Frenchi pissa ja rahumalevlane Leibo. Ma otsin puldilt enneolematut nuppu. Kass avaldab heliefektidele tunnustust

veebruar 25, 2010

Meil on kodus televiisor. Seepärast tulevad sõbrad aeg-ajalt siia, et sooritada rituaaltoiminguid, ja kõige rituaalsem toiming on pingviinide paraadi vaatamine, kust hangitakse inspiratsiooni oakuninga, ptüi, oapresidendi vastuvõtu korraldamiseks. Nii puuritakse kogu etendust eriti valvsal pilgul ja mõni teeb märkmeid. Väike miinus on see, et tähelepanu on mõnevõrra ühekülgne, näiteks jäi presidendi kõnest kõige rohkem meelde see, et aeg-ajalt peab ütlema “kordan…” ja aeg-ajalt “niikuinii” ja vahel unus isegi jälgida, kas siis kordas ja mida kordas ja mis niikuinii.

Frakis mehed metsapuude all teenis ära heakskiidumõmina, aga kui nad lauseid esitama hakkasid, siis muutus mõmin nõutuks. Näiteks minul ületasid olevikulõvi soojendamise repliigid kiiresti talutava sentimentaalsuse ja piinlikkuse läve ja edasi sai ainult kaasa tunda näitlejatele, kes, tundus, kogu hingest sinna natuke elu sisse üritasid pumbata. Elu tähendab teadagi huumorit. Ja see tõi omakorda pähe mõtte, et meie oapresidendi vastuvõtt on ju omamoodi auavaldus, aga teisest küljest naljategemine. Ja mis kõige tähtsam, need kaks külge on lahutamatud, ilma naljategemiseta ei oleks ka au. Kõik, kes seda vastuvõtumängu mängimas on käinud, on asjast aru saanud, aga küllap on kusagil olemas inimesi, kes leiaks, et see on mõnitamine. Tegelikult ongi siin-seal küsitud, et mis värki te õieti teete, stiilipidu või? mõnitate, eks ole? Aga mis mõnitamine see ikka on, milleks nii põhjalikult tundide viisi valmistutakse, rääkimata sellest, et kõik toit tuleb ju tiku otsa ajada, muidu ei ole pidulik.

Igatahes oli keegi sellest asjast kunagi ka THI-le rääkinud ja too olla seda nägu olnud, et ta tuleks ise ka, kui aega saaks.

Nii või teisiti, mineviku varjuna laval ringi kooserdanud Ming the Merciless mõjus inspireerivalt. Meil päris sellist kostüümi ei ole, aga äkki sobib mineviku varjuks ka Näärivana koos Snegurotškaga.

A. oli poest seda veidrat pitsakatte nimelist asjandust toonud ja ma olin juba valmis seganud kartulitaina, et üks rahvuslik pirukas kokku keerata, kui vasakult ja paremalt hakkas tulema ettepanekuid, et pane ikka hapukapsast ka. Igaks juhuks tegin viirulise, et ühes otsas vorstitükid hapukapsaga, keskel ilma ja teises otsas hapukapsas ilma vorstita, aga kui hapukapsaga tükid kõige rutem ära söödi, siis läks järgmine täis ahju juba ainult hapukapsaga (või õigemini hapukapsa, sibula, tilliseemnete ja hapukoorega, juust peale) ja osutus sama populaarseks. Ma arvan, et kartulipirukas hapukapsakattega väärib Frenchi pissa nime küll.

Frenchi pissa kontekstis oleks olnud juba võimatu vaadata üht eriti muinaseestlasliku näoplaani ja soenguga ajakirjanikku, taipamata, et ta kehastab puhast filmieestlast, kas nüüd just “Malevast”, aga… ja läks veel paar sekundit, kuni tekkis teadmine, et see on ju rahumalevlane Leibo, nüüd jääb veel film teha – ainult et miks tal peremärkidega hame asemel see pintsaklips seljas on.

Kahjuks kõik nii idülliliselt ei edenenud. Vanasti olnud aeg, mil inimesed haarasid hiire pihku, suunasid monitorile ja klõpsutasid närviliselt nagu telekapulti. Nüüd haaras käsi ülekande ajal digiboksi puldi, lohistas mööda põrandat ja pilk otsis kursorit, millega ülearused aknad kinni panna. Televisiooni interaktiivsusel on, kuhu areneda. Jajah, ma pean silmas neid kohti, kus väga oluline info, nimelt ilusate riietega inimesed, tõmmati ekraani alla paremasse nurka ja üleval vasemas nurgas peeti vestlusi olulistel teemadel, näiteks et küll on halb ilm ja kuidas tervis ka on. Minu leplik meel oleks rahuldunud ka pisikese pildiga, aga mitte keegi ei saanud aru, miks me ei saa teada, kust riigist mõni eriti ilus suursaadik pärit on ja mis ta nimi on. Näidanud siis kasvõi supakaid. Aga millegipärast oli kogu teletiimi tähelepanu üleval paremas nurgas toimuva smalltalki peal ja isegi subtiitreid jagus ainult sinna, et öelda meile, et Ingrid Rüütel on Ingrid Rüütel, juhuks, kui me äkki aru ei saanud.

Eks meil tuleb halvast parimat võtta, nii et kasutasime raskeid hetki, et meelde jätta, et teleajakirjanik peab mõne väljavalituga pikalt lobisema ilmast, tervisest, tööst ja nii edasi, kuna ballikülaliste teadustaja liigutab samal ajal tummalt suud. See tähendab, telekast me suuliigutamist küll ei näinud, aga ta pidi seda ju tegema, eks ole, sest miks sinna juurde muidu häält ei olnud? Ausalt, ma uurisin kõikvõimalikke pulte suure hoolega, nii et selles küll viga ei ole, et õiget häälenuppu üles ei oleks leidnud.

* * *

Tegelikult sai kõik alguse veidi kammerlikumalt, “Naksitrallide” vaatamisega. Kassihäälte tegija ees tuleb müts maha võtta (või lindistas ta lihtsalt päris kasse? eei, natuke raske uskuda, liiga kunstipäraline oli), sest iga kassistseeni ajal läks meie loomake ärevaks ja hakkas ühe akna juurest teise juurde jooksma, nähtavasti üritas igast küljest maja valvata. Miski muu teda seal samavõrra ei erutanud, kui arusaadavad hääled vakka jäi, nõustus ka tema diivanile viskama ja vaatas multikat niisama meelelahutuseks edasi, noh, et tore vaadata, kui midagi liigutab.

Advertisements

2 kommentaari to “Frenchi pissa ja rahumalevlane Leibo. Ma otsin puldilt enneolematut nuppu. Kass avaldab heliefektidele tunnustust”

  1. […] ka kassi reaktsiooni “Naksitrallide” multikast saadud kuuldemängule (postituse viimane lõik). Like […]

  2. […] aastapäevaks tegin traditsiooniks kujunenud Frenchi pissat. Toonasest algversioonist erines paar asja: esiteks ei olnud mul kartulihelbeid, vaid ainult […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: