Miks ma reduktsionismust pelgan
veebruar 18, 2010
Näe, alles äsja lahvatas arutelu, kas kõik inimsuhted on taandatavad võimule. Loomulikult läksin ma vaidlema. Ma lähen alati vaidlema, kui mingi huvitav teema on (või vähemalt seal, kus võib eeldada enam-vähem viisakat vestluskultuuri, mujal pole ju mõtet käiagi), aga reduktsionistlikest teooriatest tunnen end kuidagi eriliselt puudutatuna. Ega sellistes vaidlustes keegi kedagi tavaliselt nagunii ümber veena, aga oma hääle ärasummutamine tähendaks, et üks mõtlemisvõimalus jääb väljendamata ja ma justkui teeskleks millegagi nõusolekut, millega tegelikult ei ole – ja see oleks minust ju alatu.
Neid reduktsionismivaidlusi on varemgi olnud – mäletan korra õhus olnud väidet, et “kõik inimsuhted taanduvad majandusele”, aeg-ajalt viskab keegi letti ka selle, et “kogu meie käitumine on nagunii geenidest määratud” (ja eriti head geenid on sel juhul reeglina rikastel inimestel) ja veel sagedamini, et “meid determineerib kõiges meie sotsiaalne taust”. Naljakal kombel juhtub sellistes foorumites sageli, et kui ma väidan, et alati ei määra kõike geenid/majandus/sotsiaalne taust/[lisa siia mõne muu jumala nimi omal valikul], tuuakse mulle vastukaaluks näiteid, kus need siiski midagi või mõnikord määravad. Justkui ma oleks arvanud, et neist teguritest kunagi mingit tolku ei ole. Ei, ausalt, selle vastu ma ei vaidle, et nad vahel midagi mõjutavad. Nii uskumatu kui see ka ei ole, aga mu endagi koostises on mõni geen, sotsiaalne taust, näpuotsaga majandust ja maitse järgi võimumänge. Aga seda enam on põhjust arvata, et ükski neist komponentidest absoluutset sõnaõigust ei saa. Hakkab majandus korra laiama, saab geeniga vastu pead, mis tolmab. Läheb võimujanu ülbeks, paneb kodune kasvatus talle jala taha.
Kuskil taustal tiksub küll teadmine, et kuna inimeste maailmakirjeldused, isegi enesekirjeldused vajuvad perioodiliselt kokku, siis võib päriselt õigeks osutuda ükskõik milline neist. Pagan, äkki ongi kõik taandatav A-le. Äkki hoopis B-le. Äkki mitte ühelegi pookstavile. Nii või teisiti ei saa me sellest nagunii lõplikult teada. Sellises olukorras, kus mul võib lõpmatu arvu eri determineerituste vahele jääda väike laveerimisruum, mida ma saan valikuvabadusena pruukida, ja võib ka mitte jääda – ja mulle ei tule kummalgi juhul keegi ütlema, kuidas värk õieti on – , tundub praktilisem lähtuda eeldusest, et mul see valikuvabadus siiski on. Kui ei ole, siis pole nagunii vahet, mida ma tast arvan; kui on, siis tuleb mul otsuseid langetada ja seda on mul valikuvabadusse uskudes uljam teha kui uskumata.
Ja – ikka eeldusel, et ma üldse saan mingeid otsuseid teha – tundub mulle, et maailmakirjelduse valimine on üks selline otsus, millega ma juba maailma muudan. Naiivsevõitu näide, aga mulle tuleb meelde “Loomaaed pagasis”-raamatu “Joobnud metsa” Bebita, kes oli veendunud, et kõik inimesed on hirmus head, täielikud inglid, ja vastu kõigi teiste ootusi hakkasid need ennast ka inglitena üleval pidama. Mitte et usk nüüd päris otseselt kivist leiba ja inimestest ingleid peaks tegema. Piisab sellestki, kui ma ise ennast kuidagi häälestan ja niiviisi iseennast mõjutan.
Kui ma võtaks usu, et kogu suhtlemine on võimumäng, siis oleks ma ise pidevalt valmis võimumängu mängima ja püüaks seda kogu aeg võita. Ja inimesed on ju üldjuhul vastutulelikud. Suur osa inimesi, kellega ma hakkaks võimumänge mängima, mängiks mulle kohusetundlikult vastu, noh, et kui ma niiväga tahan, ega siis ära pole viisakas öelda. Ja iga selline kontakt annaks mulle ainult uusi tõendeid – näe, mängivad ju!
Kui ma valiks usu, et minu geenikompott/taust/vara määrab kõik, oleks ma otsuseid tehes märksa heitunum. Mõeldes oma suguvõsa kehvadele liigestele, ei oleks ma arvatavasti tantsuga tegelema hakanudki. Hindaks ma oma võimeid selle järgi, mis hindeid ma neljandas klassis sain, siis elaks ma tänapäevani vagurat elu nagu sellisele nürimeelsele kolmelisele kohane. Usuks ma siiamaani seda koorijuhti, kes arvas, et ma ei saa üksi oma häält lauldud ja lasen teiste najal liugu, ei oleks ma julgenud ühelegi laulukursusele minna. Võtaks ma aluseks oma majanduslikud võimalused, siis sorteerides viimase viieteistkümne aasta hetked rahakateks ja rahatuteks, peaks ma vist nälga surnud olema. Aga võta näpust. Elan ja tantsin. Oma roll on selles teiste toel, aga vaevalt oleks ma julgenud seda küsidagi, kui ma oleks oma geeni-hinde-rahahoroskoobi pealt välja lugenud, et nagunii pole mõtet. Tõsi, vahel on mul oht kalduda teise äärmusse, et ei olegi midagi, millega ma hakkama ei saaks, aga olgugi et viga, aitab selline eksitus tegelikku potentsiaali paremini välja mängida. Kuidas Eesti jalgpallikoondise kohta vahepeal räägitigi? Et väravaolukorra suudavad tekitada küll, aga siis jäävad jahmunult vaatama, mida sellega pihta hakata, sest väravavõimalust ei saa ju ometi olemas olla.
Nii et jah. Muidugi määrab üks või teine tegur vahetevahel midagi. Aga mõne taolise determineerija sisse kogu südamest uskuda oleks religioon, mis teeks mu väga õnnetuks ja mulle ei meeldi õnnetu olla, kui ma saan seda kuidagi vältida.
Läbikäigu K 
Kõigi selliste väidetega oleks vist alati õigem sõnastada “hetkel tundub mulle et kõik … on taandatavad …”, sest subjektiivse tundena ja hetke seisundina võib ju nii ollagi.
Muuseas, lause, mille ma Facebooki kirjutasin ja millest Hanrahan inspiratsiooni sai, oli selline: ““Inimesed on üldse sihukene värk, et nemad tahavad et sa oleks ja räägiks nende teemasid, aga mina tahan et nad oleks ja räägiks minu teemasid … ja kui siis domineerida ei viitsi, tulebki õppida ilma inimesteta hakkama saada.”
Samas minu taust ei olnud seal mitte otseselt võimumängu teema, vaid pigem mu enda blogiski väljendatud igatsuse elada mõnda aega tuima ja tundetuna – sellise inimesena, kes saaks vabalt teha seda mida temal vaja on, ilma inimeste tundeid ja reaktsioone tajumata, täpselt nii nagu tuimad ja empaatiavõimetud inimesed suudavad tihti asju, mida tundlikumad ei suuda, lihtsalt seetõttu, et nad ei taju ega tule selle pealegi, milliseid reaktsioone ja tundeid see kõik võib põhjustada.
Nii et kui analüüsida minu lauset võiks sealt tuletada veidi teise reduktsiooni: “kõik inimsuhted on väsitavad. Need, milles sa arvestad teistega väsitavad sellega, et sa sead end teiste järgi ning need, milles sa domineerid väsitavad sellega, et domineerimine, enda maksmapanemine jne võtavad energiat”. Jah, alati on võimalik ka suhtlemine, mis annab energiat, aga see on eelkõige kahe enam-vähem võrdselt tundliku, teadvustava ja teise piiridesse respektiga suhtuva inimese suhtlus ning ma kahtlen kas kolmekesi see juba on võimalik … või kui kolmekesi ongi, siis suurema grupi juures ei ole enam võimalik absoluutselt kõigi osaliste piire täies mahus arvestada. Seega tekib see väsitavuse aspekt suuremas suhtluses nagunii.
Nii et samade sõnade alusel on võimalik veel teine reduktsioon, ehkki teatav võimuaspekt on ka selles sees, aga minu jaoks ei ole peamine rõhk mitte võimul vaid tundetusel: suurem osa inimesi lihtsalt ei saa üldse aru, kui nad üle piiride lähevad ega isegi saa aru ka sellest kui nad näiteks võimumänge mängivad. Enamus inimesi on bioloogilised automaadid, kes TEADVUSTAVAD vaid tühist osa oma reaktsioonidest ja tegudest, suurem osa on automaatsed.
MeeldibMeeldib
Vaidlused mistahes teemal koguvad tuure, sest üks vaidleb vastu väitele et “kõik inimesed/ suhted on…”. Teine tegelikult ei arva, et just KÕIK… on, aga antud nähtust esineb väga sageli. Tegelikult polegi nagu põhjust vaidlemiseks, aga omistades teise väidetele absoluutsust, jõutakse vastasseisuni.
Nagu seesama võimu teema. Mina arvasin, et see aspekt on inimsuhetes olemas, sina väidad, et tahad selliseid situatsioone enda jaoks vältida. Minu arust tegelikult pole ka siin vastuolu. Ka mina väldin neid mänge, aga see ei tähenda, et võimuvõitlust pole.
Bloginduses on küllaltki laialt levinud nn.konfliktide vältimise poliitika. Sõpruskonnad või klannid, kus asjadest enam-vähem ühtemoodi arvatakse, on suhteliselt vabad domineerimisepüüetest. Aga kui klanni omavahelisse arvamuste vahetusse sekkub keegi väljastpoolt ja vaidleb neile vastu, siis asub klann üsna üksmeelselt võõrale vastu. Seda ei pea nimetama domineerimiseks, aga sinnapoole see kisub. Nii kujunebki, et enamik blogijatest on enda jaoks kompimisi välja selgitanud mõttekaaslased, kellega asju arutada. Võõras seltskonnas aga hoidutakse arvamust avaldamast ja nii võibki tunduda, et konflikte pole. Kõik sama klanni liikmed maalivad mingist probleemist üsna üksmeelset pilti, kusjuures igaüks lisab mõne detaili. Ja kui vaieldaksegi, siis umbes selle üle, kas see sinakasroheline on rohkem roheline või sinine. Ja lepitakse lõpuks kokku, et see sõltub valgusest.
Sellist elukorraldust pean ma väga mõistlikuks, sest milleks hankida endale negatiivseid ja väsitavaid emotsioone. Ma ise reeglina ei tüki võõrasse blogisse teise arvamust kummutama. Mõnikord siiski. Aga kui mu oma blogis keegi vaidleb või halvustab mu väljaöeldud seisukohta, siis astun vastu. Seega võib öelda, et püüan ennast kehtestada ehk domineerida.
Soovida ju võib, et poleks domineerimist/ kõige rahasse arvestamist jne, aga eitada neid nähtusi pole ka mõtet.
MeeldibMeeldib
Ega mina ei omistagi absoluutsust. Ma lihtsalt usun, et kui keegi kirjutab “kõik inimsuhted on võimusuhted”, siis nii ta mõtlebki. “Kõik” on kvantifikaatorina selgelt absolutiseeriv.
Muide, Ramloff, seda, millest sina kirjutad, kirjeldaks mina ühelt poolt rumaluse või taktitundetusena – keegi ei saa aru, millal teise piire ületab, ilma et tal sellega üldse mingit võimuvõtmise eesmärki oleks. Mängus võib olla hoopis see viga, et ta hindab teise tundlikkust enda oma järgi, ja kuna tal endal oleks samas olukorras (nt sama füüsilise distantsiga) täiesti normaalne ja häirimatu olla, siis ei tule ta selle pealegi, et teise isikliku tsooni piir on laiem.
Kui nüüd teine pool on tundlikum, kas või sellesama füüsilise distantsi suhtes, siis juhul, kui ta selle väljendatud saab, ei tekigi võimumängu, sest keegi ei võimutse kellegi üle – lihtsalt side töötab, kehvema vastuvõtuapartuuriga inimesele saadetakse signaal, mille ta suudab vastu võtta – kui ta oleks algusest peale sama tundlik olnud, oleks ta saanud selle info juba mitteverbaalselt kätte, nii et erinevus on puhtalt signaali tugevuses. Aga kui seesama teine pool tõlgendab võimuvõtmiskatsena tavalist jämedakoelisust, siis ütleks ma, et siin on omakorda tõlgendusviga.
Taandame siit näitest müra – kui keegi on kõva kuulmisega, ei tähenda see, kui ta tavalise häälega juttu ei kuule ja ise liiga kõva häält teeb, veel seda, et ta üritaks kellegi üle võimu võtta. Kui ta tuttavad seda teavad, siis ei hakka nad tema kuulmispuuet ka võimumänguna tõlgendama.
See ei välista olukorda, et kuulmispuudega inimene, kui ta juhtumisi armastab võimumänge, hakkab puuet just võimutsemiseks ära kasutama, aga ometi ei tähenda see, et puue ise oleks võimutsemine.
MeeldibMeeldib
PS – meenutades seda, mis Ramloffi pool juba solvumise teemal välja öeldud sai – tundlikum inimene suudab arvatavasti paremini tajuda ka teise motiive, st teeb vahet, millal teine on lihtsalt suur ja kärarikas, millal üritab pähe istuda.
MeeldibMeeldib
Bianka – sa ütlesid sõna-sõnalt, et “kõik inimsuhted on võimusuhted” ja teisest küljest eelistad võimumänge vältida. Mismoodi neid siis üldse vältida saab, kas igasugust suhtlust elimineerides?
Ma olen samuti nõus, et võimuaspekt on olemas – aga ainult vahel ja ainult osas suhetes. Mul tuleb pähe igavene hunnik näiteid, kus suhtlemine toimub (ja kui on suhtlemine, on ka suhe), aga võimulaengud ei liigu paremalt vasakule ega vasakult paremale.
Kui ma küsin kelleltki: “Mis kell on?”, siis kui tõlgendada seda minu soovina teise üle võim haarata (“sunnin teda kella ütlema”) või soovina end tema võimusesse heita (“ma näitan, et sa oled minust targem, sest sina tead kellaaega ja mina ei tea”), siis minu arust on see tõlgendus kuidagi kistud.
MeeldibMeeldib
Tunnistan enda süüdi. Selle lause ma võtsin Hanrahani postitusest ja see tundus õige olevat. Alles hilisema arutelu käigus hakkasin asja üle rohkem mõtlema.
Kella küsimine pole suhtlus. Nagu pole seda ka näiteks rongis koos sõitmine, mis sest, et räägitakse omavahel. Sealt võib suhtlemine küll alguse saada. Ütleme nii, et suhte alla käiks kas teise tundmaõppimine (sõpruse, armumise käigus) või mingi kooseksisteerimise vorm nagu toakaaslased, töökaaslased jms.
Kui ma mõtlen oma suhetele, siis ma leian igaühest siiski selle domineerimismomendi väljaselgitamise. Väljaarvatud ema-lapse suhted. Tutvuse või koosluse algul on omavahelised seisud ja piirid paika pandud ja edasine suhtlemine ei sisalda enam võimuvõitluse aspekte. Kui aga kohtud uue inimesega, siis minu arust käib küll asja juurde mingi väljaselgitamine, et mis puust see inimene on. Kas just kumbki hakkab teise üle oma võimu kehtestama, sõltub asjaoludest. Kui tekib moment, kui huvid läehvad vastuollu, siis tavaliselt tead, kas on mõtet vastu vaielda, või mitte. On enam-vähem selge, kelle tahe peale jääb või kes järele annab. Küllap on ka olemas mingit päris võrdsete kooslust, aga minu elus sellist pole esinenud.
MeeldibMeeldib
Lisaksin veel, et see, kelle tahe peale jääb, et tähenda, et alati tehakse tema plaani järele. Kasvõi abieluski, kui on vaja teha mingi otsus, siis algul arutatakse, põhjendatakse oma seisukohti. On ka mingid kokkuleppelised sfäärid, et ühes valdkonnas on ühe arvamus kompetentsem, teises otsustab jälle rohkem teine pool. Aga see võimumoment tuleb mängu siis, kui kokkuleppele ei saada. Siis kas läheb pill lõhki või annab üks järele. See, kes domineerib, on juba varasemate võimumängudega paika pandud.
Aga peale selle on veel olemas revolutsioonid ehk võimu ümberjagamised…
MeeldibMeeldib
Hehee, ma olen nii suur võrdsusefriik, et see vast seletabki, miks mul tükk aega püsisuhteid luua ei õnnestunud. Ega neid võrdseid jah niiväga kerge leida ei ole, eriti kui ma olen ikkagi meestest huvitatud ja samas on neid tuttavate hulgas selgelt vähem kui naisi, aga nii alistumine kui allutamine ajasid õuduse peale ja püsisuhe ei oleks lihtsalt toiminud.
Mul tuleb ühe huvide vastuollu minemise näitena pähe olukord, kus üks armub ja tahab, et vastu armutaks, aga teine ei armu. Aga vähemalt siis, kui see armuja olen mina, siis ei saa ka sellest võimumängu tulla, sest ma ei taha teda ju sundida endaga koos olema. Koosolemisel oleks minu jaoks väärtus ainult siis, kui teine ka tahab, ja kui ta juba niisama ei taha, pole mõtet ka sundida. Kui ma ei tea, mis seis on, siis tuleb lihtsalt ennast ise kuidagi väljendada ja vaadata, mis juhtub. Kui läheb õnneks – tore, kui ei lähe – no ega siis midagi teha ei ole.
MeeldibMeeldib
PS – ja ütleme nii, et iga tüli minu jaoks võimumänguks ei kvalifitseeru. Ma ise vihastan teinekord (eriti näljasena) küllalt kergesti täiesti suvaliste ärritajate, näiteks kõva heli peale ja kui teine on valmis sama ägedalt reageerima, siis võib sellest plahvatusest ka tüli tulla, aga mis seal ikka, natuke tülitsetakse, siis läheb viha üle ja on jälle hea olla, ilma et üldse kellegi õigusi ja kohustusi, st võimupiire oleks vaja hakata jagama – lihtsalt on aur välja lastud ja hormonaalset tasakaalu sätitud.
MeeldibMeeldib
Mida rohkem selle põhilausekese üle arutada, seda selgemaks saab, et see ei pea paika. Vähemalt sellisel kujul. See juhtub, kui kordad teise öeldud lauset, pikemalt selle üle mõtlemata. Kui ise tõstatad mingi probleemi, siis oled selle üle ka kauem arutlenud. Mis on võim, mis on mäng, mis on suhted, need mõisted olid mul kõik eelnevalt paika panemata.
Inimsuhetes on kohutavalt palju nüansse ja võimu või domineerimise küsimus on ainult üks väike osa. Oletame, et meil on mingi grupp (mehed), sest segaseltskonnas või ka naiste hulgas on igasuguseid teisi tegureid palju, mis asja veel segasemaks ajaksid. Niisiis, seal grupis on liider välja kujunenud, samuti jooksupoiss, keda kõik kamandavad. Teised oleksid nagu võrdsed. Samas toimuvad ikka mingid väikesed proovid, jõukatsumised või paikapanemised, et omavahelist järjestust paika saada. Et kui liider lahkub, kes oleks siis tema asetäitja või keda võiks lükata järgmiseks jooksupoisiks. Selline aeg-ajalt esinev võimumäng on minu meelest normaalne nähtus igas inimgrupis. Aga kui keegi astub teisele peale või näitab oma võimu vaid selleks, et demonstreerida oma üleolekut, siis see on võimumäng halvas mõttes. Samuti intriigid oma positsiooni parandamiseks jne.
MeeldibMeeldib
mis mõttes nagu?
ema ja lapse suhted ongi kõige hullem vastastikkume domineerimismäng ja varjupoks.
laps kombib piire, ema (või isa) seab need. laps kohaneb, kasvab, hakkab jälle piire kompima. See käib kasvuprotsessi juurde. puberteedini välja.
mulle tundub, et nii paaniline soov teiste üle domineerida kui ka paaniline hirm teistepoolse domineerimise ees on lihtsalt ebaküpsuse märgiks.
MeeldibMeeldib
ebaküpsus vastandina toores ehk veel küpsemata olemine, vastandina hetkel käimasolevale küpsemisprotsessile. ebaküpsus kui ülemääraseks veninud lapsepõlv.
kui lapse-eas on domineerimismängud loomulikud, siis täiskasvanu peaks omi piire tõesti paremini tajuda suutma.
MeeldibMeeldib
Bianka “Sõpruskonnad või klannid, kus asjadest enam-vähem ühtemoodi arvatakse, on suhteliselt vabad domineerimisepüüetest. Aga kui klanni omavahelisse arvamuste vahetusse sekkub keegi väljastpoolt ja vaidleb neile vastu, siis asub klann üsna üksmeelselt võõrale vastu.”
seda võib nimetada nii värbamiseks, ringkaitseks, kui ka kambakaks.
ja sugugi alati ei ole tähtis see idee, mille nimel vaieldakse, vaid rohkem asjaolu, et vaidleb võõras
MeeldibMeeldib
Morgie, kas su esimene kommentaar oli Bianka ema-lapse suhte teemalise märkuse kohta?
MeeldibMeeldib
Aga teisest küljest (jah, tean, et olen hoiatav näide udusest relativismist) – sellised võimumängud võivad välja lüüa nii ootamatult, löögina allapoole vööd, olukordades, mida kahtlustadagi ei oska (või on enda naiivsus süüdi), et pole midagi imestada, kui tagajärjeks on teatav paranoia ja kibestunud üldistamine.
Ja kui teema juures toodi positiivseks programmiks ohtlike olukordade vältimine, siis elu on näidanud, et seegi võib hämmastavaid tagasilööke anda. Püüad kõrvale tõmbuda – “sind üldse ei huvita, jah”, “oled nii vait, sul on kindlasti minuga/meiega igav”, kui suhtlemist hoopis vältida – “näe, ei kõlba suhelda”. Mine tõesta siis, et asi pole päris nii. Sedasi keeratakse asjad nii pea peale, et enam ei saa aru, kes on domineeriv võimur ja kes see vaene kannataja. Rootslastel on üks kena ütlemine, umbes: kääna end kuidas tahad, tagumik jääb ikka tahapoole.
MeeldibMeeldib
P.S. kas see Durrelli raamat polnud mitte “Joobnud mets”? Lõuna-Ameerika, eks? “Loomaaias” lasid nad mu arust Aafrikas ringi, või siis ajan midagi kapitaalselt sassi.
MeeldibMeeldib
Oli jah “Joobnud mets”, ma lähen parandan ära.
Mis puutub intriigitsejatesse, kes hakkavad siis, kui püüad kõrvale tõmbuda, häälitsema stiilis ““sind üldse ei huvita, jah”, “oled nii vait, sul on kindlasti minuga/meiega igav”, kui suhtlemist hoopis vältida – “näe, ei kõlba suhelda”” – mis vahet seal on? nad leiavad põhjust vingumiseks ka siis, kui kohal olla, nii et parem säästan oma närve ja hoian võimalust mööda eemale. Päris alati vältida jah ei õnnestu, aga siis tuleb lihtsalt ettevaatlik olla.
Muide, vahel tekib pärast pikemat eemalolekut piisav distants ja siis saab samade inimestega jälle normaalselt suhelda – selle vahepeal tekkinud distantsi pealt mõistagi.
MeeldibMeeldib
See “Joobnud mets” on tore raamat, aga tema tõlkel on tegelikult midagi viga – ma mäletan, et kui lugesin, siis tekst kuidagi ei jooksnud, “Sahisevas maas” jooksis seevastu väga kenasti, ja ma imestasin, et kuidas Durrell kahes raamatus nii kõva kvaliteedivahega kirjutab. Pärast vaatasin, et kummalgi raamatul on ise tõlkija.
MeeldibMeeldib
Emade-laste suhteid on lai skaala. Lähtusin oma kogemustest. Minu jaoks tähendab ema-lapse suhe tingimusteta armastust ja see võtab omavahelistelt suhetelt rivaliteedi. Kuigi, tõesti proovitakse vastastikku piire ja ka see pannakse paika, et kes keda. Et siis nii ja naa. Ja on juhtumeid, kus laps jääb kogu eluks tõestama, et ta pole vanemast kehvem. Kuigi vanem tahab oma lapsele parimat, on ta oma üleolekuga ja lapse alahindamisega tapnud lapse enesekindluse.
Inimesed suhtuvad erinevalt võimumängudesse, nagu selle arutelu käigus välja on tulnud. Olen aru saanud, et paljud on igasuguse enesekehtestamise või domineerimispüüde suhtes väga tundlikud. Et seda vältida, pigem loobuvad suhtlemisest. Mina ise võtan seda kui üsna loomulikku asja. See ei tekita minus ei stressi ega suhtlemiskartust. Kui keegi kas üritab mulle pähe istuda või piire ületada, siis hakkan vastu. Enamasti tõmbab domineerida püüdev tüüp tagasi, kui kohtab vastupanu.
Kui aga tunnen, et ikkagi jään kellelegi alla, siis on kaks võimalust. Kas püüan (mistahes valdkonnas) ennast täiendada, et ma enam ei oleks kehvem. Või hoidun sellise inimesega vastamisi minemast. Kui see pole võimalik (näiteks tööalaselt), siis kasutan erinevaid strateegiad. Eelkõige teise inimese mõistmist ja tundmaõppimist ja temaga suhtlemist talle vastuvõetavate reeglite järgi. See on andnud tulemusi. Näiteks mu ülemus on üsna kiuslik inimene ja armastab teistele oma võimu demonstreerida. Olen täitnud vastuvaidlemata mõningaid tema nõmedaid nõudeid, kus ta mingil põhjusel pole nõus sammugi taganema. Vastutasuks aga arutleb ja kuulab ta mu arvamust teistes küsimustes, mis pole tema jaoks nii jäigalt paika pandud. Ja selle tagajärjel praktiseerib ta põhjusta pealehüppamist minu peal minimaalselt.
MeeldibMeeldib
Ma mõnes mõttes jään ka vanemate-laste teemas oma seisukoha juurde, et enamasti pole viga tahtluses, vaid ikka jälle selles võimetuses last ja tema olemust tunnetada. Sest vanemad seavad samamoodi malliks kas ennast või vähemalt selle, mis neile endile hea või arvatav hea. Kui laps on piisavalt sarnase sünnipärase loomusega, on see OK, aga juhtudel, mil vanema loomulaad ja lapse loomulaad on väga vastandlikud, on “tahtis head aga tegi hoopis halba” üsna paratamatu, sest vanem lihtsalt ei kujuta ettegi, et lapse vajadus on sootuks teistsugune. Muuseas, lapsele on see isiksuse arengu seisukohalt väga võimsa potentsiaaliga seisund, sest see kuidas end mittesobivatest mõttemustritest välja võideldakse, on oma olemuse teadvustamise vaatevinklist väga rikastav, aga mitte kõik ei saa sellega hakkama.
MeeldibMeeldib
Bianka, Ramlof –
olenemata vanema kavatsusest kuulub võimuga mängimine kasvamise juurde. See ei ole alati halb asi, nii nagu ka ego kui selline ei ole iseenesest halb asi.
Halb on, kui lapsele piire ei selgitata ja halb on ka see, kui piire üldse ei seata. Ent teatav domineerimine ehk domineerimispüüd ühelt või teiselt poolt on vältimatu. Sest piire peab seadma vanem ja neid piire kompama peab laps.
Rivaliteet? See ei ole enam omavaheline võimumäng.
Tingimusteta armastus? See ei välista ei piiride seadmist ega võimumänge. Tingimusteta armastus ei võrdu tingimusteta alistumisega.
MeeldibMeeldib
Kui natuke laiemalt mõelda, siis ka “võim” ei ole halb asi. Meil on võim oma vahetut füüsilist maailma mõjutada. Kui meil seda võimu ei oleks, me ei elaks. Ma tõstan käe – õhk liigub eest ära. Ma lükkan klaasi ja see kukub. Need on lapse elus esimesed võimumängud. Edasi märkab ta, et tema tegevus, nii piiratud kui see ka on, mõjustab ta vanemate käitumist ja asub uurima, kui kaugele just mõjutab.
Kui laps kasvab, siis ta isiklikud võimalused ehk võim maailma mõjutada suureneb ja ta hakkab sellega rohkem katsetama ka suhtluses ja psüühilisel tasandil. Kas ema lubab mul sedasi teha? Aga sedasi? Kas ta lubab mul klaasi maha lükata? Võibolla ta ei pane tähelegi.
Jne.
Me ei luba oma lastele kõike. Me ei luba neil sõiduteel mängida, me ei luba neil juua laual seisvast veinipudelist, ehkki nad võibolla tahaksid. Isegi kõige parema lapse ja vanema vahelise kontakti puhul, ka siis, kui väliselt jäädakse rahulikuks, on see esialgu lapse jaoks pigem vanema tahe ja selle domineerimine. Olgugi see lapse huvides…
MeeldibMeeldib
Morgie
Ma rääkisin veidi muust. Ma näen pidevalt inimesi ja nende komplekse ning tihti tulenevad need just vanemate kasvatuse ja lapse loomuse vahelisest dissonantsist. Näiteks vanem on väga liberaalne ja vabameelsete eluviisidega ja üritab ka last õpetada nii elama, lapse loomus aga vajab mingeid turvalisemaid ja selgemalt määratletumaid raame. Hea lapsena ta alistub vanemale ja laseb ehk endale ka selle liberaalsuse sisse kasvatada, kuid enesekssaamise protsessis peab ta tegelikult vanemate sissekasvatatu ära heitma ja võtma ENDA loomuse väärtused kasutusele. Kui ta seda ei suuda ja on edasi kuulekas, on tulemuseks sügavad kompleksid.
Mis mõttes aga on see seotud tolle minu poolt ülalkirjeldatud “mittenägemisega”? Selles mõttes, et vanem ei suuda tihti tabada piisavalt vara, et tema laps on loomuselt sootuks teistsugune või isegi mõneski asjas vastupidise loomusega kui tema ja siis tekib paratamatu dissonants. Kedagi ei saa siin otseselt süüdistada, sest me ei saa inimestelt nõuda, et ole perfektne lastepsühholoog ja määratle oma lapse loomus võimalikult varakult, aga sellised dissonantsid on asjad, mida ma üsna tihti tähele panen.
MeeldibMeeldib
selliseid dissonantse põhjustab jah võimetus enda ja teiste piire adekvaatselt tajuda.
Mis ei tähenda, nagu õnnestunult üles kasvatatud lapse elus oleks võimumängud puudunud. Need lihtsalt leidsid sobiva vormi ja määra.
Muide, liberaalse vanema piire vajava lapse dilemma kõlab huvitavalt, enamasti eeldatakse, et vabameelne laps mässab liigse konservatismi vastu.
MeeldibMeeldib
Meil on võim oma vahetut füüsilist maailma mõjutada. Kui meil seda võimu ei oleks, me ei elaks. Ma tõstan käe – õhk liigub eest ära. Ma lükkan klaasi ja see kukub.
Puhtkeeleliselt võttes on see vapsee õige jutt, aga see tähendaks omakorda, et ka Mowgli, kes ei ole kunagi ühtegi teist inimest näinudki, mängib võimumänge õhu, vee ja maaga. Ja kui me juba ütleme, et üldse kõik on võimumäng, siis võib selle mõiste samahästi kõrvale heita – kui üks termin tähistab kõike, siis on tema defineerimisväärtus null.
MeeldibMeeldib
Kui järele mõelda, siis absoluutselt liberaalne vanem peaks olema tehniliselt võimetu lapsele oma väärtusi peale suruma.
MeeldibMeeldib
[…] PDRTJS_settings_595147_post_1426 = { "id" : "595147", "unique_id" : "wp-post-1426", "title" : "Reduktsionismi+pole", "item_id" : "_post_1426", "permalink" : "http%3A%2F%2Fobesegariiga.wordpress.com%2F2010%2F02%2F22%2Freduktsionismi-pole%2F" } On mul küll tänagi üsna kiire, aga pisut rohkem aega varasemaga võrreldes siiski. Nõnda näen siin võimalust tõrjuda see süüdistus reduktsionismis, mida Notsu nagu näikse minu pihta heitvat. […]
MeeldibMeeldib
ammuilma offtopic juba, aga ma lihtsalt pean notsu veebruar 18, 2010 kell 2:33 p.l. kommi peale kriiskama: “notsu, ei ole ilus minu mõtteid mõelda!!!”
MeeldibMeeldib
Vähe sellest, ma linkisin sind ka kõvasti Hanrahani juures. loodan, et sa ei pahanda.
MeeldibMeeldib
ma vaatasin jah eile statistikat ja kratsisin kukalt, siis läksin asja uurima ja sain sulle jälile. ja ei pahanda 🙂
MeeldibMeeldib