Nukker moeuudis, vana pealegi

Ma ei tea, kas see on nüüd beibeuudis või hoopis eksistentsialistlik uudis – pealegi on see juba paar päeva vana -, aga kui te veel tähele ei pannud, siis Alexander Mcqueen on surnud.

Mul on päriselt kahju. Ta oli üks moekunstnik, kelle uusi leiutisi ma igal hooajal piilumas käisin. Kuskilt lugesin, et ta olla “moemaailma enfant terrible” olnud, kuidagi skandaalne, aga ei saanud kunagi aru, milles see skandaalsus seisnes. Ta tegi ometi väga ilusaid riideid (kes tahab ammendavat ülevaadet, vaadaku näiteks siit) ja inimesed, kes on neid näpuga katsunud, kirjutavad, et see olnud väga aus rätsepatöö pealegi. Ühesõnaga, see ei olnud selline nimi, mis kleebitakse kuhugi Made in China tagumikule ja müüakse tuhandekordse hinnaga maha. No ja kui ta moeetendused olidki väga radikaalsed, siis millised neist tänapäeval ei oleks? Ja öelge mulle üks moelava, kus midagi imelikku ei näidataks?

Olgu, tema imelikud kingad olid minu maitse jaoks juba liiga imelikud, aga riided olid ikkagi kangesti ilusad.

Ma ei ole fotokollaaži peale kuigi kõva käpp, siin on aga väga ilus komplekt kokku pandud, kui huvi tunnete.

Igatahes on see üks kurb lugu, eriti asjaolusid arvestades.

Selles loos oli ka üks üllatus. Mainisin A.-le mokaotsast, et “tead, kui paha lugu, Alexander Mcqueen tappis ennast ära” ja arvasin, et ta ütleb “Kesse?”, aga tema ütles hoopis “Oi. Oi kui kahju.” Ja siis tuli välja, et kui tal aasta või paar tagasi tekkis huvi meestemoe vastu, siis suurem osa, mis ta vaatas, oli jama, aga Mcqueen oli üks kahest moekunstnikust, kes talle meelde jäid. Ma tundsin, et mind mõistetakse.

PS: puhuks, kui keegi peaks nördinult küsima, miks ma Mälli surmast ei kirjuta – seda teavad ju nagunii kõik, mis mina siin enam. Või olen ma naiivne?