Väga palju meestest, natuke naistest ja eriti pisike kribal teadlastest ja äriinimestest

veebruar 28, 2010

Kuulasin eile ühe silmaga H. suurüritust ja ehmatasin korraks enda peale ära, kui Toivo Maimetsa jutt tundus palju huvitavam kui Aune Pasti oma. Kas mu alateadvuses peitub latentne seksist? Õnneks edasi kuulates seis rahunes: esiteks tuli välja, et ka meessoost äritegelasi on mul igavam kuulata kui teadlasi. Teiseks see, et tegelikult rääkisid ka äriinimesed-suhtekorraldajad vahel huvitavat juttu, nimelt siis, kui nad oma töö ja kogemused jutuks võtsid (näited: 1) lugu sellest, kui akadeemilist alaliiki Eesti tüdrukult küsiti akadeemilises kontekstis imestunult, et miks ta nii kinni nööbitud on, ometi ju maalt, kus on külm õlu ja kuumad naised – ehk siis Eesti riigi suhtekorraldus- või õigemini suhtekorraldamatusfopaa; 2) haiglaravi mobiili teel – vist seesama lugu, päris kindel ei ole). Ainult siis, kui nad teoretiseerima kippusid, läks asi igavaks kätte ära.

Muidu sai üritust osa aega jälgitud lausa eeskujulikult ja nii, nagu ette nähtud, nimelt padjaklubi ajal jutule seltskondlikult kaasa lämisedes. Vigiseks ainult kodulehekülje kallal, sest näiteks otseülekande nuppu ega isegi linki mul sealt leida ei õnnestunud, pidin lootma H. lukutaguse blogi peale. Ah jaa, kas salvestus läheb ka kuhugi üles? Siis saaks näiteks sellised asjad nagu “mis riigis niiviisi moblaravi tehtigi” kohe üle vaadata.

***

Kuna vahepeal tekkis mul töö vahele isegi natuke elu, puutusime kokku tegelasega, kes läks purjus peast hirmus agressiivseks, lahmis kuidagi suvaliselt ringi, tahtis vahel kakelda ja tõmbas osa peo energiast enda sisse vuhhti ära nagu musta auku.

A. muutus pärast kodus nukrameelseks, ütles, et maailm on ikka nii kurb ja kui keegi on ainult natuke kiivas ja vastikult käitub, siis ajab ta vihale, aga kui keegi on omadega ikka täiesti segamini, siis ei saa tema peale ka vihastada enam.

Mina: Aga kui ta ohtlikuks muutub?
A.: Ei, ikka ei aja vihale, nagu… nagu…
Mina: Nagu ohtlik loom?

Nojah, tõepoolest, loodusnähtuste peale ei saa vihastada.

A: Aga kui keegi jõmm tuleks samamoodi tüli norima, siis ajaks ikka täiega keema.

Süüvisin jõmmi ja äsjakogetud Laamendava Nooruki erinevustesse (heites võib-olla liigagi kergekäeliselt kõrvale esteetilise seletuse: jõmmid on reeglina hirmus koledad, aga too noormees hästi ilus) ja ärkas üks hirmus kahtlus.

Mina: Kuule, äkki on siin mängus varjatud klassiteadlikkus? et me võtame teda nagu loodusnähtust, sest ta on “üks meie hulgast”, aga jõmm on jõmm?

A (mõtleb): Ei tea. Aga jumalik laps võtaks igaühte nagu looma.

Leiaks nüüd veel endas jumaliku lapse, oleks kohe muretum.

***

Selle episoodi mõjul hakkasin peaaegu jälle heietama tuttavat teemat, et miks osa naisi tahab vägivaldse mehega elada (sai mullu suvel selle üle vaieldud) aga leidsin enda seest kaks vastust, miks ma võiks selle teema sinnapaika jätta.
Üks: kõhutunne ütleb, et mul on endalgi vägivaldsete meestega omajagu ühist, ainult et ma saan käitumise poolega viisakamalt hakkama (ja no ei ole käitumine üksi see, mis vägivaldsest vägivaldse teeb. Suurt viha on ikka ka vaja ja mulle küll tundub, et suurem osa inimesi nii kõvasti ei vihasta kui mina) ja ometigi minuga ollakse nõus elama, nii et äkki oleks targem mitte torkida.
Teine: vaatasin, kuidas siis, kui tüli jõudis koos toolide ja lauadadega nurka hunnikusse, kohe kolm sümpaatset meest daami päästma sööstsid, ja see nägi välja nagu märg unenägu, nii et motiiv kirja. Aga šansid keegi karm mees ära sebida, et end pärast tema käest päästa lasta, on mul nõrgavõitu, sest Kurja Notsuna kipun ma oma meesanaloogidega pigem tõukuma kui tõmbuma. Nii et see jutt, et pahad poisid rokivad, minu puhul ei päde. Mul ei ole aega nendega liini ajada, kui ma pean nendega ökoniši pärast võitlema.

Aa, meeste teemal veel – ma ei ole kunagi aru saanud, mis jutt see on, et pikad mehed tuleks nagu edetabelis eespool. Eile peol jäi kah mõnele kenamale meesterahvale pilk peale ja takkajärgi tuli pähe, et kõige suuremad silmarõõmud olid kõik enam-vähem minu kasvu. Enamasti ma pikki mehi justnagu ei näekski, kui nad just oma võrratu ja võrgutava iseloomuga jalust ei niida. A minu arust on täitsa loogiline – kõige mugavam on otsa vaadata ju inimestele, kelle nägu on umbes silmade kõrgusel.

Advertisements

32 kommentaari to “Väga palju meestest, natuke naistest ja eriti pisike kribal teadlastest ja äriinimestest”

  1. H said

    absoluutselt ülesse lähevad videod. ja homme kell 5 kannab alotv veel ühekorra teleülekande kvaliteediga üle, kui on võimalust vaadata.

  2. V.A. said

    Pikka kasvu ja üldse endast suuremate meeste eelistamist naiste poolt ma pole samuti kunagi taibanud — pean seda mingil määral atavismiks … Kui tahta harmoonilisemat maailma, tuleks sellest kombest võib-olla loobuda.

  3. ep said

    suurte ja pikkade meeste tõmbenumber võib olla nende suurem enesekindlus. või vähemalt mulle kohati tundub, et mehe enesehinnangut määrab väga palju tema edukus meeste omavahelistes mul-on-suurem-kui-sul mängudes. näiteks mind häirib väiksemat kasvu meeste puhul enamasti mitte see, et nad on väikest kasvu, vaid see, et nad selle pärast põevad.

  4. nodsu said

    Ma pidasin silmas, et äkki ei ole suuremate meeste eelistamist päris elus üldse olemaski – st osa naisi eelistab suuri, osa väikesi, osa ei tee üldse vahet, nii et kokkuvõttes peaks kõigil olema umbes samad šansid – , et see ei ole mitte atavism, vaid mingi ühiskondlik trafaretne jutt, millel ei ole tegelikku alust.

    Mis enesekindlusse ja põdemisse puutub, siis ma olen näinud ka hästi pikki mehi, kes oma kasvu pärast põevad ja ennast kössi tõmbavad ja kokku üritavad voltida.

    Aga just kõige primitiivsemal tasemel, kus ma ei ole jõudnud kellegi käitumist veel üldse vaadatagi, kui ma ainult vaatan, et oi, näe, ilus poiss, siis jäävad mul radarile just lühemad mehed. Enne, kui ma jõuan tuvastadagi, kui enesekindel või ebakindel või tore või tüütu inimene ta on. St mul on nii, et lühike mees peab endast kuidagi halva mulje jätma, et radarilt välja langeda, pikk mees peab midagi lahedat tegema, et radarile ilmuda.

  5. ep said

    eks need stereotüübid (stiilis, et mees peab olema pikk ja tumeda peaga) töötavad vist rohkem selliste verinoorte peal, kes on oma ideaalid kujundanud filmide ja raamatute põhjal.

    aga see primitiivne esmatasand töötab jah mingite isiklike eelistuste peal. no sulle vist meeldivad tõesti sellised mehed, kes minu maitse jaoks on liiga neoteensed (suured ümarad silmad, võeh!) või liiga nälginud (habras kehaehitus, aukus põsed).

    selle peale meenus mulle, et kui ma sattusin nägema pilti madonna uuest jesuse-nimelisest mänguasjast, siis selle mehe näo peal on tõesti kokku saanud kõik, mis mulle ühe mehe juures ei meeldi: kandiline lõug, aukus põsed ja suured ümmargused silmad. tõesti masendavalt kole. a sulle vblla meeldiks.

  6. nodsu said

    Väikesed ümarad silmad töötavad ka :P. Sellised armsad keskeuroopa nööpsilmad.
    Aga lingi seda pilti, siis ma ütlen, kas on ilus. Tõsi, väga kandiline lõug mulle eriti peale ei lähe.

    Seda ma olen isegi tähele pannud, et minu jaoks ilusad mehed on sinu jaoks nähtamatud ja vice versa.

  7. libarott said

    Njaa. Mul on juhtumisi isiklik huvi Laamendavate Noormeeste koodi lahti kräkkimise vastu, kuna mõne kogemuse põhjal võib kahtlustada, et kipuvad “minu tüüp” olema (oo õudust, nood kogemused on isegi samast seltskonnast pärit, kustkaudu kirjeldatud loo kangelast tean, sellest ka kõhe déjà vu-elamus). Kord küsis üks meessoost sõber otse: “Libarott, seleta nüüd lõpuks ära, mida naised X-is (üks LN-tüüpi tegelane) ometi leiavad?!?” Tuntud ekspert Libarott maigutas suud ja tuli välja järgmise teooriaga:

    a) Laamendav Noormees on sama siiras ja intensiivne heas kui halvas, muuhulgas läheb too füüsiline agressiivsus (kuni see sinu vastu ei pöördu, õnneks endal vastavad kogemused puuduvad) näiteks daami kaitsmiseks sama kergesti käiku kui muil ajendeil… erikuradi romantiline, eksole;
    b) Laamendaval Noormehel on oma intensiivsusele vastavalt suurejoonelised plaanid, mida ta sinuga lahkesti jagab; ta hakkab hommepäev bändi tegema, kirjutama, ehitama maja, laeva, mootorratast, kolib metsatallu loodusega ühtima või kõike korraga (think “Sügisballi” Theo oma äkilise armastuse ja suure äriplaaniga) – erikuradi romantiline, eksole;
    c) õige ta on, mittejõmlik välimus pole ka just vähetähtis (meenub üks tegelane, kes muigas, et kui politsei tuleb Pirogovist purjus skinne üles korjama, jäetakse tema oma folkhipi linase hame ja sepistatud ehetega rahule, kuigi seltskond sama).

    Ühesõnaga, sõidame pläkkmetali saatel mootorrattaga kaunile päikeseloojangule vastu, pikad juuksed lehvimas.
    Sõber mõtles, sõber ütles: “Kuule, see on küll mingi teismeliste tüdrukute teema.”

  8. libarott said

    …tähendab, “Sügisballi” filmi pidasin siinkohal silmas. *läheb nurka häbenema*

  9. V.A. said

    Või nagu Kaplinski kirjutab, tsiteerides luuletust, mille talle üks ta kunagisi noorpõlve tüdrukuid õpetas:

    Ты говорит нахал говорит, таких говорит не мало
    а я говорит люблю говорит тебя говорит нахала

    (J. Kaplinski. Isale. 2003)

  10. nodsu said

    Kodus oli ka A. intensiivsusest vaimustuses, et vohh, kus on tõelised tunded. Lõpuks jõudsime konsensusele, et intensiivsus on lahe küll, aga see ei pea tingimata käima komplektis kümneaastase EQga. Kuigi pahatihti kipub vist käima küll.

    Mul isiklikult kippus rohkem emainstinkt tööle hakkama kui erootiline huvi.

    Kunagi oli mul tegelikult suhe umbes sama intensiivse tegelasega, kes oli kah siit-sealt katki, aga ta ei olnud füüsiline laamendaja, kui kakelda tahtis, siis ta rohkem näägutas minu kallal, kuni ma vihastasin – ükskord oleks ma teda peaaegu kohvikannuga löönud (aga ei löönud, sest nagu ma ennist laiasin, saan ma käitumise poolega siiski paremini hakkama kui tüüpiline vägivaldne mees.) Jällegi – intensiivsus oli lahe, aga tülinorimise komme ei olnud lahe ja nii me tasapisi lahku triivisime.

    PS – see intensiivne tegelane on päris mitu oma ekstravagantset plaani isegi teoks teinud, mille eest muidugi täielik respekt.

  11. nodsu said

    Aga üleüldse, kas see eelnev jutt tähendas, et me oleme tegelikult kohtunud?

  12. nodsu said

    EP – minu maitse jaoks liiga suure kondiga ja liiga lihavate näojoontega. Või kuidas seda sõnastadagi – kuidagi hirmus paksu pintsliga tõmmatud näojooned.

    Camoranesi on ilus ja see Korea jalgpallur Ahn.

    Ja kui jalgpalli juurest kultuuri juurde siirduda, siis Dazkarieh trummar ( pildil kõige taga püsti).

    Näitlejatest on Stuart Townsend, noor Alain Delon ja noor Isaach de Bankolé küllaltki minu maitse.

    Aga näitlejate puhul tuleb muidugi mängu ka see, mismoodi nad oma rolle mängivad… ee, tegelt jalgpallurite ja muusikute puhul muidugi ka.

  13. Serial K said

    need su lingid ei avane, kahjuks või õnneks

  14. nodsu said

    Nüüd peaks avanema.

  15. Serial K said

    hahaha.. Jeesus. st läheks peale, eks?

  16. V.A. said

    Milles seisneb habeme vastupandamatus?

  17. V.A. said

    P.S. Noore Isaach de Bankolé juures mõtlesin järsku, et huvitav, kuidas sulle meeldib see noormees:

  18. nodsu said

    Eitia, ikoonimaal on nii selgete standarditega, et seal näen ma pigem ikoonilisi märke (heh) kui nägusid – raske ette kujutada, kas selline nägu võiks tänaval vastu tulla ja kuidas see siis välja näeks. Muide, mõne koomiksitegelasega on mul sama probleem – et päris inimese pähe ei suuda seda nägu justkui panna.

    Ei ole habemes midagi eriliselt vastupandamatut, noorel Alain Delonil ja Ahnil ei ole habet ja ka neil teistel on sellega, kuidas juhtub.

    Dazkarieh’ trummar on lihtsalt hirmus nunnu, aga ma saan aru, et teda elusast peast nägemata on sellest võib-olla raske aru saada. Ta on nii sõbraliku ja lahke näoga ja vaatab armsasti silma.

  19. nodsu said

    Mis noorde Stalinisse puutub, siis ega tal viga ei ole, aga minu maitse jaoks jälle natuke liiga jõuliste joontega ja madala laubaga.

    Jude Law’l on väga kena ehitusega nägu, kui ta veel natuke brünetim oleks…

  20. ep said

    kusjuures, ma kreekas vaatasin ühte jeesusega ikooni, et see võiks sinu maitse olla. 🙂 oleks märkmiku või raamatu suuruses olnud, oleks ehk ostnudki, aga ainult suured formaadid olid paraku.

    mul on vist kõige rohkem probleeme suurte silmadega, kõike muud annab hea iseloomuga parandada, aga suured ümarad silmad on kuidagi väga jubedad. vist ühel kääbikuid mänginud näitlejal olid ka sellised larakad näos. või oli see hoopis härri potter… isiklik kiiks ilmselt. umbes nagu sopranitega, kes sõidavad minu tajuskaalal paanikaregistrisse ja siis ma tunnen end väga ebamugavalt, sest kusagil minu sees keegi arvab, et äkki ikkagi peaks appi minema.

  21. V.A. said

    Mõlgutan siin nende asjade üle ja järjekordselt taipan, et ma kadestan inimesi, kellel on maitset. Minul see puudub ja ega ta enam tõenäoliselt välja ei arene ka. Enamik inimesi vist meeldib mulle, täiesti siiralt.

    Mäletan, et kunagi ühe hea sõbraga vestlesime sel teemal. Ta ütles ohates, et ta ei saa midagi parata, see kõlab võib-olla narrilt, aga talle meeldivat sihvakad tumedate lühikeste juustega naised, kes on ümara näoga ja kannavad prille. Ja ta ütles, et ta ei saa midagi parata: ka N. meeldib talle kohutavalt, ehkki ta teab, et N. ei ole tegelikult üldse tema maitse. N. oli nimelt hiljuti oma pikad heledad juuksed lühikeseks lõiganud ja mustaks värvinud, ka prille vahetanud ja näis nüüd ta ümber tiirlevat. Oli selge, et N. on infiltreerunud, aga selge oli ka, et infiltreerumine oli olnud edukas.

  22. nodsu said

    No ma ei tea, äkki on seda maitseks palju nimetada. Tundub rohkem selline instinkti tasemel asi olevat, kuigi samas oleks raske öelda, mis instinkt peaks prillide suunas tõmbama.

    Ja isegi meeldimisega on sellel vähe pistmist ja isegi armumisega – minu armumiste plejaadis on olnud tegelasi, kes ei tundu tingimata üldse ilusad, aga mis see ilu ikka loeb, kui suured tunded on.

  23. rojukene said

    Nodsu – jah, te olete Libarotiga kohtunud 😉 Samal peol, millest Su postituses jutt.

    Mis puutub emotsionaalsusesse, siis… Libaroti kirjeldatud härra on ka minule südamelähedane, aga me saame koos aega veeta ainult teatud piirini. Sealt edasi hakkab see emotsionaalsus ja impulsiivsus, mis algselt köidab, mulle pigem närvidele käima. Aga kuni see piir käes ei ole, on kõik super 🙂

    Enda juures peaksin treenima kalkust, kuna sellised katkise hingega kodanikud kipuvad mind just nagu lõhna järgi üles leidma ja mul tekib kah enamasti kohe vajadus neid kokku lappima hakata. Ainult et enamasti ei ole sellest lappimisest kasu, kuna tegelikult huvitab neid parandustööde ajal saadav tähelepanu oluliselt rohkem kui mingi reaalne tulemus. Ja nii nad ongi katkised ja sealjuures jätkuvalt impulsiivsed ning liigemotsionaalsed edasi…

  24. nodsu said

    Ma ei tea, kas asi on lõhnas või milles, aga mingit emainstinkti äratas ta ka minus, noh, et silitaks pead ja.

    Mul on ka endal mõned katkise hingega tegelased olnud, aga nad on reeglina kaldunud teise suunda, mida ma juba kirjeldasin – et pingutavad selle nimel, et mind vihastama saada, ja ma olen paras loll ja lähen sageli mänguga kaasa ka. Ma ei saa aru, miks see neile meeldima peaks, ma ise ei ole omast arust üldse tore, kui ma vihane olen, aga mine tea, äkki pakub üleolekutunnet. Üks juhtum hakkas ka minu kohta sama teooriat ajama, et kus mul siis on ikka alles tõelised tunded ja kuidas see on ikka tore, et ma vihastan.
    Ühel eriti õnnetul puhul kahtlustan ka, et ta teisiti lihtsalt ei oska kontaktis olla kui kakeldes, kallistamist ta endale näiteks eriti ei luba, aga inimesi puudutada ometi tahaks ja siis tuleb leida keegi, kes oleks nõus kaklema.

  25. libarott said

    Oi, Rojuke jõudis ette… jajah, ma nägin ka seda intsidenti niisiis. Kahju, et pole eriline seltskonnalõvi ja põhjaliku sotsialiseerumise asemel kippusin olemasolevate tuttavatega nurgas vanadest aegadest lobisema. Teine kord. (Igatahes vahetasime mõne üsna üksmeelse repliigi teemal “kole ilus, aga kole agressiivne, ohjah” 😀 )

    See mu teoreetiline LN oli pigem koondkuju kahest isikust, aga üks domineeris jah äratuntavalt, hehe.

    Emainstinkti koha pealt noogutan ainult kaasa. Muide, ei arva siiani, et LN-tüübi otsa komistamine maailma lõpp oleks, aga kõige morjendavam ongi just see, et LN naine ei saa kunagi endale lubada samamoodi auru välja lasta, kisada ja jalgu trampida, nagu tuju tuleb, vaid “peab” alati see kaine, mõistlik ja… emalik pool olema.

    Mitte et vabadust hulluks minna ja draamat teha peaks tingimata kohe ära kasutama, aga tont võtaks, ma tahan, et mul oleks see vabadus – ei mingit ahistamist! 😛

  26. nodsu said

    Heh, see vist seletab, miks ma ei ole kunagi päris LNi otsa maandunud – saab endale lubada või mitte, aga kui teine viskab kaane pealt ära, siis lendab reeglina minul ka üsna ruttu. Mitte et just draamat peaks tegema, aga kui juba ärevus on õhus, siis on raske sellega mitte kaasa minna.

  27. Rents said

    Ahni ma ei tea, aga mäletan, et paar aastat tagasi vaatasin saksa jalgpallurit Kahni üsna imetleva pilguga.

  28. nodsu said

    Ahn on näiteks selline.
    Kahn on minu maitse jaoks liiga kahndiline.

  29. […] ka sisemise jõmmi otsingutest ja nende ajutisest äpardumisest- või sisima jõhkardi otsingutest ja nende ajutisest […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: