Kellele Cartland, kellele slash, kellele pudrumäed ja toiduporno

veebruar 5, 2010

Ramloff kurtis, miks küll on tarbenaistekad à la Cartland respektaablimad ja vähem piinlikud kui pärisporno, mina jaurasin vastu, et mis mõttes vähem piinlik (ma julgeks mõne sellise raamatu osta vist ainult sõprade seltsis ja kõvasti bravuuritsedes ja raamatukogust häbenen samuti võtta, oma kirjanduslikku silmaringi tuli kunagi niisiis avardada sõbranna käest laenatud Cartlandi abil), ja Morgie tegi adekvaatse märkuse, et tegelikult ei ole cartlandide meessoost vaste mitte paljaste tädidega ajakiri, vaid “Barbar Conan” ja igasugune isane süžeepõhine tarbeulme ja -fantastika (“Vampiiride planeet”, eks ole, ja paraku üldse suur osa ilmuvast ulmest)*. Ma jäin täitsa nõusse, põgusalt mõtlesin veel sellele, et pealegi on olemas ka naistele adresseeritud pärisporno.**

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Mulle tuli hoopis meelde, et lapsest peast erutasid mind raamatutes kangesti need kohad, kus midagi söödi. Ma kirjutasin “Robin Hoodi” raamatust kohupiimakakud, mee, tuvipirukad ja hirveliha nimekirjade kaupa välja, justkui saaksin ma neid niiviisi rohkem süüa, ja elasin Camacho pulmamenüüle sanchopanzaliku vaimustusega kaasa. Kui “Robin Hood” oli selle koha pealt võrdlemisi lihtsakoeline – et ongi kogu aeg hunnik süüa ja muudkui süüakse ja juuakse õlut pealegi, siis robinsonaadid, alates originaalist ja lõpetades “Pantrikuru vangidega”, mida ma tegelikult lugesin enne päris Robinsoni-raamatut, olid peenema ülesehitusega, lükates õndsusrikast akti üha edasi ja edasi (mäletate, mida Umberto Eco selle omadusega defineeris?***). Ma tekitasin joonistusplokki pilte, kuhu ma Pantrikuru vangide menüüs esinevad kaljukanad (lihakeha kujul), viinamarjad ja karuliha üles joonistasin ja siis rahulolevalt vaatasin, et vist jätkub jah.

Sellest, kuidas ma Balti jaama lage vahukooreks või sefiiriks kujutlesin; kuidas ma peenes psühholoogilises uksetestis selle asemel, et mõelda, kas uks on lukus, viib sisse, välja, ära või vajab hoopis remonti, suutsin ainult mõelda, et uks näeb välja nagu valge šokolaad; ja kuidas kodus ukse vahelt väljapunnitav makrofleks mulle paratamatult beseed meenutab, olen ma juba varem kirjutanud, aga põhjustest ei saa ikka aru. Ega ma ju lapsena näljas ei olnud, sest olulised lapsepõlvemälestused on ka kõik need head toidud, mida ema tegi. Mul on tohutu hulk toitusid lapsepõlve lemmiktoitudena meeles – ühepajatoit? lemmik! tibukaste? lemmik! kotletid? lemmik! pilaff? lemmik! mulgi kapsad? lemmik! jne jne, ainult täidetud paprikad meeldisid vähem, sest nad tundusid tollal mulle mõrud, aga ma olin kaval ja sõin paprika kõigepealt ümbert ära ja siis sain täidisel rahus hea maitsta lasta; ja ma hakkasin küllalt varakult ise süüa tegema ja sain ise uusi lemmiktoitusid leiutada ja oma taskuraha kulutasin samuti peamiselt saiakeste ja doktori leivakese peale seni, kuni ma oma raha raamatupoodi hakkasin vedama. Ühesõnaga üks suur söömine juba varases nooruses, aga mis te õige arvate, kas need lumehanged meenutavad mulle praegu vahukoort või ei meenuta, mh? Ja üks regulaarselt korduv unenägu on uskumatu saia- ja koogivalikuga kohvik, kus ma valin ja valin, ja siis söön ütleme kolm tükki ära ja lähen uuele ringile, kui enne üles ei ärka.

Foucault kirjutas, kuidas varakeskajal oli ihade hulgas kõige tähtsamal kohal aplus ja kuidas munkadele õpetati vaimseid võtteid just nälja, mitte kiima vastu võitlemiseks, alles hiljem vahetanud sugukihk edetabelis söömahimu välja, ma ei tea, kas elatustaseme tõusu pärast või kuidas sellega täpsemalt oli. Paistab, et mina olen ühe jalaga selles staadiumis ikka edasi.

———————————————————————————————————————–
* Selle peale mõeldes tuleb mulle kõrvalteed pidi meelde üks pilt Tolkieni maailma bestiaariumist. Te ju teate, eks ole, et “Sõrmuste isandas” on üks tütarlaps, kes õnnetu armastuse pärast meheks riietub ja sõtta läheb; kuna ta vahele ei jää, võib järeldada, et tal õnnestus maskeerumine päris hästi, aga tolle pildi peal nägi ta välja, nagu oleks tema stilist sõjaprintsess Xena. Ma tahaks teada, mis ohvitserid need pidid olema, kes seda imetegu meheks pidasid.

** Seda liikleb kultuurilistel põhjustel kaubandusvõrgus lihtsalt vähem, aga tänapäeva internetiajatul saab igaüks, kes tahab, lugusid kirjutada ja neid kerge vaevaga levitada, ja sellisel kirjanduse piirimaal figureeriva nähtuse sees nagu fanfic on ootamatult selgunud, et just naistele meeldib kangesti filmikangelasi omavahel kopuleeruma panna, mingil salapärasel põhjusel eriti siis, kui mõlemad on mehed. Okei, ka slash-kirjandusest on suur osa puhas romantika ja käest kinni hoidmine, aga on siiski küllalt palju kehakultuurist huvituvaid autoreid, et tekitada alažanr PWP (ehk “Plot? What plot”) – lööge guuglisse fanfic ja PWP, laske triikrauaga üle ja küll te siis alles näete. Ja nagu ma ütlesin, on see valdavalt naiste kirjutatud ja naistele adresseeritud kirjandus.
*** Eco artiklit otsides leidsin sellise toreda nupukese, või mis nupukese, pigem juba õiekese.

Advertisements

11 kommentaari to “Kellele Cartland, kellele slash, kellele pudrumäed ja toiduporno”

  1. AV said

    Mainimata, mida ☺ ütles mainitud kirjandusliigi kohta neid tõlkiv sõber, mainin, et „South Parki” osas Cherokee Hair Tampons (IV hooaeg, 7. osa) otsustab Mr. Garrison kirjutada sarnase bestselleri, keskendudes elundile, millest naised taolisest kirjandusest lugeda tahtvat. Viib kirjastajale, kes teatab, kas Garrison ise ka teab, et tal on raamatus sõna penis 6083 korda, ja We in the publishing business call it gay. Really, really gay.. Garrisoni raamat In the Valley of Penises siiski ilmub uue žanri all ja saabki bestselleriks.

  2. K said

    a siis on jälle stephenie meyeri menukad vampiiriteosed, mis on väga siivsad ja ühtaegu kohutavalt tiirased

  3. libarott said

    Hahaa, ma olen ikka endamisi irvitades mõelnud, et slash fanfic ongi see ülim romantika. Et kui romantilise arrmastuse valemiks võtta hormoonid pluss konventsioonid, rikub see konventsionaalsuse pool asja veidi ära (“poiss-kohtab-tüdrukut” kipub implitseerima hilisemaid konnasilmi ja kumminaalmakse). Aga kui jätta ainult hormoonide pool, kristallpuhas keemia ja lihahimu (ei takista vallid, ei takista kraav, ei takista sugu kah), vaat see on alles paks romantika.

    Eks nende moekate vampiirilugudega ole vist sama teema, et K&K peavad iga hinna eest välditud olema. Ma pole Videvikusaaga esimesest osast kaugemale jõudnud, seega pole aimugi, kes seal peres näiteks mähkmeid vahetama hakkas… a’ miskipärast on karvane tunne, et neist on üldse mööda hiilitud.

  4. libarott said

    …ja see suur et, mis loom on tibukaste?

  5. Seda tahaks ma ka teada:)

  6. V.A. said

    Jätan siia meemi. Sa oled selle küll juba saanud, nii et minu meem pole ilmselt reeglipärane. Aga sellegipoolest, lihtsalt — et teaksid.

  7. nodsu said

    Tibukastmeks hüütakse minu suguvõsas mingil seletamatul põhjustel hakkliha kapsastega.

  8. Keit T. said

    Haha, fanfic (issand, ma praegu täiesti punastasin). Olen elus ühe korra üritand kirjutada koos ühe teise tüübiga ja siis jäi igatahes kõige “põnevamal” hetkel pooleli, sest piinlik hakkas 😀

    A kes on lugenud Anne Rice vampiiri-kroonikaid (“Blood and Gold”, “Pandora”, “Armand”, “The Vampire Lestat”)? See kisub ka sinna erootilise ulme poole. A kellele see suunatud on, ma tõesti ei tea. Kuid kindlasti mitte homofoobsele heteromehele.

  9. k said

    äkki se tibukaste on mingi pärnu kandi sõna?
    lapsed, aga kas te teate, mis asi on muhedik?

  10. nodsu said

    Aga fanficis kui niisuguses pole midagi piinlikku. Ühest küljest on tal palju ühist keskaegse rahvakirjandusega – mingid popid kangelased, kellest igaüks, kes viitsib, lugusid teeb, teisest küljest on olemas ka väga head fanfici, mida kannatab täitsa niisama lugeda – ma olen puhtalt mõnu pärast lugenud ka sellist fanfici, mille lähtematerjalist ma mitte midagi ei tea -, kolmandast küljest tundub, et osa kasutab seda autoteraapiana, pole ju kah paha.

  11. […] armastasin toidust lugeda ja igal pool toitu näen – oot, lugemisest ja nägemisest olen kunagi juba kirjutanud – andestagu mulle need lugejad, kes soovivad, et minust toidublogijat ei tuleks! Päris […]

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: