Veel rumalusi

veebruar 2, 2010

Surfasin ükskord South Parki taustainfot otsides ringi ja avastasin, et üks vennike peab kogu sarja konservatismi apoloogiaks. Miks? Noh, sest seal tehakse ju liberaalide üle nalja. Parimaid pärle oli “Team America” tõlgendus, kus seletati, et Team America küll hävitab terrorivastases võitluses Eiffeli torni ja Louvre’i, aga ometi on algusest peale selge, et tõelised pahalased on terroristid ja et liberaalid on rumalad – kui kellelgi see tõde märkamata jääb, siis avatakse tema silmad kuulsa monoloogiga (piip) (piip) ja (piip), tähendab, kolmest, ee, inimeste kategooriast. Saate aru, see monoloog on filmi Sõnum, muu võib nali olla, aga seda tuleb tõsiselt võtta.

A. ütles, et näe, vaata, inimesel on veendumused ja seda, mis nendega ei sobi, pole lihtsalt olemas. Mina ajasin oma joru, et tegemist on lihtviisilise valestilugemisega ja jõudsime konsensusele, et mõni nähtavasti ei suuda kuidagi lugeda teksti, kus kõik on irooniline. Sama keiss, mis siis, kui Leena Hietanen luges Vello Vikerkaare sarkastilist nõukogude teemapargi artiklit ja kilkas pärast, et “näete, ka Vello Vikerkaar arvab, et nõukogude võimu kuriteod seisnesid selles, et Siberis oli külm ja banaane N-Liidus ei kasvanud”.

Lõpuks lakkasin ülearu keerulisi seletusi otsimast – lihtne värk, inimene on padukonservatiiv ja ühtlasi talle meeldib South Park, nii et tal on vaja oma meeldimist kuidagi õigustada. Teisest otsast sain sõnastatud ka oma ärrituse põhjuse – oleks siis, et lihtsalt konservatiiv, noh, on inimesel sellised vaated, ega ma ei peagi kõigiga ühel meelel olema, aga ta sunnik on ju lihtsalt loll. Ma pean silmas, et kui ta oleks konservatiiv ja SP teda seepärast solvaks (kasvõi “Blame Canada” naljadega), või kui ta rõõmustaks liberaalide narrimise üle, aga tunneks konservatiivide pilamise peale kas hingelist segadust või eriti intelligentsel juhul selgitaks, et paar tühist nalja teda ei solva, siis oleks ta oma põhimõtetes vähemalt järjekindel. Aga ei, ta ei saa konservatiivinaljade puhul isegi aru, et need on naljad.

Ja sellest sai muidugi alguse uus ja huvitav teema, kummad on ohtlikumad, kurjad või lollid inimesed, aga sellest mõni teine kord.

———————————————————————————–
Ääremärkus: väike guugeldus andis tulemuseks, et Parker ja Stone on ennast vähemalt korra nimetanud libertaarideks, aga üldiselt ei armasta endale poliitilisi silte võtta. Teine konkreetne vaadete väljendus oli, et “we hate conservatives, but we *** hate liberals”. Aga tegelikult pole see muidugi üldse oluline, sest millal autorid enne on teadnud, mida nad oma teostega ütlevad (sarnase tõdemusega rõõmustas mind siin intervjuus koledal kombel Ojasoo: “Albee räägibki oma näidendi kohta enamasti haruldaselt rumalat juttu. Eks see nii muidugi ongi: kunstnik ei ole kunagi nii suur kui tema teos ning tema jutt oma kunsti kohta jääb alati kunstile enesele alla.”).

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: