris loominguline teine. A sellepärast võttiski nii kaua aega, eriti raske oli inimesi välja mõelda.

Meem ise aga oli niisugune.

1. Vasta all olevale kolmele küsimusele nii nagu heaks arvad. Mida põhjalikumalt, seda uhkem. Hea kui lingid jutuubi või kuhu tahes, et näidiseid kuulata saaks.
2. Anna 3-le kolmandas punktis nimetatud blogipidajale meemi “teatepulk” edasi ning teavita neid meemis osalemisest näiteks nende kommentaarilahtrisse. Või helistades kui numbrit tead. Või kolme lõdva tulbi, nukra naeratuse ja tordiga ka külla minnes.
3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingitab talle meemiulatanud blogi ja annab tuld, nii et rägastikus tuli taga.

Küsimus 1: “Kui sa saaksid vabalt valida kõikide maailma muusikute ja ansamblite seast, siis kes võiks sinu pulmas esineda ja millist lugu sa nende esituses kindlasti kuulda tahaks (ei pea nende enda laul olema, võivad coveri teha)?

Küsimus 2: “Millist laulu sa iseenda matusel kuulda sooviks ja miks?”

Küsimus 3: “Leia kolm blogijat ja põhjendades muusikavalikut seosta neid mingisuguse ansambli, plaadi või lauluga ning ulata neile teatepulk edasi.”

1. Ajan küsimuse kohe uljalt lõhki ja panen kirja mitu laulu. Pulmamarsiks võtaksin esimeses järjekorras “Chacona a la vida bona”* Hespèrioni variandis, kahjuks on siin lingi taga ainult muusika kuulda, aga muusikud ise on ilusate piltide taga peidus. Tõsi, slaidiprogramm on väga ilusasti kokku pandud. Kusjuures panin alles nüüd tähele, et see ju ongi pulmalaul.

Kohe, kui sõrmus sõrme pandud, võiks kuuldavale tulla selline õpetlik lugu ja palun, palun, palun sellesama koreograafiaga komplektis.

Pulmavalsi asemel võtaksin Zefi “Marocco“, palun, kuigi see ei ole valss. Hoiatan ette, et video läheb kuskilt keskelt alates väga stroboskoopiliseks, nii et vähemalt mina pidin ta nurga taha ära panema, aga helikvaliteet oli sellel klipil parem, kui sama loo kontsertlindistustel. Ja kui peab just valss olema, siis sama bändi “Valse mesterieuse”, mida juutuubis kahjuks pole.

Pulmatangoks tahaksin “Por una cabezat”, aga ilusad versioonid, mis ma netist leidsin, ei olnud kõige mugavamini tantsitavad ja tantsitavad variandid ei tundunud jälle olevat niisama kuulatavad, nii et jätan parem teie hooleks kõige ilusam variant üles leida. Aga Zefi lugusid otsides leidsin ühe tangofiilinguga ilusa Venetsueela valsi, nii et tangovalss on igatahes soolas.

Ja õhtul, kui külalised hakkavad ära vajuma, siis pulmaöö soojenduseks chaconas – selle klipi esimene lugu (edasi tuleb üks lauldud chacona, mis on natuke teise tundega ja kannatab väikesele failile iseloomuliku lameda helikvaliteedi all rohkem, nii et esimese aplausi ajal võite kinni panna, kui uudishimu ei ole). Olgu see meem tänatud, et ma sellise toreda bändi leidsin.

2. Läheb samuti lõhki, sest kesse oskab ennustada, millist meeleolu vaja.
Asjakohaselt fatalistlikku: Lonesome Valley. Minu arust on siin raskus ja kergus väga ilusasti tasakaalus, aga kui kohalviibjad tahavad samast loost tõsisemat ja dramaatilisemat versiooni, olgu lahke.
Või siis veidi moosisemat fatalismi, tuttavat barokiliini ajades. Lugu ise polegi nii moosine, aga Marco Beasley esituslaad sisaldab piisavas koguses suhkrut, et talle see omadus anda. See annaks muidu süngele üritusele südantkergendava kämbihõngu – ainult et kui ma kuskilt peaks nägema neid liigutusi, mida see mees lauldes teeb, siis võivad matuselised arvatavasti minu kohta hüüda selle igatsetud lause: “Vaadake – ta liigutab!”, naerukrampides nimelt, sest kui ma teda sellest videost esimest korda nägin, pidin ma püksi tegema.**

Optimistliku variandi on e. juba ära võtnud, aga mis siis.

Kui tahetakse nutta, siis raudselt see hobuselaul, ärge ainult paluge, et ma tõlgiks, muidu ma nutan klaviatuuri päris märjaks ja ei saa enam kirjutada.

Ja kui tahetakse, et ma liigutaks, aga Marco Beasleyt ei ole parasjagu võtta, siis vast mõni kärtsum Folia või Jacaras ajab asja ära.

3. Kõige esimene blogija, kellega ma mõne loo suutsin paari panna, oli V.A.: ingli laul jõuluoratooriumist, harmooniline, helge ja parimas mõttes vanamoeline (ja saksa keeles pealegi). Mulle tundub, et laulja on Emma Kirkby, aga kirjas seda kahjuks ei ole, nii et pead anda ei saa.

Järgmiseks ajasin koju Plasma-Jacki. Tema puhul oleks kõige odavam tee olnud viidata mõnele laulule, millega ta ise on mind tutvustanud, aga lõpuks otsisin ikkagi oma mälupangast midagi, mis sobiks tema blogipersona‘ga: põgus, distantseeritud ja perioodiliselt irooniline. Pingviini kohviku orkestri Air à danser.

Kui pingviinid mulle aga juba näpu alla sattusid, siis näppisin neid muudkui edasi, leidsin ühe oma noorpõlve lemmikloo ja tahtsin seda kohe kellegagi paari panna. Ja hoolimata paksust isiklike assotsiatsioonide kuhilast (kellesse ma siis armunud olin, kellega sõber ja nii edasi) triivis lugu hoopis Kaamose juurde: raskemeelne, aga ujub ikka üllalt edasi või umbes nii.

Kuna ma sain pingviinide abiga kohe kaks inimest kaetud, oli ühest küljest tunne, et kolm sai sohiga täis, teisest küljest rahulolutunne, et nüüd võin ka selle küsimuse lõhki ajada, ja nii libistasin siia sisse Hajameelse. Ta jäi viimaseks, kuna esialgu tahtsin talle jagada Hamza El Dini vesiratta-lugu, aga see on nii pikk, et on torus mitmeks jupiks hakitud ja ma kardan, et sedasi ei saa õiget elamust. Siis tahtsin võtta Boubacar “Kar Kar” Traoré “Sa golo”, aga seda jälle ei leidnud, nii et lõpuks jäin Kar Kari teise laulu juurde, millele ei ole siin videos küll pealkirja lisatud. See-eest on palju ilusaid inimesi.

———————————————————————-
* Leidsin sellest laulust ka ühe kena kontsertesituse, mis hämmastas mind sellega, et laulja vehib kogu aeg oma pea ja muude kehaosadega, ühesõnaga teeb kõike seda, mida ma olen õppinud vältima, kui ma ei taha õhuvoolu ära katkestada ja häälest jõudu välja lasta – ja sellest hoolimata ta hääl ei katke ja kannab rohkem kui minu oma ilma vehkimata, kuigi visuaalselt hajutab see rabelemine natuke tähelepanu. Elu on ikka ebaõiglane.
** Mõlemat fatalistlikku matuselaulu kaalusin tegelikult Wildi tunnuslooks, aga kuigi sõnum klapib hästi, ei ole kumbki meloodia minu kõrvus päris Wild ja midagi targemat ka ei osanud pakkuda.

Kõigepealt nägin ma unes väga koledat maailma, kust pääses aeg-ajalt meie omasse, mis oli, uskumatu, aga tõsi, tolle teisega võrreldes palju parem ja turvalisem, lausa lust ja lillepidu. Võimalik ka, et see maailm oli hoopis meie enda kauge kole minevik, igatahes käis sealt paar tegelast vahepeal meie maailmas filmivõtetel ja said režissööri käest sõimata, et tore küll, poisid, et te nii hoolega need eri külade vanainglise murded selgeks olete õppinud, aga vaadake, publik ei saa sellest ju aru, nii et hakake nüüd kohe normaalse aktsendiga rääkima. Nood vahtisid muidugi rumala näoga, et mis selgeks õppinud, mis aktsent, me räägime nii nagu inimesed ikka.

Aga unenäo peategelased, mingid lapsed või noored, suutsid ainult suure vaevaga siiapoole lipsata, sest portaalid läksid liiga vara kinni. Mingil põhjusel pidid nad oma maailma uuesti tagasi minema (kuigi sellel plaanil oli palju miinuseid, näiteks olid neil meie maailma tulles kõik oma maailmas tekkinud vigastused ära kadunud ja tagasi minnes tulid peapõrutused jms tagasi) ja juht siis kaebas nende maailma jumalale, et tädid pidid ju teiselt poolt portaali lahti hoidma nii kaua, kui kokku lepitud, aga portaal jooksis palju varem kokku. Jumal hakkas selle peale hooplema, et jah, minu teod ongi sellised ettearvamatud ja samas imekauni loogikaga nagu ladina keele grammatika. See šokeeris väga noorte juhti, sest tema oli arvanud, et jumal on ikka nende liitlane, milleks siis muidu talle kaevata, et näe, tädid lasid portaali kokku. Tegelikult jäi segaseks, kes selle siis õieti kokku lasi, sest võis ju ka olla, et jumal oli ikkagi hea ja nende põgenike poolt, aga mingil põhjusel tahtis selle portaalijama kohta laiata, et tema tegi.

Alles praegu üles kirjutades taipasin, kui tüütuseni äraleierdatud probleem see on – et kui hea, kas siis ikka kõikvõimas? ja kui kõikvõimas, kuidas siis hea, kui kõik nii halvasti on? Selle koha pealt ikka väga tore, et see unes saladuseks jäi, mingit sama suure tüütuseni äraleierdatud nürimeelset vastust ma nagunii ei usuks.

Ja siis helistas mulle Rebane, kes teatas, et ta mõtles välja teoloogilise põhjenduse, miks tal teiste inimeste kantud kingi ja sokke on vastik jalga panna, aga pesemata taldrikust süüa kõlbab küll – et teadupärast ei rüveta meid ju see, mis suust sisse läheb, vaid see, mis välja tuleb. Mispeale A., kes kõrvalt salakuulas, karjatas: “Must sokk suust välja – tõesti vastik!” Tõsi küll, vaevalt Rebane ikka päris seda mõtles.